Tükike vana Ameerikat: Sand Pointi lugu

 

Täitsa ausalt, see on esimene lugu muinasreisikirjade ajaraamatus, mis kõneleb teisest maailmajaost. Minu käimised pole seni Euroopast ka eriti välja ulatunud (ainus sümboolne erand on põgus väisung Konstantinoopoli Aasia-poolsele kaldale), nii et eriline sündmus igal juhul. Aga just äsja, juuni teisel poolel oli mul au osaleda Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis ameerikasoomlaste juhannus-pidustustel. Ülemjärve külmadesse voogudesse küünitava Keweenaw’ (loe: Kiiuinau) poolsaarel asub tilluke Hancocki linnake, mida peetakse soome kultuuriliseks keskuseks Uuel Mandril, kuna just sealkandis elab arvukalt Soomest pärit sisserändajate järeltulijaid. Hancock kannab tänavu soome-ugri kultuuripealinna väärikat tiitlit ning seetõttu olid nad oma iga-aastast juhannust ehk maakeeli jaanipäeva vürtsitanud soomeugrilike lisanditega – kontsertide, töötubade, ettekannete, arutelude ja muu taolisega. Festivali mõõtu ettevõtmisele andsid värvi külalised kaugelt maalt, eeskätt Soomest ja Eestist. Meie soome-ugri entusiastide ühendus Hõimulõimed oli saatnud kohale kaheksaliikmelise misjoni, viimaste seas olin minagi eesti ja seto rahva esindajana. Kohale oli tulnud ka Ameerikas elavaid hõimlasi soomlastest udmurtideni.

 

Juhannusest endast kõneleme peagi põhjalikumalt mujal (hakatuseks võib aga klikata näiteks siia), praegu tahan hoopis keskenduda hoopis ühele väikesele, ent mulle olulisele episoodile, mil olime Hancockist tagasi Chicago poole sõitmas, et seal kodumandrile naasvale lennukile istuda. Ülem-Michiganis viis meie tee läbi L’Anse’i reservaadi, mis kuulub Keweenaw’ Lahe Indiaani Kogukonnale. Viimane omakorda kuulub Ülemjärve Chippewa nimelisse ojibwe-indiaanlaste liitu. Ojibwe ehk anishinaabe rahvas asustab Ameerika Ühendriikide põhjaosa Michigani, Wisconsini ja Minnesota osariike, samuti nendega piirnevaid Kanada alasid. Tegemist on ühe arvukaima põlisrahvusega Põhja-Ameerikas. Ehkki kui hakkame võrdlema, siis jääb 50 000 ojibwe keele kõnelejat arvult alla meie umbes 75 000 võro keele mõistjale. Lihtsalt suurem osa Ameerika põliskeeli on veel märksa väetimas seisus.

(Ülemjärv on suure järvistu suurim liige. Tema kaldajoonele mahub palju. Kaardipõhi: Google Maps)

(Hancocki Soome raamatupoes leidus ka põlisameerika autorite kirjandust, millest pidasin endale jõukohaseks seda lasteraamatut. Teos kõneleb sellest, kuidas müütiline väike rahvas õpetas ojibwedele vahtrasiirupi kogumise kunsti)
 

Ojibwed, kes on maailmale andnud unenäopüüdjad ja oma laulude-lugudega inspireerinud poeemi „Laul Haiavatast“, pole siiski vanimad teadaolevad Ülem-Michigani asukad. Sinna jõudsid nad ida poolt Quebeci kandist alles 17. sajandil. Varased kokkupuuted eurooplastega andsid ojibwedele uusi ägedaid asju, näiteks tulirelvi, millega vanadele rivaalidele – teistele põlisameeriklastele lakotadele ja meskwakitele – koht kätte näidata. Kontaktid eurooplastega pidid samas osutuma ojibwedele ka üksjagu häirivaks, sest ühel hetkel otsustasid nad ära lääne poole rännata. Olles juba vanadest aegadest kõvad kaupmehed, tundsid nad hästi Ameerika vee- ja maateid ning liikusid Suurde järvistusse, eeskätt Ülemjärve kallastele. Siin elavad nad praegugi. Lakotad ja meskwakid pidid nende ees taanduma suurtele tasandikele. Lohutuseks võib öelda, et pärast ratsutama harjumist muutusid lakotad isegi kõvadeks sõdalasteks ning nende legendaarset pealikku Istuvat Sõnni teavad vist küll kõik, kes põlisameerika kultuuridega kas või pool minutit kokku puutunud.

 

Kolumbuse-eelsest olukorrast on maastikul siiski koguni praegu midagi säilinud. Tegime minu tungival soovil reservaadi maadel kerge kõrvalepõike Ülemjärve Keweenaw’ lahe lõunasopi äärde, Sand Pointi nimelisele maaneemikule, mis on tänapäeval peaasjalikult autokämpingu võimu all. Kaasaegse puhkusekultuuri vastu puudus mul ometi igasugune huvi; põhjus, miks ma oma selleks hetkeks juba omajagu äravaevatud reisikaaslased teelt kõrvale tirisin, peitus kõrval kasvavas metsatukas. Vanasti kaevanud isehakanud entusiastid siit potikilde ja muud põnevat välja, aga teaduseks ei saanud seda tegevust veel ühegi nurga alt pidada. Vahepeal oli paik unustuses, kuni Ameerika ajaloos tormilistel 1960. aastatel leidis kohalik kinnisvaraarendaja buldoosriga maad sonkides inimluid. Selle nalja peale oli arheoloogidel kohemaid selge, et nalja siin enam pole, küll aga võib leida muud huvitavat.

(Kämpinguromantika polnud just päris see, mille pärast tegelikult Sand Pointist läbi hüpata tasub. Ehkki millegipärast on inimesi ja nende huvisid igasuguseid...)

 

1967–1969 olid hipiliikumises murrangulised aastad, kuid rühm Ülem-Michigani muinasuurijaid jäid sest kõigest kahjuks ilmselt omajagu kõrvale, sest veetsid selle aja (ja osalt hiljemgi) Sand Pointil lõhutud matusekohta uurides. Et mitte tekitada neis tagantjärele kahjutunnet kaotsiläinud noorusest, hindame töö käigus tehtud tähelepanekuid. Nii leidsid nad, et ümbruskonna arvukad kühmud pole ilmtingimata looduslikud liivaluited, vaid inimkätega kuhjatud piklikud, neerukujulised ja ümmargused kääpakuhjad (inglise keeli mounds). Kokku loendati kalmukühme paarikümne ligi (Vikipeedia artikkel väidab nende arvuks 12, aga usaldan millegipärast siiski akadeemilisemaid andmeid). Suuremad neist võisid olla 18 meetri pikad ja kuus meetrit laiad, ümarkääpad 0,3–0,9 meetri kõrgused. Nagu ma aru olen saanud, sängitati kääbastesse nii põletamata kui põletatud inimsäilmeid.

(Milline vahva mets! Kas selle sees võiks olla midagi põnevat? Ehk arheoloogilistki?)
 

Matusepaikadega Sand Pointi imed ei piirdu. Ühe uuritava kääpakuhja seest tuli välja savinõukilde ning kivi- ja vaskriistu, mis ei tundunud olevat otseselt matustega seotud. Samalaadset kraami leidus ka kääbastevaheliselt alalt. Loogiline järeldus oli, et küllap on säälsamas olnud ka inimeste elupaik. Allikmaterjali valikulise kättesaadavuse tõttu on keeruline öelda midagi kindlat elavate ja surnute suhetest ja ruumijaotusest. Tervikuna on Sand Pointi asula ja kalmed dateeritud vahemikku 1100–1400 meie ajaarvamise järgi. Ameerika arheoloogias tuntakse seda hilise metsamaa perioodi (Late Woodland Period) nime all. Need olid sajandid, mis eelnesid vahetult Kolumbuse ja teiste selle laine eurooplaste tulekule.

 

Sand Pointi neem on õigupoolest nii tasane, et sügavam kaevamine osutus üsna niiskeks. Võimalik, et osa kunagisest inimtegevuse alast jääb praegu Ülemjärve vee alla (nagu näiteks meil Peipsi ääreski). Siinsete elanike põhilise toidu moodustasid järvekalad, väiksemad metsloomad ja kõikvõimalikud söödavad taimed. Valmistasti eri suuruse, kuju ja kaunistusviisiga savinõusid, mida arheoloogid on rühmitanud mitmesugustesse tüüpidesse – metsamaa, Mississippi, Juntunen (tuleneb ühe sarnase Michigani leiukoha maaomaniku Charles Juntuneni nimest. Temaski on aimata soomlast) jt. Ülem-Michigani poolsaar on alati olnud kuulus oma vasemaardlate poolest, seda metalli on maa esmaasukad osanud tarvitada juba viimased 5000 aastat. Liivaneemlasedki tundsid vaske hästi.

(Neemiku lamedus on silmagagi selge, loodi pole vaja peale panna)
 

Üritades jõudumööda arvestada oma kaaslaste kannatlikkuse piiridega, põikasin kiiremas korras teeäärsesse segametsatukka, näpus Sand Pointi keraamikat analüüsivast magistritööst paljundatud plaan. Maastik oli vahepealsete aastakümnetega küll muutunud, aga enam-vähem sain viia tänapäevase olukorra vastavusse väljakaevamiste aegse situatsiooniga. Siin kusagil pidid asuma kalmerühma lõunapoolsemad esindajad.

 

Üks tore, kangesti meie Kagu-Eesti kääpaid meenutav kühmuke vaatas mulle vastu ilmel, millega taolised muistised ikka enamasti vaatavad. Sõnajalgade ja lehekuluga kaetud saladus, mis küll on peidus tema pinna all? Aga niipalju kui ma ka poleks igatsenud seda teada saada, mõistsin siiski, et selle paiga jaoks olen ma vaid täiesti suvaline kahvanägu rõugete ja muude jamade kodumaailmast. Mulle polegi vaja kõike avaldada.

(Kui ma Eestis metsa all sellist müksu kohtaksin, peaksin seda kääpaks. Sestap arvan sama ka teisel pool Atlanti)
 

(Samas vastasküljest ei saa objekti parameetritest üldse mingit sotti. Aga ta on siiski seal)

Nõnda piirduski mu kontakt vaid arvatavast kääpast pildi tegemisega. Ilmselt lebas sügavamal metsa sees suuremaidki kalmeid, kuid kuna ees ootasid veel pikad-pikad rännumiilid, siis ei hakanud ma neid tülitama, vaid jätkasime sõitu lõunasse. Michigani ja Wisconsini piirimaadel viisid väiksemad maanteed meid läbi paksude lumeinimesemetsade. Ühtegi suurjalga me ei kohanud, küll aga nägime tee ääres surnud looma nokkivat valgepea-merikotkast, mis oli peaaegu sama äge Ameerika-kogemus. Varsti hakkas meist vasakul vilksama teine suure järvistu hiid Michigani järv.

(Veel viimane vaade Ülemjärvele enne kui tee meid temast lõplikult lahutas)

(Kindla käega autojuht hoidis silmad kõikide ootamatuste, sealhulgas lumeinimeste ees lahti. Nemad redutasid aga ilmselt sügavamal kõrvedes)

Põhja-Ameerika on suur manner ning püüded üheainsa paiga põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha oleks sama mis ainult Rooma kolosseumi põhjal täpsustada Eesti mesoliitikumi kronoloogiat ja maakerget. Aga eks kajastuvad ka ainsas piisas teatud määral kogu mere omadused. Mina igatahes olen väga rahul, et tänu Sand Pointile – ja õigupoolest tervele ägedale reisile – oli mul põhjust midagi olulist maailmast juurde õppida. Meie saatused on praeguseks niikuinii omavahel seotud.

(Saadan Sand Pointi muististele teiselt poolt ookeani kuumi tervisi)