Aastasadadesse juurdunud Võmmorski

 

Selle loo sündimiseks olid vajalikud kaks sündmust, üks kõigepealt ja teine sest esimesest johtuv. Kõigepealt pidid 2009. aastal Setomaal ühel paljudest vanadest arheoloogilistest asulakohtadest, millesuguseid põhimõtteliselt iga säälse küla südames leidub, toimuma pahaaimamatud mullatööd ja selle järel tagajärgi hindavad arheoloogilised päästekaevamised. Minu seos antud looga on lihtne: juhtusin olema antud välitööde juhataja. Koos vilunud abikätega uurisime, mida siis mullatöödega puudutatud maa-alal leida võiks ning mida tarka asulakoht üldse oma eluloo kohta öelda võiks.

 

Võmmorski (vana rööpnimega Tsütsinä), milles kõik nimetatud sündmused toimusid, on mitme tee ristumiskohas asuv vana seto küla. Üks teeharu läheb siit otse Petserisse, teine Obinitsa, kolmandat mööda pääseb Oravale või Koidulasse. Petseri tee sulgeb veidi enam kui kilomeetri pärast Eesti-Vene kontrolljoon, ametlikuma ülemineku jaoks on – veel – avatud Koidula piiripunkt mõni kilomeeter ida pool. Mäletan veel aegu aastatuhande vahetuse paiku, kui Võmmorskit ja Koidulat ühendas vaid pehme kitsas liivateekene. Piirimaa on see kant olnud väga pikka aega. Enne seda, kui Eesti koos Petserimaaga iseseisvaks riigiks sai, jooksis Liivimaa ja Pihkva kubermangu vaheline piir just siitsamast mööda Piusa jõge. Teine jõgi Võmmorskis on Pelska, lõunast põhja käändlev madalaveeline jõeke, mis just siin Piusasse suubub. Petseri poolt vaadatuna teisel pool Pelska jõge olevaid seto külasid arvatakse rahvapärase rühmitamise põhjal Üle-Pelska nulgaks, aga tihti loetakse selle sisse ka jõest ida poole jäävad Võmmorski ja kontrolljoone tagune Tsäältsüvä.

(Võmmorskist käisin ma läbi viimati tänavu jaanuaris, seega oli põhjust meenutada ka 17 aasta taguseid välitöid. Piirijõgi Piusa tuleb paremalt poolt, otse paistab temasse suubuv Pelska jõeke. Vasakule poole jääb Võmmorski ja Setomaa, Piusa teisele kaldale Võromaa)
 

Teedesõlmel elamisega võisid juba vanasti kaasneda ka igasugused jamad. Põhjasõja käigus toimus 1703. aasta juulis Võmmorski lähedasel künkal lahing Rootsi luuresalga ja vene sõdurite vahel. Rootslased lõid vastase taanduma Petseri kloostri müüride vahele ning rüüstasid jõudumööda ümbruskonda. Veidi parematel päevadel tõi tee Võmmorskisse kokku pidulisi, eriti suvistõpühhi aegu. Suvistele on pühendatud ka siinsed külakabelid ehk tsässonad. Neist vanim, millest mingeid andmeid säilinud, võis olla ehitatud koguni 17. või 18. sajandil, kuid see hävis eelmise aastasaja alguses. Järgmine tsässon ehitati seinapalkide aastarõngaste järgi otsustades 1911. aasta paiku. Tema on ka praegu olemas, ehkki 1990. ja 2000. aastatel muutus ta seisukord järjest õnnetumaks. Aga õnn pöördus. Asi võeti tõsisemalt käsile ning pühakoda renoveeriti, nii et nüüd on ta tagasi omal õigel kohal küla teeristis. Veel üks, kõige uuem kabel seisab eelmisele üsna lähedal suurte kuuskede vahel, ehitatud 1990. aastate lõpus, kui vana tsässon juba suuri väsimuse märke näitas.

(1911. aastal ehitatud tsässon on näinud igasuguseid aegu, kuid praegu on ta taas päris kenas seisukorras)

Uuema mäletatava ja kirjapandud ajalooga on lood Võmmorskis juba selle põgusa ülevaate põhjal niisiis üsna head. Aga kuidas on lood varaajalooga? Mida ikkagi asulakoha uuringud meile teada andsid? Ega sellestki tohi vaikida. Hakkan otsast pihta.

 

Esimesed proovikaevamised tegi arheoloog Heiki Valk Võmmorskis juba 1990. aastate alguses. Nagu taoliste pika järjepideva elutegevusega paikade puhul tavaline, moodustas lõviosa arheoloogilistest leidudest pigem uusaegne kraam, kuid leidus ka hilisraua- ja keskaegset keraamikat. Meiegi 2009. aasta augusti välitööd andsid lõviosas just kõige hiljutisemate sajandite leide: puhastasime välja tellistest ahju või pliidi rusulademe, lõigukese kunagise aia või tara postijäänustest ning mingi looma skeleti, kelle ristisime kutsuks, ent kes osutus mahamaetud seapõrsaks. Samuti korjasime mullast välja omajagu (vara-)uusaegset keraamikat. Ometigi küünitasid üksikud potikillud ka oluliselt kaugema mineviku poole. Näiteks oli ühe nõutüki ülaserva alla torgatud või puuritud auk täpselt samamoodi, nagu viikingiaegsetel pottidel Rõuges ja mujal Kagu-Eestis. Ka näisid mõned nõutükid pärinevat viikingiaegseist käsitsi vormitud ja hoolikalt viimistletud kaussidest. Sedasi tõukasid need üksikud keraamikakatked küla alguse veel vähemalt paarsada aastat varasemasse aega, meie ajaarvamise I aastatuhande lõppu.

(Võmmorski asulakoha põhiosa, kus toimusid ka 2009. aasta augustikuu päästeuuringud)
 

(Pisut kultuurkihti jääb ka teisele poole teed)

Võmmorski viikingiaegne või pisut varasemgi sünniaeg pole tegelikult isegi väga üllatav. Asulakohast vaid kriipsukene üle kilomeetri lõunakagus asub väike rühm vanu ümarkääpaid (muinsuskaitse all on neid kokku neli). On üks väike, kuid oluline põhjus, miks ma kunagi nende juures pole käinud – nad asuvad praegusele kontrolljoonele nõnda lähedal, sisuliselt õlg-õla kõrval, et niisama sealkandis luusimine sigitaks mulle kohe kindlasti igasuguseid legaalseid probleeme. Sellepärast peate piirduma fantaasiapiltidega neist toredatest kühmudest liivases männi-segametsas, abiks vaid Maa-ameti aerofoto, millele see neliknekropol ära märgitud. Päris täpselt me ei tea, kas sinna sängitatud inimsäilmed kuuluvad muistsetele võmmorsklastele või mõne teise lähikonna talu/küla rahvale. Teatud andmed vihjavad kunagistele kääbastele ka Võmmorski külatuumikule lähemal, Pelska vasakkalda kõrgel pervel, kuni Petseri Ehitus- ja Keraamikakooli ehitustööd need nulli hööveldasid. Praegu asub neis hoonetes piirivalvekordon.

(Neli kääbast on jäänud nibin-nabin kontrolljoonest meie poolele. Väljavõte Maa-ameti aerofotost, kultuurimälestiste kaardikiht)
 

Sealsamas Pelska perve all annab peaaegu veepiiril vulisevale jõele lisa väike läte. Meie päevil on tema väljavool suunatud torru, aga vanastigi oli ta üsna laialt tuntud. Lätte vett on peetud pühaks, eriti kasulikuks silmahädade vastu – sellest ka tema nimi Silmäläte. Kui üheksakümnendatel Võmmorskis suvelaagrites osalesin, siis tõime lättest 20-liitriste kanistritega joogivett. Isegi kogu Pelskat on öeldud pühaks jõeks, sest ta algavat 18 kilomeetrit üleval Pelska küla tsässona alt. Seegi paik jääb praegu teisele poole lõiketraati.

(Püha Pelska jõe ääres on püha Silmäläte. Sinna see lume sisse tallatud rada viib)
 

(Silmälätte vesi läbib enne jõkke jõudmist kunstliku sängi)

Setomaa on üleüldse selline sisutihe kant, tänu mitmekümne aasta pikkusele uurimistraditsioonile teatakse temast arheoloogilise nurga alt päris palju. Kahtlemata on veel palju üllatavat varuks tulevikukski. Ükskord liigub piir oma õigele kohale, kuhu ta 106 aastat tagasi sai paika pandud. Ehk saab siis taas võimalikuks Setomaad terviklikumalt paremini tundma õppida. Samas on Võmmorski juba praegu selline imeline killuke, millest aimdub terve Setomaa rohkem kui tuhande aasta peegeldus.

Põhjasõjast põhjavette

 

Mida teha, kui argihallus murrab meeli? Siis on aeg lükata elule sisse seikluslikum käik. Leida uus hobi, vahetada ametit või reisida põnevatesse paikadesse. Ennevanasti olid võimalused selleks küll ahtamad, ent mitte päris olematud. Eriti kui juhtusid olema pigem noorepoolne meesterahvas, kel rafineerimata indu rohkem kui seda ohjavat ajukapatsiteeti, oli mõni järjekordne mõttetu sõda just sinu võimalus välja pääseda keskpärasusest. Tõik, et enamikel juhtudel päädis taoline otsus võõral tallermaal muda ahmimisega, keha juppideks rebitud ja kaarnad endale meelepäraseid soolikalõike välja valimas, pole vist kunagi kedagi oluliselt pidurdanud. Vähemalt saab nõnda lahti tüütavatest kodustest igapäevakohustustest. See on peamine.

 

Minu kodulinn Tartu on sõdu näinud säändseid ja määndseid ning kannatanud nende käes kindlasti rohkem kui olnuks tervislik. Teadlikum silm oskab praeguseski tänavapildis märgata vaenuarme, olgu nendeks puruks pommitatud hoonekvartali asemel rajatud park, kuulijäljed kiviseintel või kas või omaaegset hävitustööd meenutavad sildid-tahvlid. Mälu on tähtis, meie – ja iga rahva – olulisimaid varandusi. Ja eks ole ka teisi anastada soovivad jõud alati püüdnud seda mälu ilma pealt kaotada. Vahel on see õnnestunud hiilgavalt, teinekord kohe üldse mitte. Ning nii mõnegi kergeuskliku on nad oma poolele meelitanud just lubadustega igavesest aust ja kuulsusest, mis nende sõnul õilsate eesmärkide nimel võitlejaid ees ootavat. Millised need eesmärgid tegelikult on, teame siin maailmanurgas paraku liigagi hästi. Vahest on kogu loo man kõige iroonilisem see, et tegelikult pärib kurjuse tillukesed heausksed käsilased kõige sagedamini ikkagi Unustus, loodusjõudude seas vägevamaid.

 

Silma alt peidetud asjad kipuvad mõistagi ununema kiiremini, kuid mitte alati pole nad määratud sootumaks kaduma. Arheoloogial on metoodikast antud võime maa-alused saladused päevavalguse kätte tirida. Tihtilugu üllatab see võime teda ennastki. Sedamoodi juhtus näiteks 2021. aastal Supilinnas, kui Oa tänava renoveerimistöödel avastati terve lade inimeste skelette. Kaheksa üksikmatust, kaks topeltmatust ning neli massihauda – ühtekokku 90 indiviidi. Kindlasti on surnuid seal varjul rohkemgi, aga trassid olid kitsad ega avanud kõiki Oa tänava sügavusi. Igatahes teadusmaailmal polnud kuni selle hetkeni matmispaigast õrna aimugi. Kes iganes Supilinna siinpoolses servas vanul ajul maju ehitas või drenaaži paigutas, pidi küll luid leidma, aga toona polnud veel tavaks põhjalikumalt uurida kõiki maa seest tulevaid asju, olgu need või inimsäilmed (tõsi, vahel juhtub nõndasi ka veel meie päevil). Nii langes Oa tänava haudade teaduse jaoks avastamise au paratamatult 21. sajandi kolmanda kümnendi arheoloogidele. Osteoloog Martin Malve võttis oma kohuseks paika võimalikult põhjalikult uurida.

(Oa tänav Kroonuaia tänava poolt vaadatuna. Siit algab Tartu Supilinn)

(Oa tänava see lõik, mida ekskavaatoritega palju kaevati ning kust leiti palju surnud inimesi)

(Sama tänavalõik, lihtsalt vaatenurk on tibake teine)

Ajaloolisi kalmistuid on Tartus omajagu, sest oma aja ära elanud linnaelanikke tuli ju ometi kuhugi matta, ning võin mürki võtta, et mõnigi vana matusepaik on meil veel üles leidmata. Aga massihauad pole kõigest hoolimata midagi päris igapäevast. Kõik neli Oa tänava ühishauda paiknesid üsna lähestikku, maja nr 1 ees olevas tänavalõigus. Esimeses oli kaheksa, teises 16, kolmandas 44 ning neljandas kümme maetut. Kõigis peale viimase olid surnukehad auku visatud üsna juhuslikult, ilma et oleks hoolt kantud selle eest, kuhu poole jääb pea, kuhu jalad, kas surnu on augus selili, külili või kõhuli, teiste peal või all. Ainult neljanda ühishaua kümnik lamas kahes kihis üksteise kõrval veidi korrastatumal moel. Ka üksik- ja kaksikmatused võisid hauas lebada üsna eri suundades ja (kaksikmatuste puhul siis, kui see ei peaks selge olema) teineteise peal.

(Kuna käisin ka ise aeg-ajalt kaevamistel abiks, siis nägin ühishaudu oma silmaga. Hunnikus lebavad tumepruunid luud põhjaveest nätskes pinnases)

(Vahel pakkus eri indiviidide eristamine parajat peamurdmist. Loodetavasti jäid koljud selle käigus siiski terveks...)

(Veidi korrapärasem ühishaud pooleldi lahtipuhastatult. Kuna trassid on kitsad, jääb osa inimestest tahes-tahtmata endiselt maasse)

Säärane suur surnute hulk ei saa ilmselt jääda kajastamata ajaloolistes allikates, eeldusel muidugi, et suur suremine sündis ajal, kui asju kirja pandi. Sestap oleks kõigepealt tarvis koguda kokku kõik infokillud, mis annaksid meile kätte sündmuse ajalised raamid. Nimetagem neist esimesena eeslinna kultuurkihi, millesse hauad olid kaevatud ning mis järelikult oli neist varasem. Siit saadud potikillud ja mündid pärinesid 16. sajandi teisest poolest ning 17. sajandist ehk sellest rahutust ajast, mil Tartu kuulus üksteise järel nii moskoviitide, poolakate kui rootslaste alla. Samast kihist koguti hoolikalt ka loomaluid ja taimejäänuseid, mis tänu Emajõe luha niiskele pinnasele olid hästi säilinud. Teiseks olid mõnede skelettide juures säilinud ka õigeusu kaelaristid 17.–18. sajandist, kannaga nööbid, paar 1666. aasta Rootsi 1/6 ööri, püssiluku tulekivid ja ühel juhul krooniga südasõlg. Kõik need kitsendavad omakorda meie otsinguala. Kolmandaks leidus säilmete seas pliist püssikuule ning enamikel maetutel võis luudel tuvastada kuulide tekitatud vigastusi. Nii võime surmade põhjuste hulgast välja heita epideemiad, näljahädad ja muud loomulikud põhjused ning keskenduda puhtalt vägivallale.

 

Ahjaa, üks oluline fakt veel: kõik 90 maetut olid mehed, lõviosas 17–25-aastased, kuigi sekka sattus ka nooremaid ja vanemaid. Kõik eelnimetatud tõigad üheks kamakaks kokku mätsides joonistub välja üks tugev kandidaat, kelle kaela kogu see kobarjama kallata. Selleks on Põhjasõda, Rootsi ja Venemaa vaheline heitlus, mis Eesti jaoks algas 1700. aasta sügisel Narva all ning jõudis 1704. aasta suveks Tartu müüride taha. Täpsemalt jõudsid sinna 4. juunil venelased, kokku umbes 18 000 (Vikipeedia on kuskilt saanud arvuks ka 23 000) meest, kellel ei õnnestunud siiski kuu aja vältel jagu saada 4000 linna kaitsvast Rootsi sõjaväelasest. Viimaste seas olid ka peamiselt eestlastest formeeritud Tartu, Nõo ja Põltsamaa maapataljonid. Alles 14. juulil suutsid vallutajad pärast nädalapikkust tihedat pommitamist suure vaeva ja võitlusega Vene värava juures kindlustustest läbi murda ja linna kapituleeruma sundida.

 

Supilinnast leitud hauad jäävad omaaegsest linnapiirist umbes 200 meetri kaugusele. Oa tänava linnapoolse otsa kõrval Botaanikaaias jalutades võib nüüdki imetleda 1980. aastatel välja kaevatud keskaegse linnamüüri juppe. Samuti seisab siin keset botaanilisi imesid üks tore küngas, mis õigupoolest on vana bastion. 1660. aastate lõpul töötati välja ulatuslik plaan Tartu kaitsesüsteemide kaasajastamiseks, mis nägi ette kaheksat bastionit linna eri külgedes. Põhjasõja puhkedes 1700. aastal oli neist valmis saanud vaid neli, teiste seas ka see põhjaserva turvanud Ulrika Eleonora bastion (nime saanud Rootsi kuninga Karl XII õe järgi). Bastioni lähistel Laial tänaval asus seesinane Vene värav, kust vene väel õnnestus viimase ponnistuse käigus läbi tungida. On võimalik, et Oa tänava tegelased langesidki just nimelt selle operatsiooni käigus.

(Jupike väljakaevatud ja konserveeritud linnamüürist Botaanikaaias. Teisel pool laius kaitsmata, aga see-eest odavamate kruntidega eeslinn)
 

(Ulrika Eleonora bastion Botaanikaaias. Vahepeal on rajatis kaotanud oma militaarse funktsiooni ning muudetud botaanilise mitmekesisuse kasvulavaks)

(Bastion ühishaudade juurest vaadatuna. Tõesti väga lähedal)

Lõpuks vaibus kahuripaukude kaja ja püssirohusuitsupilved hajusid nelja tuule poole. Suur osa linnast oli lõhutud, kõikjal vedelesid elutud kehad. Ründajate kaotusi on hinnatud 3000–3400 kanti, kaitsjatest hukkus 1400–2000. Midagi tuli laibakuhjadega ette võtta, muidu oleks soe suvepäike nad kiiresti käärima ajanud ning ellujäänute seas hakanud levima põnevad haigused. Mis muud, kui maha matta. Sellele, milline munder ühel või teisel surnukehal parajasti seljas oli, ei pööratud enam erilist tähelepanu. Ühte auku heideti nii südamekujulisi sõlgesid kandnud Rootsi väes teeninud eestlasi kui ka õigeusu kaelaristidega vaenuväe sõdureid. Emajõe luhal valitseva kõrge põhjavee (ja vahest ka kiirustamise) tõttu kaevati hauad esialgu madalad, vaid 40–50 sentimeetrit maapinnast. Järgnevate sajandite käigus kasvas maetutele veel meetri jagu pinnast otsa, luud aga tõmbusid niiskuse tõttu tumepruuniks nagu turvas.

 

Mida me sellest loost õppida võime? Me ei tea, mis jõudis mõlkuda nende õnnetute mõtteis, kes vene väega liitusid ja 1704. aasta äkilisel suvel Tartu all oma elunatukesega hüvasti jätsid. Ühtäkki seisid nad silmitsi linna kaitsjate meeleheitliku vastupanuga, sest venelaste ebainimlikud hirmutööd olid laialt tuntud paraku juba noil hallidel aegadel. Me ei tea, kas nad olid sellesse olukorda sattunud vabal tahtel või sunnitult, ega pole me kunagi teadnud nende nimesid. Aga ka nende pereliikmed, kes olid koju maha jäänud, ei saanud kaugele läinud omastest enam midagi kuulda ega teada. Kadunud pojad ei tulnud kunagi tagasi – nad olid jäänud kodunt kaugele võõra linna alla põhjavette. Peagi unustati nad jäädavalt ka kodukandis.

 

Ära kunagi usu anastajat. Ta võib ju sulle tõotada igavest mälestust, aga Unustuse palge ees on ka tema väeti.

Alasoo kivikalme

 

Kirjutan seda reisikirja ajal, mil 2025. aastat on jäänud vaid loetud tunnid. Muinasrännakute osas on olnud huvitav aastaring, avastatud ja oma silmaga ära nähtud on palju uusi paiku, millest seni vaid kuskil erialases kirjasõnas kuuldud. Mõned neist on tegelikult kogu aeg asunud mu käimiste lähikonnas, kuid millegipärast pole ma senini osanud neile tähelepanu pöörata. Kuid parem siiski nüüd kui mitte kunagi. Alasoo kivikalmet võib pidada üheks taoliseks otse silma all helkivaks kalliskiviks. Temast kirjutamine aitab mul niisiis veel enne uut aastat lahti saada ühest võlast.

                                                                                                         

Alasoo kalme asub Tartumaal otse Alatskivi külje all, viimasest vaid poolteist kilomeetrit Kallaste poole suunduva maantee ääres. Olen seda teed mööda sõitnud elus ikka korduvalt, aga näed, päriselt paremale ja vasakule vaatama pole justkui vaevunudki. Nii ei teadnud ma veel ühel töölt vabal esmaspäeval oktoobri alguses, et see päev toob muutuse… koguni valgustuse. Tol hommikul otsustasin lihtsalt jalgrattaga Tartust Alatskivile sõita, seal pisut ringi vaadata ning enne pimedat tagasi koju jõuda. Ent kui olin jõudnud Alatskivile, märkasin seal stende pärandkultuuri objektide kaardiga, kuhu olid kantud igasugused pärimuslikud kivid, mõisaajaloo paigad ja muud säärased kohad – teiste seas ka Alasoo kivikalme. Sel hetkel mõistsin, et mul pole muid valikuid kui muistis üles otsida.

 

Igaks juhuks täpsustuseks neile, kes juhtuvad Alasoo kalme vastu ka ise huvi tundma: matusepaik asub tõepoolest ametlikult Alasoo küla maadel, kuid selle kõrval on naaberküla Kõdesi nime kandev bussipeatus. Vahest just viimane ongi kõige paremaks orientiiriks kalme leidmiseks, sest kui juba bussipeatus käes, siis küll juba järjekordne suuremõõtmeline infostend edasi avitab.

(Teeäärne teabetahvel kõneleb Alasoo kalmest, mille äärde maasse ta torgatud on, kõige olulisemad jutud ära)
 

Ahjaa, esmakordsel külastuspäeval polnud mul juhtumisi kaasas telefoni (see istus remondis), nii et kõik pildid, mida teile siin eksponeerin, pärinevad meie teisest kohtumisest vaid mõni päev tagasi. Kuna kalme jääb osalt suurte puude-põõsaste alla, siis pakkus jätkusügis ehk parimaid tingimusi tema täielikuks hoomamiseks – ükski leht ei varja vaadet. Kahju ainult, et sarnaselt paljudele saatusekaaslastele pole matusepaik pääsenud lõhkumisest. Juba vanasti sai kannatada tema lõunaosa, küllap Kõdesile viiva külatee pärast. Kagunurk sai tõsiselt pihta 1970. aastal, kui temast kaevati läbi linttraktorite liikluseks mõeldud kraav. Vahest just selle sonkimise tõttu uuriski 1971. ja 1972. aastal kalmet arheoloog Mare Aun, et päästa, mis päästa annab.

(Muist kalmekivistikust on sealsamas tee kõrval)
 

Kivikalmeid on Eestis mitut sorti, aga Alasoo esindab klassikalist tarandkalmet, milletaolised defineerivad suuresti meie rooma rauaaega. Võimsamatest kividest laoti põhja-lõuna suunas piklikud nelinurksed tarandid, mis asusid pikemat külge pidi üksteise kõrval reas. Mitu tarandit Alasool kokku olla võis, selle kohta ma kirjandust ei leidnud, aga kirvereegel on, et mida rohkem tarandeid, seda pikemaks kalmekivistik ida-lääne suunas venis. Tarandite sisemus ja ümbrus täideti väiksemate kividega. Kalme ehitati 3. sajandil pKr ning sellesse maeti peamiselt surnute põletatud luid. Samasse on toodud ka ehteid – sõlgi, sõrmuseid, käevõrusid ja helmeid (kõik taas üsna rooma rauaajale iseloomulikud panused) – ning savinõusid ja tööriistu. Mul on kahju, et paiga kohta on väga napilt avalikku infot leida, sestap olen püüdnud erinevatest allikatest välja pigistada maksimumi. Aga näiteks seda, mis tööriistad kalmest täpsemalt leiti, ma seni teada pole saanud.

(Teine jagu kive on puude-põõsaste taga ja all, aga et sügis on võsavitsakesed raagu laasinud, siis on vaade kiviväljale päris muljetavaldav)

Matmine jätkus Alasool ka veel pärast rahvasterännuaja vapustusi. I aastatuhande teise poole tegevustele kalmel viitavad näiteks tükid savinõudest, mille pinnad on sõrmega justkui ära näpistatud. Seda sai teha enne seda, kui pehme savi polnud veel tules keraamikaks põletatud. Kaunistusviisi kutsutakse arheoloogide seas näpiornamendiks ning taolisi nõusid on leitud teisteltki Lõuna-Eesti eelviikingi- ja viikingiaegsetelt muististelt.

(Võib arvata, et mõnedki kivid pole siia veetud mitte rooma rauaajal, vaid näiteks nõukogude maaparanduse aegu. Nende sekka leidub ka 20. sajandi leiuainest, kes püüab ennast ketassõleks või näpiornamendiga keraamikaks maskeeruda)
 

Viikingiajaga on Alasool veel see põnev lugu, et kivikalmest umbes 700 meetrit kirdes on leitud teinegi matusepaik, küll ilma kivideta. Üldiselt on see kant väga soine (praegu ma sinna üldse ei läinudki), mille keskel üks veidi kõrgem saareke nimega Varajemägi. Kümmekond aastat tagasi avastati siit mitu leiukompleksi, mis sisaldasid odaotsi, kirvest, nuga, hobuse suitsete tüki, käevõrude juppe ja sõrmuseid, neist mõnedki tules känkraks sulanud. Leiti ka üksikuid põlenud luid, aga mitte nii palju, et neist oleks terve inimese kokku saanud. Ilmselt viidi osa tuleriidast alles jäänud surnuluudest kuhugi mujale (kas kivikalmesse?). Käisin toona Varajemäe juures isegi kaevamistel abiks ning mäletan, kuidas pidevalt turbasest maast kaevandisse immitsev vesi asjade väljakaevamist segas. Märgaladel meil Eestis väga palju muistseid matuseid teada polegi, kuid lõunanaabritel baltlastel näikse see asi tavapärasem olevat.

 

Milliseid maailmaavastusi toob endaga 2026? Seda hakkame nägema juba alates homsest.

Sügis Loode-Saaremaal: maastik linnuste ja kivikirstkalmetega

 

Oktoobri lõpus õnnestus mul endale reserveerida veel viimane korraline puhkusenädal, millele olin mõtelnud juba mitu nädalat. Süvasügisesed puhkuseajad pole mu rütmides midagi eriskummalist ning muinaspaikade avastusretki olen ma neil aegadel ette võtnud varemgi. Aga enamasti olen ma püüdnud siis juba telgiga ööbimist vältida, sest noh, külm või kuidagi. Ometigi oli sügis veel üsna päikeseline ja isegi malbelt soe, nii et midagi ilmvõimatut telkimises ka ei ennustanud.

 

Tartust vaadatuna on minu jaoks Eesti kõige kaugemad paigad meie läänesaared. Viimastel aastatel olen püüdnud vähemalt Saaremaale vähemalt kord aastas ikka jõuda – eks ole seda ka siinsetes reisikirjades märgata. Miks mitte nüüdki proovida?! Transpordivahendiks valisin auto, mida täiendasin jalgratta ja kummipaadiga. Kõik teed olid nüüd minu ees valla ning tõesõna, Saaremaa ja Hiiumaa tundmatute nurgataguste avastamine oligi minu reisi mõte. Plaan nägi ette kokku nelja päeva ja kolme nende vahele jäävat ööd halastamatu merelise kliima rüpes.

 

Ööbimiseks sobis minu meelest väga hästi telk keset metsasügavusi ja teisi inimestest hüljatud maasoppe. Paaril ööl ma seda unustamatut võimalust ka kasutasin, ehkki nohused ilmad vetitasid telgi parajalt ligedaks. Ihuni rõskus õnneks ei ulatunud, kuid tänu kõvale küljealusele pidin terve reisi taluma kanget selga, millele kahtlemata ei aidanud põrmugi kaasa paar ujumist meeldivalt jahedas vees. Kolmandaks ööks otsisin Hiiumaa metsadest üles Kapasto metsaonni, kus võisin läita koldesse tule ning magada kõrgel lavatsil (mis oli ikkagi üsna kõva, aga abiks ikka). Ja viimasel hommikul mandrile naastes käisin esimese asjana Haapsalu spaas, et puitunud luud-liigesed taas pehmeks aurutada ning reisiroppus ihult uhuda.

 

Ent nüüd keskendugem kõigile vapustavatele muististele, mida ma oma rändudel Saaremaa loodeosas kohtasin. Neid ikka mõni oli, avastamisrõõmu jäi tulevikukski. Näiteks jalgrattaga Viidumäelt Lümanda poole matkates komistasin Mõisamaa külas täiesti ettekavatsematult ühe teeäärse kivikirstkalme peale. Juhust kasutades tegin iidse matusepaigaga sedamaid tutvust, otsisin kenasid rakursse pildistamiseks ja püüdsin leitut ajaloolisse perspektiivi asetada. Arvata võib, et Mõisamaa kalmed – neid on siin riikliku kaitse all kaks – meenutavad sama ajastut, mis eelmise aasta kevadel väisatud lähedased Taritu kalme ja muinaspõllud. Seega võivad nad pärineda pronksiajast või rauaaja varaalgusest.

(Kui muinsuskaitsetahvel otse tee ääres niiviisi ilusasti naeratab, tuleb ju peatuda ja oludega lähemalt tutvuda. Nagu selgus, asuvad Mõisamaal tõepoolest kivikalme, neist üks koguni sealsamas tahvli taga)

(Selline tore kühm metsas see kalme ongi. Kivikirstkalmele viitab ümmargune põhikuju ja lohk keskel, mis võib pärineda kivikambrist ehk "kirstust" kõige tähtsama maetu jaoks. Ülekatte mõttes on kalmele lisatud ka uuem muinsuskaitsetulp)

(Alustaimestikust välja turritavad kiviread. Kas kivikalme keskne kivikirst?)
 

Linnuste poolest on Saaremaa nõnda rikas, et isegi kui mul varasemate aastate jooksul on soliidne osa neist käidud-nähtud, siis nüüd sain oma kontole veel tervelt kaks uut ning uskuge, jäi veel piisavalt varusse. Üheni neist püüdsin jõuda juba kolm aastat tagasi, kuid toona nurjas katkine rattakumm mu plaanid (aga tühjade kätega ma ka naasma ei pidanud – loe siit). See oli Odalätsi maalinn, kirjanduses vahel tuntud ka kui Kihelkonna maalinn. Sel korral lähenesin talle autoga ning tee peal ei juhtunud midagi erilist (kui välja arvata ühe puhtjuhusliku alpakakarja trehvamine. Teate küll, need on need laamalaadsed mõhnjalalised karvapallid, kes elavad Lõuna-Ameerikas ja nagu nüüd selgus, Saaremaal).

 

Maaliliste nõmmeliivikute ja luidete keskelt ma muinaspaiga leidsingi. Edela poolt lähenedes tõusis maapind üsnagi linnusele iseloomulikult ning vana muinsuskaitsetahvel kinnitas esmamuljet. Ent niipea, kui üles jõudsin, hakkas maastik mu meeltele ja kogemusele vigureid viskama. Minu ees avanes pikk ja võrdlemisi kitsas tasane plats, mida vasemalt ja paremalt piiras kaks iseäranis kõrget ja järsku valli (kõrgus väliskülgedeelt mõõdetuna kuni 8–9 meetrit), mis meenutasid pigem looduslikke pinnavorme. Ronisin parem- ehk lõunapoolse valli harjale, et ümbruskonnast parem ülevaade saada, ning käisin ta täies pikkuses läbi. Olukorrale lisas pentsikust linnuse kirdeots, kus kaks rööbitist valli lõppesid. Nimelt läks siin vallidevaheline plats sujuvalt ilma märkimisväärse kõrgusevaheta üle tavaliseks nõmmeväljaks. Ehk teisisõnu, milleks iganes need vallid ka üles kuhjatud polnud, kirde poolt sai nende vahele astuda ilma igasuguse vaevata. Mine tea, äkki nii oligi mõeldud.

(Odalätsi ehk Kihelkonna maalinna ei ole väga keeruline leida, kui juba õigele maanteele oled sattunud)

(Esmakohtumine maalinnaga)

(Nonii. Loodus on kaunis, aga pilt mitte just üleliia maalinlik. Kaks kõrvuti jooksvat sirget valli piiravad pikka, ent kitsavõitu maariba)
 

Kuid milleks, oh milleks oli saarlastel sellist pooleldi üliväga turvatud ja pooleldi täiesti avatud kohta tarvis? On arvatud, et linnust ei jõutud päris korralikult välja ehitada. Suurem osa Odalätsi linnuse saladustest on ilmselt endistviisi sajanditega looritatud, kuigi teda on väiksel viisil uuritud 1860. ja 1984. aastal. Nende käigus on selgunud, et vallid koosnevad kuivlaotud paekivist ning nende peal olid algselt mingid kividest ja puidust kaitserajatised. Söeproovid on andnud viimaste vanuseks vahemiku 1021–1186 pKr. Maalinn võis kasutusel olla veel ristisõdijate tuleku aegadelgi, kuid sama hästi võivad tema hävingu jäljed pärineda ka mõnest varasemast, kirjalikes allikates kajastamata jäänud madinast rootslaste, taanlaste või teiste heade naabritega.

(Odalätsi maalinna lõunapoolse valli hari)

(Vallidevaheline sisehoov on ühest otsast jäetud täiesti avatuks. Mida see peab tähendama?)
 

Veel kaua pärast maalinna varemetesse jäämist käisid kohalikud talupojad vallidest ehitusmaterjaliks kive näppamas, nii et päris algset ilmet talle enam jäänud pole. Aga kes sinnakanti satub, sel soovitan Odalätsis ringi jalutada küll, kas või kena nõmme pärast, mille samblavaip sügise puhuks kenasti laiguliseks oli tooninud. Võib-olla värvide erksuse poolest ehtsa Saamimaa ruskaga võistelda ei anna, aga Saaremaa ja üldse Eesti loodusele teeb ta au igal juhul.

 

* * *

 

Odalätsist tulles jäi mul puuduliku eeltöö tõttu täitsa kahe silma vahele Pidula maalinn, millele põikamine oleks ajaplaani täiesti ära mahtunud. Mu lohakuse korvasid kaks järjekordset üllatuslikku teeäärset kivikirstkalmet Selgase küla maadel. Oleksin neistki hoolimatult möödunud, kui poleks olnud tähelepanu püüdvat muinsuskaitsetahvlit. Peatasin sedamaid auto ning uudistasin vanema metalliaja matusepaiku lähemalt. Esimesena märgatud kalme on kohe tee ääres, teine aga teisel pool teed pisut eemal puude vahel. Nendega seltsib veel kolmaski kalme, keda ma siiski sügavamalt metsast üles otsima ei hakanud. Maa-ameti kaardilt selgub, et kalmetest paarsada meetrit kirdes on tuvastatud muistsete põldude jäänused. Tegin järelduse, et kivikalmete ja põldude tandemid on Saaremaa lääneosa muinasmaastikele tõesti üsna iseloomulikud.

(Selgase lõunapoolne kivikalme eest...)

(...ja tagant)

(Põhjapoolse kivikalme on enda hoolde võtnud samblavaip)

(Nagu Mõisamaal nähtud, nii võib ka Selgase põhjapoolsema kivikalme keskkohas aimata lohku. On's see kirstukoht või Kagu-Eesti kääbastelegi pahatihti kaevatud varanduseotsijate pahandus, kes seda teab)
 

Üks maalinn veel, siis on päev korda läinud, mõtlesin ma endamisi ning jätkasin püha üritust. Jätnud auto Mustjala-Kuressaare maantee äärde, jalutasin õige palveränduri kombel peaaegu kaks kilomeetrit mööda sirget metsateed Kärla Lihulinnani. Süda võttis kohe kõrgemad pöörded sisse, kui paljulubav kõrgendik viimaks puude-põõsaste tagant taeva poole kerkis. Ma ei pidanud pettuma: üleval selgus, et Lihulinn, 18. sajandil kirja pandud ka kui Leolin (saksa keeles Lehren Stadt ehk Lõolinn), on tõeliselt suurejooneline, ükskõik kas võtta mõõdupuuks pikkus, laius või kõrgus. 18 000 ruutmeetrist ovaalset linnuseõue ümbritseb kokku umbes 500 meetri pikkune ringvall, millesse toovad katkestused vaid kaks väravakäiku loodes ja kagus.

(Lugu läheb põnevaks: puude tagant aimdub üks päris suur mägi)
 

(Lihulinna välisnõlvad tõusevad kümne meetri kõrgusele ümbritsevast maapinnast)

(Lihulinna valliharjalt avaneb vägev vaade muinassaarlaste kätetööle. Pool kilomeetrit ringvalli pole mingi nali)

(Loodepoolne väravakoht. Kujutame sellele mõttes juurde suured kahepoolsed puitväravad)

(Kagupoolne väravakoht on veidi tasasem. Võib-olla oli see mõeldud vähemtähtsatele külalistele)

Kuigi Kärla Lihulinn võib minusuguses idaeestlases, kelle kodumaal on linnamäed enamasti pisemapoolsed, tekitada kõige uskumatumaid tundeid, pole ta Saaremaa mõistes siiski erakordne. Piisab vaid, kui meenutada teisi siinseid mastaapseid maalinnu Pöidet, Valjalat ja Kaarmat, millest igaüks võib uhkustada suure pindala ja kõikvõimalike muude parameetritega. Lihulinn on neist vähem tuntud ilmselt oma asukoha pärast metsas, eemal kaasaegsest kultuurmaastikust. Ent kindlasti pole see kogu aeg nii olnud.

(Kõigest hoolimata on Kärla Lihulinn pindalalt Saaremaa suurim muinaskants. Tema konarliku siseõue tabamine ühele fotole osutus võimatuks, aga vähemalt andsin endast parima)
 

Maalinna kunagisele rollile on valgust heitnud mitmed väiksemaid arheoloogilised uuringuid aastatel 1984, 1992 ja 1995 ning kaevatud on nii siseõues kui ka valli peal. Nende põhjal on teadsa, et hoovi katab ebaühtlane, kuni veerand meetri paksune kultuurkiht (mõne kunagise hoone või sissekaeve kohal mõistagi sügavam) ning valle on tugevdatud rohkelt kivide ja palkidega. Vist naljalt ei leia ilma peal linnust, millel puuduks mõni isiklik lugu seoses tulehävinguga, aga ehkki iseenesest traagiline, annab söestunud puit meile hea võimaluse muistise vanuse määramiseks. Lihulinna söedateeringud langevad laias laastus kahte perioodi – vanemad alates 9. sajandist kuni 10. sajandi lõpu/11. sajandi alguseni ning tera nooremad 11. sajandist kuni 12. sajandi lõpu/13. sajandi alguseni. Söele sekundeerivad mõned linnusehoovist leitud esemed, nagu ratsaniku kannus, plaatsoomusrüü detail (mõlemad kahtlemata jõukama sõdalase varustuse osad), paar hoburaudsõlge, mõned raudnoad ja käsitsi vormitud savinõude killud.

 

Raske uskuda, et tuhatkond aastat tagasi olnuks Kärla Lihulinn samamoodi metsa rüütatud nagu nüüd. Tema lähiümbruse kohta tean ma häbematult vähe, kuid ega erialakirjanduski väga midagi lisada ei mõista. Arheoloog Marika Mägi sõnul on Lihulinna läheduses teada vaid üks hilisrauaaja kivikalme Sauvere külas, kuid see asub linnulennult oma viis kilomeetrit kagu pool. Mägi on pakkunud, et Lihulinn on üldse olnud rohkem seotud Pidula kandiga loodes, ent seegi jääb sirgjoones kuue kilomeetri kaugusele. Häid mugavaid selgitusi niisiis antud küsimuses pole.

 

(Kärla Lihulinna kõrval vuliseb toreda nimega Kaljaoja, mis viib oma kaljased veed edelasse Karujärve)

(Lihulinn Kaljaoja suunast)
 

Veel enne kui Lihulinna päris rahule jätame, veel siiski üks huvitav arvamus seoses tema nimega. Mäletate, mainisin, et üle 200 aasta tagasi kirjutati Lihulinnast kui Leolin’ist ehk Lõolinnast. Ajaloolane Kristjan Oad on välja käinud julge oletuse, et Lihu- ehk Lõolinnas võis pesitseda osa kunagisest suuremast Lõo ülikusuguvõsast, kelle teised harud valitsesid Läänemaal Lihulat (mainitud Henriku kroonikas kui Leal) ning Sakalas Lõhaveret (Henriku kroonika Leole). Väga sarnaste nimedega linnused kolmes eri piirkonnas võiksid Oadi meelest seletada ka seda, miks suutsid sakalased näiteks 1211. ja 1215. aastal korraldada lõunasse sihitud hästi korraldatud sõjakäike koostöös läänlaste ja saarlastega. Selle teooria kohaselt olnuks siis Lihulinna pealikupere mingitpidi sugulased ka Sakala Lembituga. Kas me saame seda kuidagi tõestada? Ei. Aga põnev mõte igal juhul.

 

Üleüldse on see elu huvitav. Ja isegi kui see läbi saab, võib sinust tulevaste põlvede jaoks maha jääda linnus, mõni juhuslik potikild või kas või kohanimi, mis hea õnne korral osutub ka sajandite järel üllatavalt kõnekaks.

Veel kord Leedust ja tema vanadest aegadest

 

Eelmises, Sammaste kivikalmete reisiloos mainisin septembri alguse puhkusenädalat, mis lubas mul siin-seal ringi rallida ja iidvanu nurgataguseid välja nuhkida. Sellesinatse nädala seikluste meenutamisega jätkan nüüdki. Juba paar aastat tagasi Poola puhkusereisil jäi meie teele puhtjuhuslikult ka selline tore maa nagu Leedu, millest jäi nii hea mulje (nagu Leedul enamasti kombeks), et võtsime nõuks seda ükskord ka lähemalt kogeda. Nüüd oligi aeg küps. Pakkisime vajalikud kodinad + tänavu justkui kuidagi iseenesest kohustuslikuks muutunud kummipaadi pardale ning sõitsime õkva Leedumaale.

 

Leedu on Eestist isegi tänapäeval suurem, vanadest aegadest kõnelemata, seetõttu pidime juba planeerimisfaasis tegema rangeid valikuid, kuhu täpsemalt minna. Valik langes Trakai kasuks, sest esiteks on seal loodus väga ilus, teiseks on linn ise nunnu ja kolmandaks on seal tuhandete tonnide kaupa ajalugu. Sestap ei näe ma ka mingit enesekordamist, kui kirjutan taas veidi Trakaist, millest esimene muinasreisikiri ilmus juba 2021. aastal (loe siit). Pealegi avanesid tänavu siinkandis minu jaoks uued avastused ja perspektiivid, mis täiendasid kenasti juba varem tuntut.

(Trakai saarelinnus õhtu viimases valguses)
 

Meie öömajaks sai võrratu külalistemaja Trakai vanalinnast vahetult idas Varnikai külas. Pererahvas, Vilniusest mõnusamasse keskkonda elama tulnud tore vanapaar tegi meie äraolemise väga hubaseks, ühtlasi laenasid meile jalgrattaid, millega me kaks päeva Trakais ja selle lähemas ümbruskonnas ennastunustavalt ringi tuiskasime. Kaasavõetud paat lubas sedasama teha saari täis pikitud sopilisel Galvė järvel. Sedamoodi pakkusid need inimajaloo ühed parimad transpordilahendused meile kõige mitmekesisemaid võimalusi ümberkaudsete maade ja rahvaste tundmaõppimiseks.

(Trakai saarelinnus vee poolt - paat pakkus meile häid võimalusi nautida arhitektuuri eri nurkade alt)
 

Varnikai küla on küll üsna tagasihoidlik – turismimagneti Trakai lähedus pole suutnud tema palet õnneks muuta –, ent muinasgurmaanile pakub ta häid tutvusi. Avastasime üsna peagi, et otse Trakaisse viiva teekese ääres seisab üks väike, kuid väga nett linnamägi. Viimaste poolest on Leedumaa üleüldse külluslik. Neid on säändsit ja määndsit, nii võimsaid suurvürsti kantse, kust vahepeal Musta mereni ulatuvat suurriiki valitseti, kui ka päris pisikesi, ühe üliku mõisakesi. Varnikai linnus kuulub pigem teise kategooriasse. Küngast on lähiminevikus suurematest taimedest puhastatud ning teda on väga kerge märgata. Jalgratas pidi sedapuhku tee äärde ootama jääma; sundisin oma vanad jalad tööle ja ronisin ahvikiirusel mäe otsa.

(Varnikai linnamägi on üks muhe muhk keset rohetavat Leedumaa pinda)
 

Nagu olingi lootnud, valdas mind mäe otsas täielik õnn. Künka tagumine, see tähendab loodepoolne puudesse põõsastesse mattunud nõlv langes järsult alla. Ilmselgelt olid linnusemeistrid selles kohas ära kasutanud paiga looduslikke vorme. Ovaalne künkalagi oli tasandatud, ehkki selle tagasihoidlikud mõõtmed (umbes 30 × 20 meetrit) ei jätnud tõepoolest ruumi just kuigi paljudele elanikele. Aegade jooksul on Varnikai linnusel põldu küntud ja kruusa ammutatud, lõunaserva kahjustas tee-ehitus. Kui ma Leedu Muinsuskaitseameti lehel kirjapandust õigesti aru saan, on paika eri aegadel ka uuritud, aga leidude osas avalikult ligipääsetavat infot napib. Niipalju on siiski öeldud, et linnamäe pealt ning selle kõrval olevast väikesest avaasulast on saadud riibitud keraamikat, mis dateerib elutegevuse vahemikku alates eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni (või isegi rahvasterännuaja alguseni).

(Künkalagi on nii väike, et peale ühe perekonna siin ilmselt elanikke polnudki. Taolisi mäepealseid asulaid on Eestistki tuvastatud, ühest sellisest muljetasin viimati näiteks tänavuses Hinniala jutus)
 

(Kes mäele ära ei mahtunud, võis elada selle kõrval. Keraamika näitab, et võimalust on igatahes kasutatud)

Riibitud keraamikat leidub ka Eesti eelrooma ja rooma rauaaja muististelt – minu kõige isiklikud kokkupuuted sellega pärinevad Alt-Laari linnusasulast, mida 2008. aastal päästeuurisin. Heinatuusti või millegi muu säärasega nühitud pindadega potid arvatakse olnud olevat baltlaste stiil. Jah, olen sellega nõus, et vanasti võisid Leedus tõesti elada baltlased. Kas neid leidus ka Eestis? Pisut raske midagi otsesõnu väita, aga nende kultuuriline mõju ulatus meieni igal juhul.

 

* * *

 

Varnikaist oli Trakai vanalinna süda kiviga visata. Ainult paarist sillakesest üle ning juba tervitasid meid keskaegsed kaitserajatised. Mõistagi on Galvė järve keskel punetav saarelinnus kõige kuulsam, figureerides kõigis Leedut kas või riivamisi puudutavates turismimaterjalides. Igaks juhuks on ära turvatud ka osa maismaast. Trakai vanalinn nimelt paikneb Galvė, Luka ja Totoriškise järvede vahele litsutud põhja-lõuna suunalisel maaribal, mis juba sellisena pakub häid kaitse-eeldusi. Kuigi järvekallaste vahel polnud ruumiga just laiata, leiti sellest hoolimata võimalus mahutada majade, hoovide ja tänavate kõrvale ära korralik suur kivilinnus. See ehitati 14. sajandi teisel poolel, komplekti kuulub seitse torni ja neid ühendav kümne meetri kõrgune välismüür. Linnusehoovgi on vaheseinaga kaheks jagatud. Idas ja põhjas piiras linnust Luke järve kaldajoon, mujal pakkus kaitset vallikraav.

(Üks seitsmest Trakai poolsaarelinnuse tornidest. Ilmselgelt on siin olnud restauraatorite käsi mängus)
 

(Ja täpselt sama torn veidi teisel kellaajal. Temast kiirgub teatud valgustatust ja enesega rahulolu)

Maismaalinnus – või poolsaarelinnus, nagu kirjanduses sageli kohata võib – hakkas põnevaid aegu nägema juba enne kui mört jõudis kivide vahele kuivada. Leedu oli alatihti nugade peal Saksa Orduga ning pärast mitmeid viimase korraldatud sõjaretki põletanud Trakai linnuse kaitsjad selle 1390. aastal ise, keskendudes rohkem saarelinnuse väljaehitamisele. Siiski tehti hiljem ka poolsaarelinnus uuesti korda. 1440. aastal hukkasid mässavad vasallid linnuses suurvürst Žygimantas Kęstutaitise. 16. sajandil kasutati linnust vanglana. 17. sajandil said Trakai kaitserajatised rängalt kannatada Vene-Poola sõjas (1654–1667) ning kaotasid oma sõjalise tähtsuse. Pärast seda tegutses müüride vahel veel pea sadakond aastat dominiiklaste klooster. Praegu aga on Trakai linnused muudetud muuseumideks ning neid on võimalik piletiraha eest vabalt uudistada. Seda me muidugi tegimegi.

(Poolsaarelinnus seestpoolt)

(Vahemüür lööb linnuse kahte jakku)

 

* * *

 

Kiirelt jõudis kätte meie Leedu-puhkuse viimane päev. Ees ootas pool tuhat kilomeetrit koduteed. Et omastele siit midagi head kaasa võtta, põikasime sisse Ukmergėsse, mis on üks ilus ja sõbralik linn Vilniuse ja Panevėžyse vahel. Poepeatus oli siiski vaid üks põhjus; mul oli ka kurikaval plaan ära näha siinne linnamägi, millele juhatavat silti olin märganud kevadel, kui saatus mind siit põgusalt läbi oli juhatanud. Mõeldud-mõeldud!

 

Ukmergė kandis varem Vilkmergė nime, mis on saadud ilmselt linnast läbijooksva Vilkmergėlė jõekeselt (mida praegu hüütakse teatud loogika põhjal Ukmergėleks). Ühe jutu järgi pärinenud nimi huntide poolt üles kasvatatud tüdrukust (vilkas on leedu keeles hunt ja merga neiu), kuid usutavamaks peetakse nime teise poole seost sõnaga merg-/merk-, mis tähendab sukeldumist või midagi säärast. Kohta mainiti esimest korda kirjasõnas juba 1225. aastal, konkreetsemalt asulat 1333. aastal. Veendusime peagi, et kõik need omaaegsed mainingud olid tindimusta igati väärt – meie ees kõrgus otse pilvedesse küündiv mäemürakas. Ukmergė linnus.

(Ukmergė linnus lööb täiesti pahviks)

 

Kui ahhetamapanevale kõrgusele veel midagi võrdväärset kõrvale lisada, siis seda, et tegemist on ühtlasi vist füüsiliselt kõige ligipääsetavama kantsiga terves Päikesesüsteemis. Ümber künka lookleb kaldtee nagu mütoloogiline metallsiug, vankumata ka kõige järsematel pervedel. Seda mööda iga sammuga terake kõrgemale jõudes avanesid me silme ette avarad vaated linnale ning Ukmergėle ühinemiskohale suure Šventoji jõega, mis omakorda nende kokkusulanud veed Nerise jõe poole läkitab. Kaldtee tegi veel viimase käänaku paremale ning me astusime elus esmakordselt Ukmergė linnuse pinnale.

(Metallrada juhatab su üles isegi siis, kui sa peaksid mingil põhjusel vajama ratastransporti)

(Vaade linnale. Veidi taamal voolab kaugusesse Šventoji jõgi)

Linnusehoovi kattis madalaks pöetud, tallamistest ja päikesest kõrbenud muru. Varju andsid mõned sihvakad puud, millest ühe külge oli riputatud kena romantiline kiik. Õue ümbritses metallpiire, et jumala pärast keegi ootamatult üle serva hukatusse ei langeks. Vanal ajal asendas piiret asisem ringmüür, mis oli iseäranis silmapaistvalt säilinud künka idaservas. Küllap peidavad siin kamara all mitmed hooned ja ruumid linnuse kunagistele kaitsjatele, teenindavale personalile ja loomadele. Ukmergė on Trakai põlvkonna- ja saatusekaaslane: ehitatud 14. sajandil, saanud korduvalt Saksa Ordult räsida, 1388. aastal põletatud koguni omade poolt ning hiljem taastatud. 16. sajand polnud Ukmergė jaoks just kuigi armuline ning võib arvata, et uusaegsetes sõdades ei suutnud ta enam kasvavate militaarvajadustega ühte sammu hoida.

(Ülesjõudjat tervitas vaade linnuseõuele, vallile, piirdetarale ja kiigele)
 

(Otsavall on nii vägev, et varjab kindlasti endas mitmesuguseid ehituskonstruktsioone)

Kuigi varemeis, leidus mäe peal mingeid hooned kuni 19. sajandini, mis lammutati siis turuplatsile ruumi tegemiseks. 20. sajandi keskel põdes linnuseõue läbi veel ühe tasandustöö. Arheoloogid on koha peal käinud näiteks 1970. ja 2003. aastal, neist viimase ajal uuriti ka künka lõuna- ja idajalamil oleva asulakoha kultuurkihti.

(Vallilt linnusehoovile. 19. sajandi turuplats nõudis ruumi ja varasemad ehitised pidid muutuvatele aegadele teed andma)
 

(Veel üks vaade linnale. Esiplaanil lookleb kunstsängi kängitsetud Vilkmergėlė ehk Ukmergėle oja)

Alla saime sama teed mööda ning nüüd polnud küll koduteel enam muid peatusi peale Bauska Hesburgeri Lõuna-Lätis Kreevinimaal, kus täiendasime oma moonavarusid. Leedu oli meie vastu olnud hea ning avanud endast taas uusi tahke. Kui veab, siis pöörame oma pilgud sinnakanti ka tulevikus!