2500 aastat asustuslugu: Kuninguste ja Tagavere juhtumiuuring

 

Saaremaa kõige tuntumad muistsed elupaigad on ikka seotud mõne märkimisväärse linnusega – Pöide, Valjala ja Kaarma maalinnad kuuluvad Eesti suurimate ja Asva vanimate omasuguste sekka. Ka Saaremaa muinasaja absoluutne superstaar Kaali (mida ähvardatakse peagi uuendama hakata, nii et hoidke oma piip ja prillid!) võib uhkustada meteoriidikraatri servale ehitatud kindlustatud asulaga. Hõlpsasti võibki jääda mulje, et igas kunagises külas pidi kindlasti olema ka linnus, soovitavalt isegi mitu. Tegelikult on Saaremaal küllalt ka sääraseid elupaiku, mis said edukalt hakkama ilma kindlustusteta. Piisas vaid kohast, kuhu ehitada elu- ja abihooned (asulakoht), piisavas suuruses avatud maast, kus taimi kasvatada (muinaspõld), ning spetsiaalsest paigast, kuhu kolida kõik siitilmast lahkunud (kalmed). Need täitsid kenasti mitme tööka põlvkonna igapäevased vajadused. Tänavu juuli algul käisin ma Ida-Saaremaal tutvumas Kuninguste ja Tagavere kandiga, kus on mitmeid kivikalmerühmi ning muistsed põllud. Nagu juba aimata võisite, siis linnustest selles jutus juttu ei tule.

(Kuninguste, Tagavere ja nende naaberkülade muinsuskaitseobjektid. Suurem osa siniseid punase ümbrisega punkte on kivikalmed, suurem sinine larakas kujutab muistsete põldude ala. Kaart: Maa-amet)

 

Saaremaal olin ma tegelikult seetõttu, et meid oli kutsutud Kuressaarde pulmapeole. Jõudsin saarele juba päris vara hommikul, ikka eesmärgiga aega võimalikult kasulikult ajaloo- ja loodusteaduslikeks avastusteks raisata. Kodutöö näitas, et Kuressaare maantee äärde jääb terve pesakond muistiseid, milleni jõudmine ei tundunud eriti keeruline olevat. Kalmeid leidub siin kokku oma paarkümmend, neist suurema osa jätsin juba planeerimisfaasis pigem kõrvale, et mitte kellegi tagahoovi tungida (inimesed võivad selle suhtes teinekord vähe tundlikud olla, põhjusega). Nende sekka oli kaardile märgitud muinaspõld, millest ma oma uurimiskäiku alustasingi. Kuninguste maid haritakse praegugi, kuid saatuse irooniana on just see ennemuistne põld metsa kasvanud. Üleliia üllatav see kusjuures polegi, sest just tänu aktiivsest põllumajandusest kõrvale jäämine on aidanud muinaspõldude peamisel markeril, madalate kivihunnikute ja -peenarde võrgustikul säilida. Suured traktorid oleksid nad muidu juba esimese künniga maapinnalt pühkinud.

(Muinaspõllu servake kattub tänapäevase põlluga, aga suurem osa jääb metsa sisse)
 

Olgu, päris taltsutamatuks polnud iidne põlluväli jõudnud muutuda; metsaserva oli kellegi hoolitsev käsi toonud rea mesitarusid ning väikesed selgrootud koduloomad lendasid vilkalt ringi, otsides õitsevaid taimi. Väga lähedale ma neile ei tükkinud. Metsaaluses alustaimestikus oli samuti raske üles leida kunagisi põlluvorme, aga jäin siiski uskuma Muinsuskaitseameti kaarti, et nad seal päriselt asuvad.

(Metsistuvat kultuurmaastikku kasutasid enda hüvanguks mesilased, kelle tarud olid taamal rivvi pandud)

Kusagil pidid need põlluharijad elama. Kuninguste ja Tagavere külade maadel pole ühtegi asulakohta kaitse alla võetud ning ilma eriliste arhiivandmeteta pole mul võimalik teile kinnitada, kus või kas neid leitud on. Tähelepanuväärse niidiotsa andis Valter Langi Eesti vanemast metalliajast kõnelevas raamatus (kae all kommentaari) mainitud fakt, et Kuningustel asub kiviaja lõpu ja arvatavasti ka pronksiaja alguse asulakoht. Intrigeeriv, sest nii-öelda pimedast vanemast pronksiajast (umbes 500 aasta pikkusest vahemikust 1750–1250 eKr) on meil üleüldse ülivähe käegakatsutavaid andmeid. See teeb Kuningustest selle konkreetse ajaperioodi jaoks tähtsa ajaloomajaka. Hakkasin siis asulakoha kohta lähemalt uurima ning leidsin Vello Lõugase artikli (seegi on kommentaaris) 1971. aasta väljakaevamistest.

 

Nagu arheoloogias ja elus tihti, ajendas uuringuid majaehitus, mis sattus kuidagimoodi ühe Kuningate hauana tuntud kivikalme peale. Oli hea, et kohta lähemalt uurima hakati, sest tööde tulemused osutusid päris põnevateks. Alustame nende tutvustamist kõige sügavamalt. Kivikalme all asus õhuke kultuurkiht, mille sees leidusid nöörkeraamikat esindavad potikillud, kivikirveste tükid, kvartsist teravikud ja killud ning tükike luuharpuunist. Üks venekujuline varreauguga kivikirves on leitud lähikonnast ka varem. Väga inimtihe see asula toona olla ei saanud, pigem elas seal kiviaja lõpus ja/või pronksiaja alguses üks või paar pere. Nöörkeraamikute hajaasustuslik elustiil paistab olevat olnud trend, mida on tähele pandud üleüldiselt mujalgi.

 

Kivikalme ise pakkus samuti avastamisrõõmu. Selgus, et Kuningate haud oli varane tarandkalme, mis koosnes ühestainsast suurest nelinurksest tarandist mõõtudega 7 × 6,4 meetrit. Tarandi sisse oli ehitatud veel üks väiksem paekiviplaatidest „kirst“, mille sees hajusalt inimluid (vaid koljuluud paiknesid ühes kogumis) ning rauast karjasekeppnõel. Surnute luid, nii põletatuid kui põlemata, leidus kalmes mujalgi, nagu ka paarsada savinõutükki ja mõned ehted – sõrmus, käevõru, lusikakujuliste otste ja spiraalse keskosaga oimuehe ning veel mõned karjasekeppnõelad.

 

Varaseid tarandkalmeid ehitati Eestis pronksiaja lõpus ja eriti eelrooma rauaajal rannikulähedastel aladel – Virumaal, Rävalas, Läänemaal ning üsna mitmeid ka Saaremaal. Sisemaale nad ei jõudnudki. Hauapanused ja viimasel ajal inimluudest eraldatud vana DNA annavad alust arvata, et varaste tarandkalmete autoreiks võisid olla ühed esimesed Läänemere äärde kolinud soomeugrilased.

 

Kaevamisteala ulatus ka kivikalmest mõned meetrid eemale, kust leiti põletamata inimluid koos rahvasterännuaegsete (450–550 pKr) esemetega. Taaskord on tegemist huvitavate leidudega ajastust, millest me üleliia palju ei tea. Asjade seas oli lihtsa kolmnurkse peaga ehtenõelu, raudnugade tükke ja odaots. Muide, ka kivikalmest leitud vööpannal, rihmakand ja raudsõrmus võivad pärineda 5. või 6. sajandist ehk rahvasterännuajast. Kas sellal maetud inimesed võivadki olla need muistsed kuningad, keda matusekoha nimi on mäletanud?

 

Kuigi sain niiviisi päris palju teadmisi Kuningate haua kaevamiste avastustest, siis naljakal kombel ei tea ma siiamaani päris täpselt, kus see kõik aset leidis. Vello Lõugase artiklis avaldatud muististe plaan on liiga umbmäärane, et objekti mingi konkreetse hoonega kokku viia. Aga hullu pole, sest kivikalmete puudust ma ümbruskonnas ringi luusides tundma ei pidanud. Need on siin kultuurmaastikule hajutatud väikeste maitsekate rühmadena ning mõni neist oli isegi päris kenasti ligipääsetav.

 

Esimene kalme, mida kohtasin asus kohe Tagavere pika külatänava ääres, väikese puude-põõsaste puhma sees kesk niidetud murulappi. Ta nägi ise ka selline pisike välja, kuid õrnalt paisunud maapind lubas aimata murukamara alust kiviladet.

(Esimene kohtumine Tagavere kivikalmega. Kaks põõsanutti ja madalaks pügatud muru)
 

(Teiselt poolt paistis ära murualune kergelt kummuv maapind, mille alla kalme ilmselt oligi peitunud)

Järgmisena sõitsin Tagaverest lõunasse, Imavere suunas, kus külatee ääres on kolm suuremat kalmet. Kõik nad on kaetud tiheda lehtpuutukaga ning muistsetel aegadel kokkutaritud kivide kõrval on neis nähtavasti nõukogude ajal kivikoristustega veetud mürakaid. Milliseid kujundeid ja kalmevorme muinaskivid metsatuka all moodustasid, seda ei suutnud mu kogenematu silm eristada.

(Kolm võrldemisi suurt kivikalmet - üks on pildi vasakus servas puude sees, teine otse jahitorni taga ning kolmas tornist paremale jäävas tukas)

(Sammaldunud kivid ei jätnud kahtlust kivikalme olemasolus)
 

(Mõnele kalmele oli ka nõukogude ajal heldelt juurde toodud ehituskive ja hauapanuseid)

Veel üks kalmekolmik, mida mul oli au oma silmaga ära näha, asus Kuninguste küla maal, Kuivastu–Kuressaare maanteest põhja pool metsas. Sinna jõudes hakkas päris korralikult sadama, aga isegi kui taevast oleks langenud tuliseid kive (poleks Saaremaal esimene kord…), ei suutnuks see takistada mul läbi alustaimestiku ragistades jõuda matusepaikadeni. Muide, Maa-ameti kaart ütleb nendegi kohta Kuningate haud. Jääb siiski segaseks, kas Lõugase kaevatud kalm paiknes kusagil nende lähedal või on see eepiline nimi lihtsalt siinkandis erakordselt levinud. Välisilmelt jätsid metsakalmed üsna ümara põhiplaani tunde.

(Maanteele naastes sõitsin mööda ühest kaitsealusest kivikalmest - pildil parempoolne puudetutt -, kuhu vilja pärast sel korral ligi minema ei hakanud)
 

(Esimene Kuninguste metsaalusest kalmest. Ikka midagi kivist oli jalge all tunda küll)

(Teine Kuninguste Kalme. Iseloomustus sama, mis eelmisel)

(Ning ega kolmanda kalmegi kohta midagi põrutavalt erinevat öelda ei oska. Kui, siis seda, et mets oli vihmast juba päris märjaks saanud ning märg nakatas ka püksisääri)

Kõigi Kuninguste-Tagavere kalmete vanuse kohta on ehk ennatlik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest kõiki neid pole mõistagi jõutud läbi kaevata. Mitmed neist võivad vabalt olla kivikirstkalmed, noorema pronksiaja ja eelrooma rauaaja hakatuse matusepaigad, mida Saaremaal leidub arvukalt. Ja ka tarandkalmeid võib siin olla rohkem kui see üks läbiuuritu. Õigupoolest oli minu jaoks üllatav, kui pikast ajavahemikust võivad siin väikesel maa-alal erinevad muistised olla – nooremast kiviajast rahvasterännuajani, umbes 2500 aastat. Oleks liig väita, et asustus oli järjepidev (näiteks puuduvad pildilt rooma rauaaja tõendid aastaist 50–450 pKr), aga ükski lõpp polnud jääv. Kui ebakindlad teated mõnedest Tagavere kalmetest leitud ehtekettidest ja relvadest tõele vastavad, siis võidi selles paigas elada ka muinasaja lõpus. Ja elatakse nüüdki.

Kuremäe kalmed: rohkem kui pealt paistab

 

Alutaguse on minu jaoks tugev nominent Eesti kõige huvitavama asustuslooga paigale. Selle metsiku kandi vormimisse on sajandite jooksul kaasa löönud palju erinevaid rahvaid, mõned lähemalt, teised kaugemalt. Tõsi, mitmed neist on piirdunud pigem episoodiliste rollidega ning neist me praegu põhjalikumat juttu ei tee. Küll aga tulevad Alutaguse ajaloost kõneldes ikka ja jälle esile vadjalased, meile keeleliselt ja kultuuriliselt väga lähedane rahvarühm. Antud lugugi on nendega otseselt seotud ning viib meid otse Alutaguse südamesse.

 

Kunagi päris ammu, 2015. aastal muinasreisikirjadega alustades – avaldasin neid esiti veel oma vanas ajaraamatus – avanes mul võimalus Alutagusel kolada ja sellest miskit kirja panna. Üheks keskseks huvipaigaks osutus Jõuga kääbastik, mis kõikide märkide põhjal näib kuuluvat vanadele vadjalastele. Jõuga kalmistu on kokku umbes kaheksast Alutaguselt leitud vadjapärasest matusepaigast suurim, võrdlemisi esinduslikult uuritud ja praegugi päris hästi säilinud. Küllap seetõttu on ta tuntud muistis, vähemalt nende seas, keda sedalaadi muistsed asjad huvitavad. Liiatigi näib, et Jõugal võis nii suuruse kui omaaegse tähtsuse poolest olla võrreldav konkurent. Arvasite õigesti – pean silmas Kuremäe kalmet!

(Tere, saame tuttavaks – Kuremäe kalme!)

Kuremäed tuntakse peaasjalikult 1890. aastatel rajatud Pühtitsa nunnakloostri järgi, mis mingitel põhjustel pole siiamaani osanud vabaneda Moskoovia deemonlikest kütkeist. Aga tegelikult asus Kuremäel juba palju sajandeid varemgi pühapaik, mida Alutaguse elanikud hästi tundsid ja kuhu augustis rukkimaarjapäeval kogunesid. Pärimus kõneleb Jumalaema Uinumise ikoonist, mis imelisel kombel künkalt leiti. Ikoon antud Vasknarva lähedastele Jaama küla õigeusklikele, kes hiljem selle Kuremäe kloostrile annetasid. Künka peal kasvas püha tamm, mis liigagarast austamisest (ehk okste ja koorte murdmisest) 1999. aastaks lõplikult ära kuivas.

(Pühast tammest on innuka austamise tagajärjel järgi jäänud vaid elutu tüügas)
 

Ja siis on Kuremäel Koolja ehk Lähtepää kalmeteks kutsutud kääbaskalmistu – suur, vana ja hoolimata aegade survest mitte kunagi täielikult unustatud.

 

Kuremäe kääbastega matusepaiga kohta on tähele- ja kirjapanekuid tehtud praeguseks juba üle saja viiekümne aasta. Teadaolevalt kaevas neid haudu esimesena lahti Illuka mõisnik Oskar Nikolai von Dieckhoff 1869. aastal. Kõnekas on Kuremäe kaart aastast 1887, mis kujutab vana kalmistut väga laialdasel maa-alal kloostrikalmistust põhjas ja loodes. Ka klooster ise näib asunud vähemalt osaliselt vana kalme peale. Kalmistule on teaduslikku labidat sisse löödud veel aastatel 1892 (Pavel Viskovatov ja Aleksei Haruzin), 1984–1985 (Priit Ligi), 2003 (Vladimir Sokolovski) ning viimati seoses kohaliku raamatukogu keskküttesüsteemi uuendamisega 2023–2024 (Martin Malve). Viimase satsiga õnnestus mul endalgi üheks päevaks päris ninapidi sisse minna ja matuste man kühvlit liigutada. Pärast kirjutasime kaevamiste tulemustest veel artikli (kae viidet kommentaaridest) ning siinseski heietuses toetun suuresti toona omandatud teadmistele.

(Üks kunagine kääpakuhi asus hilisema kloostrikabeli asemel)
 

(Ja teine kääpaase kloostri surnuaias. Temastki pole enam maapinnast kõrguvaid vorme näha)

Vadjapäraste kalmetega põhjalikult tegelenud arheoloog Priit Ligi on pakkunud, et algselt võis Kuremäel olla kokku 50–100 kääbast. Praeguseks on neid järel vahest nii kümmekond. Meie kaevasime sellise koha peal, kus praegu enam maa peal kääpaid näha polnud, aga tundub päris võimalik, et need on millalgi hooletusest ära tasandatud. Kui hauad olid kaevatud sügavamale maa sisse, siis neid see tasandustöö ei puudutanud ning järelikult on nad seal kusagil endiselt alles – kui just mõni ettearvamatu trassiajamine neid segi ei keera. Nii paraku 2023. aastal juhtus ning just seetõttu tuligi järgmisel aastal päästekaevamised ette võtta. Kokku leiti siis 13 luustikku. Enamasti asusid nad teineteisest mitme meetri kaugusel – kaudne viide sellele, et algselt võis mõnigi neist olla kaetud kääpakuhjaga. Kõik surnud olid hauda asetatud selili siruli, pea korraliku kristlase kombel läänekaarde, mõnikord kirstus. Aga näiteks varasematel kaevamistel on täheldatud ka üht õige haruldast istuli-matust ning ka üht arvatavalt külili, kägardatud jalgadega luustikku. Samuti on Kuremäelt kunagi varem leitud kaks põletusmatust.

(Paremini säilinud kääparühm on põndakul puudesalus)

(Trass sõitis läbi rohu, kus poleks justkui tohtinud midagi olla, aga tegelikult olid sealgi vanaaegsete inimeste luud)
 

Esemete pinnal on Kuremäe matusepaiga kasutusajaks pakutud vahemikku alates 12. sajandist kuni umbkaudu 15.–16. sajandini. 12. ja 13. sajandil oli tavaline haudade katmine ümarate kääpakuhjadega. Surnud saadeti teisepoolsusesse koos igasuguste vajaliku kraamiga. Kuremäelt on luustike, eriti naiste juurest leitud väga palju ehteid – pea juurest oimurõngaid, kaelast klaas- ja pronkshelmeid, kuljuseid, kaelavõrusid, metsseakihvadest ning võre- ja hobusekujulisi ripatseid, rinna pealt keesid ja rinnalehti, hõlmu kinnitavaid sõlgesid, käte ja vahel ka jalgade ümber võrusid ning sõrmedes sõrmuseid. Mõned lahkunud on vöötatud uhkete naastude ja varrasahelikega ehitud vöödega. Hauda on kaasa pandud veel savinõusid toiduga, võtmeid-lukke, nuge, hobuste suitsesid, vikateid-sirpe, odaotsi, kirveid ja mõõku – kuidas kellelgi olukord lubas ja komme nõudis.

(Kääpad olid vadjalaste seas kombekohased matuserajatised 12. ja 13. sajandil)
 

Meiegi leidsime kaevamistel umbes 1,5 meetri sügavuselt ühe naisterahva säilmed, kelle juures kuus võreripatsit, vähemalt 14 vasesulamist helmest, kaks käevõru, hoburaudsõlg, sõrmus, nuga, spiraaltoru ja tillukesi katkeid rõivastest. Tänu sõrmusest eritunud vasesooladele oli säilinud ka arvatavate surikinnaste jupid. Surnutele kinnaste kättepanek on üks Alutaguse vadjapärasele rahvale iseloomulik traditsioon, mida on tähele pandud ka teiste sarnaste kalmete juures. Ja üleüldse tundub, et meie vadjalased (kui neid nii võib nimetada) tavatsesid oma kadunukesi rikkalikult teiseks ilmaks varustada veel mitme põlvkonna vältel ajal, mil mujal Eestis uute kristlike valitsejate veenmisel juba hauapanuste osas hoogu omajagu maha võeti.

(Naisterahva matus, kes oli varustatud rikkalike ehete ja teiste vajalike asjadega)

 

14. sajandi saabumisega läksid kääpad millegipärast moest välja, asemele tuli uus kalmevorm žalnikud, mis kujutavad endast haua kohale maa peale laotud kividest ringi, harvem nelinurka. Need said eriti tavaliseks Narva jõest ida pool, aga Alutagusele jõudsid nad üsna harvakult ja tõele aru andes pole Kuremäelt kindlaid žalnikuid teada (mis ei tähenda, et neid seal üldse olla ei võinud). Paarist hauast leitud ristripats ja hõbemünt osutavad igatahes matmistele veel 14.–15. sajandil. Võimalik, et sellal hakati Kuremäel matma ka ilma eriliste maapealsete tähisteta haudadesse. Seda, millal järjepidev matmine siin üldse ära lõppes, ei oska keegi veel surmkindlalt öelda.

 

Kuigi leidub endiselt arheolooge, kes inimluid justkui päris uurimisaineseks pidada ei tihka, on Kuremäe skelettidele tehtud teadusliku kombe kohaselt terviseanalüüs ja koguni stabiilsete isotoopide analüüs. Sedalaadi tähelepanu aitab aru saada, mis elu need inimesed üleüldse elasid. Nii teame nüüd, et kuremäelased kannatasid erinevate hambahädade käes ning raske töö kulutas nende liigeseid. Vahel juhtus nendega õnnetusi või langesid nad vägivalla ohvriks – tõendiks üks paranenud roidemurd ning lohukujulised paranenud traumad paari inimese koljul. Ühel naisel oli olnud tõsine õnnetus lõuaga, mis oli tema lõualuid moondanud ning tal pidi olema raske ilma kõrvalise abita süüagi. Seda, mida see kogukond üldiselt lauale pani, näitasid luudest võetud isotoobiproovid. Kuremäelaste toit pärines valdavalt kodustelt põldudelt ja koduloomadelt, mõnevõrra ilmselt ka lähematest järvedest. Merekalad jäid sellele rahvale juba kaugeks. Lisaks selgus, et analüüsitud isikud olid tõenäoliselt mitte sisserännanud, vaid kohalikud (väävli isotoobid sarnanesid teiste Põhja-Eesti luustike analüüsidele). See põnev infokild tekitab muidu mitmeid küsimusi, mis peavad küll praegu vastuseta jääma: kas muinasvadjalased rändasid Alutagusele siis mõni põlv varem? Kas nad võisid olla pärit nii lähedalt, et isotoopanalüüs ei näita erinevust nende algse ja uue kodu vahel? Või arenes arheoloogiliselt nähtav vadjalik kultuur siin välja (vähemalt osaliselt) kohalike alutaguslaste põhjal?

 

Ka seda, milline on nende ennevanade, hästi vadjalike kultuurijoontega alutaguslaste seos hilisemast ajast tuntud poluvernikutega, pole Kuremäe kaevamised senimaani päris selgeks teinud. Ühest küljest on küll poluvernikute rõivastuses märgatud vadja rahvariietega sarnaseid jooni, aga ei või sugugi kindlalt öelda, kas need on järjepidevalt alal püsinud keskajast uude aega või on need endaga kaasa toonud hiljem Narva tagant Alutagusele kolinud inimesed. Ka matusekommete põhjal tundub, et hiljemalt varauusajal võis vana vadjalik kultuur sattuda tõsise surve alla ning mõnes aspektis tasanduda – olgu survestajaiks kohalikud eestlased või idast sisserännanud venekeelne rahvas (kes võisid ju omakorda samuti olla keelt vahetanud läänemeresoomlased).

(Esiplaanil kääpad, tagataustal trassikraav, kus 2024. aastal luustikke uuriti)
 

* * *

 

Tänavu jaanipäeva kanti juhtusin taas Kuremäe kanti ringi uitama ning kasutasin võimalust panna jalg maha Edivere linnamäel. See paikneb Kuremäelt põhjas Illuka lähistel otse Jõhvi maantee kõrval ning on kaetud tiheda segametsaga. Künkalael läbi taimestiku ragistades ei saa tema olemusele küll liiga täpselt pihta – ainult seda võib öelda, et ta on selline põhja-lõuna suunaline seljak, mille nõlvad päris järsud. Tõsi küll, just lõunaotsas eraldab seljakut naaberkühmust sügav ja äkiline kraavi moodi sälk, mis võib osutada siin kunagi aset leidnud kaevetöödele. Aga kes püüdis Edivere küngast endale linnuseks ehitada? Kas Alutaguse virulased või hoopis vadja varjundiga rahvas, seesama, kelle luud puhkavad Kuremäe pinnases? Need küsimused jäävad kahjuks vastuseta, sest mäelt pole leitud ainsamatki esemeleidu ning näib, et hoolimata muinsuskaitse all olemisest ei võta isegi kõik linnuseuurijad teda kuigi tõsiselt (nii puudub ta täiesti Evald Tõnissoni raamatu “Eesti muinaslinnad” kataloogis). On vaid rahvajutud linnast, mis maa alla vajunud, ning Põhjasõja aegu maetud varandusest, millest sügisöödel kaebeid ja ahelakõlinat kuulduvat. Nii et üks salapärane ja kõhe paik. Ma ise Edivere seljakut linnuste hulgast päris maha kanda ei raatsi, sest olen käinud teistelgi sarnaselt hõreda tõestusväärtusega küngastel, mis ometi (ja põhjusega) kuuluvad meie muinaskantside pühasse ordusse.

(Tihe metsamüür varjab oma pinnavorme hästi. Tee pealt pole võimalik arugi saada, et siin peitub üks linnamäeks arvatud seljak)
 

(Seljaku lame lagi on samuti koduks metsataimedele)

(Kõige selgemad inimtegevuse märgid leiduvad seljaku lõunaotsas, kus on aimata tublit labidatööd)

P.S. Edivere linnamäe peal asuvat nelja meetri kõrgune metalltorudest rist, mis püstitatud sinna II maailmasõjas langenud Saksa sõdurite mälestuseks. Või vähemalt asus veel neli aastat tagasi, sest mina seda seal alusmetsas ragistades millegipärast tähele ei pannud. 

Tükike vana Ameerikat: Sand Pointi lugu

 

Täitsa ausalt, see on esimene lugu muinasreisikirjade ajaraamatus, mis kõneleb teisest maailmajaost. Minu käimised pole seni Euroopast ka eriti välja ulatunud (ainus sümboolne erand on põgus väisung Konstantinoopoli Aasia-poolsele kaldale), nii et eriline sündmus igal juhul. Aga just äsja, juuni teisel poolel oli mul au osaleda Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis ameerikasoomlaste juhannus-pidustustel. Ülemjärve külmadesse voogudesse küünitava Keweenaw’ (loe: Kiiuinau) poolsaarel asub tilluke Hancocki linnake, mida peetakse soome kultuuriliseks keskuseks Uuel Mandril, kuna just sealkandis elab arvukalt Soomest pärit sisserändajate järeltulijaid. Hancock kannab tänavu soome-ugri kultuuripealinna väärikat tiitlit ning seetõttu olid nad oma iga-aastast juhannust ehk maakeeli jaanipäeva vürtsitanud soomeugrilike lisanditega – kontsertide, töötubade, ettekannete, arutelude ja muu taolisega. Festivali mõõtu ettevõtmisele andsid värvi külalised kaugelt maalt, eeskätt Soomest ja Eestist. Meie soome-ugri entusiastide ühendus Hõimulõimed oli saatnud kohale kaheksaliikmelise misjoni, viimaste seas olin minagi eesti ja seto rahva esindajana. Kohale oli tulnud ka Ameerikas elavaid hõimlasi soomlastest udmurtideni.

 

Juhannusest endast kõneleme peagi põhjalikumalt mujal (hakatuseks võib aga klikata näiteks siia), praegu tahan hoopis keskenduda hoopis ühele väikesele, ent mulle olulisele episoodile, mil olime Hancockist tagasi Chicago poole sõitmas, et seal kodumandrile naasvale lennukile istuda. Ülem-Michiganis viis meie tee läbi L’Anse’i reservaadi, mis kuulub Keweenaw’ Lahe Indiaani Kogukonnale. Viimane omakorda kuulub Ülemjärve Chippewa nimelisse ojibwe-indiaanlaste liitu. Ojibwe ehk anishinaabe rahvas asustab Ameerika Ühendriikide põhjaosa Michigani, Wisconsini ja Minnesota osariike, samuti nendega piirnevaid Kanada alasid. Tegemist on ühe arvukaima põlisrahvusega Põhja-Ameerikas. Ehkki kui hakkame võrdlema, siis jääb 50 000 ojibwe keele kõnelejat arvult alla meie umbes 75 000 võro keele mõistjale. Lihtsalt suurem osa Ameerika põliskeeli on veel märksa väetimas seisus.

(Ülemjärv on suure järvistu suurim liige. Tema kaldajoonele mahub palju. Kaardipõhi: Google Maps)

(Hancocki Soome raamatupoes leidus ka põlisameerika autorite kirjandust, millest pidasin endale jõukohaseks seda lasteraamatut. Teos kõneleb sellest, kuidas müütiline väike rahvas õpetas ojibwedele vahtrasiirupi kogumise kunsti)
 

Ojibwed, kes on maailmale andnud unenäopüüdjad ja oma laulude-lugudega inspireerinud poeemi „Laul Haiavatast“, pole siiski vanimad teadaolevad Ülem-Michigani asukad. Sinna jõudsid nad ida poolt Quebeci kandist alles 17. sajandil. Varased kokkupuuted eurooplastega andsid ojibwedele uusi ägedaid asju, näiteks tulirelvi, millega vanadele rivaalidele – teistele põlisameeriklastele lakotadele ja meskwakitele – koht kätte näidata. Kontaktid eurooplastega pidid samas osutuma ojibwedele ka üksjagu häirivaks, sest ühel hetkel otsustasid nad ära lääne poole rännata. Olles juba vanadest aegadest kõvad kaupmehed, tundsid nad hästi Ameerika vee- ja maateid ning liikusid Suurde järvistusse, eeskätt Ülemjärve kallastele. Siin elavad nad praegugi. Lakotad ja meskwakid pidid nende ees taanduma suurtele tasandikele. Lohutuseks võib öelda, et pärast ratsutama harjumist muutusid lakotad isegi kõvadeks sõdalasteks ning nende legendaarset pealikku Istuvat Sõnni teavad vist küll kõik, kes põlisameerika kultuuridega kas või pool minutit kokku puutunud.

 

Kolumbuse-eelsest olukorrast on maastikul siiski koguni praegu midagi säilinud. Tegime minu tungival soovil reservaadi maadel kerge kõrvalepõike Ülemjärve Keweenaw’ lahe lõunasopi äärde, Sand Pointi nimelisele maaneemikule, mis on tänapäeval peaasjalikult autokämpingu võimu all. Kaasaegse puhkusekultuuri vastu puudus mul ometi igasugune huvi; põhjus, miks ma oma selleks hetkeks juba omajagu äravaevatud reisikaaslased teelt kõrvale tirisin, peitus kõrval kasvavas metsatukas. Vanasti kaevanud isehakanud entusiastid siit potikilde ja muud põnevat välja, aga teaduseks ei saanud seda tegevust veel ühegi nurga alt pidada. Vahepeal oli paik unustuses, kuni Ameerika ajaloos tormilistel 1960. aastatel leidis kohalik kinnisvaraarendaja buldoosriga maad sonkides inimluid. Selle nalja peale oli arheoloogidel kohemaid selge, et nalja siin enam pole, küll aga võib leida muud huvitavat.

(Kämpinguromantika polnud just päris see, mille pärast tegelikult Sand Pointist läbi hüpata tasub. Ehkki millegipärast on inimesi ja nende huvisid igasuguseid...)

 

1967–1969 olid hipiliikumises murrangulised aastad, kuid rühm Ülem-Michigani muinasuurijaid jäid sest kõigest kahjuks ilmselt omajagu kõrvale, sest veetsid selle aja (ja osalt hiljemgi) Sand Pointil lõhutud matusekohta uurides. Et mitte tekitada neis tagantjärele kahjutunnet kaotsiläinud noorusest, hindame töö käigus tehtud tähelepanekuid. Nii leidsid nad, et ümbruskonna arvukad kühmud pole ilmtingimata looduslikud liivaluited, vaid inimkätega kuhjatud piklikud, neerukujulised ja ümmargused kääpakuhjad (inglise keeli mounds). Kokku loendati kalmukühme paarikümne ligi (Vikipeedia artikkel väidab nende arvuks 12, aga usaldan millegipärast siiski akadeemilisemaid andmeid). Suuremad neist võisid olla 18 meetri pikad ja kuus meetrit laiad, ümarkääpad 0,3–0,9 meetri kõrgused. Nagu ma aru olen saanud, sängitati kääbastesse nii põletamata kui põletatud inimsäilmeid.

(Milline vahva mets! Kas selle sees võiks olla midagi põnevat? Ehk arheoloogilistki?)
 

Matusepaikadega Sand Pointi imed ei piirdu. Ühe uuritava kääpakuhja seest tuli välja savinõukilde ning kivi- ja vaskriistu, mis ei tundunud olevat otseselt matustega seotud. Samalaadset kraami leidus ka kääbastevaheliselt alalt. Loogiline järeldus oli, et küllap on säälsamas olnud ka inimeste elupaik. Allikmaterjali valikulise kättesaadavuse tõttu on keeruline öelda midagi kindlat elavate ja surnute suhetest ja ruumijaotusest. Tervikuna on Sand Pointi asula ja kalmed dateeritud vahemikku 1100–1400 meie ajaarvamise järgi. Ameerika arheoloogias tuntakse seda hilise metsamaa perioodi (Late Woodland Period) nime all. Need olid sajandid, mis eelnesid vahetult Kolumbuse ja teiste selle laine eurooplaste tulekule.

 

Sand Pointi neem on õigupoolest nii tasane, et sügavam kaevamine osutus üsna niiskeks. Võimalik, et osa kunagisest inimtegevuse alast jääb praegu Ülemjärve vee alla (nagu näiteks meil Peipsi ääreski). Siinsete elanike põhilise toidu moodustasid järvekalad, väiksemad metsloomad ja kõikvõimalikud söödavad taimed. Valmistasti eri suuruse, kuju ja kaunistusviisiga savinõusid, mida arheoloogid on rühmitanud mitmesugustesse tüüpidesse – metsamaa, Mississippi, Juntunen (tuleneb ühe sarnase Michigani leiukoha maaomaniku Charles Juntuneni nimest. Temaski on aimata soomlast) jt. Ülem-Michigani poolsaar on alati olnud kuulus oma vasemaardlate poolest, seda metalli on maa esmaasukad osanud tarvitada juba viimased 5000 aastat. Liivaneemlasedki tundsid vaske hästi.

(Neemiku lamedus on silmagagi selge, loodi pole vaja peale panna)
 

Üritades jõudumööda arvestada oma kaaslaste kannatlikkuse piiridega, põikasin kiiremas korras teeäärsesse segametsatukka, näpus Sand Pointi keraamikat analüüsivast magistritööst paljundatud plaan. Maastik oli vahepealsete aastakümnetega küll muutunud, aga enam-vähem sain viia tänapäevase olukorra vastavusse väljakaevamiste aegse situatsiooniga. Siin kusagil pidid asuma kalmerühma lõunapoolsemad esindajad.

 

Üks tore, kangesti meie Kagu-Eesti kääpaid meenutav kühmuke vaatas mulle vastu ilmel, millega taolised muistised ikka enamasti vaatavad. Sõnajalgade ja lehekuluga kaetud saladus, mis küll on peidus tema pinna all? Aga niipalju kui ma ka poleks igatsenud seda teada saada, mõistsin siiski, et selle paiga jaoks olen ma vaid täiesti suvaline kahvanägu rõugete ja muude jamade kodumaailmast. Mulle polegi vaja kõike avaldada.

(Kui ma Eestis metsa all sellist müksu kohtaksin, peaksin seda kääpaks. Sestap arvan sama ka teisel pool Atlanti)
 

(Samas vastasküljest ei saa objekti parameetritest üldse mingit sotti. Aga ta on siiski seal)

Nõnda piirduski mu kontakt vaid arvatavast kääpast pildi tegemisega. Ilmselt lebas sügavamal metsa sees suuremaidki kalmeid, kuid kuna ees ootasid veel pikad-pikad rännumiilid, siis ei hakanud ma neid tülitama, vaid jätkasime sõitu lõunasse. Michigani ja Wisconsini piirimaadel viisid väiksemad maanteed meid läbi paksude lumeinimesemetsade. Ühtegi suurjalga me ei kohanud, küll aga nägime tee ääres surnud looma nokkivat valgepea-merikotkast, mis oli peaaegu sama äge Ameerika-kogemus. Varsti hakkas meist vasakul vilksama teine Suure järvistu hiid Michigani järv.

(Veel viimane vaade Ülemjärvele enne kui tee meid temast lõplikult lahutas)

(Kindla käega autojuht hoidis silmad kõikide ootamatuste, sealhulgas lumeinimeste ees lahti. Nemad redutasid aga ilmselt sügavamal kõrvedes)

Põhja-Ameerika on suur manner ning püüded üheainsa paiga põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha oleks sama mis ainult Rooma kolosseumi põhjal täpsustada Eesti mesoliitikumi kronoloogiat ja maakerget. Aga eks kajastuvad ka ainsas piisas teatud määral kogu mere omadused. Mina igatahes olen väga rahul, et tänu Sand Pointile – ja õigupoolest tervele ägedale reisile – oli mul põhjust midagi olulist maailmast juurde õppida. Meie saatused on praeguseks niikuinii omavahel seotud.

(Saadan Sand Pointi muististele teiselt poolt ookeani kuumi tervisi)

Kurese vol. 2

 

Öeldakse, et välk kaks korda samasse kohta ei löö. Võib-olla sõnastas selle seaduse mõni heausklik välguohver. Paraku ei hooli loodus vanarahva ütlemistest suuremat ning välk raksatab ikka sisse just sinna, kuhu tingimused teda toovad.

 

Muinasreisikirjad on natuke nagu välk – juba varem käidud ja kirjeldatud paigast kõnelevaid jätkulugusid on mul vähe, ent vahel tõuseb mõni koht uues valguses taas huviorbiiti. Üks selliseid on Mihkli kihelkonna muinaspärl Kurese. Alles talvel käisin ja muljetasin sellest ning juba suve hakul avanes uuesti võimalus kogenud rajaleidja juhatusel samas kohas ringi luusida. Lumi oli asendunud lopsaka rohelusega, mis ringiuitavatest hoovihmatest hoolega läbi kastetud. Tõelisi fanaatikuid aga märjad jalad segada ei või. Nii läkski mul korda avardada silmaringi Kurese ümbruskonna muinasmaastike osas, mis olid juba esmakülastusel ennast aimata lubanud, kuid kuhu toona veel silm seletama ning jalg astuma ei küündinud.

(Tagasivaade Kurese külale. Vana karjatee juhatab tundmatusse)
 

Küla ajaloost kirjutasin pisut lähemalt eelmisel korral, nüüd viis rada selle südamest läbi loode poole. Kui tänu sajanditepikkusele viljakale inimmõjule kasvas taludevahelisel tänaval kõrge taimestik (sealt need saapad ja püksid märjaks saidki), siis eemal loopealsel leidus tänu kohalikele veistele või veisekasvatajatele ka madalama flooraga maid. Nii oli võimalik mõnigi muinasmälestis ilma suurema vaevata üles leida. Ja uskuge, neid on siin uskumatult palju!

 

Alustagem Pakamäest, linnusena muinsuskaitse alla võetud objektist. Loodus on külatuumikust umbes 600 meetri kaugusele teinud künkapätsi, millel muistsed kureselased/kureselglased on toimetanud igasugu erinevaid asju – harinud põldu, elanud ja surnuid matnud (ehkki mitte ilmtingimata kõike korraga). Mati Mandeli juhatusel aastatel 2015–2020 läbi viidud uuringutel leiti mäelt tõepoolest väga eriilmelisi tegevusjälgi. Näiteks piirab künkalage lõunas poolkaarena madal vall, millest risti läbi tehtud kaevand paljastas kamaraaluse kivistiku. Kaevandit hiljem kinni ei aetud, nii et isegi juhuslik rändaja võib talle pilku heita. Ringvalli sisse jäävat maad katab tume kultuurkiht, mille sees loomaluid ja harvaid potikilde. Näib, et Pakamäel on millalgi nooremal pronksiajal või päris rauaaja algul elanud üksainuke perekond, kes pidas millegipärast vajalikuks piiritleda osa oma majapidamisest kivivalliga. Küllap on enam-vähem samaaegsed mitmed künka ümbruses kõhutavad kivikalmed, kuid et kogu ümbruskond on ühtlasi ka muistsete põllujäänuste all, siis on ilma mätta alla pugemata keeruline matusekohti põllukivihunnikutest eristada.

(Kurese Pakamägi on nagu eelajalooline kaljunukk)
 

(Haavana keset Pakamäge haigutav kaevand paljastab tõe: künka haljendava pealispinna all kobrutab kivine minevik)

(Keegi on need kivid kokku tassinud ja ladunud valliks)

Palju hiljem, juba viikingi- ja hilisrauaajal on Pakamäele maetud surnuid põletatult. Ajale vastupidavaid hauatähiseid pole neile ilmselt tehtud. Siin-seal künkasse tunginud proovikaevandid on jätnud arheoloogidele mulje mitmest põletuskalmust. Samast on leitud ka kaks teineteise peale maetud põletamata lapsematust. Nende vanust pole ma mulle kättesaadavast kirjandusest leidnud, vahest polegi neid veel dateeritud.

(Üks arvukatest kuhjakestest, millesuguseid leidub Pakamäel ja selle ümber palju. Kas kalme või pelk põllukivihunnik?)
 

Puude-põõsaste vaheliste kivikühmude rühm on Kuresel tõepoolest ulatuslik, nende kõikide ülesotsimine ei kuulunudki plaanidesse. Küll aga oli sihiks leida üles veel üks kivisulendik Pakamäest umbes 750 meetrit lõunaedelas, mis erialakirjanduses linnuse nimetuse all figureerib. Päris nime tal tegelikult polegi, teda on kutsutud lihtsalt Kurese ringvalliks. Aga! Ringvall pole see siiski põrmugi – ta on hoopis vaata et täiusliku ruudu kujuline. Kohale jõudes võis selgelt näha, et kivimüür on päris vana. Tema peal vonklesid mõned uuemad kiviaiad, samas kui ta ise püüdis end võimalikult maad ligi hoida. Paar katkestust müüris vihjavad muistsetele väravatele või sissepääsudele, mille kaudu kureselglased umbes 55 × 53 meetri suurusesse ruutu astusid. Ühtegi esemeleidu pole sulendikust leitud, ka kultuurkiht näib puuduvat. Puht analoogide põhjal on Mati Mandel ring ruutvalli dateerinud oletamisi I aastatuhandesse eKr ehk siis põhimõtteliselt samasse aega, mis Pakamäe linnus ja enamik ümbruskonna kivikalmeid.

(Terav silm tuvastab kohemaid madala kivivalli)
 

(Paiguti on vall isegi  kogenematule silmale täitsa arusaadav)

Milliseid kõhedaid rituaale sellel kivimüüriga ümbritsetud platsil läbi viidi? Ilma selgeltnägijata on keeruline midagi kindlat väita ning ega ma ausalt öeldes usuks selgeltnägijatki. Mu teejuht pakkus, et võib-olla on see hoopis vana lambaaedik. Sel juhul ei toimunud seal ühtegi kõhedat rituaali, mis on iseenesest küll natuke nukker, aga lõppude lõpuks tuleb proovida aru saada ka muinas-kureselglaste praktilistest vajadustest oma koduloomi hallata.

(Ruudu sisse jääv plats, kus vanasti midagi toimus. Vist)

* * *

Nagu esimesel retkel, tunnistan nüüdki Kurese erilist iidset õhustikku, millest kogu ümbruskond on otsekui läbi imbunud. Kui külasüdame puhul kõnelesime umbes 1000 aastast, siis seekordsetel radadel tuli kohatud paikade vanus korrutada koguni kahe või kolmega. See on aeg, mille mõistmine jääb napilt hoomatavuse piirimaile, ja samas eraldab neid meist vaid õhuke mättakord. Meie vahel on sisuliselt tõepoolest vaid õhuke loor, millest eri ajastud hõnguvad ühte ruumi kokku. Selles ringikondamine on võluv, kuid mõistan ka neid, kes manitseksid ettevaatusele – me ei tunne ju täielikult siin valitsevaid lugusid. Kurese on saladuste maa.

(Lehmad teavad ka, et Kurese on saladuste maa)

Rävala legendid: Assaku ja Jõelähtme

 

Kooliajast mäletan hulga nõmedaid asju. Suuresti seetõttu pidasin pea igal suvel plaani koolimaja vastu taevast lennutada ja ise metsavendade eeskujul laanesügavustesse peituda. Ometi jäi haridusteest külge ka üht-teist asjalikumat. Näiteks leidus ajalooõpikutes teinekord põnevaid asju, mida võisin lugeda ilma otsese sunduseta. Vahest tänu neile langes gümnaasiumi lõpetamise järel mu edasiõppimise valik ajaloo kasuks. Kahetsema pole pidanud – nüüdki, üle 20 aasta hiljem, on huvitav.

 

Eesti ajaloo õpikute esimestest peatükkidest on mul meeles mõned pildid meie ilmekamatest leidudest ja muististest – kiviaegsete Pulli ja Tamula esemetest, Otepää linnamäest, Varbola linnuse väravakäigust. Selles reas seisavad ka lohukivide kaanestaar Assaku Nõiakivi ja Jõelähtme kivikirstkalmed. Kuna kuulsused kaunistavad igat ajakirjandusväljaannet ja suurendavad lugevust, ei saanud ma vastu sisemisele survele neid ka oma muinasreisikirjades lähemalt tutvustada. Võimalus paiku isiklikult külastada avanes ühel ilusal aprillikuisel päeval seoses Tallinna-sõiduga.

 

Muistne Rävala on lohukive ja kivikirstkalmeid pungil täis. Mõistagi pole neist kaugeltki igaüht lähemalt uuritud, ent tänu Ajaloo Instituudi ja Tallinna Ülikooli taoliste arheoloogiastaapide lähedusele on taolistest muististest kogutud teadmisi siiski päris korralikult. Näiteks võime üsna veendunult väita, et lohukivid ja kivikirstkalmed kuuluvad laias laastus samasse ajaperioodi ning kultuuriruumi. Nooremal pronksiajal oli Eesti rannikuala asustatud nähtavasti Skandinaaviast tulnud germaani päritolu rahva poolt, kes haris hoolega siinseid loopealseid põldudeks. Maaomandi põlistamiseks ehitati põldude sekka massiivseid hauarajatisi, et kõik saaksid ühemõtteliselt aru, kelle suguvõsa siin juba vanast ajast asjatanud on. Samuti toksiti arvukatele kividele lohukesi, kuigi nende otstarve enam nii ühemõtteliselt selge pole.

 

 

Legend 1: Assaku Nõiakivi

 

Alustasin Assakust, Tallinna linnapiirist mõni kilomeeter Tartu poole jäävast alevikust. 13. sajandi alguspoolel Taani Hindamisraamatus äramainimist leidnud nelja adramaane Assuncauæ on uuel ajal kasvanud tiheasustusalaks, kus vanemaid majapidamisi üles leida on omaette väljakutse. Assaku territooriumil paiknevad arheoloogiline asulakoht ja üleüldse kokku viis lohukivi, aga mina jätsin suurema jao neist kõrvale ning keskendusin kooliajast tuntud Nõiakivile. Kuulus on ta oma lohkude hulga poolest – neid on tema pinnal loendatud koguni 405, mõned selgemad, teised ebamäärasemad. Ega ei tea, kas ongi Eestimaa pinnalt leitud umbes 1800 lohukivist mõni, millel leiduks lohukesi veel rohkem. Nendega on kaetud Nõiakivi lapikupoolne pealispind, ent jätkub külgedelegi. Ilmselt uuemal ajal on kivi keskele raiutud piiritähiseks rist ning ühel küljel asub umbes 45 cm laiune rennilaadne süvend, mille põhjal on oletatud Nõiakivi pruukimist liukivina. Kes veel ei tea, siis liukividel lasid meie esiemad palja tagumikuga alla, et oma viljakust edendada. Paraku ei tea keegi, kas Assaku kivi kunagi üldse seda ülesannet teenis.

(Assaku Nõiakivi on sellise pilvja kujuga, millest võib välja lugeda enam-vähem kõike, mida vaataja soovib. Ehk isegi rituaalset liurenni)

(Lohud reedavad end tsõõrjate samblikulappidena)
 

Nõiakivi nime küsimuses refereerin arheoloog Vello Lõugase 1971. aastal koostatud muistise passi, mis Muinsuskaitseameti andmebaasist kergesti leitav (kae kommentaaridesse!). Valglinnastumine polnud Tallinna lähiümbrust tollal veel täie hooga tabanud ning linnalähedastest küladest võis leida põliseid kohalikke, kes paigapärimust hästi mäletasid. Siiski oli kivi jäänud 20. sajandi keskpaigaks osaliselt maantee ja selle kõrval jooksnud kiviaia alla. 1960. aastate alguspoolel, biitlimaania kõrgajal, taasavastas kivi Harju-Rävala koduloolane Oskar Raudmets ning puhastas selle korralikult välja. Kohalikult 60-aastaselt assaklaselt Albert Tammelt kuulis ta lugu, kuidas too olnud noorena kaaslastega kivi peal roninud ning üks külatädi neid keelanud, sest see olla nõiakivi. Sellest mälestuskatkest tulenebki nimi Nõiakivi, kuid õigupoolest jääb lahtiseks, kas see oli tema pärisnimi või osutas lihtsalt nõidumiseks või muudeks kunstideks kasutatamisele. Igal juhul põnev, et vana rahvausuga seotud pärimust on Tallinnast sedavõrd lähedalt talletatud.

 

Veel 1992. aastal on mäletatud kunagist andide toomist kivile. Enamasti olnud need ilmselt tavalised talusaadused, nagu vili või jahu, aga mõnikord läks käiku ka väike raha. Münte on Nõiakivile annetatud uuemalgi, viimase rahareformi järgsel ajal.

(Ohver 21. sajandist)
 

Kuigi Raudmets tegi palju tööd, et Nõiakivi segavatest lisandustest vabastada, pean kahjuks tõdema, et praeguseks on ta taas peitu vajumas. Mitte nüüd just pahatahtlikkusest, kuivõrd laialt maad võtva ükskõiksuse tõttu. Nimelt on kivi külgepidi mattumas kõrge teetammi alla. Tamm ise pole muidugi süüdi, aga need, kes tema ehitamisega seotud olid, võinuks asjad küll veidi rohkem läbi mõelda. Meie lohukivide musternäidis – mõneski mõttes terve kultuurinähtuse reklaamnägu – väärib suuremat tähelepanu ja väärtustamist. Nii et tehtagu midagi. Vastasel juhul tulen mõne aasta pärast ise labidaga ja kühveldan teetammi, kuhu juhtub. Ja ise vaatate, kuidas te siis sealt autodega mööda saate…

(Kurb näha, et teetamm kipub Assaku Nõiakivi enda alla neelama)
 

(Teiselt poolt on vaatepilt õieti veel nukram)

 

Legend 2: Jõelähtme kivikirstkalmed

 

Teise Rävala muinaskuulsuse, Jõelähtme kivikirstkalmete konglomeraadiga ootas kohtumine ees pärastlõunal. Matusepaik asub Tallinnast paarkümmend kilomeetrit Narva poole neljarealise maantee lõunaservas ning on meie üks fotogeenilisemaid pronksiaegseid muistiseid. Koha avastas meile juba eelnevas peatükis tuttavaks saanud arheoloog Vello Lõugas. 1982–1984 kaevas kalmeid Ants Kraut, päästmaks neid Tallinn–Narva maantee laiendamistööde eest. Tööde käigus sai selgeks, et ehkki ühes kambas oli ühtekokku 36 ümmarguse põhiplaaniga kalmet, võis neid algselt olla kõvasti rohkem. On koguni oletatud, et kalmistu oli praegusest oma kolm või neli korda suurem. Paraku lõhuti paika juba 1940. aastate tee-ehitustöödega. Siiski on meil põhjust olla tänulikud, et pärast üksikasjalikku lahtivõtmist ja läbiuurimist ehitati kalmeväli mõnikümmend meetrit lõuna pool uuesti üles, säilitades sealjuures esialgse põhiplaani ja väljanägemise. Sedasi on kunagine pühapaik maa peal endiselt olemas. Mis siis, et kergelt nihkes asukohaga.

(Päris esimene pilk Jõelähtme kalmeväljale ei ütle paiga kohta veel suurt midagi)
 

(Lähemale astudes selgub, et maantee äär on täis eri suuruses kiviringe)

Jõelähtme on suurepärane koht neile, kes püüavad aru saada, mida üks kivikirstkalme endast õigupoolest kujutab. Paest ja raudkividest laotud ringmüürid, läbimõõt kolme ja üheksa meetri vahel, piirasid ringi keskel olevaid kivist kambrikesi ehk kirste. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud suuremate ja vähemate kividega. Igasse kirstu on sängitatud kahe, vahel ka enama inimese säilmed, samuti pruugiti matmiseks kirstu ja ringmüüri vahelist ala. Kokku leidis kalmistul oma viimase puhkepaiga tõenäoliselt vähemalt sada inimest, nende seas nii mehi, naisi kui lapsi. „Viimane puhkepaik“ on kivikirstkalmete puhul küll mõneti kirjanduslik kujund, kuna mingite kombetalituste käigus on kirste katnud kiviplaate vahel üles tõstetud ning luitunud luid paigast liigutatud või isegi eemaldatud – ükski luustik polnud väljakaevamiste ajaks säilinud terviklikul kujul. Milleks see kõik täpsemalt vajalik oli, mine võta nüüd enam kinni.

(Mõni kalme on üsna suur...)
 

(...teine jälle tagasihoidlikum. Kõikide keskele on laotud põhja-lõunasuunaline kivine sark)

Hauapanustelt on Jõelähtme kivikirstkalmete kohta üsna mitmekesine, isegi kui esemeid leidus vaid väiksema osa maetute juurest. Siin kohtab näiteks pronksist habemenuge ja pintsette, spiraalseid oimuehteid ja käevõru, riiete kinnitamise pöörasid ja kaksiknööpe ning luust ehtenõelu. Nende ning luudest võetud radiosüsinikuproovide põhjal on saanud selgemaks, et kalmeid hakati ehitama millalgi 1200–1000 (või pigem isegi 1100–1000) eKr ning suurem matmine on lõppenud millalgi 900–800 eKr vahel. Skandinaavia kontekstis, kus pronksiaeg jaotatakse kuude rühma, tähendaks see IV ja V perioodi. Nagu juba sissejuhatuses riivamisi mainisin, tulid kivikirstkalmete ehitajad meite maale tõenäoliselt Skandinaaviast. Sestap on ülemeremaadelt võrdlust otsida igati asjakohane.

 

Kalmetevaheliselt alalt on saadud ka üks poolik auguga kivikirves ja üksikuid tulekivikilde. Metalli kõrval olid endiselt käigus vanakooli lahendused ja töövahendid, mis juba kiviajal end tõestanud.

 

Kalmeid on mäletatud ja taaskasutatud ka pärast pronksiaja loojangut. Aeg-ajalt võidi siia tuua veel mõni surnu lisaks. Kalmekivide vahelt leitud potikillud näivad pärinevat rauaajast. On’s siin matusetoitudega mälestatud ammuseid esivanemaid? Kalmeringide vahel lebanud ambsõlg ja ilmselt ka paar spiraalsõrmust esindavad rooma rauaaega või rahvasterännuaega. Enam-vähem samast ajast pärines kalmest leitud koeraluu. Üks kassiluu aga oli hilisem, nooremast rauaajast. Kas võidi kohta puhuti pruukida lemmikloomade kalmistuks? Kas nimelt see võis tegelikult inspireerida Ameerika kirjaniku Stephen Kingi 1983. aasta õudusromaani „Pet Sematery“– täpipealt samal ajal, kui Krauti kaevajate vägi Rävala iidseid saladusi paljastas? Mingeid talitusi võidi kamardunud kivikirstudel talitada veel keskajalgi. Igatahes on kuidagi sinna sattunud paar 15. sajandi hõbemünti. Pühad annid pühadele.

 

(Mättavaibaga kaetud kivikirstkalmed meenutavad ringjat lava)

Muide, kes iganes vaevub maanteelt kõrvale käänama, et Jõelähtme kalmeile pilk heita ja möödunud aastatuhandetele mõelda, soovitan lisaks ka sügavamale sisemaale puurida. Kalmeväljast linnulennult veidi üle kilomeetri edelas asub selle maanurga üks kuulsamaid loodusnähtusi Kostivere karstiala. Siin on Jõelähtme jõgi uuristanud ebamaise madalate kanjonite labürindi. Ümbritsevad põllud on pea ühtlaselt täis pikitud lohukivisid ning läheduses leidub mitmeid teisigi kalmeid. Tõtt öeldes on see kant üks kõige kõrgema muististe kontsentratsiooniga maanurkasid terves Eestis. Vedas, et Vello Lõugasel läks 1977. aastal korda luua siia agraarajalooline kaitseala, millest hiljem kujunes peaaegu 70 ruutkilomeetri suurune Rebala riiklik muinsuskaitseala. Nimi on igati paslik: esiteks on Jõelähtme naaberkülas Rebalas samuti teada ulatuslik kivikirstkalmete väli, teiseks kandis sama nime muinasaja lõpul üks kolmest Rävala kihelkonnast, mis haaras maa idapoolse osa kuni Virumaa rajadeni.

(Jõelähtme jõgi on loonud oma kulgemisteele looduslikud kivisillad, mis aja jooksul murdunud erilaadseteks kujunditeks)
 

Kas pole suisa kummaline, kuidas koolitundides kogetu võib osutuda millekski, mis ka pärismaailmas luust ja lihast kivist eksisteerib…