Rävala legendid: Assaku ja Jõelähtme

 

Kooliajast mäletan hulga nõmedaid asju. Suuresti seetõttu pidasin pea igal suvel plaani koolimaja vastu taevast lennutada ja ise metsavendade eeskujul laanesügavustesse peituda. Ometi jäi haridusteest külge ka üht-teist asjalikumat. Näiteks leidus ajalooõpikutes teinekord põnevaid asju, mida võisin lugeda ilma otsese sunduseta. Vahest tänu neile langes gümnaasiumi lõpetamise järel mu edasiõppimise valik ajaloo kasuks. Kahetsema pole pidanud – nüüdki, üle 20 aasta hiljem, on huvitav.

 

Eesti ajaloo õpikute esimestest peatükkidest on mul meeles mõned pildid meie ilmekamatest leidudest ja muististest – kiviaegsete Pulli ja Tamula esemetest, Otepää linnamäest, Varbola linnuse väravakäigust. Selles reas seisavad ka lohukivide kaanestaar Assaku Nõiakivi ja Jõelähtme kivikirstkalmed. Kuna kuulsused kaunistavad igat ajakirjandusväljaannet ja suurendavad lugevust, ei saanud ma vastu sisemisele survele neid ka oma muinasreisikirjades lähemalt tutvustada. Võimalus paiku isiklikult külastada avanes ühel ilusal aprillikuisel päeval seoses Tallinna-sõiduga.

 

Muistne Rävala on lohukive ja kivikirstkalmeid pungil täis. Mõistagi pole neist kaugeltki igaüht lähemalt uuritud, ent tänu Ajaloo Instituudi ja Tallinna Ülikooli taoliste arheoloogiastaapide lähedusele on taolistest muististest kogutud teadmisi siiski päris korralikult. Näiteks võime üsna veendunult väita, et lohukivid ja kivikirstkalmed kuuluvad laias laastus samasse ajaperioodi ning kultuuriruumi. Nooremal pronksiajal oli Eesti rannikuala asustatud nähtavasti Skandinaaviast tulnud germaani päritolu rahva poolt, kes haris hoolega siinseid loopealseid põldudeks. Maaomandi põlistamiseks ehitati põldude sekka massiivseid hauarajatisi, et kõik saaksid ühemõtteliselt aru, kelle suguvõsa siin juba vanast ajast asjatanud on. Samuti toksiti arvukatele kividele lohukesi, kuigi nende otstarve enam nii ühemõtteliselt selge pole.

 

 

Legend 1: Assaku Nõiakivi

 

Alustasin Assakust, Tallinna linnapiirist mõni kilomeeter Tartu poole jäävast alevikust. 13. sajandi alguspoolel Taani Hindamisraamatus äramainimist leidnud nelja adramaane Assuncauæ on uuel ajal kasvanud tiheasustusalaks, kus vanemaid majapidamisi üles leida on omaette väljakutse. Assaku territooriumil paiknevad arheoloogiline asulakoht ja üleüldse kokku viis lohukivi, aga mina jätsin suurema jao neist kõrvale ning keskendusin kooliajast tuntud Nõiakivile. Kuulus on ta oma lohkude hulga poolest – neid on tema pinnal loendatud koguni 405, mõned selgemad, teised ebamäärasemad. Ega ei tea, kas ongi Eestimaa pinnalt leitud umbes 1800 lohukivist mõni, millel leiduks lohukesi veel rohkem. Nendega on kaetud Nõiakivi lapikupoolne pealispind, ent jätkub külgedelegi. Ilmselt uuemal ajal on kivi keskele raiutud piiritähiseks rist ning ühel küljel asub umbes 45 cm laiune rennilaadne süvend, mille põhjal on oletatud Nõiakivi pruukimist liukivina. Kes veel ei tea, siis liukividel lasid meie esiemad palja tagumikuga alla, et oma viljakust edendada. Paraku ei tea keegi, kas Assaku kivi kunagi üldse seda ülesannet teenis.

(Assaku Nõiakivi on sellise pilvja kujuga, millest võib välja lugeda enam-vähem kõike, mida vaataja soovib. Ehk isegi rituaalset liurenni)

(Lohud reedavad end tsõõrjate samblikulappidena)
 

Nõiakivi nime küsimuses refereerin arheoloog Vello Lõugase 1971. aastal koostatud muistise passi, mis Muinsuskaitseameti andmebaasist kergesti leitav (kae kommentaaridesse!). Valglinnastumine polnud Tallinna lähiümbrust tollal veel täie hooga tabanud ning linnalähedastest küladest võis leida põliseid kohalikke, kes paigapärimust hästi mäletasid. Siiski oli kivi jäänud 20. sajandi keskpaigaks osaliselt maantee ja selle kõrval jooksnud kiviaia alla. 1960. aastate alguspoolel, biitlimaania kõrgajal, taasavastas kivi Harju-Rävala koduloolane Oskar Raudmets ning puhastas selle korralikult välja. Kohalikult 60-aastaselt assaklaselt Albert Tammelt kuulis ta lugu, kuidas too olnud noorena kaaslastega kivi peal roninud ning üks külatädi neid keelanud, sest see olla nõiakivi. Sellest mälestuskatkest tulenebki nimi Nõiakivi, kuid õigupoolest jääb lahtiseks, kas see oli tema pärisnimi või osutas lihtsalt nõidumiseks või muudeks kunstideks kasutatamisele. Igal juhul põnev, et vana rahvausuga seotud pärimust on Tallinnast sedavõrd lähedalt talletatud.

 

Veel 1992. aastal on mäletatud kunagist andide toomist kivile. Enamasti olnud need ilmselt tavalised talusaadused, nagu vili või jahu, aga mõnikord läks käiku ka väike raha. Münte on Nõiakivile annetatud uuemalgi, viimase rahareformi järgsel ajal.

(Ohver 21. sajandist)
 

Kuigi Raudmets tegi palju tööd, et Nõiakivi segavatest lisandustest vabastada, pean kahjuks tõdema, et praeguseks on ta taas peitu vajumas. Mitte nüüd just pahatahtlikkusest, kuivõrd laialt maad võtva ükskõiksuse tõttu. Nimelt on kivi külgepidi mattumas kõrge teetammi alla. Tamm ise pole muidugi süüdi, aga need, kes tema ehitamisega seotud olid, võinuks asjad küll veidi rohkem läbi mõelda. Meie lohukivide musternäidis – mõneski mõttes terve kultuurinähtuse reklaamnägu – väärib suuremat tähelepanu ja väärtustamist. Nii et tehtagu midagi. Vastasel juhul tulen mõne aasta pärast ise labidaga ja kühveldan teetammi, kuhu juhtub. Ja ise vaatate, kuidas te siis sealt autodega mööda saate…

(Kurb näha, et teetamm kipub Assaku Nõiakivi enda alla neelama)
 

(Teiselt poolt on vaatepilt õieti veel nukram)

 

Legend 2: Jõelähtme kivikirstkalmed

 

Teise Rävala muinaskuulsuse, Jõelähtme kivikirstkalmete konglomeraadiga ootas kohtumine ees pärastlõunal. Matusepaik asub Tallinnast paarkümmend kilomeetrit Narva poole neljarealise maantee lõunaservas ning on meie üks fotogeenilisemaid pronksiaegseid muistiseid. Koha avastas meile juba eelnevas peatükis tuttavaks saanud arheoloog Vello Lõugas. 1982–1984 kaevas kalmeid Ants Kraut, päästmaks neid Tallinn–Narva maantee laiendamistööde eest. Tööde käigus sai selgeks, et ehkki ühes kambas oli ühtekokku 36 ümmarguse põhiplaaniga kalmet, võis neid algselt olla kõvasti rohkem. On koguni oletatud, et kalmistu oli praegusest oma kolm või neli korda suurem. Paraku lõhuti paika juba 1940. aastate tee-ehitustöödega. Siiski on meil põhjust olla tänulikud, et pärast üksikasjalikku lahtivõtmist ja läbiuurimist ehitati kalmeväli mõnikümmend meetrit lõuna pool uuesti üles, säilitades sealjuures esialgse põhiplaani ja väljanägemise. Sedasi on kunagine pühapaik maa peal endiselt olemas. Mis siis, et kergelt nihkes asukohaga.

(Päris esimene pilk Jõelähtme kalmeväljale ei ütle paiga kohta veel suurt midagi)
 

(Lähemale astudes selgub, et maantee äär on täis eri suuruses kiviringe)

Jõelähtme on suurepärane koht neile, kes püüavad aru saada, mida üks kivikirstkalme endast õigupoolest kujutab. Paest ja raudkividest laotud ringmüürid, läbimõõt kolme ja üheksa meetri vahel, piirasid ringi keskel olevaid kivist kambrikesi ehk kirste. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud suuremate ja vähemate kividega. Igasse kirstu on sängitatud kahe, vahel ka enama inimese säilmed, samuti pruugiti matmiseks kirstu ja ringmüüri vahelist ala. Kokku leidis kalmistul oma viimase puhkepaiga tõenäoliselt vähemalt sada inimest, nende seas nii mehi, naisi kui lapsi. „Viimane puhkepaik“ on kivikirstkalmete puhul küll mõneti kirjanduslik kujund, kuna mingite kombetalituste käigus on kirste katnud kiviplaate vahel üles tõstetud ning luitunud luid paigast liigutatud või isegi eemaldatud – ükski luustik polnud väljakaevamiste ajaks säilinud terviklikul kujul. Milleks see kõik täpsemalt vajalik oli, mine võta nüüd enam kinni.

(Mõni kalme on üsna suur...)
 

(...teine jälle tagasihoidlikum. Kõikide keskele on laotud põhja-lõunasuunaline kivine sark)

Hauapanustelt on Jõelähtme kivikirstkalmete kohta üsna mitmekesine, isegi kui esemeid leidus vaid väiksema osa maetute juurest. Siin kohtab näiteks pronksist habemenuge ja pintsette, spiraalseid oimuehteid ja käevõru, riiete kinnitamise pöörasid ja kaksiknööpe ning luust ehtenõelu. Nende ning luudest võetud radiosüsinikuproovide põhjal on saanud selgemaks, et kalmeid hakati ehitama millalgi 1200–1000 (või pigem isegi 1100–1000) eKr ning suurem matmine on lõppenud millalgi 900–800 eKr vahel. Skandinaavia kontekstis, kus pronksiaeg jaotatakse kuude rühma, tähendaks see IV ja V perioodi. Nagu juba sissejuhatuses riivamisi mainisin, tulid kivikirstkalmete ehitajad meite maale tõenäoliselt Skandinaaviast. Sestap on ülemeremaadelt võrdlust otsida igati asjakohane.

 

Kalmetevaheliselt alalt on saadud ka üks poolik auguga kivikirves ja üksikuid tulekivikilde. Metalli kõrval olid endiselt käigus vanakooli lahendused ja töövahendid, mis juba kiviajal end tõestanud.

 

Kalmeid on mäletatud ja taaskasutatud ka pärast pronksiaja loojangut. Aeg-ajalt võidi siia tuua veel mõni surnu lisaks. Kalmekivide vahelt leitud potikillud näivad pärinevat rauaajast. On’s siin matusetoitudega mälestatud ammuseid esivanemaid? Kalmeringide vahel lebanud ambsõlg ja ilmselt ka paar spiraalsõrmust esindavad rooma rauaaega või rahvasterännuaega. Enam-vähem samast ajast pärines kalmest leitud koeraluu. Üks kassiluu aga oli hilisem, nooremast rauaajast. Kas võidi kohta puhuti pruukida lemmikloomade kalmistuks? Kas nimelt see võis tegelikult inspireerida Ameerika kirjaniku Stephen Kingi 1983. aasta õudusromaani „Pet Sematery“– täpipealt samal ajal, kui Krauti kaevajate vägi Rävala iidseid saladusi paljastas? Mingeid talitusi võidi kamardunud kivikirstudel talitada veel keskajalgi. Igatahes on kuidagi sinna sattunud paar 15. sajandi hõbemünti. Pühad annid pühadele.

 

(Mättavaibaga kaetud kivikirstkalmed meenutavad ringjat lava)

Muide, kes iganes vaevub maanteelt kõrvale käänama, et Jõelähtme kalmeile pilk heita ja möödunud aastatuhandetele mõelda, soovitan lisaks ka sügavamale sisemaale puurida. Kalmeväljast linnulennult veidi üle kilomeetri edelas asub selle maanurga üks kuulsamaid loodusnähtusi Kostivere karstiala. Siin on Jõelähtme jõgi uuristanud ebamaise madalate kanjonite labürindi. Ümbritsevad põllud on pea ühtlaselt täis pikitud lohukivisid ning läheduses leidub mitmeid teisigi kalmeid. Tõtt öeldes on see kant üks kõige kõrgema muististe kontsentratsiooniga maanurkasid terves Eestis. Vedas, et Vello Lõugasel läks 1977. aastal korda luua siia agraarajalooline kaitseala, millest hiljem kujunes peaaegu 70 ruutkilomeetri suurune Rebala riiklik muinsuskaitseala. Nimi on igati paslik: esiteks on Jõelähtme naaberkülas Rebalas samuti teada ulatuslik kivikirstkalmete väli, teiseks kandis sama nime muinasaja lõpul üks kolmest Rävala kihelkonnast, mis haaras maa idapoolse osa kuni Virumaa rajadeni.

(Jõelähtme jõgi on loonud oma kulgemisteele looduslikud kivisillad, mis aja jooksul murdunud erilaadseteks kujunditeks)
 

Kas pole suisa kummaline, kuidas koolitundides kogetu võib osutuda millekski, mis ka pärismaailmas luust ja lihast kivist eksisteerib…