Kõrvest ja Soontaganast

 

Lubage mulle veel viimane meenutus 2024. aasta nukravõitu novembrikuust. Selle loo esimene, Mädara linnamäge kajastav peatükk ilmus nädal tagasi (vaata siit), kuid minu tookordne ränd Pärnumaa vanaaegsetes nurgatagustes ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Alempoise servamaad olid kõigest väravaks veel kaugemale läände, päris Vanale Läänemaale ehk Maritimale – Mereäärsele maale. Tee viis mind läbi paksude metsade ja mööda laiadest rabadest, mis ilmselt juba tuhandeid aastaid Pärnu-Jaagupi ja Mihkli kante piiritlevad ja killustavad. Asustuseks sobiliku maaga on lood siin 21. sajandilgi nii ja naa, ennemuistsetest aegadest kõnelemata. Ilma heade teedeta poleks ma hilissügisel üldse siiakanti ronida riskinudki.

 

Niisiis, Vana-Läänemaa, Maritima! Enne muinasrajadele naasmist tegin ma kerge põike Kaisma järve äärde. Oleks ma teadnud, millise diagnoosi perearsti kõigest mõni päev hiljem mulle radiosüsiniku- vereanalüüside põhjal annab, poleks ma ehk ujuma läinud. Aga teadmatus on õnnis meelteseisund, mis pole end kunagi tõsielust segada lasknud. Põrgumoodi külm vesi ei tohiks ilmselt kellelegi üllatusena tulla ning seda pidin ma ju enne sisseronimist ikka teadma. Teadsingi, aga mis siis.

(Kaisma järve kaunid, aga ohtlikud veed)
 

Pärast värskendavat vahepala sisenesin otsustavalt Kõrve territoriaalmaile. Keskaegsed üleskirjutused nimetavad, et põhja pool Pärnu jõge asub Corbe ehk Korbe, mis kõikide märkide põhjal oli üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast (maagilise arvu seitse annavad samuti mitu vana allikat) ning kuigi tema täpsemad piirjooned on endiselt avatud Kleio-jüngrite targutustele, on üsna veenvalt paika saadud Corbe/Korve tuumik praeguse Pärnu-Jaagupi kandis. Kihelkonnanimes pole keeruline ära tunda vana eestikeelset sõna “kõrb”, mis alles piibli tõlkimise ajal ja järel omandas oma praeguse üldlevinud tähenduse, kuid algupäraselt tähistas suurt asustamata metsaala (võta või näiteks Kõrvemaa). Nagu juba öeldud, sellistest kohtadest Pärnumaa põhjaosas juba puudust ei tule.

 

Pärnu-Jaagupist sõitsin veel veidike edasi lääne poole Vahenurmeni, kust keerasin lõuna poole. Pooleteise kilomeetri järel võtsid mind vastu Mäeküla teeäärsed talud. Bussipeatus kuulutas entusiastlikult “Linnamäe” – aga ei, ma ei tulnud siia teps mitte linnamäge vaatama. Õigupoolest ei tohiks seal minu teada mingit päris linnamäge ollagi. On hoopis kalme.

 

Sellised need toponüümid teinekord juba on, salakavalad ja ettearvamatud. Kunagi meie üks tegusamaid linnuseuurijaid Evald Tõnisson on pidanud võimalikuks, et Linnamäe nimi seostub hoopis külast 3,5 km edela pool oleva Virussaarega, kus tõepoolest asub midagi linnusetaolist, aga kes see täpselt teab.

 

Linnamäe ehk Linnamaa külas on kohe maanteest läänes, Pitsimäe nime kandva seljaku nõlval siil lagedat maad, mille seest on eri aegadel leitud odaotsi ja kirveid. Kohalik rahvas pidas neid venelaste ja rootslaste vahelise lahingu relvadeks. Kui aga Läänemaa muinasaja korüfee Mati Mandel 1970. aastatel sealt pisut keraamikat leidis ja asjasse selguse toomiseks ka proovikaevamisi tegi, hakkas leiukoha tõeline pale järk-järgult välja kooruma. 870 ruutmeetri pealt avastati kokku 15 tumedat põletuslaiku. Suuremad neist pärinesid tõenäoliselt koguni surnukehade põletamise tuleriitadest. Kui tuli oli kadunukese maistest jäänustest ja kaasa pandud esemetest korralikult üle käinud, korjati jahtunud tuhalademest mõned luutükid ja panused üles ning sängitati teisale – nende asukohtadele osutasid väiksemad tumedad laigud. Mõne matuse juures leidus ka kivilade, ent üleüldiselt polnud kive Mati Mandeli meelest piisavalt, et paika päris kivikalmeks pidada.

(Mitte kõik muinaskalmed pole silmapaistvad monumentaalrajatised. Linnamäe/Linnamaa kalmel pole vähemalt tänapäeval mingeid äratuntavaid maapealseid märke)
 

Esemeleidude poole pealt polnud ilmselt põhjust nuriseda – Linnamäe kalme sisaldas ehtekesi, vöödetaile, potikilde ja vähemalt ühe noe (suuremate terariistade peale sedapuhku ei satutud). Neist vanimad olid kolmnurkse peaga pronksist ehtenõelad, millest üks on määratud 7./8./9. sajandisse ning vähemalt viis tükki 10. sajandisse. Hiliseimateks asjadeks olid ristripatsid, kuljus, mõnede rinnalehtede tükid ja kirvetera kujuline ripats, mis osutasid 13. sajandile. Täitsa võimalik, et Linnamäe kalmel põletati surnuid otsapidi ka veel siis, kui Korbe oli juba oma esimese kristliku kihelkonnakiriku saanud.

(Tee läheb üle aimatava seljaku, millel on sajandeid tagasi surnud inimesi põletatud ja nende säilmeid maetud. Arvatavasti katab teetamm osa muistisest, uuritud osa on aga pildil see vasakpoolne haljendav rohumaa)
 

Kohalikud on teadnud kõnelda ka ühest Linnamäe kalmest leitud põletamata luustikust. Mina ei näinud oma külaskäigul aga ei põletus- ega laibamatuseid. Kuna lähedased talud ilmutasid kõigiti elumärke, siis polnud ka erilist mõtet hakata oma luusimistega nende argieksistentsi segama. Tegin vajalikud pildid ära ning sõitsin edasi. Edasi lääne poole.

(Ja sama koht teisest otsast vaadatuna. Sügispäike ei pääsenud kunagist teispoolsuse väravat valgustama, see jäi endiselt hingedekuu varjudesse)
 

* * *

 

Päevavalgus lubas mulle veel vaid ühte kohta, aga see oli ka koht, mida näha! Soontagana maalinn on ilmselt viimane tõeliselt kuulus muinaskants Eestimaa pinnal, mida ma pole seniajani oma reisikirjades puudutanud. See viga nõudis parandamist. Enda kaitseks ütlen vaid, et nii nagu vanul ajul, on Soontagana tänapäevalgi kogu ülejäänud maailmast ikka päris kaugele soode ja metsade taha ära peidetud. Eks sellest ka tema nimi, mis esmalt Henriku kroonikas talletatud, kuid pärastpoole, kui linnus oli juba hüljatud, kestis baltisaksa pruugis edasi Mihkli kihelkonna rööpnimetusena (eestlased unustasid oma ilusa muistse kohanime palju varem kui sissetungijate sugu…).

 

Hoolimata kõigiti kõrvalisest asukohast oli Soontagana maalinn kunagi nii vägev kant, et tema järgi nimetati mitte üksnes ümbritsevat kihelkonda, vaid tõenäoliselt tervet Läänemaa lõunaosa. Praegu arvatakse, et Läänemaa oli üleüldse omavahel üsna lõdvalt ühendatud ning võis koosneda kahest peamisest tükist, mille lõunapoolsema raskuskese asus Soontaganas ja põhjapoolsemal Ridalas. 

 

Autoga pääsesin ma sinnani, kus Allika jõgi metsavahelise kruusatee läbi lõikas. Traktoriga oleks ehk madalast veevoolust läbigi rassinud, aga kust raskel ajal selliseid imemasinaid võtta?! Kõndisin üle jalakäijatele mõeldud libeda puusilla ja vantsisin metsateel edasi, kuni mets asendus avara rohumaaga. See oli otsekui kuiv lage saar keset pikka ja laia Avaste sood. Sellel saarel asuvad kahe Maalinna-nimelise talu varemed (neis lõppes elu 1960. aastate lõpul), uue ilma ajal püstitatud vaatetorn ning saare tagaotsas meile enim huvipakkuv Maalja ehk Maalinna mägi.

(Allika jõgi teeb selgeks, et tavasõidukitega Soontagana maalinna asja pole)
 

(Edasi tuleb ette võtta maagiline võlureis raagus metsa vahel. Jalgsi)

(Kannatlik rändaja jõuab viimaks välja lageda peale. Kohe oled kohal...)

(Maalinna taludest on säilinud paekividest müürijupid, kiviaiad ja vanad viljapuud. Taamal kõrguv torn pole õnneks sakslaste piiramistorn, vaid püstitatud uuemal ajal ilusate vaadete jaoks)

Vaatetorni otsast võis kohe ära näha, et jätkus ka Soontagana taga soo. Samuti paremal ja vasakul. Linnamägi ise on võimas: 5–6 meetri kõrgune ja ligi 3500 m² pindalaga ovaalne kõrgendik. Tema lõunaotsa piiras vallilaadne muhk. Mingid tuhajuhanid olid hiljaaegu järskudest nõlvadest ATV-ga üles-alla sõitnud, paraku olid nad sel korral ilmselt eluga pääsenud. Kõndisin kogu linnuse perimeetri läbi ja püüdsin tabada paiga vaimu.

(Ilusa vaate hulka kuulub ka otsitav - soosaare tagaservas trooniv Soontagana maalinn)
 

Meeldival kombel pole Soontagana jäänud tummaks künkaks, mille kohal hõljub suurte küsimärkide pilv. Arheoloogilisi andmeid avaldavad tema kohta peamiselt Aita Kustini ja Evald Tõnissoni juhatusel 1960. ja 1970. aastatel läbiviidud väljakaevamised. Kirjalikke andmeid edastab aga 13. sajandi esimese poole kroonik Henrik oma ajalukku läinud kirjatööga.

 

Mõte keset sood üks korralik linnus püsti lüüa oli piisavalt hullumeelne, kuid tehti sellest hoolimata nähtavasti millalgi eelviikingiajal teoks. Esmalt lasti tuisata labidatel, et looduslikku küngast järsendada ja kõrgendada, samuti kuhjati künka välisservale vististi madal vall, millele omakorda püstitati palkidest kaitserakked. Viimaste põlenud jäänustest võetud söeanalüüs osutab 7.–9 . sajandile. Radiosüsinikuproovid katavad ka hilisemaid aegu kuni 13. sajandi alguseni välja. Potentsiaalselt ümmarguselt 500-aasta pikkuse eluloo puhul on ootuspärane, et vahepeal tehakse linnuses remonti, lammutatakse (või põletatakse) midagi vana ära ning ehitatakse uut juurde. Servavalle on millalgi kergitatud paekividest müüriga, selle kaitsvas varjus leidsid koha majad ja abihooned (näiteks viljaaidad). Sooja saamiseks, toiduvalmistamiseks või mõneks muuks soojemaks tegevuseks kütsid soontaganalased tarenurka pae- ja raudkividest ehitatud kerisahje.

(Mida lähemale jõuda, seda järsemaks muutuvad alguses üsna lapikuna tunduva maalinna perved)
 

(Viimaks kohal. Puukene kasvab linnuse lõunapoolse kõrgema otsavalli peal. Omal ajal poleks tal seda muidugi teha lubatud. Tõenäoliselt oli see koht reserveeritud mingile teistest kõrgemale ja tugevamale kindlustusele)

Mida Soontaganas lisaks ehitamisele ja ahjukütmisele veel teha oli? Kui juhtus olema rahulikum päev, siis kantseldati koduloomi (leitud luud pärinevad veistelt, lammastelt, hobustelt, sigadelt ja koertelt, võib-olla ka kitsedelt), vahel harvem käidi jahil (üksikud luud põdralt, jäneselt, lindudelt ja isegi hülgelt) ja kalal. Suur osa igapäevasest toidust tuli teraviljast. Kes oskas, tegi käsitööd – sulatas ja tagus rauda, valas värvilisi metalle, ketras ja nõelus. Kullatud ilustustega kirjutusteravik stiilus lubab oletada kirjaoskaja olemasolu Soontaganal – või vähemalt viibis seal keegi, kellele lihtsalt sellised edevad asjad meeldisid. Rikkam rahvas ajas äri (näiteks on linnuselt leitud 11. sajandi teise poole aardeke kahe anglosaksi ja kahe Bütsantsi mündiga) ja kandis ilusaid ehteid. Leiumaterjali põhiosa pärineb 11.–13. sajandist, tõendades üsna rahvarohket ja mitmekesiste tegevusaladega asulat. Nagu näha, polnud see soode tagune kant tol ajal nii kolgas ühti.

(3500 ruutmeetrile mahub elama päris palja rahvast ning see oli ka vist Soontagana rajamise mõte)
 

Kõikidesse päevadesse päikesepaistet ei jagunud; tuli ette ka kurjemaid aegu. Neist kõnelevad lisaks söestunud ehitusjäänustele noole- ja odaotsad, kilbiosad ja isegi sakslaste ammunooleotsad. Vaevalt et oskame ära nimetada igat Soontaganat raputanud tüli, aga mõned 13. sajandi alguse omad on teada küll. Sakslased ja nende kokku kupatatud liivi ja läti abijõud piirasid Soontaganat kahel korral, aastatel 1210 ja 1216. Esimene neist toimus vaid natuke aega pärast kuulsat Ümera lahingut ning oli eelkõige suunatud kihelkonna igakülgsele rüüstamisele. Kuigi Henrik kirjutas, et neljandal retkepäeval vallutati ja põletati maha kolm linnust (millest üks võiks justkui olla Soontagana ise), kõlab kõik veidi liiga ilusalt, et seda päriselt uskuda. Igatahes läks mööda vaid napp kuu ning soontaganalased olid juba ise Metsepoles, tegemas kättemaksuks liivlastega sama, mida enne neile oli tehtud.

 

1212–1215 püsis saksa poole ja lõunapoolsete eestlaste, sh soontaganalaste vahel vaherahu, aga 1216. aasta alguses saabus sõda taas sohu. Sakslased, liivlased ja lätlased retklesid merejääd mööda Soontagana maadele ning, külvates tee peal kõvasti vägivalda, jõudsid maalinna alla. Sel korral pole enam kroonikas sõnagi juttu linnuse otsekui möödaminnes vallutamisest. Piiramine kestis kokku üheksa päeva ning tarvis läks ammukütte ja piiramistorni, et kaitsjate võhm lõpuks välja väänata. Alistunud soontaganalased nõustusid ristimist vastu võtma. Kohemaid saadeti Riiast preester Godfrid seda tööd läbi viima.

 

Nüüd võiksimegi Soontagana ajaloos ette pöörata värske, kristliku lehekülje, aga tühjagi! Pidi kuluma veel kümme aastat, kuni Läänemere äärde vallutajate sekka õiglust tooma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm (Guillelmus) lähetas 1226 Soontaganamaale preestrid seni paganateks jäänud rahvast ristima. Alles pärast seda, näib, alistus Läänemaa lõunaosa viimaks uuele elukorraldusele ning Soontagana maalinna elukaar jõudis loojanguetappi. Ent veel 1259. aastast on teada soontaganalaste leping Metsepole liivlastega, mille kohaselt nende omavaheline piir jooksis mööda Lemmejõge Laigaste ninani. See on sügaval Häädemeeste ranna lõunaosas. Leping on tekitanud uurijates omajagu küsimusi, kas Soontagana võimualad võisid tõepoolest nii kaugele lõunasse ulatuda. Kui dokumenti uskuda, siis vähemalt sel hetkel see tõesti nõnda oli. Aga Läänemaa lõunaosa ise hakkas umbes samal ajal kuuluma juba Saare-Lääne piiskopi võimualasse ning rohkem iseseisvaid lepinguid enam ei teinud.

 

Maailm läks edasi.

 

Soontagana jäi. Legendi, muistise, mälupaigana.