Kurese: vana küla keset veel vanemat maastikku

 

Minevas reisikirjas tutvustasin pikalt-laialt ühe veebruarikuise lääneretke esimest osa – Pärnu ja Reiu jõgede kokkusaamisnurgas kohatud kivi- ja rauaaegseid elupaiku –, kuid päev läks edasi ajaloolistel kultuurmaastikel seigeldes. Pärnus liitus minuga muistse Läänemaa radade ja nurgataguste hea tundja, kes andis suuna loodesse. Seal asub Mihkli kihelkond, suurte metsade ja rabade kodu, mille rüpes kuulus Soontagana maalinn (kus viimati käisin tunamullu). Aga huvitavusi leidub seal teisigi. Soontaganast linnulennult vaid kaks ja pool kilomeetrit edela pool asub inimestest täielikult hüljatud vanaaegne Kurese küla. Iga muinasfriigi unelm.

 

Teadaolevalt esmakordselt on küla kirjalikult mainitud 1534. aastal kujul Kurryselck ning kui hilisemad üleskirjutused appi võtta, saab selgeks, et Kurese algne nimi pidi olema Kureselja või midagi säärast. Veel enne II maailmasõda oli siin üle 20 talu, ehkki ääremaastumine hakkas juba sellal tasahilju hambaid näitama. Kurese elanikke kutsutud toona käklasteks. Sõja järel redutas ümberkaudsetes metsa-rabamassiivides üks Eestimaa legendaarsemaid metsavendi Hirmus Ants, kelle aitamise tõttu Nõukogude võim mitu Kurese peret Siberisse küüditas. Viimased suitsud lakkasid taeva poole kerkimast 1970. aastatel. Üle 50 aasta on siin valitsenud Suur Metsik Loodus.

(Kurese on kaotanud oma katused, teeradu satuvad tallama vaid rändajad)
 

Tänu oma kolkalisele asendile on Kuresel siiski õnnestunud kõrvale jääda maaparandustest ja muudest uue aja hullustest ning seetõttu võib seal praegugi imetleda omaaegsest maakasutusest kõnelevat kiviaedade ja müürijuppide võrgustikku. Kõige hõlpsam on külale läheneda lõunast, Järve ja Kibura poolt. Teele jäävad vaid mõned elektrikarjuseliinid, mis piiravad kohalike lihaveiste karjamaid. Suured mäletsejad hoiavad siinseid kultuurmaastikke enam-vähem avatuna ega lase põõsa-ja puurindel üleliia võimust võtta. Isegi keset karget veebruari olid loomad väljas ja paistis, et olude üle väga ei kurtnud.

 

Kui Kurese küla ja loodust tutvustav infostend leitud, tuleb ainult hoida kindlat kurssi põhjaloodesse, abiks rööpselt kulgev nöörsirge kiviaed. Mõnesaja meetri järel hakkab aiast hargnema erisuunalisi juppe. Et mitte lasta end tasahilju tihenevast kivilabürindist eksitada, on oluline jälgida maamärke. Meid aitasid kursil püsida ühe varasema retkleja suusajäljed, mis viisid otse võsa rüppe uinuvasse külasüdamesse. Kiviaedade kõrval tabas silm raja kõrval kõrgemaid laotisi – vanade majade, lautade, aitade ja küünide seinavaremeid, mis polnud entroopia diktatuurile veel päris alla vandunud. Isegi üks suhteliselt hästi säilinud keldriuks paistis lumemütsi alt välja.

(Algul on kiviaedu üks, pikk ja sirge. Hiljem hakkab neid aina juurde siginema)

(Aedadevaheline tee on justkui kanalisse taltsutatud jõesäng)

(Paemüürid, mis kunagi olid majad, laudad, küünid...)
 

(Leidsin ühe korralikuma ukseavaga keldri. Paraku oli temagi lagi sisse langenud)

Hoonevaremetega võrreldes asus tee otsekui rennis; paljude põlvkondade jalad ja vankrirattad olid raja tallanud sügavale vastu paepõhja, samas kui taluõuedes oli vilgas elu kultuurkihti pidevalt juurde kasvatanud. Küla südameks võib pidada käklastele vajalikku joogi- ja tarbevett andnud allikat. Kuulduste ja kirjasõna järgi leidub küla maadel teisigi veesooni, näiteks Soontaganasse viiva tee ääres. Janu siin tõepoolest pelgama ei pea.

 

(Jürna talu allikas küla keskel on andnud vett mitmele lähemale majapidamisele)

Iga arheoloogiataustaga inimene teab, et kirjalik esmamaining ei ütle asula enda vanuse kohta eriti palju. Läänemaa muinasuurijate kõrgendatud tähelepanu alla sattus Kurese juba ammu. Ümbruskonnas on tuvastatud aukartustäratav hulk muistiseid. Lisaks Soontagana maalinnale asub siinkandis veel kaks madala ringvalliga linnust – üks külast loodes Pakamäel, teine edelas tasasemale maale rajatud ruudukujulise valliga sulendik, – aga ka terve hulk kivikalmeid, fossiilseid põllujäänuseid ning lohukive. Suurem osa neist jäi meil selsinatsel käigul nägemata (ja eks neid olegi üheks üürikeseks talvepäevaks liiga palju), aga vähemalt üks küla loodeserval külitav lohukivi sai küll ära tervitatud. Kivi juurest on selgelt näha, et Kurese on rajatud vana Lioriinamere rannaastangu servale. Soolane vesi loksus siin usutavasti rohkem kui 4000 aastat tagasi.

(Kopliservas talveund magav lohukivi)
 

(Lohukivile toodud ohverdused pole just päris esivanemate ajast)

(Litoriinamere kaldaastang. Selle servas jookseb vana tee Kureselt Mihkli kiriku poole)

Kõige rohkem on Kurese imedesse pühendunud Läänemaa muinasaja uurimise grand old man Mati Mandel. 2020. aastal tegi ta koos vabatahtlike väega mitmel pool proovikaevandeid, saamaks vastust küla alguse kohta. Kuigi tume kultuurkiht võis aukudes ulatuda mõnes kohas lausa 60–65 cm sügavuseni, oli leiuaines siiski kasinapoolne, piirdudes mõne raua- ja šlakitüki, kabjanaelte ja 12.–14. sajandisse dateeritud potikildude ning üksiku pronksvõru katkega. Sedasi näib praeguse andmestiku valguses, et Kurese küla on rajatud hilisrauaajal või päris keskaja algul. Juba eelviikingiaegsete tegutsemisjälgedega Soontagana linnusest on ta ilmselt mõni sajand noorem.

(Mets ja võsa võtavad jäärapäise järjekindlusega võimust)

Küla loodeosas on kahtlustatud ka muistset kivikalmet. 1930. aastate teate kohaselt olla Uue-Rõika talust leitud kivikirstudes inimluid ja raudvõrusid. Et arvatavale kalmele on hiljem hoone peale ehitatud, on selle uurimisvõimalused piiratud, kuid 2020. aastal tehti sellegipoolest proovi asjast rohkemat teada saada. Seina äärde sisse mõõdetud kaevandis paljastus küll tihe paekivistik, kuid peale 1,2 x 1,1 m läbimõõduga kivise kambrikese, loomaluude ja üksikute muinasaja lõpu savinõukildude sellest matuseid ei avastatud. Seega on kalme olemasolu vähemalt antud kohas endiselt tugeva kahtluse all, ehkki päris maha matta seda võimalust ka ei saa.

(Seina ääres on hoolimata lumevaibast märgata arheoloogilise kaevandi nelinurka. Kas siin oli siis matmispaik või mitte? Keegi endiselt kindlalt ei tea)

Kokkuvõtteks sai meil ära nähtud vaid murdosa Kurese kandi muinasrikkustest ning võib juhtuda, et millalgi tuleb sinna teha järgmine ekspeditsioon. Olen enam kui kindel, et iga aastaaeg rüütab selle iidse inimtühja küla uude kuube, näidates teda lugematult mitmekesistes värvi- ja tundetoonides. Tema ümber laiub tähendustest küllastunud muinasmaastik, mis oli juba küla sünni ajal vana ja salapärane. Praegu, 1000 aastat hiljem, seda enam.

Sindi-Lodja: valik läbi aastatuhandete

Pullit teate, jah? Eesti asustuse esmakuulutajat, mis 1960. aastatel hea õnne peale Sindi linna lähistelt Pärnu jõe äärest leiti ning mis osutus 11 000 aasta vanuseks asulakohaks. Täna me siiski temast ei räägi. Niikuinii olen ta juba mõni aasta tagasi jutuks võtnud ning ehkki töö Pullist välja kaevatud leidudega käib jätkuvalt edasi, jätan neist kõnelemise ehk mõneks teiseks korraks. Aga Pullist kõigest mõni jõelooge allavoolu kohtab teisigi asulaid, mis on samuti meie ettekujutust kiviajast oluliselt täiendanud. Pärnu jõe alamjooksul, kohas, kus sellega liitub vasakult küljelt Reiu jõgi, on tuhandeid aastaid tagasi käinud vilgas elu. Asi on väärt, et piirkonnaga lähemat tutvust teha.

(Paikuse alevi tänavanimed aitavad ajaränduri õigesse perioodi)
 

Veebruarikuu hakul sattusin ma põgusalt just nendesse paikadesse luusima. Tänu külmale talvele oli Pärnu jõgi endale korraliku jääkatte kasvatanud ning jõe ühelt kaldalt teisele pääsemiseks piisas kergest jalavaevast. Jäähüvesid kasutasid sel päeval täies mahus ära ka kalamehed ja niisama jalutajad. Alustasin oma jalutuskäiku Reiu jõe suudmest, sealt, kus parajasti on käimas uue silla ehitustööd. Kohe Reiu jõe paremkalda viimastel meetritel leidis aset minu esimene kohtumine muistisega – Sindi-Lodja I asulakohaga. 2000. aastate algul gümnaasiumiõpilase Lauri Mikkelsaare avastatud asulakoht arvati esiotsa koguni Pullist vanemaks, kuid täpsemad andmed ajandasid ta vahemikku 7000–6700 eKr. See on ometi täiesti arvestatav vanus, ikkagi keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum. Tume paarikümne sentimeetri paksune kultuurkiht on endas säilitanud toiduks tarvitatud loomaluid ning töövahendeid, näiteks luust nooleotsa ja talva (talb on selline kirvetaoline, aga viimasest väiksem raieteravik).

(Reiu jõe viimased meetrid enne Pärnu jõkke suubumist. Jõe parem kallas oli koduks mesoliitikumi inimestele, kelle küla on saanud tuntuks kui Sindi-Lodja I asulakoht)
 

Rooma number Sindi-Lodja I asulakoha nimes viitab, et ta pole ainus omasugune – kuskil peab järelikult neid veel olema. Tõepoolest, vaid umbes 400 meetrit ülesvoolu leidsin kaldalt üles Sindi-Lodja II asulakoha. Iseloomult ja vanuselt sarnaneb see I asulale. Mõlemast on saadud Lõuna-Leedu või Valgevene alalt pärit tulekivi ning kohalikku kvartsi, millega lõigata ja puurida, mida vaja. Loomaluud viitavad usinale kalapüügile (eriti on leitud koha luid) ja ulukite (metssiga, põder, kobras) küttimisele. Eriline koht siinsete inimeste menüüs oli aga hülgelihal. Näib, et just siin, Edela-Eesti rannikuvööndis hakkasid inimesed esimesena meie maal seda merelooma intensiivsemalt küttima. Hiljem levis hülgeküttimine mujale, sealhulgas läänesaartele.

(Jõerand Sindi-Lodja II asulakoha juures)
 

(Sindi-Lodja II asulakoht. Madala jõeveere taga algavad metsaga kaetud liivaluited)

Toidustrateegiliselt paiknevad Sindi-Lodja asulad niisiis väga sobivas kohas. Vahetus läheduses asuvad nii magevesi kui meri, samuti suured põdralaaned. Paika kõige põhjalikumalt uurinud arheoloog Aivar Kriiska on mitmekesise toidubaasi ja kultuurkihtide leiurikkuse põhjal oletanud, et Sindi-Lodja I ja II võisid mesoliitikumi teisel poolel olla aastaringselt asustatud püsikülad.

 

Lisaks asulakohtadele endile on kõnekad ka lähikonna juhuleiud: juba rohkem kui sada aastat on Pärnu ja Reiu jõgede kruusast leitud arvukalt luust tuuraotsasid, millega raiuti talviseks kalapüügiks jäässe auke, samuti luust ja sarvest ahinguid ja õngekonkse. Jõel käis seega vilgas asjatamine. Pärnu lahe lained laksusid toona paari kilomeetri kaugusel, umbes seal, kus praegugi. Hiljem hakkas Läänemere, mille tolleaegset etappi kutsutakse Litoriinamereks, veetase oluliselt tõusma ning sindilodjalased pidid minema mujale. Vee alla jäänud asulakohtadele settisid aja jooksul mitme meetri paksused liivad. Sedamoodi konserveerus tubli osa neist tuhandeteks aastateks, ainult servi kulutasid Pärnu ja Reiu jõed oma tahtmist mööda. Muide, samamoodi, ehkki mitu tuhat aastat vanemate Antsülusjärve setete alla oli peitunud ka Pulli seitse kilomeetrit ülesvoolu.

(Pärnu jõejääd on varmad ära kasutama kalamehed ja muu rahvas. Täpselt samasugune võis see pilt välja näha ka 9000 aastat tagasi)
 

Sindi-Lodja II asulast omakorda ülesvoolu asub kolmaski kiviaja asulakoht – Sindi-Lodja III. Tema esindab siin piirkonnas juba uusi, noorema kiviaja tuuli. Sindi-Lodja III-s on valmistatud kammkeraamilisi savinõusid. Väljakaevamistel on leitud mitmeid ühele 20 cm kõrgusele ja 40 cm läbimõõduga kausile kuuluvad tükke, mille põhjal oli võimalik nõud rekonstrueerida. Sindi-Lodja kammkeraamika kultuuri radiosüsinikudateeringuid umbes aastast 3900 eKr kuuluvad varaseimate omasuguste sekka Eestis. Kuigi taolisi potte valmistanud inimesed tulid Eesti alale ilmselt kusagilt ida poolt, sobis neile samasugune elukeskkond nagu tuhandeid aastaid varem elanutele. Hülgeküttimises olid uustulnukad vaata et innukamadki. Samamoodi tarvitati siin nooremal kiviajal ka tulekivi, luud ja sarve kõikvõimalike vajalike vidinate loomiseks.

(Sindi-Lodja III asulakoht esindab juba uusi tuuli piirkonnas - mängu on tulnud kammkeraamika)
 

(Ka III asulakoha juures tõuseb jõekallas mitme meetri kõrgustele liivaluidetele)

Tänu Maa-ameti muinsuskaitsealuste objektide kaardikihile sain teada, et üks muistne asula paikneb ka Sindi-Lodja rea vastas, Pärnu jõe paremkaldal. 1970. aastate alguses märgati Tammiste külas jõeäärse aianduskooperatiivi rajamise käigus asula kultuurkiht, mida lähemalt tuli uurima arheoloog Vello Lõugas. Ta avastas heleda liiva sees tumeda koldelohu ning kogus potikilde, mille põhjal dateeris elupaiga meie ajaarvamise-eelse aastatuhande keskpaika või teise poolde (eelrooma rauaaega). Samuti on asulakohal arheoloogiat tehtud aastatel 2018–2020. Kunagisest kiviaegsest saginast ei osanud Jõekalda toonased elanikud ilmselt suurt midagi arvata, kuigi vahel võis mõni luust ahinguots nendegi kalavõrku sattuda või tulekivitükike kaldaliivas varbaid varitseda. Aga neid ajastuid eraldasid juba sellal väga-väga pikad aastatuhanded.

(Tammiste asulakoht täiendab kohalikku asustuslugu rauaaja algusega)
 

Tükk aega hiljem kodus end kirjandusest läbi närides avastasin, et Pärnu jõe paremkaldal, Tammiste asulakohast kaks-kolmsada meetrit ülesvoolu on teada veel üks kammkeraamikaga asula nooremast kiviajast – Jõekalda asulakoht –, mida küll põhjalikumalt uuritud pole. Päris sinnani minu talvine jalutuskäik ei ulatunud, kuid teiselt poolt jõge tehtud pildile antud kaldalõik ilmselt siiski jäi.

(Keskel Tammiste asulakoht, sellest paremale jääb neoliitiline Jõekalda asula, Sindi-Lodja III üheaegne ja praktiliselt üleaedne)
 

***

 

Tagasi alguspunkti naastes mõtlesin teha veel mõned sammud Reiu jõel, vana silla alt läbi, et ebatervest huvist piiluda, milline näeb välja uue silla ehitamine. Tagantjärele selgus, et olin jõudnud paika, kust alles päris äsja, alles 2024. aastal oli leitud kõigele eelnevale lisaks veel kaks kiviaegset asulakohta. Minust vasakul ehk Reiu paremkaldal oli sillaehituse käigus paljastatud kultuurkiht, mis sai nimeks Sindi-Lodja IV asulakoht. Vanuse poolest asetub ta ilmselt kenasti samasse ritta varem leitud mesoliitiliste Sindi-Lodja elupaikadega 7. aastatuhande algussajanditest eKr. Asulast on kogutud tulekivi töötlemisjääke ning looma- ja kalaluid.

(Reiu jõe uue silla ehitus tõi arheoloogidele teadmise Sindi-Lodja IV asulakohast...)
 

Teine tunamullu leitud kiviaja elupaik, Pärnu asulakoht, asub Sindi-Lodja IV asulast teisel pool Reiu jõge Pärnu linna territooriumil. See on dateeritud lähimatest naabritest tuhat viissada aastat nooremaks (millalgi pärast 5300. aastat eKr), mil kunagised külad liiva alla matnud meri oli taas taandunud ning Reiu jõgi saanud suudmeosas oma praegu sängi. Välitöödel avastati Pärnu asulakohal maasse süvendatud hoonepõhi, milles lihvimiskive ja hulgaliselt tulekivikilde. Nähtavasti tegeleti tares innuka kivitöötlusega.

(...ja Pärnu asulakohast)

Ilmselt ei pea olema selgeltnägijate tuleproovi finalist, et ennustada Pärnu ja Reiu jõgede kokkuvoolu ümbrusest ägedaid leide edaspidigi. Ümbruskond on küll paraku tugeva kinnisvara- ja taristuarendamise surve all, nii et hoiame kõik pöidlaid, et keegi rumalast peast midagi pöördumatult ei hävitaks. Kuigi kultuurkihid on valdavalt setete all sügaval peidus, pole tänapäevaste suurte masinate jaoks eriline väljakutse kõik lootusetult segi keerata. Hoidkem siis seda, mis meil on.

(Sel korral lisan kaardi kõikide kõnealuste paikadega jutu lõppu. Kuigi need pole kõik sugugi üheaegsed - mõnigi kord eraldavad neid üksteisest tuhanded aastad - näitab kogupilt, et Pärnu ja Reiu jõgede alamjooks on magus paik elamiseks. Alus: Kultuurimälestiste kaardikiht Maa-ameti kaardil)

Aastasadadesse juurdunud Võmmorski

 

Selle loo sündimiseks olid vajalikud kaks sündmust, üks kõigepealt ja teine sest esimesest johtuv. Kõigepealt pidid 2009. aastal Setomaal ühel paljudest vanadest arheoloogilistest asulakohtadest, millesuguseid põhimõtteliselt iga säälse küla südames leidub, toimuma pahaaimamatud mullatööd ja selle järel tagajärgi hindavad arheoloogilised päästekaevamised. Minu seos antud looga on lihtne: juhtusin olema antud välitööde juhataja. Koos vilunud abikätega uurisime, mida siis mullatöödega puudutatud maa-alal leida võiks ning mida tarka asulakoht üldse oma eluloo kohta öelda võiks.

 

Võmmorski (vana rööpnimega Tsütsinä), milles kõik nimetatud sündmused toimusid, on mitme tee ristumiskohas asuv vana seto küla. Üks teeharu läheb siit otse Petserisse, teine Obinitsa, kolmandat mööda pääseb Oravale või Koidulasse. Petseri tee sulgeb veidi enam kui kilomeetri pärast Eesti-Vene kontrolljoon, ametlikuma ülemineku jaoks on – veel – avatud Koidula piiripunkt mõni kilomeeter ida pool. Mäletan veel aegu aastatuhande vahetuse paiku, kui Võmmorskit ja Koidulat ühendas vaid pehme kitsas liivateekene. Piirimaa on see kant olnud väga pikka aega. Enne seda, kui Eesti koos Petserimaaga iseseisvaks riigiks sai, jooksis Liivimaa ja Pihkva kubermangu vaheline piir just siitsamast mööda Piusa jõge. Teine jõgi Võmmorskis on Pelska, lõunast põhja käändlev madalaveeline jõeke, mis just siin Piusasse suubub. Petseri poolt vaadatuna teisel pool Pelska jõge olevaid seto külasid arvatakse rahvapärase rühmitamise põhjal Üle-Pelska nulgaks, aga tihti loetakse selle sisse ka jõest ida poole jäävad Võmmorski ja kontrolljoone tagune Tsäältsüvä.

(Võmmorskist käisin ma läbi viimati tänavu jaanuaris, seega oli põhjust meenutada ka 17 aasta taguseid välitöid. Piirijõgi Piusa tuleb paremalt poolt, otse paistab temasse suubuv Pelska jõeke. Vasakule poole jääb Võmmorski ja Setomaa, Piusa teisele kaldale Võromaa)
 

Teedesõlmel elamisega võisid juba vanasti kaasneda ka igasugused jamad. Põhjasõja käigus toimus 1703. aasta juulis Võmmorski lähedasel künkal lahing Rootsi luuresalga ja vene sõdurite vahel. Rootslased lõid vastase taanduma Petseri kloostri müüride vahele ning rüüstasid jõudumööda ümbruskonda. Veidi parematel päevadel tõi tee Võmmorskisse kokku pidulisi, eriti suvistõpühhi aegu. Suvistele on pühendatud ka siinsed külakabelid ehk tsässonad. Neist vanim, millest mingeid andmeid säilinud, võis olla ehitatud koguni 17. või 18. sajandil, kuid see hävis eelmise aastasaja alguses. Järgmine tsässon ehitati seinapalkide aastarõngaste järgi otsustades 1911. aasta paiku. Tema on ka praegu olemas, ehkki 1990. ja 2000. aastatel muutus ta seisukord järjest õnnetumaks. Aga õnn pöördus. Asi võeti tõsisemalt käsile ning pühakoda renoveeriti, nii et nüüd on ta tagasi omal õigel kohal küla teeristis. Veel üks, kõige uuem kabel seisab eelmisele üsna lähedal suurte kuuskede vahel, ehitatud 1990. aastate lõpus, kui vana tsässon juba suuri väsimuse märke näitas.

(1911. aastal ehitatud tsässon on näinud igasuguseid aegu, kuid praegu on ta taas päris kenas seisukorras)

Uuema mäletatava ja kirjapandud ajalooga on lood Võmmorskis juba selle põgusa ülevaate põhjal niisiis üsna head. Aga kuidas on lood varaajalooga? Mida ikkagi asulakoha uuringud meile teada andsid? Ega sellestki tohi vaikida. Hakkan otsast pihta.

 

Esimesed proovikaevamised tegi arheoloog Heiki Valk Võmmorskis juba 1990. aastate alguses. Nagu taoliste pika järjepideva elutegevusega paikade puhul tavaline, moodustas lõviosa arheoloogilistest leidudest pigem uusaegne kraam, kuid leidus ka hilisraua- ja keskaegset keraamikat. Meiegi 2009. aasta augusti välitööd andsid lõviosas just kõige hiljutisemate sajandite leide: puhastasime välja tellistest ahju või pliidi rusulademe, lõigukese kunagise aia või tara postijäänustest ning mingi looma skeleti, kelle ristisime kutsuks, ent kes osutus mahamaetud seapõrsaks. Samuti korjasime mullast välja omajagu (vara-)uusaegset keraamikat. Ometigi küünitasid üksikud potikillud ka oluliselt kaugema mineviku poole. Näiteks oli ühe nõutüki ülaserva alla torgatud või puuritud auk täpselt samamoodi, nagu viikingiaegsetel pottidel Rõuges ja mujal Kagu-Eestis. Ka näisid mõned nõutükid pärinevat viikingiaegseist käsitsi vormitud ja hoolikalt viimistletud kaussidest. Sedasi tõukasid need üksikud keraamikakatked küla alguse veel vähemalt paarsada aastat varasemasse aega, meie ajaarvamise I aastatuhande lõppu.

(Võmmorski asulakoha põhiosa, kus toimusid ka 2009. aasta augustikuu päästeuuringud)
 

(Pisut kultuurkihti jääb ka teisele poole teed)

Võmmorski viikingiaegne või pisut varasemgi sünniaeg pole tegelikult isegi väga üllatav. Asulakohast vaid kriipsukene üle kilomeetri lõunakagus asub väike rühm vanu ümarkääpaid (muinsuskaitse all on neid kokku neli). On üks väike, kuid oluline põhjus, miks ma kunagi nende juures pole käinud – nad asuvad praegusele kontrolljoonele nõnda lähedal, sisuliselt õlg-õla kõrval, et niisama sealkandis luusimine sigitaks mulle kohe kindlasti igasuguseid legaalseid probleeme. Sellepärast peate piirduma fantaasiapiltidega neist toredatest kühmudest liivases männi-segametsas, abiks vaid Maa-ameti aerofoto, millele see neliknekropol ära märgitud. Päris täpselt me ei tea, kas sinna sängitatud inimsäilmed kuuluvad muistsetele võmmorsklastele või mõne teise lähikonna talu/küla rahvale. Teatud andmed vihjavad kunagistele kääbastele ka Võmmorski külatuumikule lähemal, Pelska vasakkalda kõrgel pervel, kuni Petseri Ehitus- ja Keraamikakooli ehitustööd need nulli hööveldasid. Praegu asub neis hoonetes piirivalvekordon.

(Neli kääbast on jäänud nibin-nabin kontrolljoonest meie poolele. Väljavõte Maa-ameti aerofotost, kultuurimälestiste kaardikiht)
 

Sealsamas Pelska perve all annab peaaegu veepiiril vulisevale jõele lisa väike läte. Meie päevil on tema väljavool suunatud torru, aga vanastigi oli ta üsna laialt tuntud. Lätte vett on peetud pühaks, eriti kasulikuks silmahädade vastu – sellest ka tema nimi Silmäläte. Kui üheksakümnendatel Võmmorskis suvelaagrites osalesin, siis tõime lättest 20-liitriste kanistritega joogivett. Isegi kogu Pelskat on öeldud pühaks jõeks, sest ta algavat 18 kilomeetrit üleval Pelska küla tsässona alt. Seegi paik jääb praegu teisele poole lõiketraati.

(Püha Pelska jõe ääres on püha Silmäläte. Sinna see lume sisse tallatud rada viib)
 

(Silmälätte vesi läbib enne jõkke jõudmist kunstliku sängi)

Setomaa on üleüldse selline sisutihe kant, tänu mitmekümne aasta pikkusele uurimistraditsioonile teatakse temast arheoloogilise nurga alt päris palju. Kahtlemata on veel palju üllatavat varuks tulevikukski. Ükskord liigub piir oma õigele kohale, kuhu ta 106 aastat tagasi sai paika pandud. Ehk saab siis taas võimalikuks Setomaad terviklikumalt paremini tundma õppida. Samas on Võmmorski juba praegu selline imeline killuke, millest aimdub terve Setomaa rohkem kui tuhande aasta peegeldus.

Põhjasõjast põhjavette

 

Mida teha, kui argihallus murrab meeli? Siis on aeg lükata elule sisse seikluslikum käik. Leida uus hobi, vahetada ametit või reisida põnevatesse paikadesse. Ennevanasti olid võimalused selleks küll ahtamad, ent mitte päris olematud. Eriti kui juhtusid olema pigem noorepoolne meesterahvas, kel rafineerimata indu rohkem kui seda ohjavat ajukapatsiteeti, oli mõni järjekordne mõttetu sõda just sinu võimalus välja pääseda keskpärasusest. Tõik, et enamikel juhtudel päädis taoline otsus võõral tallermaal muda ahmimisega, keha juppideks rebitud ja kaarnad endale meelepäraseid soolikalõike välja valimas, pole vist kunagi kedagi oluliselt pidurdanud. Vähemalt saab nõnda lahti tüütavatest kodustest igapäevakohustustest. See on peamine.

 

Minu kodulinn Tartu on sõdu näinud säändseid ja määndseid ning kannatanud nende käes kindlasti rohkem kui olnuks tervislik. Teadlikum silm oskab praeguseski tänavapildis märgata vaenuarme, olgu nendeks puruks pommitatud hoonekvartali asemel rajatud park, kuulijäljed kiviseintel või kas või omaaegset hävitustööd meenutavad sildid-tahvlid. Mälu on tähtis, meie – ja iga rahva – olulisimaid varandusi. Ja eks ole ka teisi anastada soovivad jõud alati püüdnud seda mälu ilma pealt kaotada. Vahel on see õnnestunud hiilgavalt, teinekord kohe üldse mitte. Ning nii mõnegi kergeuskliku on nad oma poolele meelitanud just lubadustega igavesest aust ja kuulsusest, mis nende sõnul õilsate eesmärkide nimel võitlejaid ees ootavat. Millised need eesmärgid tegelikult on, teame siin maailmanurgas paraku liigagi hästi. Vahest on kogu loo man kõige iroonilisem see, et tegelikult pärib kurjuse tillukesed heausksed käsilased kõige sagedamini ikkagi Unustus, loodusjõudude seas vägevamaid.

 

Silma alt peidetud asjad kipuvad mõistagi ununema kiiremini, kuid mitte alati pole nad määratud sootumaks kaduma. Arheoloogial on metoodikast antud võime maa-alused saladused päevavalguse kätte tirida. Tihtilugu üllatab see võime teda ennastki. Sedamoodi juhtus näiteks 2021. aastal Supilinnas, kui Oa tänava renoveerimistöödel avastati terve lade inimeste skelette. Kaheksa üksikmatust, kaks topeltmatust ning neli massihauda – ühtekokku 90 indiviidi. Kindlasti on surnuid seal varjul rohkemgi, aga trassid olid kitsad ega avanud kõiki Oa tänava sügavusi. Igatahes teadusmaailmal polnud kuni selle hetkeni matmispaigast õrna aimugi. Kes iganes Supilinna siinpoolses servas vanul ajul maju ehitas või drenaaži paigutas, pidi küll luid leidma, aga toona polnud veel tavaks põhjalikumalt uurida kõiki maa seest tulevaid asju, olgu need või inimsäilmed (tõsi, vahel juhtub nõndasi ka veel meie päevil). Nii langes Oa tänava haudade teaduse jaoks avastamise au paratamatult 21. sajandi kolmanda kümnendi arheoloogidele. Osteoloog Martin Malve võttis oma kohuseks paika võimalikult põhjalikult uurida.

(Oa tänav Kroonuaia tänava poolt vaadatuna. Siit algab Tartu Supilinn)

(Oa tänava see lõik, mida ekskavaatoritega palju kaevati ning kust leiti palju surnud inimesi)

(Sama tänavalõik, lihtsalt vaatenurk on tibake teine)

Ajaloolisi kalmistuid on Tartus omajagu, sest oma aja ära elanud linnaelanikke tuli ju ometi kuhugi matta, ning võin mürki võtta, et mõnigi vana matusepaik on meil veel üles leidmata. Aga massihauad pole kõigest hoolimata midagi päris igapäevast. Kõik neli Oa tänava ühishauda paiknesid üsna lähestikku, maja nr 1 ees olevas tänavalõigus. Esimeses oli kaheksa, teises 16, kolmandas 44 ning neljandas kümme maetut. Kõigis peale viimase olid surnukehad auku visatud üsna juhuslikult, ilma et oleks hoolt kantud selle eest, kuhu poole jääb pea, kuhu jalad, kas surnu on augus selili, külili või kõhuli, teiste peal või all. Ainult neljanda ühishaua kümnik lamas kahes kihis üksteise kõrval veidi korrastatumal moel. Ka üksik- ja kaksikmatused võisid hauas lebada üsna eri suundades ja (kaksikmatuste puhul siis, kui see ei peaks selge olema) teineteise peal.

(Kuna käisin ka ise aeg-ajalt kaevamistel abiks, siis nägin ühishaudu oma silmaga. Hunnikus lebavad tumepruunid luud põhjaveest nätskes pinnases)

(Vahel pakkus eri indiviidide eristamine parajat peamurdmist. Loodetavasti jäid koljud selle käigus siiski terveks...)

(Veidi korrapärasem ühishaud pooleldi lahtipuhastatult. Kuna trassid on kitsad, jääb osa inimestest tahes-tahtmata endiselt maasse)

Säärane suur surnute hulk ei saa ilmselt jääda kajastamata ajaloolistes allikates, eeldusel muidugi, et suur suremine sündis ajal, kui asju kirja pandi. Sestap oleks kõigepealt tarvis koguda kokku kõik infokillud, mis annaksid meile kätte sündmuse ajalised raamid. Nimetagem neist esimesena eeslinna kultuurkihi, millesse hauad olid kaevatud ning mis järelikult oli neist varasem. Siit saadud potikillud ja mündid pärinesid 16. sajandi teisest poolest ning 17. sajandist ehk sellest rahutust ajast, mil Tartu kuulus üksteise järel nii moskoviitide, poolakate kui rootslaste alla. Samast kihist koguti hoolikalt ka loomaluid ja taimejäänuseid, mis tänu Emajõe luha niiskele pinnasele olid hästi säilinud. Teiseks olid mõnede skelettide juures säilinud ka õigeusu kaelaristid 17.–18. sajandist, kannaga nööbid, paar 1666. aasta Rootsi 1/6 ööri, püssiluku tulekivid ja ühel juhul krooniga südasõlg. Kõik need kitsendavad omakorda meie otsinguala. Kolmandaks leidus säilmete seas pliist püssikuule ning enamikel maetutel võis luudel tuvastada kuulide tekitatud vigastusi. Nii võime surmade põhjuste hulgast välja heita epideemiad, näljahädad ja muud loomulikud põhjused ning keskenduda puhtalt vägivallale.

 

Ahjaa, üks oluline fakt veel: kõik 90 maetut olid mehed, lõviosas 17–25-aastased, kuigi sekka sattus ka nooremaid ja vanemaid. Kõik eelnimetatud tõigad üheks kamakaks kokku mätsides joonistub välja üks tugev kandidaat, kelle kaela kogu see kobarjama kallata. Selleks on Põhjasõda, Rootsi ja Venemaa vaheline heitlus, mis Eesti jaoks algas 1700. aasta sügisel Narva all ning jõudis 1704. aasta suveks Tartu müüride taha. Täpsemalt jõudsid sinna 4. juunil venelased, kokku umbes 18 000 (Vikipeedia on kuskilt saanud arvuks ka 23 000) meest, kellel ei õnnestunud siiski kuu aja vältel jagu saada 4000 linna kaitsvast Rootsi sõjaväelasest. Viimaste seas olid ka peamiselt eestlastest formeeritud Tartu, Nõo ja Põltsamaa maapataljonid. Alles 14. juulil suutsid vallutajad pärast nädalapikkust tihedat pommitamist suure vaeva ja võitlusega Vene värava juures kindlustustest läbi murda ja linna kapituleeruma sundida.

 

Supilinnast leitud hauad jäävad omaaegsest linnapiirist umbes 200 meetri kaugusele. Oa tänava linnapoolse otsa kõrval Botaanikaaias jalutades võib nüüdki imetleda 1980. aastatel välja kaevatud keskaegse linnamüüri juppe. Samuti seisab siin keset botaanilisi imesid üks tore küngas, mis õigupoolest on vana bastion. 1660. aastate lõpul töötati välja ulatuslik plaan Tartu kaitsesüsteemide kaasajastamiseks, mis nägi ette kaheksat bastionit linna eri külgedes. Põhjasõja puhkedes 1700. aastal oli neist valmis saanud vaid neli, teiste seas ka see põhjaserva turvanud Ulrika Eleonora bastion (nime saanud Rootsi kuninga Karl XII õe järgi). Bastioni lähistel Laial tänaval asus seesinane Vene värav, kust vene väel õnnestus viimase ponnistuse käigus läbi tungida. On võimalik, et Oa tänava tegelased langesidki just nimelt selle operatsiooni käigus.

(Jupike väljakaevatud ja konserveeritud linnamüürist Botaanikaaias. Teisel pool laius kaitsmata, aga see-eest odavamate kruntidega eeslinn)
 

(Ulrika Eleonora bastion Botaanikaaias. Vahepeal on rajatis kaotanud oma militaarse funktsiooni ning muudetud botaanilise mitmekesisuse kasvulavaks)

(Bastion ühishaudade juurest vaadatuna. Tõesti väga lähedal)

Lõpuks vaibus kahuripaukude kaja ja püssirohusuitsupilved hajusid nelja tuule poole. Suur osa linnast oli lõhutud, kõikjal vedelesid elutud kehad. Ründajate kaotusi on hinnatud 3000–3400 kanti, kaitsjatest hukkus 1400–2000. Midagi tuli laibakuhjadega ette võtta, muidu oleks soe suvepäike nad kiiresti käärima ajanud ning ellujäänute seas hakanud levima põnevad haigused. Mis muud, kui maha matta. Sellele, milline munder ühel või teisel surnukehal parajasti seljas oli, ei pööratud enam erilist tähelepanu. Ühte auku heideti nii südamekujulisi sõlgesid kandnud Rootsi väes teeninud eestlasi kui ka õigeusu kaelaristidega vaenuväe sõdureid. Emajõe luhal valitseva kõrge põhjavee (ja vahest ka kiirustamise) tõttu kaevati hauad esialgu madalad, vaid 40–50 sentimeetrit maapinnast. Järgnevate sajandite käigus kasvas maetutele veel meetri jagu pinnast otsa, luud aga tõmbusid niiskuse tõttu tumepruuniks nagu turvas.

 

Mida me sellest loost õppida võime? Me ei tea, mis jõudis mõlkuda nende õnnetute mõtteis, kes vene väega liitusid ja 1704. aasta äkilisel suvel Tartu all oma elunatukesega hüvasti jätsid. Ühtäkki seisid nad silmitsi linna kaitsjate meeleheitliku vastupanuga, sest venelaste ebainimlikud hirmutööd olid laialt tuntud paraku juba noil hallidel aegadel. Me ei tea, kas nad olid sellesse olukorda sattunud vabal tahtel või sunnitult, ega pole me kunagi teadnud nende nimesid. Aga ka nende pereliikmed, kes olid koju maha jäänud, ei saanud kaugele läinud omastest enam midagi kuulda ega teada. Kadunud pojad ei tulnud kunagi tagasi – nad olid jäänud kodunt kaugele võõra linna alla põhjavette. Peagi unustati nad jäädavalt ka kodukandis.

 

Ära kunagi usu anastajat. Ta võib ju sulle tõotada igavest mälestust, aga Unustuse palge ees on ka tema väeti.