Sõtke Kantsimägi: salasõõr minevikust

Kui suve hullumeelne kiirus on viimaks asendunud sügise hullumeelse kiirusega, peab ju ometi aega leidma ka vaimu paitavate tegevustega, nagu näiteks mööda maid ja metsi kondamisega. Oktoobri alguspoolel oli mul kord asja Läänemaale, Risti kooli soome-ugri rahvaid tutvustama ning tagasiteel leidsin võimaluse läbi põigata paarist muinasajaloo mõttes huvitavast maanurgast. Esimene neist oli Märjamaa kõrval Sõtke küla maadel asuv ringvall.

Esmakordselt tutvusin selle mõneti enigmaatilise muistisega üle kümne aasta tagasi, aga ega ta vahepeal õnneks suurt muutunud polnud. Ilma eelnevate teadmisteta talle ilmselt niisama juhuslikult otsa ei koperda, kuna paik asub ühe majapidamise taga metsatukas ning kui ka veel muinsuskaitsetahvlist mööda vaadata, siis ei saaks puude vahel arugi, et siin üldse midagi eriskummalist leiduks. Enne II maailmasõda tehti metsa all regulaarselt heina ning seepärast oli ka õrnemaid maastikulainetusi palju lihtsam ära tunda. Näiteks seda madalat (kõrgus maapinnast kuni 0,5/0,6 meetrit) väheldastest raudkividest ringikujulist valli, mis piirab pea 3500 m² suurust maa-ala. Ma ei tea, kas kohalik rahvas on lisaks isiklikele tähelepanekutele säilitanud ka mingi järjepideva mälestuse päris vanadest aegadest, kuid igatahes on paika siin tuntud Kantsimäena.

(Lehtedest aegamisi vabanev puudesalu varjab kiivalt oma muistseid saladusi)

(Muinsuskaitsesilt teatab nii lakooniliselt kui võimalik 'linnus', kuid kes edasi loeb, saab teada, miks see pole antud oludes päris õige nimetus)

Eesti filmiklassikast teame, et mõni saar ei pruugigi olla päris saar, vaid pigem nagu poolsaar. Samas vaimus ütleb Muinsuskaitseameti muistise pass Sõtke ringvall-sulendiku kohta: “”Kantsimägi” ei ole tegelikult mingi mägi, vaid võrdlemisi tasane metsaalune ala […]”. Tuleb meelde mullu Järvamaal külastatud Nurmsi tarandkalme, mida on samuti kutsutud Kirikumäeks (loe siit). Minus on vägisi vormumas tundmus, et eesti kollektiivses ürgteadvuses on säilinud kujutelm kõikvõimalikest linnustest või kalmetest kui kohustuslikult kõrgemale kohale paigutatud rajatistest – nii et isegi märkimisväärsete positiivsete pinnavormide puudumisel tasasele maale tehtud linnused ja kalmed pidid kindlasti mäe nime kandma.

(Esimene katse teha madalast metsaalusest vallist läks mõneti vett vedama. Puielt langenud lehed võtavad metsa saladuste varjamist täie tõsidusega)

(Katse kaks. Uuemal ajal laotud kiviaia rohelised mütsakad reedavad muinasvallist üle roomates selle kerged kumerused maastikul)

Mingeid tõsisemaid arheoloogilisi kaevamistöid pole Sõtkel minu teada tehtud, nii et muistise vanuse ja otstarbe osas peame pöörduma kaudsete andmete poole. Vanusega on pisut lihtsam, sest sarnaseid madala sõõrvalliga piiratud paiku on Lääne-Eestis teisigi ning naabruses on näiteks veidi rohkem uuritud ühte taolist Rapla lähedal Lipal. Potikildude põhjal on Lipa ringvall-sulendik dateeritud vahemikku eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni, kuid üldiselt on mingit laadi esemeleiud taolistes Lääne-Eesti sulendikes väga haruldased. Sarnaseid muistiseid on üksjagu teada ka Rootsis, eriti Läänemeresaartel Ojamaal ja Ölandis.

(Leidsin valli-sisesel alal ka ise mõned asjad, aga need vist pole päris muinasaegsed)
 

Otstarbega on lood palju segasemad. Kuna jõulist elutegevusega kujunenud kultuurkihti sellistes ringvalliga paikades, kaasa arvatud Sõtkes, reeglina pole (erandiks Lipa) siis tundub, et igapäevaselt neis ei elatud. Nii-öelda pärislinnuste puhul eeldatakse üldiselt kaitserajatisi, mis suudaksid sõjalistele rünnakutele mingil kujul vastu hakata, kuid selleks on needsinatsed vallid liiga madalad – ja ilmselt pole mitte lihtsalt omal ajal pooleli jäänud või hiljem laiali veetud, vaid juba algusest peale madalaks mõeldudki. Sestap ei öeldagi nende kohta ‘linnus’, vaid neutraalsemalt ‘sulendik’. Arheoloogid on isekeskis arutledes jäänud seisukohale, et küllap olid nad mõeldud mingisuguseks kohaliku kogukonna kombetalituste paigaks, kuid palju rohkem me ilmselt teada ei saagi. Harrastusajaloolaste ringis on läbi jooksnud ka oletus muinasobservatooriumist, ehkki sedagi mõtet pole väga palju kaugemale mõeldud. Reljeefkaardil paistab Sõtke valliring kahtlemata efektselt täiuslik, nii et pole midagi öelda, hea sirklitöö!

Võib-olla kunagi, kui tähed taas taevakummil õige asendi võtavad, tulevad tagasi ka need, kes teavad, millisteks süngeteks rituaalideks Sõtke sõõri tegelikult tarvitada…

(Praegu on Sõtke salasõõr endiselt veel puude-põõsaste vallata. Inimeste läbi viidavad rituaalid on ootel)