Lõhavere – Sakala Lembitu kodukants

Täna, 21. septembril, möödub täpselt 800 aastat Madisepäeva lahingust, milles paljude teiste seas leidis oma lõpu Sakala tuntumaid juhte Lembitu. Henriku Liivimaa kroonikas 14 korda mainimist leidnud mees on vaieldamatult meie jaoks tuntuim muinasajal sündinud Eesti inimene ning rahvuslikus müüdiloomes on temast saanud Kalevipoja taoline vägilane, keda kujutatakse linalakalise selge pilguga kangelasena, kes mõnikord ratsutab hobuse seljas Laidonerina vaenlase päid purustama, teisal jälle laseb sinimustvalgel lipul lehvida, endal pilk kaugusse suunatud.

Isegi kui eelnev kirjeldus kunstiliseks liialduseks lugeda (mida ta otse loomulikult oli), usun, et meie kollektiivses alateadvuses on Lembitu ja Kalevipoeg tõepoolest osaliselt kokku sulanud. Igatahes on terve rida seoseid, mis näivad seda kinnitavat. Mõlemad olid aktiivsed vaenlase (raudmeeste, ristisõdijate vms) vastu võitlejad, mõlemaid tabas traagiline saatus, Lembitu elas linnamäel, millesuguseid rahvasuu on seostanud Kalevipoja sängidega jne. 19. sajandist alates on mõlemad tegelased olnud väga populaarsed rahvuslikud sümbolid. Lembitu nimi anti lisaks sadadele poisslastele ka suurtükipaadile, soomusplatvormile, soomusautole ja allveelaevale. Kalevipoja kujud on samuti Vabadussõja mälestusmärkide üks meelismotiive. Ühesõnaga – ütleme „Kalevipoeg”, mõtleme „Lembitu”. Ja vastupidi.

(2016. aasta suvel külastasin Lembitu elupaika ja selle lähikonda. Suure-Jaanis on ka Lembitu ise pääsenud Vabadussõja mälestusmärgile)

Üheks kõige äsjasemaks peatükiks Lembitu müütoses võib pidada tänavu Lõhavere linnamäel Urmas Lennuki sulest lavastunud tükki „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita”. Paraku ma ise suhteliselt teatrikauge inimesena pole seda näinud, aga ära mainin siiski.

Tegelikult on asju, mida me Lembitust ei tea, sootuks rohkem kui seda, mida teame. Kuna tema maiseid jäänuseid pole tuvastatud, siis on Lembitu välimus üks suur küsimärk. Henrik kirjeldab teda aktiivse ristisõdijate vastase tegelasena, kes ei põlanud ära ka Läti ja Vene maadel pahanduse tegemist, mistõttu võime oletada, et vähemalt füüsiliselt võis ta olla üsna heas vormis. Vaimne vorm ei saanud ka just kõige nigelam olla. Aga mis saab, kui prooviksime Lembitut ette kujutada mitte raseeritud lõuaga linalaka mehepojana, vaid süsimusta pika habeme ja kiilaneva pealaega jässaka vanamehenässina?

„See pole ju Lembitu!” hüüatate te kindlasti nördinult, „See on kurikuulus piraat Edward Teach alias Musthabe.” Aga ega me ju ei tea. Võib-olla nägi Lembitu just selline välja, taplustest hullumeelsed silmad pealuus keerlemas, nägu pesemata, võitlejatele järsult käsklusi kärkimas. Võib-olla sellisena kohtasid teda 1212. aastal Sakalas preester Salomon ja tema tõlgid, enne kui Lõhavere pealik nad koos oma salgaga tappis. Või järgmisena kohe pihkvalased, kes Lembitu juhitud sakalaste ja ugalaste rüüste- ja süütetegude läbi oma kodud kaotasid. Või need preestrid, kellele oli antud ülesandeks ristirüütlitele 1215. aastal alistunud lõhaverelased Lembituga eesotsas ära ristida. Või latgal Veko, kes Madisepäeva lahingus Lembitu ära tundis, teda jälitas ning viimaks tappis, mispeale Lembitu (süsimusta habeme ja kiilaneva laega) pea maha raiuti ning Liivimaale kaasa viidi. Kusagil Poolas olevat kunagi olnud kolju kirjaga „Rex Estoniae” („eestlaste kuningas”), kuid selle asukoht pole hoolimata otsinguist praegu veel teada.

Koguni Lembitu täpsem nimekuju pole lõpuni selge. Olgu välja toodud Henriku kroonikas kui ainsas Lembitut maininud kirjatükis esinevad variandid – Lembitu, Lambite, Lambito, Lembito, Lembit. Vali, milline meeldib! Üldiselt tõlgitakse nime kui „Armastatu”, aga ärme igaks juhuks välista täielikult ka „Ilma lambita” võimalust... Eesti, liivi ja soome muinasnimetraditsioonis, mis elas veel ka keskajal, on sarnased nimevariandid (Lemmit, Lemmet jm) olnud igatahes päris populaarsed.

Näojoontest ja nimekujust sootuks täpsemalt teame rääkida Lembitu elupaigast. Kroonika ütleb selleks Sakalas oleva Leole linnuse, täpsustades, et see asus Pala jõe ääres. Korra mainitakse ka Pala jõe äärset Lembitu küla. Kuni 19. sajandi lõpuni arvati, et Leole paiknes Põltsamaal, mille saksakeelne nimi oli Oberpahlen ehk Üle-Pala. Segadust tegi ka Leole nimekuju sarnasus Lihula saksakeelse variandiga Leal.

Selguse tõi esimene Eesti soost arheoloogiaentusiast Jaan Jung, kes, olles hästi kursis Henriku kroonika ja Viljandimaa geograafiaga, tuli 1880. aastal Suure-Jaani ligidale Lõhaverre kohaliku rahva seas tuntud linnamäge üle vaatama. Viie töömehega löödi labidad mulda ning ennäe – maa seest tuligi välja „potitükke, sütt ja teravate riistadega lõigatud konte, mis vist söömaajast üle jäänud”. Jungile järgnes Viljandi Kirjandusseltsi esimees Theodor Schiemann, kes oli samuti suur arheoloogiahuviline. Temagi kaevamised tõid päevavalgele põlenud palgijuppe ning mäenõlval justkui trepina asetatud paeplaate, mis tundusid pärinevat mingist teest. Jungi ja Schiemanni uurimistöödega saigi selgeks, et Lembitu Leole ehk mugandatult Lehola asuski just siin, Lõhavere linnamäel ning et Pala jõgi on tegelikult Navesti jõe vana nimi.

Põhjalikumad väljakaevamised tehti linnamäel aastatel 1937–1941 ning 1956–1962, läbi jõuti kaevata umbes 2/3 õuealast. Palju on Lõhaverele tähelepanu pööranud meie muinaslinnade uurija Evald Tõnisson. Suuresti tänu tema kirjutistele on Lembitu linnusest üht-teist ka avalikult teada, suur töö kaevamismaterjalide ülevaatamisel seisab aga veel kindlasti ees.

(Kaevamiste resultaat - niipalju siis teame Lõhavere ehk Leole ehk Lehola linnusest)

Linnus ehitati seljaku ühte otsa juba 11. sajandil, mil Lembitu vanemadki polnud veel tõenäoliselt sündinud. Võib-olla oli ehitajateks mõni tema esivanemate põlvkond. Esialgu olid kindlustised veel tagasihoidlikud, aga 12.–13. sajandi vahetuseks, kui Lembitu juba kaelakandjaks sai ning ise otsustama pääses (või vähemalt nii me arvame), võeti ette suuremat sorti ümberehitamine. Linnamägi kuhjati palju kõrgemaks ja järsemaks, selle servadesse püstitati pinnasega täidetud palktarandikud, mis toetusid võimsatele maasse kaevatud postidele. Siin-seal kerkisid kaitseseinast kõrgemad tornid, mis olid linnuse kaitse seisukohast väga olulised, võimaldades piiravat vaenlast ülevalt igasuguste raskete, teravate või põlevate asjadega kimbutada, jäädes ise kättemaksuhimulisest haardeulatusest välja. 

(Tõesõna - Lehola küngas sai ümberkujundustööde käigus nii järsud nõlvad, et ilma ATV-ta hästi ei tihkagi üles rühkida. Aga ATV-sid polnud 13. sajandil kusagilt võtta)

Kaevamistel leiti kaks väravakäiku, kuid nad võivad olla ka eriaegsed. Varasem oli väiksem ning selle kaudu pääses linnuseõuest mäenõlval oleva kaevuni, hilisem oli aga laiem ning kes iganes selle kaudu kantsi sisenes, leidis end suure, kuni 8 meetrise küljepikkusega palkhoone eest, mis võis olla Lembitu enese elamu või linnuse sisse ehitatud väiksem kindlustus, midagi tsitadelli taolist. Siseõue palistasid hooned ning lisaks mainitud künkanõlval olevale kaevule asus üks veevõtukoht ka linnuses sees. Kaev oli 9 meetrit sügav ning selle seest leidsid arheoloogid põnevaid asju, mis olid säilinud tänu niiskele pinnasele – puust redel, vibukaar, kaks hitsmeatra, puust labidad, köiejupid jm.

Kogu leitud esemekraam näitab, et Lõhavere/Lehola linnus oli muinasaja lõpul rahvarohke. Elanikud ei hoidnud käsi rüpes, vaid tegelesid pidevalt millegi asjalikuga. Mätsiti savinõusid, valati väärismetallidest iluasju, kooti kangast ja valmistati rõivaid. Just sellal levima hakanud innovatsiooniröögatuse – käsikiviga – jahvatati vilja. Kellel jõudu ja jõukust, kauples hea ja paremaga.

(Lehola linnuse õu oli piisavalt suur, et sinna mahuksid kaitseehitised, eluhooned, inimesed ja muud elajad. Lembitust rääkimata)

Kindlasti olnuks see elu ilma sõjata palju mõnusam olnud, aga ega sõda ei küsi. Kes teab, võib-olla oli heitlikke aegu ka enne ristisõdijate tulekut, me lihtsalt ei tea neist midagi. Lembitu ja Lehola ilmuvad Henriku ajaraamatu lehekülgedele alates 1211. aastal. Selsinatsel aastal käis Lembitu koos teise Sakala üliku Memega Ümera kandi lätlasi riisumas, omastades ka kohaliku preestri vara ning pannes kirikule tule otsa. Kohalik preester oli ei keegi muu kui Henrik ise, kes Lembitule seda sigadust andeks ei andnud ning kujutas teda edaspidi ikka kui „kõige truudusetumat” ja üleüldse negatiivset tegelast. Samal sügisel toimus esimene dokumenteeritud ristisõjakäik Lehola alla. Põhja-Sakalat rüüstati üsna põhjalikult ning linnus süüdati põlema.

Lembitu elas edasi, ent nähtavasti ei tärganud kodulinnuse leekidest tema südames kuigi sooje tundeid sakslaste vastu. Pigem vastupidi. Järgmisel aastal saadeti Riiast Sakalasse misjonitööd tegema preester Salomon. Juhtumisi olid samal ajal saabunud Põhja-Eestisse sõjakäigule novgorodlased ja pihkvalased. Sakalased ja ugalased otsustasid seda kuuldes kiiresti ka oma vägesid kokku koguma. Kuna Salomon hakkas ennast Viljandis üsna kõhedalt tundma, mõtles ta koos tõlkide Theoderici ja Philippiga lahkuda tagasi Liivimaale. Ent Lembitu jälitas koos kaaslastega preestri seltskonda ning tappis nad tee peal ära. Ilmselt nii igaks juhuks.

Käeharjutus tehtud, oli aeg suureks sõjategevuseks. Kuna venelased olid pahaaimamatult Järvamaad ja Harjumaad vaenamas, otsustas Lembitu oma väega Pihkva alla minna. Nii ka sündis. Sakalased ja ugalased sõitsid Pihkvasse ning asusid kiiresti inimesi tapma. Kui pihkvalased selle peale kära tõstsid, võtsid rüüstajad kaasa niipalju kui kanda jõudsid ja putkasid padavai tagasi koju. Hiljem sõjakäigult naasnud Vene sõdalased leidsid eest katkitehtud kodulinna.

1212. aastal sõlmiti sakslaste ja eestlaste vahel kolmeks aastaks vaherahu, mille kestel me Lembitu tegudest midagi ei tea. Kuid 1215 jätkasid ristisõdijad koos liivlaste ja lätlastega kampaaniat Sakala vastu. Viljandi jäeti sedapuhku vahele, teravik suunati otsejoones Leholale. Linnuse kaitsjatel õnnestus esimestele kohalejõudjatele hirm naha vahele ajada, kuid põhiväe kohale jõudes kerkisid Lehola kohale süngemad murepilved.

Ründajad kandsid kaitsevalli kõrvale suure puuriida ja pistsid sellele tule otsa. Tuleleek tõusis ning ähvardas linnuse otsani maha põletada. Kaitsjad pakkusid raha, aga ristisõdijad – vähemalt Henriku sõnul – keeldusid sellest, nõudes, et kõik laseksid end hoopis ristida. Lõhaverelased ei tahtnud kuidagi seda teha lasta, kuna see oleks tähendanud ametlikult sakslastele allumist, aga kui tuli oli kindlustustele juba tõsist kahju teinud, ei jäänud siiski muud üle. Lembitu koos teiste linnuselistega lasi end ristida. Piirajad võtsid kõik hobused ja härjad ja muud elajad, kes olid ka linnuses varjul olnud, endaga kaasa ning sama tehti Lehola ülikutega eesotsas Lembituga. Viimased lasti siiski varsti vabaks, kui nad andsid oma pojad pantvangideks (mis tollal oli muide levinud praktika selleks, et igasugused lepped ikka peaksid).

(Vaenlastele avanes 1215. aastal Lehola alla jõudes muidugi veidi teine pilt – künkapealne oli hästi kindlustatud ega tahtnud kuidagi alistuda)

Ent ehkki Lembitu omad olid lubanud ristimisel „igavese ustavusega ristiusu õigustest kinni pidada”, nagu kroonik ütleb, lisab ta siiski, et „selle lubaduse murdsid nad siiski hiljemini oma äraandlikkuse riugastega” (XVIII, 7).

Nüüd kus Lõhavere ülemkihi järelkasv oli sakslaste käes pantvangis (sellest ammutas ainest Enn Kippel oma raamatus „Meelis”) ja Lõhavere ametlikult alistunud, näis, et ega muud polegi, kui hakata muutunud oludes toime tulema. Lembitu oli aga trotsi täis ning ei jätnud asja nõnda. Soodsat võimalust nägi ta kaks aastat hiljem 1217, kui sakslased olid Ugandi keskuses Otepääl sunnitud alistuma venelaste ja eestlaste ühisväele. Nüüd tuli härjal sarvist haarata. Lembitul pidi olema piisavalt mõjuvõimu, et kutsuda Navesti jõe äärde sõjaväge Sakalast, Ridalast, Harjust, Rävalast, Järvast ja Virust, kokku umbes 6000 meest. Kokkuleppe kohaselt pidid seekord appi tulema ka novgorodlased ja pihkvalased, kes tõsi küll, tulemata jäid. Võib-olla mäletasid nad veel hästi viie aasta tagust vingerpussi Pihkva linnaga?

Ristisõdijad olid samuti üsna ärevil, kuna viimaste sündmuste valguses oli kahtlane, kas senised ponnistused Eestimaa alistamiseks olid üldse asja ette läinud. Sestap panid ka nemad sakslastest, liivlastest ja lätlastest päris suure väe kokku ning suundusid kiiruga Sakalasse eestlaste maleva vastu, ennetamaks viimaste käike.

Maruline kohtumine toimus Viljandist natuke põhja pool kuskil Karuse ja Vanamõisa kandis. Läheduses asub muide hilisrauaaegne Madi kivikalme. Eestlased peitsid end esmalt metsa ära, et valmistada vastastele üllatust. Ristisõdijate vägi oli paigutatud nii, et vasakule jäid lätlased, keskele sakslased ning paremale liivlased. Äkitsi hüppasidki eestlased metsast välja ning läks maruliseks madinaks. Liivlasi häiris heiteodade sadu, mis ei lasknud neid esiti väga enesekindlalt taplusse tungida. Sakslaste keskosa suutis aegamööda eestlastest läbi suruda, nii et viimased põgenema pöörasid. Lätlastega rinnutsi olevad sakalased suutsid pakkuda väärilist vastupanu, kuid nähes teiste ebaõnne, olid samuti sunnitud taganema. Lahingu tulemus oli sellega sisuliselt otsustatud. Sakala juhtidest hukkusid Wottele, Maniwalde, Vytamas ning ka Lembitu ise. Lätlane Veko tundis põgeneva Lembitu ära ning tappis ta, võttes seejärel tema rõivad enesele. Surnukehal raiuti pea maha ja viidi võidu märgiks Liivimaale. Kas see võib tõepoolest hiljem olla sattunud Poola ning millal see üles leitakse, nendele küsimustele meil veel vastuseid anda pole.

Madisepäeva lahingus võis elu kaotada oma tuhatkond eestlast, ristisõdijate kaotused olid küll väiksemad, kuid koivaliivlaste juht Kaupo sai surmavalt haavata ning heitis arvatavasti järgmisel päeval hinge. Tema põrm põletati Sakalas ning säilmed toodi koju Krimulda kiriku juurde. Võitjaleer kasutas aega rüüstamiseks ja röövimiseks, kolm päeva pärast lahingut sõlmis Lembitu vend Unnepewe sakslastega rahu. 

(Lõhavere linnuse kõrvale püstitati 1967. aastal graniidirahnudest mälestusmärk Madisepäeva lahingus langenutele)

Hoolimata Lembitu surmast polnud veel käes aeg Lehola lahkumiseks ajalooareenilt. Viis aastat pärast Madisepäeva lahingut, 1222. aastal, puhkes saarlaste initsiatiivil suur Saksa ja Taani vastane kampaania. 1223. aasta jaanuaris laienes ülestõus Sakalasse, kus Viljandisse ja Leholasse sisseseadnud sakslasi üllatati põhjaliku veresaunaga. Lühikeseks ajaks vabanes kogu Sakala võõrvõimust. Ometi ei jätnud ka sakslased jonni. Juba kevade alguses tehti Sakalasse sõjakäik, mille käigus piirati ka kolm päeva tulemusteta Leholat. Augustis vallutasid ristisõdijad viimaks pärast ränka kahenädalast piiramist Viljandi ning kuna Lehola rahvas endale samasugust verist saatust ei soovinud, andis linnus vaenlasele võitluseta alla. Nüüd oli tõesti lugu läbi.

Lõhavere linnuselt leitud rikkalike esemete seas on küllaltki palju relvi – odaotsi, noolteteravikke, kirveid ja koguni terve mõõk. Selge see, et siin on tõepoolest palju sõda peetud. Tõenäoliselt mingist sõjasündmuse tõttu on maha jäänud ka linnuse suurimast hoonest leitud kasetohust käsitöövakk, mis sisaldas palju mitmesuguseid ehteid, käsitööesemeid, tekstiilijuppe, kõlapaelu, kaupmehe kaalusid ja muud ilusat. Näib, et selle kalli kompsu omanikuga juhtus midagi tõsist ning tema vara jäi maasse arheoloogidele leida.  

* * *

800 aastat on pikk aeg, aga ometi peame sellal toimunud sündmusi ja elanud inimesi enda jaoks oluliseks. Lembitu on surnud, elagu Lembitu!