Prangli saare aja lood

 

Kunagi mõtlesin, et oleks tore igal aastal panna jalg maha vähemalt ühele enda jaoks uuele Eesti saarele. Päriselu oma veidras realismis päris nii söakaid plaane ei luba, aga vahel satub temagi teele armulikumaid hetki. Sel suvel tekkis võimalus käia Pranglil, minu esimesel Soome lahe saarel. Esinesime ansambliga Sirgutii Prangli loovuspäevadel, aga aega jäi piisavalt ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Nagu selgus, tutvumisväärseid paiku jagus.

 

Prangli on küll üsna väike, kogupinnalt vaid 6,62 ruutkilomeetrit, aga ajalugu mahub tema peale rikkalikult. Vikipeedia järgi olla see ainus Põhja-Eesti saar, millel olevat katkematu asustuslugu alates 13. sajandist. Varaseim säilinud kirjalik maining pärinevat 14. sajandi lõpust, siis kirjutati ta üles kujul Rango. Hiljem on saare nime kirjutatud nii R (Rande Ø, Rangelisare), W (Wrango, Wrano jne) kui ka P-ga (Pranglesaar). Tema nimes on püütud näha rootsikeelset sõna vrång ’kõver’, Soome isikunime Rankoi või Rankoineni, aga samuti 13. sajandi Taani Hindamisraamatus mainitud Rävala suurmaaomanikku Tuki Vrangi, kes võis olla kohalikust maasoost. Kõlab intrigeerivalt, Põhja-Eestis leidus tõepoolest vanadest suguvõsadest pärinevaid ülikuid, kes ka ristisõdade järel säilitasid kohalikes võimuvõrgustikes kõrge positsiooni.

(Suveidüll Prangli Lääneotsa külas)
 

Mõistagi huvitab mind, nagu küllap paljusid reisikirja lugejaidki, Prangli asustusajaloo algus. Teame ju hästi, et kirjalik esmamaining ise ei tähenda veel kõike. Esiteks võis asustus saarel kesta pikka aega, enne kui kellelgi läks tarvis seda üldse tekstis mainida. Teiseks võis saart vabalt mainida ka siis, kui seal veel üldse keegi ei pesitsenud – ka siis võis ta olla millekski oluline, kas või navigatsioonimärgina. Niisiis pöördugem Prangli vanema ajaloo osas arheoloogiliste andmete poole.

 

Prangli ainus teadaolev arheoloogiline asulakoht asub Kelnase ja Idaotsa küla maadel, praeguse asustuse kägisoonest eemal madalate puudega nõmmemännikus. Riikliku kaitse aluse muistise kultuurkihti katavad liivaluited, nii et midagi omaaegsele asustusele viitavat mul seal ringi konnates silma ei hakanud. Polnuks orienteerumist hõlbustavat Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihti, poleks ma selles paigas üldse osanud inimkäe puudutust aduda.

(Prangli Maa-ameti kaardil. Sinised laigud ja märgid tähistavad riikliku kaitse all olevaid kultuurimälestisi. Prangli asulakoht on kõige suurem sinine piklik latakas saare idaosas. Tema lähistel on Prangli koolimaja hoone, saare lääneosas kabel/kirik ja surnuaed. Saarest lõunas mere põhjas puhkab purjelaev Sancta Marcuse vrakk)

(Prangli asulakoht on mattunud aja jooksul liiva alla)
 

(Veel üks vaade asulakohale, olukord on endiselt liivane)

Õrna juhtlõnga asustuse vanuse kohta leidsin Prangli rahvamaja seinale riputatud ajaloostendilt, millel oli kujutatud paari siit leitud ehet – spiraalsõrmust ja hoburaudsõlge, mõlemad küllap vasesulamist. Juuresoleva teksti järgi olla inimesed elanud Pranglil juba muinasajast, aga Eesti ajaloo kontekstis tähendab see umbes 10 000 aasta pikkust vahemikku ning pole just üleliia konkreetne. Mis muud, kui asuda arheoloogiateoseid läbi lappama, et neile pisikestel piltidel kujutatud esemetele võrdlusainest leida ning sedasi ka nende vanusele jälile jõuda.

 

(Kasulik stend rahvamajas aitas palju kaasa saare ajaloo mõistmisele)

Hoburaudsõlega mul jupp aega ei vedanud, sest ega taolisi suuri rohmakate nelinurksete nuppudega sõlgesid meie maal üleliia palju leidu. Aga kui mitu raamatut tulemusteta läbi lapatud, märkasin riiulis Mauri Kiudsoo teost „Viikingiaja aarded Eestis“, kus leheküljel 70 on just seesama Prangli sõlg kenasti pildil, isegi selgemalt kui rahvamaja stendil. Kuigi Kiudsoo ise sõlele täpsemat dateeringut ega leiuandmeid ei pakkunud, juhatas tema pildi juures märgitud kogunumber AI 4766: 2 mind omakorda Marika Mägi (toona Mägi-Lõugase) artiklini viikingiaegsetest hoburaudsõlgedest. Tema nimetas Prangli sõle otsi lehtrikujulisteks ning selle ja sõle kaarel oleva ornamendi (joonte ja täkete ridade) põhjal arvas ehte 10. sajandisse. Nii et tõepoolest viikingiaeg. Prangli asus otsa Soome lahe lõunakalda lähistelt kulgeva rahvusvahelise haardega Austrvegri ehk Idatee peal, nii et pole ime, kui mõni uljas meresõitja sinna vahepeal oma jala maha pani või veel enam, koguni elamise üles lõi. Seda, kas keegi saarel siis ka päriselt püsivalt elas, ma täie kindlusega väita ei täi.

 

Pildil olev sõrmus on aga tehtud lapikust paeljast traadist, millel kolmest keerust vaid keskmine näib olevat väänatud ehk tordeeritud. Heiki Valgu Lõuna-Eesti külakalmistute raamatu põhjal levisid säärase disainiga sõrmused alates 14. ja 15. sajandi vahetusest kuni 17. sajandini välja. Seega kattub tema aeg päris hästi Prangli varaste kirjalike mainingutega ning pean usutavaks, et kaitsealune asulakohtki esindab valdavalt just selle maanurga kesk- ja (vara-)uusaegset ajaloojärku.

 

Prangli asustamisel võisid oma rolli mängida keskajal Eesti randadesse kolinud rootslased ja soomlased. Hiljemalt 17. sajandiks olid nad kokku sulanud kohalike eestlastega. Siin on kõneldud soomepärast rannakeelt, mis praeguseks ilmselt küll kirjakeele ees taandunud. Keda siiski huvitab, võib välja otsida juba 1957. aastal ilmunud raamatu „Pajatusi põhjarannikult“, milles leidub äge valik Prangli lugusid kohalikus vanemas keeles.

 

Kihelkondlikult kuulus Prangli Jõelähtme kiriku alla, aga igapäevaste vaimutalitustega pidi saarerahvas enamasti iseseisvalt toime tulema. Väidetavalt olla Pranglile juba keskajal ehitatud väike kabel. Saare idarannas asuvad Vanakabelineem ja Vanakabelilougas (kohalikus pruugis kutsutakse nõnda lahte) mäletavad kunagise pühakoja asukohta. Pärimuse kohaselt ehitanud kabeli tänutäheks kõigekõrgemale Soome hülgekütid, kes jääpangale triivima sattudes just selles kohas eluga randusid. Prangli kodulehel on veel lisatud, et kuna õnnelik pääsemine toimunud lauritsapäeval, siis pühitseti ka kabel Pühale Laurentiusele ehk Lauritsale. Miski minus hakkas seda lugedes kahtlema ning ma otsisin igaks juhuks välja, millal siis lauritsapäev meie rahvakalendris õigupoolest on. Ja ennäe, vaist ei petnud – lauritsapäev, mida lähikonnas tähistab veel näiteks Kuusalu kirik, on 10. augustil. Pidi ikka olema erakordselt jahe suvi, et Soome hülgekütid veel augustiski jääpangal mööda merd seilama pidid. Keskaja teine pool ja varauusaeg on küll kurikuulsad väikese jääaja poolest, aga kõigest hoolimata näib sellesse loosse pugenud ebakõla, mida seni pole mõistetud välja juurida.

(Vanakabelineeme nimi mäletab sajanditetaguseid aegu, mil siin tõepoolest seisis saare pühakoda)
 

Nagu Läänemere rannakabelitele iseloomulik, asunud Prangli vanas kabelis kalasaaki tagav hõbedane kala, mis hiljem kõige kaduva teed rännanud. Kabeli kõrvale hakatud surnuid matma. Kui esimene pühakoda lagunes, ehitasid kohalikud mehed Kolga mõisast ostetud ehituspalkidest 1640. aasta paiku uue. Esiti kavatsesid nad selle asukohaks valida hoopis saare loodetipu, kuid peagi võetud hoone juppideks ning pandi taas endise kabeli asupaigas kokku.

 

18. sajandi alguseks oli ka see teine kabel üsna õnnetus seisukorras, mistap laskis Haljava mõisnik 1740. aastail ehitada järjekorras kolmanda kabeli, sedapuhku saare edelanurka Lääneotsa külla. Kuigi asi võeti senisest uhkemalt ette (kabelile valati koguni kell), jagus sellele hoonele elupäevi vähem kui sajandi jagu. 1825. aastal lammutati temagi ning vahepealsed paarkümmend aastat jagati jumalasõna kohalikus talus. Viimaks ehitati neljas kabel, mis õnnistati sisse lauritsapäeval, 10. augustil 1848. See on eelmistest märksa suurem ning ka praegu kenasti alles ja kasutusel. Sellest ilmast lahkunud saarerahvas maetakse kabeli kõrval asuvale ilusale kalmistule.

(Praegune kabel Lääneotsa külas on saare ajaloos omasugustest juba neljas. Vähemalt)
 

(Pean kohalikke kalmistuid alati ühtedeks parimateks paigalugu kõnelevateks kohtadeks)

Kristliku hingeabi osas on Pranglil niisiis olnud paremaid ja kehvemaid aegu. Küllap seetõttu on igaks juhuks meeles peetud ka muid võtteid, mis häda korral aidata võinuks. Näiteks on vanasti Eesti naised käinud mõnede tervisemurede korral teatud kividel palja tagumikuga liugu laskmas. Üks liukivi, Punane kivi, asub Prangli kaguosas keset nõmmikut. Nägin teda oma silmaga – võimas oli ta küll, ehkki mitte kuigi punane. Ainult liugu ma tema otsast lasta ei julgeks, eriti veel palja taguotsaga, sest see sõit saaks olema kõrge ja äkilise maandumisega. Pärast hakka veel otsima järgmist kivi, mis ärapõrutatud põlved ja marrastused terveks võluks. Aga möönan, et ma pole ka vanaaegne Eesti naine.

(Punane kivi. Pealt hall, seest...)
 

(Punane kivi ja tilluke muinsushuviline, kes ei söandanud liugu lasta)

Kaartide peal on Prangli alati tundunud mannermaast üsna kaugel olevat, aga ise kohapeal ära käies hakkasin asjadele täitsa teise pilguga vaatama. Kaldalt paistab Rävala rand kenasti kätte, isegi Tallinna teletorn kiikab Viimsi poolsaare tagant saare lääneranda ära. Alates viikingiajast on Prangli olnud järjepidevalt ka ümberkaudsete rahvaste liikumiste ja toimetuste keskmes. Isegi kui andmeid tema ajaloo kohta pole arvult kuigi palju, annavad nad üheskoos siiski kena pildi siinkandi inimeste eluolust läbi sajandite.

(Vaade Prangli edelanurgast Rävala ranna poole. Muuga sadamas ja Tallinna teletornis toimuv paistab sisuliselt õue ära)

2500 aastat asustuslugu: Kuninguste ja Tagavere juhtumiuuring

 

Saaremaa kõige tuntumad muistsed elupaigad on ikka seotud mõne märkimisväärse linnusega – Pöide, Valjala ja Kaarma maalinnad kuuluvad Eesti suurimate ja Asva vanimate omasuguste sekka. Ka Saaremaa muinasaja absoluutne superstaar Kaali (mida ähvardatakse peagi uuendama hakata, nii et hoidke oma piip ja prillid!) võib uhkustada meteoriidikraatri servale ehitatud kindlustatud asulaga. Hõlpsasti võibki jääda mulje, et igas kunagises külas pidi kindlasti olema ka linnus, soovitavalt isegi mitu. Tegelikult on Saaremaal küllalt ka sääraseid elupaiku, mis said edukalt hakkama ilma kindlustusteta. Piisas vaid kohast, kuhu ehitada elu- ja abihooned (asulakoht), piisavas suuruses avatud maast, kus taimi kasvatada (muinaspõld), ning spetsiaalsest paigast, kuhu kolida kõik siitilmast lahkunud (kalmed). Need täitsid kenasti mitme tööka põlvkonna igapäevased vajadused. Tänavu juuli algul käisin ma Ida-Saaremaal tutvumas Kuninguste ja Tagavere kandiga, kus on mitmeid kivikalmerühmi ning muistsed põllud. Nagu juba aimata võisite, siis linnustest selles jutus juttu ei tule.

(Kuninguste, Tagavere ja nende naaberkülade muinsuskaitseobjektid. Suurem osa siniseid punase ümbrisega punkte on kivikalmed, suurem sinine larakas kujutab muistsete põldude ala. Kaart: Maa-amet)

 

Saaremaal olin ma tegelikult seetõttu, et meid oli kutsutud Kuressaarde pulmapeole. Jõudsin saarele juba päris vara hommikul, ikka eesmärgiga aega võimalikult kasulikult ajaloo- ja loodusteaduslikeks avastusteks raisata. Kodutöö näitas, et Kuressaare maantee äärde jääb terve pesakond muistiseid, milleni jõudmine ei tundunud eriti keeruline olevat. Kalmeid leidub siin kokku oma paarkümmend, neist suurema osa jätsin juba planeerimisfaasis pigem kõrvale, et mitte kellegi tagahoovi tungida (inimesed võivad selle suhtes teinekord vähe tundlikud olla, põhjusega). Nende sekka oli kaardile märgitud muinaspõld, millest ma oma uurimiskäiku alustasingi. Kuninguste maid haritakse praegugi, kuid saatuse irooniana on just see ennemuistne põld metsa kasvanud. Üleliia üllatav see kusjuures polegi, sest just tänu aktiivsest põllumajandusest kõrvale jäämine on aidanud muinaspõldude peamisel markeril, madalate kivihunnikute ja -peenarde võrgustikul säilida. Suured traktorid oleksid nad muidu juba esimese künniga maapinnalt pühkinud.

(Muinaspõllu servake kattub tänapäevase põlluga, aga suurem osa jääb metsa sisse)
 

Olgu, päris taltsutamatuks polnud iidne põlluväli jõudnud muutuda; metsaserva oli kellegi hoolitsev käsi toonud rea mesitarusid ning väikesed selgrootud koduloomad lendasid vilkalt ringi, otsides õitsevaid taimi. Väga lähedale ma neile ei tükkinud. Metsaaluses alustaimestikus oli samuti raske üles leida kunagisi põlluvorme, aga jäin siiski uskuma Muinsuskaitseameti kaarti, et nad seal päriselt asuvad.

(Metsistuvat kultuurmaastikku kasutasid enda hüvanguks mesilased, kelle tarud olid taamal rivvi pandud)

Kusagil pidid need põlluharijad elama. Kuninguste ja Tagavere külade maadel pole ühtegi asulakohta kaitse alla võetud ning ilma eriliste arhiivandmeteta pole mul võimalik teile kinnitada, kus või kas neid leitud on. Tähelepanuväärse niidiotsa andis Valter Langi Eesti vanemast metalliajast kõnelevas raamatus (kae all kommentaari) mainitud fakt, et Kuningustel asub kiviaja lõpu ja arvatavasti ka pronksiaja alguse asulakoht. Intrigeeriv, sest nii-öelda pimedast vanemast pronksiajast (umbes 500 aasta pikkusest vahemikust 1750–1250 eKr) on meil üleüldse ülivähe käegakatsutavaid andmeid. See teeb Kuningustest selle konkreetse ajaperioodi jaoks tähtsa ajaloomajaka. Hakkasin siis asulakoha kohta lähemalt uurima ning leidsin Vello Lõugase artikli (seegi on kommentaaris) 1971. aasta väljakaevamistest.

 

Nagu arheoloogias ja elus tihti, ajendas uuringuid majaehitus, mis sattus kuidagimoodi ühe Kuningate hauana tuntud kivikalme peale. Oli hea, et kohta lähemalt uurima hakati, sest tööde tulemused osutusid päris põnevateks. Alustame nende tutvustamist kõige sügavamalt. Kivikalme all asus õhuke kultuurkiht, mille sees leidusid nöörkeraamikat esindavad potikillud, kivikirveste tükid, kvartsist teravikud ja killud ning tükike luuharpuunist. Üks venekujuline varreauguga kivikirves on leitud lähikonnast ka varem. Väga inimtihe see asula toona olla ei saanud, pigem elas seal kiviaja lõpus ja/või pronksiaja alguses üks või paar pere. Nöörkeraamikute hajaasustuslik elustiil paistab olevat olnud trend, mida on tähele pandud üleüldiselt mujalgi.

 

Kivikalme ise pakkus samuti avastamisrõõmu. Selgus, et Kuningate haud oli varane tarandkalme, mis koosnes ühestainsast suurest nelinurksest tarandist mõõtudega 7 × 6,4 meetrit. Tarandi sisse oli ehitatud veel üks väiksem paekiviplaatidest „kirst“, mille sees hajusalt inimluid (vaid koljuluud paiknesid ühes kogumis) ning rauast karjasekeppnõel. Surnute luid, nii põletatuid kui põlemata, leidus kalmes mujalgi, nagu ka paarsada savinõutükki ja mõned ehted – sõrmus, käevõru, lusikakujuliste otste ja spiraalse keskosaga oimuehe ning veel mõned karjasekeppnõelad.

 

Varaseid tarandkalmeid ehitati Eestis pronksiaja lõpus ja eriti eelrooma rauaajal rannikulähedastel aladel – Virumaal, Rävalas, Läänemaal ning üsna mitmeid ka Saaremaal. Sisemaale nad ei jõudnudki. Hauapanused ja viimasel ajal inimluudest eraldatud vana DNA annavad alust arvata, et varaste tarandkalmete autoreiks võisid olla ühed esimesed Läänemere äärde kolinud soomeugrilased.

 

Kaevamisteala ulatus ka kivikalmest mõned meetrid eemale, kust leiti põletamata inimluid koos rahvasterännuaegsete (450–550 pKr) esemetega. Taaskord on tegemist huvitavate leidudega ajastust, millest me üleliia palju ei tea. Asjade seas oli lihtsa kolmnurkse peaga ehtenõelu, raudnugade tükke ja odaots. Muide, ka kivikalmest leitud vööpannal, rihmakand ja raudsõrmus võivad pärineda 5. või 6. sajandist ehk rahvasterännuajast. Kas sellal maetud inimesed võivadki olla need muistsed kuningad, keda matusekoha nimi on mäletanud?

 

Kuigi sain niiviisi päris palju teadmisi Kuningate haua kaevamiste avastustest, siis naljakal kombel ei tea ma siiamaani päris täpselt, kus see kõik aset leidis. Vello Lõugase artiklis avaldatud muististe plaan on liiga umbmäärane, et objekti mingi konkreetse hoonega kokku viia. Aga hullu pole, sest kivikalmete puudust ma ümbruskonnas ringi luusides tundma ei pidanud. Need on siin kultuurmaastikule hajutatud väikeste maitsekate rühmadena ning mõni neist oli isegi päris kenasti ligipääsetav.

 

Esimene kalme, mida kohtasin asus kohe Tagavere pika külatänava ääres, väikese puude-põõsaste puhma sees kesk niidetud murulappi. Ta nägi ise ka selline pisike välja, kuid õrnalt paisunud maapind lubas aimata murukamara alust kiviladet.

(Esimene kohtumine Tagavere kivikalmega. Kaks põõsanutti ja madalaks pügatud muru)
 

(Teiselt poolt paistis ära murualune kergelt kummuv maapind, mille alla kalme ilmselt oligi peitunud)

Järgmisena sõitsin Tagaverest lõunasse, Imavere suunas, kus külatee ääres on kolm suuremat kalmet. Kõik nad on kaetud tiheda lehtpuutukaga ning muistsetel aegadel kokkutaritud kivide kõrval on neis nähtavasti nõukogude ajal kivikoristustega veetud mürakaid. Milliseid kujundeid ja kalmevorme muinaskivid metsatuka all moodustasid, seda ei suutnud mu kogenematu silm eristada.

(Kolm võrldemisi suurt kivikalmet - üks on pildi vasakus servas puude sees, teine otse jahitorni taga ning kolmas tornist paremale jäävas tukas)

(Sammaldunud kivid ei jätnud kahtlust kivikalme olemasolus)
 

(Mõnele kalmele oli ka nõukogude ajal heldelt juurde toodud ehituskive ja hauapanuseid)

Veel üks kalmekolmik, mida mul oli au oma silmaga ära näha, asus Kuninguste küla maal, Kuivastu–Kuressaare maanteest põhja pool metsas. Sinna jõudes hakkas päris korralikult sadama, aga isegi kui taevast oleks langenud tuliseid kive (poleks Saaremaal esimene kord…), ei suutnuks see takistada mul läbi alustaimestiku ragistades jõuda matusepaikadeni. Muide, Maa-ameti kaart ütleb nendegi kohta Kuningate haud. Jääb siiski segaseks, kas Lõugase kaevatud kalm paiknes kusagil nende lähedal või on see eepiline nimi lihtsalt siinkandis erakordselt levinud. Välisilmelt jätsid metsakalmed üsna ümara põhiplaani tunde.

(Maanteele naastes sõitsin mööda ühest kaitsealusest kivikalmest - pildil parempoolne puudetutt -, kuhu vilja pärast sel korral ligi minema ei hakanud)
 

(Esimene Kuninguste metsaalusest kalmest. Ikka midagi kivist oli jalge all tunda küll)

(Teine Kuninguste Kalme. Iseloomustus sama, mis eelmisel)

(Ning ega kolmanda kalmegi kohta midagi põrutavalt erinevat öelda ei oska. Kui, siis seda, et mets oli vihmast juba päris märjaks saanud ning märg nakatas ka püksisääri)

Kõigi Kuninguste-Tagavere kalmete vanuse kohta on ehk ennatlik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest kõiki neid pole mõistagi jõutud läbi kaevata. Mitmed neist võivad vabalt olla kivikirstkalmed, noorema pronksiaja ja eelrooma rauaaja hakatuse matusepaigad, mida Saaremaal leidub arvukalt. Ja ka tarandkalmeid võib siin olla rohkem kui see üks läbiuuritu. Õigupoolest oli minu jaoks üllatav, kui pikast ajavahemikust võivad siin väikesel maa-alal erinevad muistised olla – nooremast kiviajast rahvasterännuajani, umbes 2500 aastat. Oleks liig väita, et asustus oli järjepidev (näiteks puuduvad pildilt rooma rauaaja tõendid aastaist 50–450 pKr), aga ükski lõpp polnud jääv. Kui ebakindlad teated mõnedest Tagavere kalmetest leitud ehtekettidest ja relvadest tõele vastavad, siis võidi selles paigas elada ka muinasaja lõpus. Ja elatakse nüüdki.

Kuremäe kalmed: rohkem kui pealt paistab

 

Alutaguse on minu jaoks tugev nominent Eesti kõige huvitavama asustuslooga paigale. Selle metsiku kandi vormimisse on sajandite jooksul kaasa löönud palju erinevaid rahvaid, mõned lähemalt, teised kaugemalt. Tõsi, mitmed neist on piirdunud pigem episoodiliste rollidega ning neist me praegu põhjalikumat juttu ei tee. Küll aga tulevad Alutaguse ajaloost kõneldes ikka ja jälle esile vadjalased, meile keeleliselt ja kultuuriliselt väga lähedane rahvarühm. Antud lugugi on nendega otseselt seotud ning viib meid otse Alutaguse südamesse.

 

Kunagi päris ammu, 2015. aastal muinasreisikirjadega alustades – avaldasin neid esiti veel oma vanas ajaraamatus – avanes mul võimalus Alutagusel kolada ja sellest miskit kirja panna. Üheks keskseks huvipaigaks osutus Jõuga kääbastik, mis kõikide märkide põhjal näib kuuluvat vanadele vadjalastele. Jõuga kalmistu on kokku umbes kaheksast Alutaguselt leitud vadjapärasest matusepaigast suurim, võrdlemisi esinduslikult uuritud ja praegugi päris hästi säilinud. Küllap seetõttu on ta tuntud muistis, vähemalt nende seas, keda sedalaadi muistsed asjad huvitavad. Liiatigi näib, et Jõugal võis nii suuruse kui omaaegse tähtsuse poolest olla võrreldav konkurent. Arvasite õigesti – pean silmas Kuremäe kalmet!

(Tere, saame tuttavaks – Kuremäe kalme!)

Kuremäed tuntakse peaasjalikult 1890. aastatel rajatud Pühtitsa nunnakloostri järgi, mis mingitel põhjustel pole siiamaani osanud vabaneda Moskoovia deemonlikest kütkeist. Aga tegelikult asus Kuremäel juba palju sajandeid varemgi pühapaik, mida Alutaguse elanikud hästi tundsid ja kuhu augustis rukkimaarjapäeval kogunesid. Pärimus kõneleb Jumalaema Uinumise ikoonist, mis imelisel kombel künkalt leiti. Ikoon antud Vasknarva lähedastele Jaama küla õigeusklikele, kes hiljem selle Kuremäe kloostrile annetasid. Künka peal kasvas püha tamm, mis liigagarast austamisest (ehk okste ja koorte murdmisest) 1999. aastaks lõplikult ära kuivas.

(Pühast tammest on innuka austamise tagajärjel järgi jäänud vaid elutu tüügas)
 

Ja siis on Kuremäel Koolja ehk Lähtepää kalmeteks kutsutud kääbaskalmistu – suur, vana ja hoolimata aegade survest mitte kunagi täielikult unustatud.

 

Kuremäe kääbastega matusepaiga kohta on tähele- ja kirjapanekuid tehtud praeguseks juba üle saja viiekümne aasta. Teadaolevalt kaevas neid haudu esimesena lahti Illuka mõisnik Oskar Nikolai von Dieckhoff 1869. aastal. Kõnekas on Kuremäe kaart aastast 1887, mis kujutab vana kalmistut väga laialdasel maa-alal kloostrikalmistust põhjas ja loodes. Ka klooster ise näib asunud vähemalt osaliselt vana kalme peale. Kalmistule on teaduslikku labidat sisse löödud veel aastatel 1892 (Pavel Viskovatov ja Aleksei Haruzin), 1984–1985 (Priit Ligi), 2003 (Vladimir Sokolovski) ning viimati seoses kohaliku raamatukogu keskküttesüsteemi uuendamisega 2023–2024 (Martin Malve). Viimase satsiga õnnestus mul endalgi üheks päevaks päris ninapidi sisse minna ja matuste man kühvlit liigutada. Pärast kirjutasime kaevamiste tulemustest veel artikli (kae viidet kommentaaridest) ning siinseski heietuses toetun suuresti toona omandatud teadmistele.

(Üks kunagine kääpakuhi asus hilisema kloostrikabeli asemel)
 

(Ja teine kääpaase kloostri surnuaias. Temastki pole enam maapinnast kõrguvaid vorme näha)

Vadjapäraste kalmetega põhjalikult tegelenud arheoloog Priit Ligi on pakkunud, et algselt võis Kuremäel olla kokku 50–100 kääbast. Praeguseks on neid järel vahest nii kümmekond. Meie kaevasime sellise koha peal, kus praegu enam maa peal kääpaid näha polnud, aga tundub päris võimalik, et need on millalgi hooletusest ära tasandatud. Kui hauad olid kaevatud sügavamale maa sisse, siis neid see tasandustöö ei puudutanud ning järelikult on nad seal kusagil endiselt alles – kui just mõni ettearvamatu trassiajamine neid segi ei keera. Nii paraku 2023. aastal juhtus ning just seetõttu tuligi järgmisel aastal päästekaevamised ette võtta. Kokku leiti siis 13 luustikku. Enamasti asusid nad teineteisest mitme meetri kaugusel – kaudne viide sellele, et algselt võis mõnigi neist olla kaetud kääpakuhjaga. Kõik surnud olid hauda asetatud selili siruli, pea korraliku kristlase kombel läänekaarde, mõnikord kirstus. Aga näiteks varasematel kaevamistel on täheldatud ka üht õige haruldast istuli-matust ning ka üht arvatavalt külili, kägardatud jalgadega luustikku. Samuti on Kuremäelt kunagi varem leitud kaks põletusmatust.

(Paremini säilinud kääparühm on põndakul puudesalus)

(Trass sõitis läbi rohu, kus poleks justkui tohtinud midagi olla, aga tegelikult olid sealgi vanaaegsete inimeste luud)
 

Esemete pinnal on Kuremäe matusepaiga kasutusajaks pakutud vahemikku alates 12. sajandist kuni umbkaudu 15.–16. sajandini. 12. ja 13. sajandil oli tavaline haudade katmine ümarate kääpakuhjadega. Surnud saadeti teisepoolsusesse koos igasuguste vajaliku kraamiga. Kuremäelt on luustike, eriti naiste juurest leitud väga palju ehteid – pea juurest oimurõngaid, kaelast klaas- ja pronkshelmeid, kuljuseid, kaelavõrusid, metsseakihvadest ning võre- ja hobusekujulisi ripatseid, rinna pealt keesid ja rinnalehti, hõlmu kinnitavaid sõlgesid, käte ja vahel ka jalgade ümber võrusid ning sõrmedes sõrmuseid. Mõned lahkunud on vöötatud uhkete naastude ja varrasahelikega ehitud vöödega. Hauda on kaasa pandud veel savinõusid toiduga, võtmeid-lukke, nuge, hobuste suitsesid, vikateid-sirpe, odaotsi, kirveid ja mõõku – kuidas kellelgi olukord lubas ja komme nõudis.

(Kääpad olid vadjalaste seas kombekohased matuserajatised 12. ja 13. sajandil)
 

Meiegi leidsime kaevamistel umbes 1,5 meetri sügavuselt ühe naisterahva säilmed, kelle juures kuus võreripatsit, vähemalt 14 vasesulamist helmest, kaks käevõru, hoburaudsõlg, sõrmus, nuga, spiraaltoru ja tillukesi katkeid rõivastest. Tänu sõrmusest eritunud vasesooladele oli säilinud ka arvatavate surikinnaste jupid. Surnutele kinnaste kättepanek on üks Alutaguse vadjapärasele rahvale iseloomulik traditsioon, mida on tähele pandud ka teiste sarnaste kalmete juures. Ja üleüldse tundub, et meie vadjalased (kui neid nii võib nimetada) tavatsesid oma kadunukesi rikkalikult teiseks ilmaks varustada veel mitme põlvkonna vältel ajal, mil mujal Eestis uute kristlike valitsejate veenmisel juba hauapanuste osas hoogu omajagu maha võeti.

(Naisterahva matus, kes oli varustatud rikkalike ehete ja teiste vajalike asjadega)

 

14. sajandi saabumisega läksid kääpad millegipärast moest välja, asemele tuli uus kalmevorm žalnikud, mis kujutavad endast haua kohale maa peale laotud kividest ringi, harvem nelinurka. Need said eriti tavaliseks Narva jõest ida pool, aga Alutagusele jõudsid nad üsna harvakult ja tõele aru andes pole Kuremäelt kindlaid žalnikuid teada (mis ei tähenda, et neid seal üldse olla ei võinud). Paarist hauast leitud ristripats ja hõbemünt osutavad igatahes matmistele veel 14.–15. sajandil. Võimalik, et sellal hakati Kuremäel matma ka ilma eriliste maapealsete tähisteta haudadesse. Seda, millal järjepidev matmine siin üldse ära lõppes, ei oska keegi veel surmkindlalt öelda.

 

Kuigi leidub endiselt arheolooge, kes inimluid justkui päris uurimisaineseks pidada ei tihka, on Kuremäe skelettidele tehtud teadusliku kombe kohaselt terviseanalüüs ja koguni stabiilsete isotoopide analüüs. Sedalaadi tähelepanu aitab aru saada, mis elu need inimesed üleüldse elasid. Nii teame nüüd, et kuremäelased kannatasid erinevate hambahädade käes ning raske töö kulutas nende liigeseid. Vahel juhtus nendega õnnetusi või langesid nad vägivalla ohvriks – tõendiks üks paranenud roidemurd ning lohukujulised paranenud traumad paari inimese koljul. Ühel naisel oli olnud tõsine õnnetus lõuaga, mis oli tema lõualuid moondanud ning tal pidi olema raske ilma kõrvalise abita süüagi. Seda, mida see kogukond üldiselt lauale pani, näitasid luudest võetud isotoobiproovid. Kuremäelaste toit pärines valdavalt kodustelt põldudelt ja koduloomadelt, mõnevõrra ilmselt ka lähematest järvedest. Merekalad jäid sellele rahvale juba kaugeks. Lisaks selgus, et analüüsitud isikud olid tõenäoliselt mitte sisserännanud, vaid kohalikud (väävli isotoobid sarnanesid teiste Põhja-Eesti luustike analüüsidele). See põnev infokild tekitab muidu mitmeid küsimusi, mis peavad küll praegu vastuseta jääma: kas muinasvadjalased rändasid Alutagusele siis mõni põlv varem? Kas nad võisid olla pärit nii lähedalt, et isotoopanalüüs ei näita erinevust nende algse ja uue kodu vahel? Või arenes arheoloogiliselt nähtav vadjalik kultuur siin välja (vähemalt osaliselt) kohalike alutaguslaste põhjal?

 

Ka seda, milline on nende ennevanade, hästi vadjalike kultuurijoontega alutaguslaste seos hilisemast ajast tuntud poluvernikutega, pole Kuremäe kaevamised senimaani päris selgeks teinud. Ühest küljest on küll poluvernikute rõivastuses märgatud vadja rahvariietega sarnaseid jooni, aga ei või sugugi kindlalt öelda, kas need on järjepidevalt alal püsinud keskajast uude aega või on need endaga kaasa toonud hiljem Narva tagant Alutagusele kolinud inimesed. Ka matusekommete põhjal tundub, et hiljemalt varauusajal võis vana vadjalik kultuur sattuda tõsise surve alla ning mõnes aspektis tasanduda – olgu survestajaiks kohalikud eestlased või idast sisserännanud venekeelne rahvas (kes võisid ju omakorda samuti olla keelt vahetanud läänemeresoomlased).

(Esiplaanil kääpad, tagataustal trassikraav, kus 2024. aastal luustikke uuriti)
 

* * *

 

Tänavu jaanipäeva kanti juhtusin taas Kuremäe kanti ringi uitama ning kasutasin võimalust panna jalg maha Edivere linnamäel. See paikneb Kuremäelt põhjas Illuka lähistel otse Jõhvi maantee kõrval ning on kaetud tiheda segametsaga. Künkalael läbi taimestiku ragistades ei saa tema olemusele küll liiga täpselt pihta – ainult seda võib öelda, et ta on selline põhja-lõuna suunaline seljak, mille nõlvad päris järsud. Tõsi küll, just lõunaotsas eraldab seljakut naaberkühmust sügav ja äkiline kraavi moodi sälk, mis võib osutada siin kunagi aset leidnud kaevetöödele. Aga kes püüdis Edivere küngast endale linnuseks ehitada? Kas Alutaguse virulased või hoopis vadja varjundiga rahvas, seesama, kelle luud puhkavad Kuremäe pinnases? Need küsimused jäävad kahjuks vastuseta, sest mäelt pole leitud ainsamatki esemeleidu ning näib, et hoolimata muinsuskaitse all olemisest ei võta isegi kõik linnuseuurijad teda kuigi tõsiselt (nii puudub ta täiesti Evald Tõnissoni raamatu “Eesti muinaslinnad” kataloogis). On vaid rahvajutud linnast, mis maa alla vajunud, ning Põhjasõja aegu maetud varandusest, millest sügisöödel kaebeid ja ahelakõlinat kuulduvat. Nii et üks salapärane ja kõhe paik. Ma ise Edivere seljakut linnuste hulgast päris maha kanda ei raatsi, sest olen käinud teistelgi sarnaselt hõreda tõestusväärtusega küngastel, mis ometi (ja põhjusega) kuuluvad meie muinaskantside pühasse ordusse.

(Tihe metsamüür varjab oma pinnavorme hästi. Tee pealt pole võimalik arugi saada, et siin peitub üks linnamäeks arvatud seljak)
 

(Seljaku lame lagi on samuti koduks metsataimedele)

(Kõige selgemad inimtegevuse märgid leiduvad seljaku lõunaotsas, kus on aimata tublit labidatööd)

P.S. Edivere linnamäe peal asuvat nelja meetri kõrgune metalltorudest rist, mis püstitatud sinna II maailmasõjas langenud Saksa sõdurite mälestuseks. Või vähemalt asus veel neli aastat tagasi, sest mina seda seal alusmetsas ragistades millegipärast tähele ei pannud. 

Tükike vana Ameerikat: Sand Pointi lugu

 

Täitsa ausalt, see on esimene lugu muinasreisikirjade ajaraamatus, mis kõneleb teisest maailmajaost. Minu käimised pole seni Euroopast ka eriti välja ulatunud (ainus sümboolne erand on põgus väisung Konstantinoopoli Aasia-poolsele kaldale), nii et eriline sündmus igal juhul. Aga just äsja, juuni teisel poolel oli mul au osaleda Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis ameerikasoomlaste juhannus-pidustustel. Ülemjärve külmadesse voogudesse küünitava Keweenaw’ (loe: Kiiuinau) poolsaarel asub tilluke Hancocki linnake, mida peetakse soome kultuuriliseks keskuseks Uuel Mandril, kuna just sealkandis elab arvukalt Soomest pärit sisserändajate järeltulijaid. Hancock kannab tänavu soome-ugri kultuuripealinna väärikat tiitlit ning seetõttu olid nad oma iga-aastast juhannust ehk maakeeli jaanipäeva vürtsitanud soomeugrilike lisanditega – kontsertide, töötubade, ettekannete, arutelude ja muu taolisega. Festivali mõõtu ettevõtmisele andsid värvi külalised kaugelt maalt, eeskätt Soomest ja Eestist. Meie soome-ugri entusiastide ühendus Hõimulõimed oli saatnud kohale kaheksaliikmelise misjoni, viimaste seas olin minagi eesti ja seto rahva esindajana. Kohale oli tulnud ka Ameerikas elavaid hõimlasi soomlastest udmurtideni.

 

Juhannusest endast kõneleme peagi põhjalikumalt mujal (hakatuseks võib aga klikata näiteks siia), praegu tahan hoopis keskenduda hoopis ühele väikesele, ent mulle olulisele episoodile, mil olime Hancockist tagasi Chicago poole sõitmas, et seal kodumandrile naasvale lennukile istuda. Ülem-Michiganis viis meie tee läbi L’Anse’i reservaadi, mis kuulub Keweenaw’ Lahe Indiaani Kogukonnale. Viimane omakorda kuulub Ülemjärve Chippewa nimelisse ojibwe-indiaanlaste liitu. Ojibwe ehk anishinaabe rahvas asustab Ameerika Ühendriikide põhjaosa Michigani, Wisconsini ja Minnesota osariike, samuti nendega piirnevaid Kanada alasid. Tegemist on ühe arvukaima põlisrahvusega Põhja-Ameerikas. Ehkki kui hakkame võrdlema, siis jääb 50 000 ojibwe keele kõnelejat arvult alla meie umbes 75 000 võro keele mõistjale. Lihtsalt suurem osa Ameerika põliskeeli on veel märksa väetimas seisus.

(Ülemjärv on suure järvistu suurim liige. Tema kaldajoonele mahub palju. Kaardipõhi: Google Maps)

(Hancocki Soome raamatupoes leidus ka põlisameerika autorite kirjandust, millest pidasin endale jõukohaseks seda lasteraamatut. Teos kõneleb sellest, kuidas müütiline väike rahvas õpetas ojibwedele vahtrasiirupi kogumise kunsti)
 

Ojibwed, kes on maailmale andnud unenäopüüdjad ja oma laulude-lugudega inspireerinud poeemi „Laul Haiavatast“, pole siiski vanimad teadaolevad Ülem-Michigani asukad. Sinna jõudsid nad ida poolt Quebeci kandist alles 17. sajandil. Varased kokkupuuted eurooplastega andsid ojibwedele uusi ägedaid asju, näiteks tulirelvi, millega vanadele rivaalidele – teistele põlisameeriklastele lakotadele ja meskwakitele – koht kätte näidata. Kontaktid eurooplastega pidid samas osutuma ojibwedele ka üksjagu häirivaks, sest ühel hetkel otsustasid nad ära lääne poole rännata. Olles juba vanadest aegadest kõvad kaupmehed, tundsid nad hästi Ameerika vee- ja maateid ning liikusid Suurde järvistusse, eeskätt Ülemjärve kallastele. Siin elavad nad praegugi. Lakotad ja meskwakid pidid nende ees taanduma suurtele tasandikele. Lohutuseks võib öelda, et pärast ratsutama harjumist muutusid lakotad isegi kõvadeks sõdalasteks ning nende legendaarset pealikku Istuvat Sõnni teavad vist küll kõik, kes põlisameerika kultuuridega kas või pool minutit kokku puutunud.

 

Kolumbuse-eelsest olukorrast on maastikul siiski koguni praegu midagi säilinud. Tegime minu tungival soovil reservaadi maadel kerge kõrvalepõike Ülemjärve Keweenaw’ lahe lõunasopi äärde, Sand Pointi nimelisele maaneemikule, mis on tänapäeval peaasjalikult autokämpingu võimu all. Kaasaegse puhkusekultuuri vastu puudus mul ometi igasugune huvi; põhjus, miks ma oma selleks hetkeks juba omajagu äravaevatud reisikaaslased teelt kõrvale tirisin, peitus kõrval kasvavas metsatukas. Vanasti kaevanud isehakanud entusiastid siit potikilde ja muud põnevat välja, aga teaduseks ei saanud seda tegevust veel ühegi nurga alt pidada. Vahepeal oli paik unustuses, kuni Ameerika ajaloos tormilistel 1960. aastatel leidis kohalik kinnisvaraarendaja buldoosriga maad sonkides inimluid. Selle nalja peale oli arheoloogidel kohemaid selge, et nalja siin enam pole, küll aga võib leida muud huvitavat.

(Kämpinguromantika polnud just päris see, mille pärast tegelikult Sand Pointist läbi hüpata tasub. Ehkki millegipärast on inimesi ja nende huvisid igasuguseid...)

 

1967–1969 olid hipiliikumises murrangulised aastad, kuid rühm Ülem-Michigani muinasuurijaid jäid sest kõigest kahjuks ilmselt omajagu kõrvale, sest veetsid selle aja (ja osalt hiljemgi) Sand Pointil lõhutud matusekohta uurides. Et mitte tekitada neis tagantjärele kahjutunnet kaotsiläinud noorusest, hindame töö käigus tehtud tähelepanekuid. Nii leidsid nad, et ümbruskonna arvukad kühmud pole ilmtingimata looduslikud liivaluited, vaid inimkätega kuhjatud piklikud, neerukujulised ja ümmargused kääpakuhjad (inglise keeli mounds). Kokku loendati kalmukühme paarikümne ligi (Vikipeedia artikkel väidab nende arvuks 12, aga usaldan millegipärast siiski akadeemilisemaid andmeid). Suuremad neist võisid olla 18 meetri pikad ja kuus meetrit laiad, ümarkääpad 0,3–0,9 meetri kõrgused. Nagu ma aru olen saanud, sängitati kääbastesse nii põletamata kui põletatud inimsäilmeid.

(Milline vahva mets! Kas selle sees võiks olla midagi põnevat? Ehk arheoloogilistki?)
 

Matusepaikadega Sand Pointi imed ei piirdu. Ühe uuritava kääpakuhja seest tuli välja savinõukilde ning kivi- ja vaskriistu, mis ei tundunud olevat otseselt matustega seotud. Samalaadset kraami leidus ka kääbastevaheliselt alalt. Loogiline järeldus oli, et küllap on säälsamas olnud ka inimeste elupaik. Allikmaterjali valikulise kättesaadavuse tõttu on keeruline öelda midagi kindlat elavate ja surnute suhetest ja ruumijaotusest. Tervikuna on Sand Pointi asula ja kalmed dateeritud vahemikku 1100–1400 meie ajaarvamise järgi. Ameerika arheoloogias tuntakse seda hilise metsamaa perioodi (Late Woodland Period) nime all. Need olid sajandid, mis eelnesid vahetult Kolumbuse ja teiste selle laine eurooplaste tulekule.

 

Sand Pointi neem on õigupoolest nii tasane, et sügavam kaevamine osutus üsna niiskeks. Võimalik, et osa kunagisest inimtegevuse alast jääb praegu Ülemjärve vee alla (nagu näiteks meil Peipsi ääreski). Siinsete elanike põhilise toidu moodustasid järvekalad, väiksemad metsloomad ja kõikvõimalikud söödavad taimed. Valmistasti eri suuruse, kuju ja kaunistusviisiga savinõusid, mida arheoloogid on rühmitanud mitmesugustesse tüüpidesse – metsamaa, Mississippi, Juntunen (tuleneb ühe sarnase Michigani leiukoha maaomaniku Charles Juntuneni nimest. Temaski on aimata soomlast) jt. Ülem-Michigani poolsaar on alati olnud kuulus oma vasemaardlate poolest, seda metalli on maa esmaasukad osanud tarvitada juba viimased 5000 aastat. Liivaneemlasedki tundsid vaske hästi.

(Neemiku lamedus on silmagagi selge, loodi pole vaja peale panna)
 

Üritades jõudumööda arvestada oma kaaslaste kannatlikkuse piiridega, põikasin kiiremas korras teeäärsesse segametsatukka, näpus Sand Pointi keraamikat analüüsivast magistritööst paljundatud plaan. Maastik oli vahepealsete aastakümnetega küll muutunud, aga enam-vähem sain viia tänapäevase olukorra vastavusse väljakaevamiste aegse situatsiooniga. Siin kusagil pidid asuma kalmerühma lõunapoolsemad esindajad.

 

Üks tore, kangesti meie Kagu-Eesti kääpaid meenutav kühmuke vaatas mulle vastu ilmel, millega taolised muistised ikka enamasti vaatavad. Sõnajalgade ja lehekuluga kaetud saladus, mis küll on peidus tema pinna all? Aga niipalju kui ma ka poleks igatsenud seda teada saada, mõistsin siiski, et selle paiga jaoks olen ma vaid täiesti suvaline kahvanägu rõugete ja muude jamade kodumaailmast. Mulle polegi vaja kõike avaldada.

(Kui ma Eestis metsa all sellist müksu kohtaksin, peaksin seda kääpaks. Sestap arvan sama ka teisel pool Atlanti)
 

(Samas vastasküljest ei saa objekti parameetritest üldse mingit sotti. Aga ta on siiski seal)

Nõnda piirduski mu kontakt vaid arvatavast kääpast pildi tegemisega. Ilmselt lebas sügavamal metsa sees suuremaidki kalmeid, kuid kuna ees ootasid veel pikad-pikad rännumiilid, siis ei hakanud ma neid tülitama, vaid jätkasime sõitu lõunasse. Michigani ja Wisconsini piirimaadel viisid väiksemad maanteed meid läbi paksude lumeinimesemetsade. Ühtegi suurjalga me ei kohanud, küll aga nägime tee ääres surnud looma nokkivat valgepea-merikotkast, mis oli peaaegu sama äge Ameerika-kogemus. Varsti hakkas meist vasakul vilksama teine Suure järvistu hiid Michigani järv.

(Veel viimane vaade Ülemjärvele enne kui tee meid temast lõplikult lahutas)

(Kindla käega autojuht hoidis silmad kõikide ootamatuste, sealhulgas lumeinimeste ees lahti. Nemad redutasid aga ilmselt sügavamal kõrvedes)

Põhja-Ameerika on suur manner ning püüded üheainsa paiga põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha oleks sama mis ainult Rooma kolosseumi põhjal täpsustada Eesti mesoliitikumi kronoloogiat ja maakerget. Aga eks kajastuvad ka ainsas piisas teatud määral kogu mere omadused. Mina igatahes olen väga rahul, et tänu Sand Pointile – ja õigupoolest tervele ägedale reisile – oli mul põhjust midagi olulist maailmast juurde õppida. Meie saatused on praeguseks niikuinii omavahel seotud.

(Saadan Sand Pointi muististele teiselt poolt ookeani kuumi tervisi)