Kurese: vana küla keset veel vanemat maastikku

 

Minevas reisikirjas tutvustasin pikalt-laialt ühe veebruarikuise lääneretke esimest osa – Pärnu ja Reiu jõgede kokkusaamisnurgas kohatud kivi- ja rauaaegseid elupaiku –, kuid päev läks edasi ajaloolistel kultuurmaastikel seigeldes. Pärnus liitus minuga muistse Läänemaa radade ja nurgataguste hea tundja, kes andis suuna loodesse. Seal asub Mihkli kihelkond, suurte metsade ja rabade kodu, mille rüpes kuulus Soontagana maalinn (kus viimati käisin tunamullu). Aga huvitavusi leidub seal teisigi. Soontaganast linnulennult vaid kaks ja pool kilomeetrit edela pool asub inimestest täielikult hüljatud vanaaegne Kurese küla. Iga muinasfriigi unelm.

 

Teadaolevalt esmakordselt on küla kirjalikult mainitud 1534. aastal kujul Kurryselck ning kui hilisemad üleskirjutused appi võtta, saab selgeks, et Kurese algne nimi pidi olema Kureselja või midagi säärast. Veel enne II maailmasõda oli siin üle 20 talu, ehkki ääremaastumine hakkas juba sellal tasahilju hambaid näitama. Kurese elanikke kutsutud toona käklasteks. Sõja järel redutas ümberkaudsetes metsa-rabamassiivides üks Eestimaa legendaarsemaid metsavendi Hirmus Ants, kelle aitamise tõttu Nõukogude võim mitu Kurese peret Siberisse küüditas. Viimased suitsud lakkasid taeva poole kerkimast 1970. aastatel. Üle 50 aasta on siin valitsenud Suur Metsik Loodus.

(Kurese on kaotanud oma katused, teeradu satuvad tallama vaid rändajad)
 

Tänu oma kolkalisele asendile on Kuresel siiski õnnestunud kõrvale jääda maaparandustest ja muudest uue aja hullustest ning seetõttu võib seal praegugi imetleda omaaegsest maakasutusest kõnelevat kiviaedade ja müürijuppide võrgustikku. Kõige hõlpsam on külale läheneda lõunast, Järve ja Kibura poolt. Teele jäävad vaid mõned elektrikarjuseliinid, mis piiravad kohalike lihaveiste karjamaid. Suured mäletsejad hoiavad siinseid kultuurmaastikke enam-vähem avatuna ega lase põõsa-ja puurindel üleliia võimust võtta. Isegi keset karget veebruari olid loomad väljas ja paistis, et olude üle väga ei kurtnud.

 

Kui Kurese küla ja loodust tutvustav infostend leitud, tuleb ainult hoida kindlat kurssi põhjaloodesse, abiks rööpselt kulgev nöörsirge kiviaed. Mõnesaja meetri järel hakkab aiast hargnema erisuunalisi juppe. Et mitte lasta end tasahilju tihenevast kivilabürindist eksitada, on oluline jälgida maamärke. Meid aitasid kursil püsida ühe varasema retkleja suusajäljed, mis viisid otse võsa rüppe uinuvasse külasüdamesse. Kiviaedade kõrval tabas silm raja kõrval kõrgemaid laotisi – vanade majade, lautade, aitade ja küünide seinavaremeid, mis polnud entroopia diktatuurile veel päris alla vandunud. Isegi üks suhteliselt hästi säilinud keldriuks paistis lumemütsi alt välja.

(Algul on kiviaedu üks, pikk ja sirge. Hiljem hakkab neid aina juurde siginema)

(Aedadevaheline tee on justkui kanalisse taltsutatud jõesäng)

(Paemüürid, mis kunagi olid majad, laudad, küünid...)
 

(Leidsin ühe korralikuma ukseavaga keldri. Paraku oli temagi lagi sisse langenud)

Hoonevaremetega võrreldes asus tee otsekui rennis; paljude põlvkondade jalad ja vankrirattad olid raja tallanud sügavale vastu paepõhja, samas kui taluõuedes oli vilgas elu kultuurkihti pidevalt juurde kasvatanud. Küla südameks võib pidada käklastele vajalikku joogi- ja tarbevett andnud allikat. Kuulduste ja kirjasõna järgi leidub küla maadel teisigi veesooni, näiteks Soontaganasse viiva tee ääres. Janu siin tõepoolest pelgama ei pea.

 

(Jürna talu allikas küla keskel on andnud vett mitmele lähemale majapidamisele)

Iga arheoloogiataustaga inimene teab, et kirjalik esmamaining ei ütle asula enda vanuse kohta eriti palju. Läänemaa muinasuurijate kõrgendatud tähelepanu alla sattus Kurese juba ammu. Ümbruskonnas on tuvastatud aukartustäratav hulk muistiseid. Lisaks Soontagana maalinnale asub siinkandis veel kaks madala ringvalliga linnust – üks külast loodes Pakamäel, teine edelas tasasemale maale rajatud ruudukujulise valliga sulendik, – aga ka terve hulk kivikalmeid, fossiilseid põllujäänuseid ning lohukive. Suurem osa neist jäi meil selsinatsel käigul nägemata (ja eks neid olegi üheks üürikeseks talvepäevaks liiga palju), aga vähemalt üks küla loodeserval külitav lohukivi sai küll ära tervitatud. Kivi juurest on selgelt näha, et Kurese on rajatud vana Lioriinamere rannaastangu servale. Soolane vesi loksus siin usutavasti rohkem kui 4000 aastat tagasi.

(Kopliservas talveund magav lohukivi)
 

(Lohukivile toodud ohverdused pole just päris esivanemate ajast)

(Litoriinamere kaldaastang. Selle servas jookseb vana tee Kureselt Mihkli kiriku poole)

Kõige rohkem on Kurese imedesse pühendunud Läänemaa muinasaja uurimise grand old man Mati Mandel. 2020. aastal tegi ta koos vabatahtlike väega mitmel pool proovikaevandeid, saamaks vastust küla alguse kohta. Kuigi tume kultuurkiht võis aukudes ulatuda mõnes kohas lausa 60–65 cm sügavuseni, oli leiuaines siiski kasinapoolne, piirdudes mõne raua- ja šlakitüki, kabjanaelte ja 12.–14. sajandisse dateeritud potikildude ning üksiku pronksvõru katkega. Sedasi näib praeguse andmestiku valguses, et Kurese küla on rajatud hilisrauaajal või päris keskaja algul. Juba eelviikingiaegsete tegutsemisjälgedega Soontagana linnusest on ta ilmselt mõni sajand noorem.

(Mets ja võsa võtavad jäärapäise järjekindlusega võimust)

Küla loodeosas on kahtlustatud ka muistset kivikalmet. 1930. aastate teate kohaselt olla Uue-Rõika talust leitud kivikirstudes inimluid ja raudvõrusid. Et arvatavale kalmele on hiljem hoone peale ehitatud, on selle uurimisvõimalused piiratud, kuid 2000. aastal tehti sellegipoolest proovi asjast rohkemat teada saada. Seina äärde sisse mõõdetud kaevandis paljastus küll tihe paekivistik, kuid peale 1,2 x 1,1 m läbimõõduga kivise kambrikese, loomaluude ja üksikute muinasaja lõpu savinõukildude sellest matuseid ei avastatud. Seega on kalme olemasolu vähemalt antud kohas endiselt tugeva kahtluse all, ehkki päris maha matta seda võimalust ka ei saa.

(Seina ääres on hoolimata lumevaibast märgata arheoloogilise kaevandi nelinurka. Kas siin oli siis matmispaik või mitte? Keegi endiselt kindlalt ei tea)

Kokkuvõtteks sai meil ära nähtud vaid murdosa Kurese kandi muinasrikkustest ning võib juhtuda, et millalgi tuleb sinna teha järgmine ekspeditsioon. Olen enam kui kindel, et iga aastaaeg rüütab selle iidse inimtühja küla uude kuube, näidates teda lugematult mitmekesistes värvi- ja tundetoonides. Tema ümber laiub tähendustest küllastunud muinasmaastik, mis oli juba küla sünni ajal vana ja salapärane. Praegu, 1000 aastat hiljem, seda enam.