Valjala

„Ja Valjala on tugevam linn saarlaste muude linnade seas,” kirjutas preester Henrik oma ajaraamatusse pärast seda, kui ristisõdijate suur sõjavägi oli seal 1227. aastal käinud, lisades veel, et Valjala (ehk temal Waldia) asub kesk Saaremaad. Tõepoolest, Valjala maalinna vallid ei jäta ka tänapäeval mingit kahtlust, et tegemist oli tõesti kunagise väga kõva kantsiga.

Käisime ansambel Sirgutii rahvaga Valjala maalinnal külas tänavu 13. veebruaril, mil olime naasmas Kuressaarest, kus olime eelmisel õhtul pilli mänginud. Kuivastusse praami peale oli tublisti aega varutud, mille kulutasime tee peale jäävate monumentaalsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Suurem osa neist olid keskaegsed – Kuressaare linnus ning Valjala, Pöide ja Muhu kirikud – , millel ma praegu lähemalt ei peatuks, ehkki ka nemad on Saaremaa ajaloo olulised maamärgid. Võib-olla mõni teine homme. Aga Valjala maalinna kohta tahaks üht-teist meenutada küll.

Maalinnani jõudmiseks tuleb sõita umbes kilomeetri jagu kirikust kagu poole viivat teed mööda ning seejärel keerata paremale metsatukka, sest suunaviit käsib nii. Siin ajasid hargnevad teed meid esiti natuke segadusse, aga vasakpoolne autoga läbitav rada osutus siiski õigeks. Puude tagant hakkas terendama suurejooneline linnuseküngas. 

(Esimene vaatepilt Valjala maalinnast. 789 aastat tagasi siia saabunud ristirüütlid nägid veel lisaks tänaseni säilinud kivivallile ka puust tarasid ja torne)

Ovaalse ringvalliga Valjala linnus kuulub ühte seltskonda Saaremaa teiste suurte maalinnadega Kaarmas, Pöides ja Muhus. Sõna „maalinn” on rahvapärane nimetus, mis on arheoloogiateaduses omaks võetud, tähistamaks just selliseid üsna tasase maa peale ehitatud suurte ringvallidega linnuseid. Ka mandril, eelkõige Lääne-Eestis, leidub mõni ringvall-linnus, näiteks Karuse ehk Vatla maalinn ning kindlasti ka Eesti muinaslinnuseehituskunsti tippsaavutus Varbola. Saaremaal leidub neid siiski kõige rohkem.

Kaevamisi on Valjalas tehtud korduvalt, esmalt juba tsaariajal, aga ka 1960. aastate algupoolel. Siit leitud asjadest on kõige edevam üks hõbekaunistustega mõõga käepide. Võib-olla oli selle maha pillanud mõni hajameelne saare ülik. Linnusesse on maha jäänud ka nooleotsi, sealjuures ammunoolte omi, potikilde, sõlgi ja teisi ehteid, võtmeid ja igasugust muud kraami, mida oli võimalik ära kaotada. Välja on veel kaevatud mitmeid kerisahjude varemeid ja üle viie meetri sügavune kaevušaht, kust on leitud puust labidas ja kasetohuvakk. Leidude põhjal on Valjala maalinna algusajaks loetud 11. sajandit, ent kõige rohkem on jälgi 12. sajandist ning 13. sajandi algusest. Kuigi praegu asub Valjala üsna sisemaal, oli nooremal rauaajal mererand tubli tükk maad lähemal ning maalinn võis olla seotud mõne konkreetse sadamakohaga. Kuna meri on saarlastele alati tähtis olnud, seda ka elatise hankimise seisukohast – olgu siis tegemist kalapüügi, kauplemise või mererööviga – , siis küllap just suuresti tänu temale Valjala kasvas ja rikastuski.

(Infostend tutvustab ilusaid linnusast leitud asju ning jutustab siin sündinud juhtumistest)

(Sälk vallis näitab, et keegi on siin vististi kunagi väljakaevamisi korraldanud. Ning unustanud seejärel augu kinni ajada)

13. sajandi alguses jõudsid ristisõjad viimaks täie tõsidusega Eesti maadele. Saaremaa võis esialgu mere taga veel üsna muretult vilet lasta. Mõned siiajuhtunud sõjakäigud ei muutnud sisuliselt suurt midagi ning kuigi saarlased lõid taplustes hoolega kaasa, toimus peamine möll ja trall nende jaoks ikkagi kusagil võõrsil.

Kuni kätte jõudis 1227. aasta talv...

Jaanuar oli pakaseline ning merele tekkis tugev jää (mida ei saa sugugi 2016. aasta talve kohta öelda). Ristisõdijad, kes olid valmistunud sõjaks Saaremaa vastu, kasutasid seda kiirelt ära. Olles kogunud Henriku krooniku sõnul 20 000 meest kõigi liitlaste ja alistatud rahvaste seast, hakkas suur sõjavägi mööda peegellibedat jääd Muhu poole ukerdama.

Muhulased osutasid ründajaile väga raevukat vastupanu ning alles kuuendal päeval pärast piiramise algust suutsid ristisõdijad linnuse tõrksuse murda. Muhu piiramisest olen veidi lähemaltki kirjutanud: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/saaremaa.html

Ristisõdijad, kuigi nähtavasti tublisti räsitud, tundsid Muhu vallutamisest täit võidurõõmu ning kibelesid kohe suurele saarele. Mitmest võimalikust variandist valiti sihtmärgiks Valjala. Pole võimatu, et Valjala maalinn oligi toona Saaremaal teistest kuidagi tähtsam ning selle äravallutamisega lootsid sakslased saare vastupanu selgroo pooleks raksata.

Uudised Muhu kibedast saatusest jõudsid Valjalasse ilmselt juba enne vallutajaid. Ringmüüri varju kogunes palju rahvast, pääsemaks röövimiste ja hävitamiste koledustest. Olukord oli pinev, õhus hõljus lisaks külmakraadidele ka hirmu ja peagivalatava vere raudjat hõngu. Eriti kasvas pinge siis, kui ristisõdijate vägi linnuse ümber piiras ning kiviheitemasinad ja palkidest piiramistorni lahingvalmis seadis. Samal ajal kasutasid abiväes olnud liivlased, lätlased ja mandrieestlased koos mõnede sakslastega ooteaega ära ning rüüstasid ümberkaudseid külasid. Henriku kroonikast ei selgu päris ühesõnaliselt, kas Valjala linnuse all ka veidi tapluseks läks, aga suuremat sõda siit ei sündinud – valjalased pelgasid jagada muhulaste saatust ning palusid seetõttu rahu.

(Õue suuruseks öeldakse olevat 3600 ruutmeetrit. Maalinna pidi ikka päris palju inimesi sisse ära mahtuma)

Ristisõdijad võtsid rahuettepaneku meeleldi vastu – milleks ikka sõjariistu nüristada ja (omade) elusid raisata, kui võidu saab kätte ka niisama! Nad nõudsid endale maalinna pealike poegi pantvangideks, mis oli muide keskajal tavaline praktika kindlustamaks, et sõlmitud lepingutest ikka kinni peetaks. Seejärel läks lahti suur ristimine. Keset linnust olev allikas, nähtavasti seesama kaev, millest oli enne juttu, pühitseti ning kaasasolnud preestrid asusid õhinaga ristima kõiki kohalviibinuid, alustades tähtsamatest ninadest kuni väiksemate tegelasteni. Võimalik, et ka Henrik ise oli seal kohal, kuna ta kirjeldab neid sündmusi väga elavalt. Saarlaste jumal Tharaphita olevat välja aetud ja kokku kulunud Valjala rahva ristimiseks lausa kolm päeva. Pole küll öeldud, mida samal ajal tegi see suur kokkutulnud sõjavägi, aga kardan, et adrenaliinijanus sõdalased võisid proovida endale siin-seal lähikonnas aktiivset tegevust leida, jätkates pahandustega.

(Kaevulohk on kive täis. Ilmselt just siin see ristimise epitsenter paikneski. Oh seda möllu, mis neil päevil Valjalas aset leidis!)

Kolmandal päeval tulid Valjalasse teiste Saaremaa linnuste ja kihelkondade saadikud ning palusid samuti rahu ja ristimist. Sakslased olid sellega päri ning nõudsid omalt poolt, et saarlased vabastaks millalgi varem, võib-olla eelmise aasta röövkäigul vangistatud rootslased. Seda ka tehti. Siinkohal pani Henrik oma seiklusjutule ilusa punkti. Tharaphita oli välja heidetud ja vaarao uputatud, vangid vabastatud ning au ja kiitus jumalal tähtede peal. Lõpp hea, kõik hea.

Tegelikult muidugi polnud see veel mingi lõpp. Möllu jätkus Eestis veel pikalt, eriti just Saaremaal, mis oli alistunud tegelikult väga pehmetel tingimustel ning näitas veel mitmekümne aasta jooksul oma uutele isandatele aeg-ajalt hambaid. Näiteks aastatel 1236 ja 1261, aga ka veel 1343. Kuigi sel 1227. aasta talvel jäi Valjala hävingust puutumata, on väljakaevamised näidanud, et millalgi on maalinn siiski tugevalt põlenud. Kirjalikud allikad vaikivad, sest Henrik oli ajalookirjutamise mõttes jalad seinale löönud ning teisi ka ilmselt väga ei huvitanud. Ja nii jäävadki lõpliku vastuseta küsimused: Mis juhtus? Kes tegi? Miks tuleohutuseeskirju ei jälgitud? Kas see on lõpp?

Valjala linn jäi varemeisse ning praegugi võime tast näha vaid kamardumata kivivalle. Samas elasid kohalikud võimuesindajad siinkandis edasi. Miks muidu ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel maalinnast linnulennult vaid umbes kilomeeter eemale korralik kivikirik. Muide, olen lugenud ka arvamust, et mingi kirik võis Valjalas olla juba enne ristisõdijate vallutusretke, kuid sellisel juhul pidi see väike pisiasi küll viimastele kahe silma vahele jääma. Kuigi täiesti välistada ei saa sedagi – Riia kirikupeade jaoks ei pruukinud olla sugugi tähtis, kas Valjalas oli kirikuhoone juba olemas või mitte. Nende jaoks oli oluline, et just nemad ristiksid saarlased ning ühes sellega allutaks nad kiriklikus mõttes enda võimu alla. Keskajal oli Saaremaa jaotatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu vahel. 

(Valjala kirik on üks Saaremaa vanimaid. Algsele hoonele lisati ühte nurka hiljem kõrge kellatorn)

Nojah, läks nagu läks. Meiegi ei jäänud sel korral pikemaks ajaks Saaremaale, vaid sõitsime mandrile viiva praami peale. Kümned, kui mitte sajad huvitavad Saare muinasmälestised jäid ootama järgmist korda. Loodan, et see kord ei lase ennast kaua oodata.

Saami arhitektuurist Stockholmi kesklinnas

Teen põike meie kaunilt kodumaalt veidi kaugemale. Külastasin nimelt koos perega eelmise aasta lõpus, 27.–29. detsembril, Rootsi Kuningriigi pealinna Stockholmi ning seal leiduvat suurepärast Skanseni vabaõhumuuseumit. Meie reisiseltskonda kuulusid lisaks mulle veel mu vanemad ja tädi ning, nagu mõned terasemad juba ära arvasid, oli tegemist klassikalise Rootsi kruiisisõiduga. Skeem näeb välja selline, et esimesel õhtul sõidab laev Tallinna sadamast merele, laeva peal käib tants ja trall, öösel tehakse väike vahepõige Ahvenamaale, hommikuks jõuab laev pisikeste rannikusaarte vahel loovides viimaks Stockholmi ning rahvas aetakse linna oma käe peal aega veetma. Õhtupoolikul tulevad reisulised tagasi laevale ning kõik kordub taas, ainult et seekord on sihtpunktiks Tallinna sadam. Ühesõnaga, suurema osa ajast loksud sa laevaga öisel Läänemerel ja püüad kogu ümbritseva glamuuri keskel kuidagimoodi toime tulla. 

(Tallinna tuled jäävad seljataha. Ees ootab pime ja külm ulgumeri)

(Ent juba järgmiseks hommikuks oli kalk ulgumeri jäänud selleks korraks seljataha ning kuu valgustas meie teed läbi Rootsi arvukate skääride)

Taoline edasi-tagasi loksumine keset ohtlikku ulgumerd oleks muidu üsna kaheldava väärtusega ajaviide, kui poleks seda päevakest ülemere-kuningriigi pealinnas. Vaevalt piisab nendest nappidest tundidest Rootsi avastamiseks väljaspool Stockholmi, kuid õnneks pakub pealinn ise ka nõudlikumale rändurile piisavalt avastamisnaudingut. Meie olime niisiis valinud eesmärgiks tutvuda kuulsa Skanseni vabaõhumuuseumiga, mida reklaamitakse kui üht vanimat omasugust maailmas. Lisaks Rootsi ajaloolistele arhitektuurinäidistele majutab Skansen ka väikest loomaaeda, kus võib kohtuda Skandinaavia fauna iseloomulikemate esindajatega metsast, tundrast, merest ja karjakoplist.

Põhjus, miks olin silma peale visanud just nimelt Skanseni vabaõhumuuseumile ja mitte mõnele muule Stockholmi külastajamagnetile (näiteks ostukeskustele), peitub mu huvis erinevate sugurahvaste vastu. Küllap on siin soov leida suurest-laiast maailmast tuttavlikku ja omast ning lisaks pakub Soome-Ugri maailm lisaks äratundmisrõõmule ka väga suurt kirevust ja uudsust. Kuna Rootsi on üks neljast riigist, mille põhjaaladel laiub saamide (ehk vanema nimetusega laplaste) kodumaa, siis võib ka Stockholmist leida üht-teist nende elu ja kultuuri tutvustavat. Skanseni vabaõhumuuseumis näiteks on üks nurk tervenisti saami traditsiooniliste ehitiste päralt ning just seetõttu ma sinna kibelesingi.

Skansen asub Värtahamneni sadamast, kuhu Tallinnast saabuvad laevad randuvad, kõigest kolmveerand tunni pikkuse jalutuskäigu kaugusel ning linnakaardi abil (neid jagatakse laeva infoleti juures heldelt) on õige tee leidmine väga lihtne. Tuleb vaid Värtavägeni tänavat mööda astuma hakata, ületada Valhallavägen (milline tore nimi!) ning Karlaplani nime kandvast ringikujulisest pargist hoida nina Narvavägeni suunas. See Põhjasõjas meie Narva linna all toimunud ja Rootsi vägedele väga edukaks osutunud lahingu auks nimetatud tänav viib otsejoones sillale, mille ületamisel jõuame Djurgårdeni saarele, kus asubki Skansen. 

(Stockholmis on palju tänavaid ja teid. Mõni neist viib otse Valhallasse...)

(...mõni teine aga Narva) 

(Skanseni vabaõhumuuseumi paraadvärav, mis oli vähemalt sel hetkel suletud. Tuli jalutada mõnisada meetrit paremale) 

Vabaõhumuuseum on rajatud järsunõlvalisele kaljukünkale ning siin käib aega veetmas palju külalisi nii linnast endast kui kaugemalt. Eestis polnud selleks ajaks veel lund maha tulnud, kuid Stockholm üllatas oma kauni päikselise talveilma ning õhukese kena lumevaibaga. Piletiputkast saime muuseumi kaardi, mille järgi orienteeruda. Püüdsime tutvuda muidugi kogu muuseumiga, kuid kõigest kogetust kirjutamine läheks nähtavasti liiga pikale, seepärast keskendun enda meelest olulisemale.

(Rootsi oli selleks ajaks kätte jõudnud täielik talv)

(Iidsed tarekesed kuningriigi pealinna taustal. Sajandid segunevad)

Niisiis – saami arhitektuur. Saamimaa loodus on põhjamaine. Kui näiteks Taani, mis ka end Põhjamaade alla loeb, on tegelikult maheda merelise kliima embuses, siis Saamimaa on ikka päris hardcore – tundrad ja metsatundrad, mäed ja igikelts, valged suved ja pimedad talved. Kuna tegemist on parajalt suure maalahmakaga, siis leidub muidugi väga erinevaid looduskeskkondi ning sugugi mitte kõik eelloetletud märksõnadest ei kehti kogu maa kohta. Aga on üsna iseloomulik, et suurt paksu ehituspalki kõikjal saamide maal niisama lihtsalt käepärast pole ning seda on tunda ka nende ehituskunstis. Nii tulevadki puidu kõrvale materjalina mängu turbamätas ja kasetoht. Eriti kehtis see veel sadakonna aasta taguse aja kohta, mil ehituspoode polnud ja kaubavalik neis oli samuti seetõttu üsna häbelik. 

(Killuke Saamimaad keset metropoli)

Skanseni hoonetest esindab puu, turba ja kasetohu sünergiat kõige ilmekamalt turbakoda, saami keeles darfegoađi (alternatiivse tõlkena sobiks minu meelest ka "turvakodu"). Koda, muide, on üks neist üsna vähestest sõnadest, mis on enamikule soome-ugri keeltele ühine. Darfegoađi on välimuselt selline madalavõitu püstkoda, mille sõrestik on püstitatud kaseroigastest. See kaetakse tohu ja turbamätastega, mis hoiavad toa sooja ja kuiva – põhjamaises looduses hädavajalikud hüved. Koja keskel asub kolle ning, nagu juuresolev infotahvel selgitas, võis suitsuaugu vihma ajal kinni katta. Isiklikult loodan, et vaesed kodalased ei pidanud sellal istuma paksus valges tossus, silmis vesi ja kopsudes süsinikmonoksiid. Sest see oleks küll kurb...

(Darfegoađi, vanapärane lattidest, turbamätastest ja kasetohust koda)

(Sõbrapilt püstkojaga)

Kui päris vanadel turbakodadel puudusid aknad ja korsten, siis sedamööda, kuidas moodsad ajad oma haarmeid Põhja küünitasid, hakkasid ka saamid oma kodasid nende luksuselementidega kaunistama. Aknast nägi näiteks jaanuarikuises polaaröös virmaliste veiklemist ja korstna kaudu läks õue suits, mis varem oli jõuliselt rikkunud silmi ja kopse. Kojad ise säilitasid suuresti oma endise väljanägemise – ilmselt hoidis koonusekujuline ruum päris hästi sooja. 

(Juba natuke edevam koda - aknad ees ja puha)

Edasi oli sealsamas kanajalgadel nõiamajake. Jah, tõsijutt, ma ei luiska siin sugugi, kui väidan, et maja seisis kuuel jalal. Olgu tõestuseks kohe esitatud ka pilt:

(Kohtumine muinasjutumaailmaga)

Pean kohe möönma, et päris nõia maja see siiski pole. Nimelt on hoone katus tänu jalgadele küll päris kõrgel, aga ega põrand palju maha jää, nii et nõid, kes selles tarekeses elada tahab, peab sel juhul olema miniatuursete mõõtmetega. Kuigi inimesed olid ennemalt küll lühemad kui tänapäeval, polnud isegi vanaaegsed saami nõiad nõnda tillukesed. Või noh, horisontaalis ehk isegi mahuks. Tegelikult oli taoline kanajalgadel (mis tegelikult on juureköntidega puupalgid) hütt mõeldud hoopis talvise ja suvise elamiskraami hoidmiseks.

Saamid on nimelt aegade hämarusest olnud väga liikuva eluviisiga rahvas. Põhjapõtrade karjatamine nõuab palju kolamist karjamaade vahel, mis võivad asuda üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Ka küttimine ja kalapüük eeldavad suurte vahemaade läbimist, nii et saamid pole kindlasti inimesed, kellele sammal saaks selga kasvada. Nii ongi neil olnud tihtipeale mitu eluaset, eraldi kodukohad (siida-d) suveks ja talveks. Rändlev eluviis ei luba kogu mammonat pidevalt endaga kaasas tarida, mistõttu on hea hoida aidas neid asju, mida parajasti vaja ei lähe. Saami ait kannabki muide nimetust áiti või ájtte. Taolisi hütte võis perekonna iga-aastaste liikumisteede peal olla mitu. Jalgadel, mis tarekest maa ja taeva vahel hõljutavad, on lisaks niisama äge olemisele ka praktiline põhjus – nii ei pääse närilised vara rikkuma ega lumi aita matma. Kui aga inimesel oli vaja midagi vajalikku võtta või panna, kasutas ta aita pääsemiseks sisseraiutud astmetega palki.

Selliseid kanajalgadel majakesi on ehitatud mujalgi Põhja-Euraasias. Vaikselt omaette metsas või metsatundras konutavad aidad on küllap tekitanud kõhedust sinnakanti eksinud venelastes ning jõudnud nende muinasjuttudesse nõia Baaba-Jagaa kurjakuulutava tarena. Saamidel endil olid muidugi palju vägevamad nõiad, kelle kuulsus ulatus isegi Eestimaale. Aga ilmselgelt ei elanud nad aidas, vaid ikka normaalsetes kodades.

Lisaks suurematele, mitme jalaga aitadele ehitati ka pisemaid, ühelainsal postil seisvaid hoiupaiku, mida kutsutakse njalla. Need näevad oma tillukese ukse ja katusega hästi armsad välja, justkui nukumajad.

(Njalla - ei, mitte lindude söögimaja, vaid tilluke panipaik)

Hea, et lisaks otseselt hooneid tutvustavatele infotahvlitele leidus muuseumi selles osas ka muid Saami maailma avavaid stende. Nii saime teada saamide elualadest, nende identiteedist ja poliitikast, värvikirevatest rahvarõivastest ja käsitööst, keelest ja mütoloogiast. Usun, et hõimurahvaste – isegi kui see hõimlus avaldub ainult keeles – tundmaõppimine võib nii mõndagi öelda ka meie endi kohta. Pealegi, kui mandrijää kord taganes, vallutas maa esmalt just tundra oma taimede ja loomadega ning nende järel tuli inimene. Eks tänapäeva Saamimaa võrdlemine 10 000 aasta taguse Eestiga on küll paljuski meelevaldne, aga looduslikud olud võisid küll üsna võrreldavad olla. Mis siis, et Skanseni vabaõhumuuseumis tundrat ennast polnud.

("Saamid - üks rahvas neljal maal". Saami keel jaguneb tegelikult kuni 11 murdeks või lausa eraldi keeleks, millest mõni on juba välja surnud, mõni aga väga väikese kõnelejaskonnaga)

Küll olid aga seal päris põdrad. Põhjapõdrad. Boazu-d.

Nagu juba selge, on põhjapõder saami traditsioonis kole tähtis loom. Ilma temata ei hakanuks küllap keegi ette võtma pikki rändeid talve- ja suvekorterite vahel, aga kuna Põhjala samblakarjamaad on haprad, ei saa tihti tuhandetesse peadesse ulatuv põhjapõdrakari ühe koha peal igavesti passida, vaid peab liikuma uutele toiduväljadele. Varemalt oli palju jama sellest, et Põhjala maavarasid himustavad Rootsi sisekolonistid ostsid kokku maid, kus asusid vanad põtrade liikumisteed ja karjamaad, ning takistasid põtrade ja nende karjatajate liikumist. Nüüd on seadustes paika pandud, et põhjapõtru võib karjatada vanadel harjumuspärastel maadel, sõltumata, kellele see maa kuulub. Nii on tervelt 40% Rootsi kuningriigi alast – mõistagi põhjaosa – jagatud erinevate põhjapõdrakasvatajate tegevusaladeks. Samuti tohivad saamid rännata oma karjadega üle Rootsi, Norra ja Soome riigipiiride, mis on ju tekkinud võrdlemisi hiljaaegu (ainult Venemaa saamidel pole sellist võimalust). Lisaks on põhjapõdrakasvatus jäetud Rootsis vaid saamide hooleks, välistades sedasi võimaluse, et mõni suvaline sissetulnu võiks selle majandusharu heast peast alla neelata. Tänapäeval on põhjapõtradega seotud mõni tuhat saami inimest, olulised elatusalad on ka käsitöö ja turism.

(Skansenis pidid põhjapõdrad piirduma rändamisega aediku ühest otsast teise...)

(...muidugi juhul, kui nad viitsisid. Vahel ei viitsinud kah)

(Hingemattev memento mori hetk pole siiski tabatud kauges tundras, vaid lihtsalt maalilise foto taustal)

* * *

Skanseni muuseum pakub veel palju huvitavat, millest oleks patt täiesti vaikida. Ägedatest leidudest tõstaksin veel esile üht saami hoonete lähedal asunud puust aita või laohoonet 14. sajandist, mis on üks väheseid mitte-Rootsi hooneid muuseumis – antud juhul pärit Norrast. Hoone oli imetabaselt kaunistatud ehtsa vanapõhjalaliku dekooriga ning oleks justkui välja hüpanud otse mõne Norra bläkibändi plaadikaane pealt.

(Norra ait. Kohe näha, et armastusega tehtud)

(Veidi lähemalt ka. Peen töö)

Ahh, ja muidugi mõista kõik need loomad, keda Skansenis peetakse ja ilmarahvale näidatakse! Laisklevad põdrad (sedapuhku mitte põhja-, vaid pärispõdrad), unisevõitu habekakud, tsillid rebased (keda ehmatas vaid möödalendav närviline haigur) ja ilves, keda külalised ei huvitanud, sest ta parajasti einestas. Koos temaga kinnitasid samas aedikus keha kümme harakat, kes olid ära tabanud, et ega ilves siis ise kõike korraga ära süüa jõua, mis talle ette kantakse. Ilvest ei paistnud tiivulised külalised sugugi morjendavat. Siis olid seal veel piisonid, Euroopa suurimad metsaelukad, kes kunagi asustasid laialdasi, sealhulgas meie maalgi kasvavaid lehtmetsasid, kuid keda praegu leidub looduses vaid Poola ja Valgevene metsades. Suures sopilises basseinis tundsid taliujumisest rõõmu hallhülged. 

(Laisad põdrad on laisad)

(Tsillid rebased on tsillid)

(Ilvesel on söögiaeg)

(Ilveseaia harakatel on ka söögiaeg)

(Kujutage ette kohtumist selliste mütakatega - oleks see vast alles elamus!)

(Hüljes leiab, et talv pole vabandus veemõnude mittenautimiseks)

(Hülge fotoobjektiivi ette tabamise mõttes pole see küll teab mis eriliselt õnnestunud pilt. Ent olgem ausad - näiteks Loch Nessi koletise fotode kategoorias oleks tegemist ikka ülikõva kvaliteediga)

Minu eriliseks lemmikuks osutusid ahmid, keda ma polnud varem näinud isegi loomaaias, loodusest kõnelemata. Vahel harva on seda saladuslikku elajat küll Eestis kohatud, kuid ahmi ehk kaljukassi peamine kodumaa jääb meist põhja poole. Ta on kärplaste sugukonda kuuluv väikse koera suurune kiskja, kelle kohta kirjutatakse, et ta on kole tugev ja visa elukas. Põhjapõdrakasvatajatele on ahm parajaks nuhtluseks, kuna ta peab põdraliha väga maitsvaks ning põhjapõdra, eriti vasikate mahamurdmine ei valmista talle samuti erilist vaeva. 

(Ahm ajas parajasti ahmiasju)

Nägime ka Rootsi kohalikke koduloomatõuge – hobuseid, veiseid, kitsi ja lambaid. Lastemaailmas oli väikseid elukaid, nagu merisead (kellele sai pai teha), rotid, kanad ja rästikud (kes olid klaasi taga ja pai neile teha ei saanud).

(Mäletsejad ajasid endale näost sisse seda piskut, mida kultuuriministeeriumi eelarve muuseumile nende jaoks oli võimaldanud)

(Lehm imestab Idamere taguste tulnukate üle)

(Roodsi hopõn)

Rootsi ajaloolistest hoonetest jäid eredamalt meelde näiteks üks väga suure hoole ja maitsega puust ja punaseks tehtud kiriku kellatorn, täitsa esinduslik mõisa härrastemaja, rootsipunased taluhäärberid, vanakooli õlgkatusega kõrvalhoone, mis meenutas kõige enam pokut või trolli, 1940. aastate suvilalapid aiamaadega ja täiesti toimiv klaasitöökoda. Ahjaa, piimapukki nägime ka. Täieliku ülevaate saamiseks peate aga ise kohale minema - oma silm on kuningas. 

(Kiriku eraldiseisev kellatorn, puitarhitektuuri edevamaid näiteid)

(See mõni mõis)

(Võrrelge seda hoonet näiteks Theodor Kittelseni pildiga siin ja leidke kümme erinevust)

Ühe väga toreda üllatuse, mida ei osanud kuidagi ette ennustada, leidsime kullassepatöökojast. Selles vanas ajaloolise interjööriga hoones tegi noor naine väärismetallist ehteasju. Meie, külalised, astusime korraks sisse, laususime rootsi keeles kohmaka tervituse („Hej!” või kuidagi nii) ja uudistasime kambris ringi, omavahel midagi vaikselt kommenteerides. Kullassepa kõrv oli aga terav ja ühtäkki küsis ta puha maakeeles: „Kas te olete Eestist?” Meil polnud mõtet oma päritolu enam maha salata ning tunnistasime kõik üles. Selgus, et ehtemeister on Eestist pärit vene juurtega naine, kes tuli aastaid tagasi Rootsi ning tegutseb nüüd Skanseni vabaõhumuuseumi kullassepatöökojas. Teen tasustamata reklaami ning soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, läbi põigata, et tutvuda tema tegemistega ning paar sõna juttu puhuda.

(Kohtumine kullassepatöökojas)

Sedaviisi mööduski muuseumis peaaegu terve päev ning liginema hakkas aeg, mil laev ankru hiivab ning kompass ja taevatähed Tallinna poole juhatavad. Kõmpisime sadama poole, tehes väikese poepeatuse (kust ostsime näkileiba, natuke kerget Rootsi õlut ja muud vajalikku) ning uudistasime korteriakendel kohalikke jõulukaunistusi (peamiselt tuled ja suured paberist väljalõigatud-volditud taevatähed). Laevale jõudsime aegsasti. Öösel vaatasime isaga ära ka Ahvenamaa pealinna Mariehamni ehk soomepäraselt Maarianhamina sadama, kus laev põgusa vahepeatuse tegi, ning hommikul tervitasid meid juba Naissaar ja Harju rand.

(Tagasiteel jäi meist vasakule salapärane Naissaar)

(Ees terendas hommikuahetuses ühe tuttava maa pealinn)

Loodetavasti satun kunagi ka päris-Saamimaale ning siis kirjutan kindlasti ka sellest. Seda huvitavat, ühest küljest tuttavlikku, aga teisalt meie jaoks kindlasti eksootilist kultuuri võib tundma õppida aga ka Stockholmi kesklinnas. Skanseni vabaõhumuuseumi kõrval pakub seda võimalust näiteks naabruses paiknev Nordiska museet ehk Põhjala muuseum, kus on saami kultuurile pühendatud pool kõige ülemisest korrusest. Mina käisin seal mõni aasta tagasi ning julgen seepärast soovitada küll.

Kui seda väikest reisikirja juhtub lugema keegi, kes on saami või Rootsi eluoluga rohkem kursis ning näeb mõnd viga laita, siis julgustan soojalt tulema ja aitama.

Minu rõuged

Pole saladus, et Rõuge on minu jaoks eriliselt südamelähedane kant. Alguse sai ta kord mu magistritööst, mis pajatas Kagu-Eesti asustusmustrist rahvasterännuajast viikingiajani (ehk umbes aastaid 450–1050 pKr). Selle tarbeks sai 2008. aastal paari nädala jooksul Rõuge linnuse otsavallil ja vallikraavis natuke väljakaevamisi tehtud. Edasi hakkas Viire linnamäe lähedale rajama muinastalu ning alates 2010. aastast on Ööbikuoru pervel pea igal suvel hooneid teha nokitsetud (loe sellest ka leheküljelt muinasmaja.edicypages.com). Eks olen sellest isegi suuremal või vähemal määral osa võtnud. Nagu Tallinna linn või Langenu plaat, ei saa tööd-tegemised siin ilmselt kunagi otsa – vaevalt saab üks ettevõtmine omadega valmis, kui juba kerkivad silmapiirile uued plaanid ja mõtted.

2016. aasta teisel päeval – mis juhtus olema erakordselt külm ja päikesepaisteline – käisime Tiinaga Võrust autoga Rõuges, et vaadata, kuidas siin elu vahepeal läinud on. Paaril viimasel aastal polnud ma kahjuks siiakanti jõudnud, nõnda pakitses hinges ka soov teada saada, kui kaugele Viire oma söaka tiimiga oli muinaselamise ehitamisega vahepeal jõudnud. Rõuges oli kõik peaaegu nii nagu vanastigi, ainult kõrge puust vaatetorn oli maha lammutatud, kuna oli liialt kõdunenud. Muinastalu seisis aga kenasti omal kohal. Esimesena valminud avar elutare oli nagu kanaema uuemate, osalt veel pooleliolevate kõrvalhoonete keskel. Tuppa astudes üllatas, kui soe oli õhk sees ka ilma kerisahju kütmata. Sambla ja saviga tihendatud korralikest männipalkidest seinad kaitsesid tare sisemust õuepakase otserünnaku eest. Maja oli valminud juba 2011. aasta suvel ning kohe järgmisel talvel panime tema võimed proovile, elades seal viiekesi nädal aega. Too aeg sattus samuti olema eriti külm ja künklik. Kui lõuna paiku ahju kütma asuda, oli umbes kella kaheksaks õhtul tuba juba päris soe ning püsis normaalsena kuni järgmise hommikuni. Majja ja õue pandud termomeetrite näidud panime regulaarselt kirja. Mäletan, et viimase päeva varahommikul näitas õuetermomeeter -33 kraadi, aga tares sees oli sooja tervelt +7. Nii et muinastare oli saanud igati korralik ja tõhus.

(Muinasmaja koos kõrvalhoonetega. Täitsa nagu päris. Enamike fotode autor on T. Erik, minul võttis külm fotoka aku ära)

(Kopp-kopp!)

(Sisevaade. See väike kivihunnik oli talvel eluliselt tähtis)

(Selline see ongi - kerisahi. Suits väljus ahjust igast võimalikust avausest ning haaras enda alla suurema osa toast. Õhtuks sai suurem jagu tossust ukse ja räpnamulkude kaudu õue juhatatud. Auk ahjusuu ees on toiduvalmistamise jaoks mõeldud kolle, kuhu tõmbasime toidupoti ümber ahjust hõõguvat sütt toidu soojendamiseks)

Kuigi tolgendasime terve tolle nädala muinasrõivastes ning isegi sõime võimalust mööda sama toitu, mida muiste, et elu- ja olutingimused oleksid võimalikult tõetruud, ei saa salata, et meie elu oli tuhande aasta taguse inimese omast ikka väga erinev. Esiti muidugi seetõttu, et meie toimetamiste vastu tundsid suurt huvi kõikvõimalikud ajakirjanikud, kes meil pidevalt külas käisid. Teiseks teadsime, et kui nädal mööda saab, võime naasta oma harjumuspärase 21. sajandi lodevuse juurde ning ilmselt seetõttu oli meil askeetlikke päevi üsna kerge mööda saata. Muinasinimene, kes ei osanud praegustest mugavustest küllap undki näha, sai ilmselt oma harjumuspärases keskkonnas päris kenasti hakkama, kuid pidi siiski kannatlikult ootama kuu või kaks, kuni kevadsoojus tasapisi võimust hakkas võtma.

Vahepealse aja jooksul on elutarele kerkinud seltsiks veel mitu ehitist – kõrge lattidest püstkoda, millesuguseid on ajaloos kasutatud soojemal aastaajal toiduvalmistamiseks, väike õlgkatusega ait ning tsuti maad eemal sepikoda. Plaanid on tõsised, tulevikus võib siin korraldada igasuguseid ajaloolise eluga seotud eksperimente, hariduspäevi ja muud taolist. Talvel ootab talu aga tasahilju ilmade soojenemist ja toimekate töökäte naasmist.

(Väike ait ja suvekoda. Küllap aidale ka uks tuleb, muidu oleks see üks päris naiivne ait)

Ettevalmistamata külalisele võib jäädagi märkamatuks asjaolu, et Rõuge muinastalu asub tegelikult päris muistse asulakoha peal, õigemini selle servas. Enam kui tuhat aastat tagasi, eelviikingi- ja viikingiajal (umbes 6.–11. saj pKr), laius siin, Rõuge ürgoru ja Ööbiku- ehk Tindioru vahelisel platool suur küla, mis võis mahutada lausa mitusada inimest. Originaalmajadest on praeguseks jäänud vaid mullapõues peituvad savist tambitud põrandajäänused ja ahjuvared, lisaks potikillud, loomaluud ja muu elamisest maha jäänud kraam. 1950. aastatel kaevati läbi umbes viiendiku või veerandi suurune osa muinaskülast ning sealt leitud asjad võtavad enda alla Tallinna Ülikooli arheoloogiakogudes päris mitu suurt riiulitäit.

Mis siis meelitas mitusadat inimest pead-jalad koos ühes kohas elama? Oli ju ümbruskonnas kindlasti ka hulgaliselt tillukesi külasid ja talusid, kus põletati alet, käidi jahil ja kalal. Neis elas vaid üks või mõni pere. Rõuge kasuks elukohana räägib kindlasti imetabane asukoht otse hunnitult kauni vaatega ürgoru pervel. Kuigi me teame viikingiaegsete inimeste ilumeele kohta kole vähe, võib siiski arvata, et nemadki mõistsid hinnata seda kordumatut looduse ilu, mida vähemalt Lõuna-Eestis siin-seal ikka leidub. Orunõlva all peegeldab Liinjärve veepind, kaugemal hakkab silma Valgjärv ning lisaks on Rõuge ürgorus veel viis suuremat järve – Suurjärv (Eesti sügavaim, 38 m), Kaussjärv, Ratasjärv, Tõugjärv ja Kahrila järv. 

(Liinjärv Rõuge ürgorus. Kas pole mitte ilus see Eestimaa!)

Liinjärv on oma nime saanud võrukeelsest sõnast liin ehk kirjakeeli ’linn’ ning siia ongi Rõuge koer piltlikult öeldes maetud. Nimelt asus otse küla kõrval, orgudevahelise kitseneva maaneemiku peal linnus. Mitte küll kuigi suur – pigem väiksemapoolne – aga siiski täiesti korralik linnus. Linnuses resideeruv pealik ehk kuningas koos oma kaaskondlastega, kelle seas lisaks ta enda perele ja lähisugulastele leidus käsitöölisi ja kindlasti ka väike relvastatud sõjasalk, oli ennast ülejäänud külarahvast eraldanud vallide, palkseinte ja kraaviga. Eks ikka selleks, et lisaks ootamatute vihameeste takistamiseks näidata ka väljaspool linnuseseinu elavatele inimestele, kes siinkandis ülemus on. Samas muidugi pakkus linnus kui turvatud kaubanduskeskus inimestele soodsaid võimalusi käsitöö ja kauplemisega oma elujärge parandada. Ja nii see küla aina kasvas, sedavõrd, kuidas ümberkaudsetest taludest ja küladest tuldi n-ö „pumbale“ lähemale elama. 

(Asulakohast viib kellegi jäljerada vallikraavi ja sealt üle valli linnusele)

(Linnuse õu. Mitte just väga suur, aga kõik tähtsamad inimesed mahtusid ilmselt ära. Kunagi oli see plats hooneid täis, nii et mingiks rallimiseks, nagu praegu, siis küll ruumi poleks olnud)

Rõuge kuninga riik ei saanud iseenesest olla teab kui suur. Lähim naaberlinnus paikneb Rõugest linnulennult kõigest 5–6 km eemal Nooska külas ning ka teised samaaegsed linnamäed, näiteks Mõrgi ja Rebäse, jäävad mõnekümne kilomeetri kaugusele. Nii et konkurents võis olla päris tihe. Mõni ime siis, et vahel võisid võimurite omavahelised suhted keerata suisa tuliseks ning arvestades toonaseid kombeid, võidi lisaks pahadele sõnadele teineteise poole lendu lasta ka nooli ja tuld.

Tulekahju on mõnes mõttes arheoloogidele tänuväärne õnnetus, kuna muudab puidu kiiremas korras söeks. Maa sisse jäänud süsi ei kõdune niisama lihtsalt ära, vaid püsib soodsate tingimuste korral sajandite ja aastatuhandete kaupa ühes kohas. Rõuge linnust tabas tulekahju korduvalt. Vahest lausa tüütult palju. Jälgi põlengutest võib leida linnuse kumerast otsavallist, mis eraldab linnuseneemikut külaasemest. Suuremad uuringud toimusid Rõuge linnamäel aastatel 1951–1955, mil kaevati läbi kogu linnuse õu ning tehti kraav läbi vallikühmu (muide, just sellal avastatigi üleüldse linnuse kõrvalt ulatuslik avaasula). Otsavalli läbilõikes paljastus tervelt kuus söestunud tukkide kihti, mis kõik võisid pärineda kuuest eriaegsest põlengust. Kuna neil aegadel polnud radiosüsinikdateerimine Eesti arheoloogias veel harjumuspärane praktika, jäid tulekahjude toimumisajad tükiks ajaks saladuseks. 

(Linnuse otsavall külaaseme poolt vaadatuna. Valli sees on mitu rahututest aegadest rääkivat põlengukihti)

Läks aega, kuni jõudis kätte 2008. aasta, mil võtsin kätte vanad kaevamisplaanid ning urgitsesin viiekümnendate aastate kaevandi valli peal taas osaliselt lahti. Söestunud palginottide kihid paljastusid täpselt nii, nagu pildil lubatud. Ainult et kuue asemel oli neid pigem viis – üks paks söekiht hargnes kaheks, alumiseks ja ülemiseks osaks, ning võis olla tekkinud ühe ja sama tulekahju ajal erinevate kaitserajatiste kokkuvarisemisel. Kolme kõige vanema põlengu söekihti olid igaüks kaetud kasetohupalakatega. Kasetoht aga, nagu hästi teada, on väga kergesti süttiv materjal, nii et selle sai asetada tukkide peale alles pärast nende jahtumist, muidu poleks tohust loetud sekundite jooksul midagi alles jäänud. Ehk siis pärast esimest tulekahju tuli oodata, kuni tukid olid jahtunud, katta need seejärel kasetohuga (vahest niiskuse isoleerimiseks...või kes neid muinas-rõugekaid teab) ning lüüa püsti uued kaitserakked.

Ja nii kokku vähemalt kolm korda...

Üllatavaks osutusid tukkidest ja kasetohust võetud söeproovide vanused. Loogiliselt võttes peaks nii olema, et mida sügavamal paiknevast kihist söeproov pärineb, seda vanem ta on. Ja mida kõrgemal, seda nooremad peaksid olema tulemused. Tõsi, analüüside tulemus ei anna mitte tulekahju umbkaudset aega, vaid ehituseks vajaminevate puude maharaiumise aega, aga et laborianalüüsi tulemus võib ka ise anda paarisaja aastase ajavahemiku, siis pole erilist vahet, kas räägime linnuse ehitamisest või põletamisest. Rõuge linnuse otsavalli põlengukihid tekitasid aga natuke peamurdmist. Mitte et nad oleksid kogu senised teadmised täielikult uppi löönud, ent kõik valli seest võetud söeproovid, päritolukihist sõltumata, kuulusid laias laastus ühte ja samasse ajavahemikku, nimelt 7.–9. sajandisse pKr ehk eelviikingiaega. Nagu oleksid kõik need söekihid tekitanud üks ja sama tulekahju, mis söekihtide peal olevat kasetohtu arvestades ei saanud muidugi nõnda olla.

Jäi üks enam-vähem usutav seletuskatse. Vähemalt kolm varasemat tulekahju pidid aset leidma küllaltki lühikese ajavahemiku jooksul, võib-olla kõigest mõne aasta jooksul. Alati oli Rõugel jagunud jaksu, et tukistunud kants taas üles ehitada. Nii sagedased tuleõnnetused räägivad kas patoloogilisest lohakusest tulega ümberkäimisel (mida muidugi ei saa sugugi välistada) või vaenuaegadest ja pahasoovlikust süütajast. Nii et kes teab – ehk oli Rõuge kuningas millalgi mainitud ajal sõjajalal mõne naaberlinnusega ning vihane madin jõudis mõnelgi korral otse Rõuge linnuse vallideni. 

(Asula linnuse poolt vaadatuna. Põhiosa taredest jäi nähtavasti sinna, kus praegu kasvavad noored tammed. Vasakul esiplaanil vana ait, sellest veidi paremal tagapool võib aimata muinastalu hooneid. Paremal on ürgoru serva ehitatud kiik, millelt võib end hooga alla orgu kukutada ja saada osa kordumatust, ehkki traumaatilisest lennukogemusest. Soovitan siiski pigem kiigest kümne küünega kinni hoida)

Nii või teisiti, sellest kahtlasest ajast näis Rõuge omadega auga välja tulevat. Kolmanda tulekahju järel uuesti üles ehitatud kaitserajatised olid ilmselt senisest palju vägevamad. Vajadus tugeva kaitse järele oli ka palju suurem, sest 9. sajandil algas Rõugemaal hõbedane põli. Viikingiaja alguses leidsid Kagu-Eesti ülikud kena võimaluse jõukuse kokkuajamiseks, sest kaugel-kaugel islamimaades ostis rikkam rahvas kokku põhjamaade karusnahka, eelkõige kobraste, aga ka nugiste, oravate ja teiste pehmete armsate loomakeste seljast. Vastutasuks rändasid põhja suunas Araabia kõrgekvaliteedilised hõberahad, mis jõudsid ka siinsete usinate kaupmeeste kätte. Pole muidugi päris kindel, kas ka reaalselt selle inimese kukkur rahast raskemaks sai, kes kopra kinni püüdis ja ära nülgis. Süsteem võis ka selline olla, et linnusepealik määras alamatele karusnahamaksu ning äritses saagi linnusesse tulnud vahekaubitsejatele hõbeda eest maha. Nood sõitsid järgmisse, suuremasse kauplemiskohta, kus said karusnahakoorma juba vaheltkasuga järgmistele vahekaupmeestele ärida. Ja nii edasi, kuni kuskil lõõskavas Oriendis maksis üks pisike karusnahajupp juba kuni 1000 korda rohkem kui meie Hüperborea kuusikutes.

Rõugesse pidi hõberaha üsna palju jõudma, igatahes on linnusest leitud lausa 14 tervet või katkist münti (kaalumajanduses jupitati münte täpsete tehingute korral tükkideks). Lisaks on ka asulakohast saadud kuus hõbemünti. Et kobraste käpp neil kiire rikastumise aastatel just ülemäära kergelt ei käinud, näitab kopraluude rohkus linnuse ja asula kultuurkihis. Aga iga halb/hea asi saab kord otsa ning kuigi ka pärast neljandat ja võib-olla veel viiendatki tulekahjut suudeti linnus veel üles ehitada, siis oli 11. sajandi alguseks araabiamaade hõbedavood kokku kuivanud ning kohalikud ärid läksid üksteise järel pankrotti. Nii juhtus see 11. sajandil Rõuges, nii juhtus see paljudes linnustes üle kogu Kirde-Euroopa. Need keskused, kes suutsid oma majandusmudeli Lääne turule orienteerida, jäid püsima, kuid neid oli varasemaga võrreldes märksa vähem.

Kuigi linnus jäeti maha ning külagi valgus mõnekümne aasta jooksul tühjaks, ei kadunud mälestus vanadest hiilgeaegadest Rõuges. Linnuse all olevale järvele on Liinjärve nimi jäänud külge tänapäevani. Vana rahvajutt teadis veel 1920. aastatelgi pajatada, et Liinjärv tulnud siia Haanja mägedest ning uputanud Rõuges linna koos kiriku ja rahvaga. Kes teab, võib-olla polnud juhus seegi, et 16. sajandi paiku ehitati just nimelt Rõugesse kihelkonnakirik, mis sai järgnevalt oluliseks kohalikuks keskuseks.

(Rõuge kirik on linnamäele päris lähedal, kõigest teisel pool Ööbikuorgu)

Kobraste elu läks pärast viikingiaja lõppu ka küllap natuke kergemaks, vähemalt mõneks ajaks. Kopra väärtuslik kasukas ja nõre, mida on peetud tõhusaks potentsiravimiks, ei lasknud neil närilistel aga kunagi päris rahulikult hingata ning 19. sajandil tapeti nende sugu meie maal täiesti maha. Alles 1950-ndatel – nimelt samal ajal, kui toimusid arheoloogilised uurimistööd Rõuges – jõudsid koprad jälle Eesti alale ning tänaseks on nad muutunud ojadel ja jõgedel sedavõrd tavaliseks, et varsti võiks neile ametlikult kodakondsuse anda. Igatahes muutuks maapiirkondade demograafiline pilt taas sama ilusaks nagu Ivan Orava ajal. Kopranahku ja -nõret tänapäeval enam eriti inimesele vaja ei lähe. Mida võib sellest järeldada? Nähtavasti seda, et Eestis on kliima soojemaks läinud ja potentsi üle ei saa ka kurta. Nii et nurisemiseks pole väga põhjust. Kobrastel vähemalt.