Valjala

„Ja Valjala on tugevam linn saarlaste muude linnade seas,” kirjutas preester Henrik oma ajaraamatusse pärast seda, kui ristisõdijate suur sõjavägi oli seal 1227. aastal käinud, lisades veel, et Valjala (ehk temal Waldia) asub kesk Saaremaad. Tõepoolest, Valjala maalinna vallid ei jäta ka tänapäeval mingit kahtlust, et tegemist oli tõesti kunagise väga kõva kantsiga.

Käisime ansambel Sirgutii rahvaga Valjala maalinnal külas tänavu 13. veebruaril, mil olime naasmas Kuressaarest, kus olime eelmisel õhtul pilli mänginud. Kuivastusse praami peale oli tublisti aega varutud, mille kulutasime tee peale jäävate monumentaalsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Suurem osa neist olid keskaegsed – Kuressaare linnus ning Valjala, Pöide ja Muhu kirikud – , millel ma praegu lähemalt ei peatuks, ehkki ka nemad on Saaremaa ajaloo olulised maamärgid. Võib-olla mõni teine homme. Aga Valjala maalinna kohta tahaks üht-teist meenutada küll.

Maalinnani jõudmiseks tuleb sõita umbes kilomeetri jagu kirikust kagu poole viivat teed mööda ning seejärel keerata paremale metsatukka, sest suunaviit käsib nii. Siin ajasid hargnevad teed meid esiti natuke segadusse, aga vasakpoolne autoga läbitav rada osutus siiski õigeks. Puude tagant hakkas terendama suurejooneline linnuseküngas. 

(Esimene vaatepilt Valjala maalinnast. 789 aastat tagasi siia saabunud ristirüütlid nägid veel lisaks tänaseni säilinud kivivallile ka puust tarasid ja torne)

Ovaalse ringvalliga Valjala linnus kuulub ühte seltskonda Saaremaa teiste suurte maalinnadega Kaarmas, Pöides ja Muhus. Sõna „maalinn” on rahvapärane nimetus, mis on arheoloogiateaduses omaks võetud, tähistamaks just selliseid üsna tasase maa peale ehitatud suurte ringvallidega linnuseid. Ka mandril, eelkõige Lääne-Eestis, leidub mõni ringvall-linnus, näiteks Karuse ehk Vatla maalinn ning kindlasti ka Eesti muinaslinnuseehituskunsti tippsaavutus Varbola. Saaremaal leidub neid siiski kõige rohkem.

Kaevamisi on Valjalas tehtud korduvalt, esmalt juba tsaariajal, aga ka 1960. aastate algupoolel. Siit leitud asjadest on kõige edevam üks hõbekaunistustega mõõga käepide. Võib-olla oli selle maha pillanud mõni hajameelne saare ülik. Linnusesse on maha jäänud ka nooleotsi, sealjuures ammunoolte omi, potikilde, sõlgi ja teisi ehteid, võtmeid ja igasugust muud kraami, mida oli võimalik ära kaotada. Välja on veel kaevatud mitmeid kerisahjude varemeid ja üle viie meetri sügavune kaevušaht, kust on leitud puust labidas ja kasetohuvakk. Leidude põhjal on Valjala maalinna algusajaks loetud 11. sajandit, ent kõige rohkem on jälgi 12. sajandist ning 13. sajandi algusest. Kuigi praegu asub Valjala üsna sisemaal, oli nooremal rauaajal mererand tubli tükk maad lähemal ning maalinn võis olla seotud mõne konkreetse sadamakohaga. Kuna meri on saarlastele alati tähtis olnud, seda ka elatise hankimise seisukohast – olgu siis tegemist kalapüügi, kauplemise või mererööviga – , siis küllap just suuresti tänu temale Valjala kasvas ja rikastuski.

(Infostend tutvustab ilusaid linnusast leitud asju ning jutustab siin sündinud juhtumistest)

(Sälk vallis näitab, et keegi on siin vististi kunagi väljakaevamisi korraldanud. Ning unustanud seejärel augu kinni ajada)

13. sajandi alguses jõudsid ristisõjad viimaks täie tõsidusega Eesti maadele. Saaremaa võis esialgu mere taga veel üsna muretult vilet lasta. Mõned siiajuhtunud sõjakäigud ei muutnud sisuliselt suurt midagi ning kuigi saarlased lõid taplustes hoolega kaasa, toimus peamine möll ja trall nende jaoks ikkagi kusagil võõrsil.

Kuni kätte jõudis 1227. aasta talv...

Jaanuar oli pakaseline ning merele tekkis tugev jää (mida ei saa sugugi 2016. aasta talve kohta öelda). Ristisõdijad, kes olid valmistunud sõjaks Saaremaa vastu, kasutasid seda kiirelt ära. Olles kogunud Henriku krooniku sõnul 20 000 meest kõigi liitlaste ja alistatud rahvaste seast, hakkas suur sõjavägi mööda peegellibedat jääd Muhu poole ukerdama.

Muhulased osutasid ründajaile väga raevukat vastupanu ning alles kuuendal päeval pärast piiramise algust suutsid ristisõdijad linnuse tõrksuse murda. Muhu piiramisest olen veidi lähemaltki kirjutanud: http://uputaja.blogspot.com.ee/2015/10/saaremaa.html

Ristisõdijad, kuigi nähtavasti tublisti räsitud, tundsid Muhu vallutamisest täit võidurõõmu ning kibelesid kohe suurele saarele. Mitmest võimalikust variandist valiti sihtmärgiks Valjala. Pole võimatu, et Valjala maalinn oligi toona Saaremaal teistest kuidagi tähtsam ning selle äravallutamisega lootsid sakslased saare vastupanu selgroo pooleks raksata.

Uudised Muhu kibedast saatusest jõudsid Valjalasse ilmselt juba enne vallutajaid. Ringmüüri varju kogunes palju rahvast, pääsemaks röövimiste ja hävitamiste koledustest. Olukord oli pinev, õhus hõljus lisaks külmakraadidele ka hirmu ja peagivalatava vere raudjat hõngu. Eriti kasvas pinge siis, kui ristisõdijate vägi linnuse ümber piiras ning kiviheitemasinad ja palkidest piiramistorni lahingvalmis seadis. Samal ajal kasutasid abiväes olnud liivlased, lätlased ja mandrieestlased koos mõnede sakslastega ooteaega ära ning rüüstasid ümberkaudseid külasid. Henriku kroonikast ei selgu päris ühesõnaliselt, kas Valjala linnuse all ka veidi tapluseks läks, aga suuremat sõda siit ei sündinud – valjalased pelgasid jagada muhulaste saatust ning palusid seetõttu rahu.

(Õue suuruseks öeldakse olevat 3600 ruutmeetrit. Maalinna pidi ikka päris palju inimesi sisse ära mahtuma)

Ristisõdijad võtsid rahuettepaneku meeleldi vastu – milleks ikka sõjariistu nüristada ja (omade) elusid raisata, kui võidu saab kätte ka niisama! Nad nõudsid endale maalinna pealike poegi pantvangideks, mis oli muide keskajal tavaline praktika kindlustamaks, et sõlmitud lepingutest ikka kinni peetaks. Seejärel läks lahti suur ristimine. Keset linnust olev allikas, nähtavasti seesama kaev, millest oli enne juttu, pühitseti ning kaasasolnud preestrid asusid õhinaga ristima kõiki kohalviibinuid, alustades tähtsamatest ninadest kuni väiksemate tegelasteni. Võimalik, et ka Henrik ise oli seal kohal, kuna ta kirjeldab neid sündmusi väga elavalt. Saarlaste jumal Tharaphita olevat välja aetud ja kokku kulunud Valjala rahva ristimiseks lausa kolm päeva. Pole küll öeldud, mida samal ajal tegi see suur kokkutulnud sõjavägi, aga kardan, et adrenaliinijanus sõdalased võisid proovida endale siin-seal lähikonnas aktiivset tegevust leida, jätkates pahandustega.

(Kaevulohk on kive täis. Ilmselt just siin see ristimise epitsenter paikneski. Oh seda möllu, mis neil päevil Valjalas aset leidis!)

Kolmandal päeval tulid Valjalasse teiste Saaremaa linnuste ja kihelkondade saadikud ning palusid samuti rahu ja ristimist. Sakslased olid sellega päri ning nõudsid omalt poolt, et saarlased vabastaks millalgi varem, võib-olla eelmise aasta röövkäigul vangistatud rootslased. Seda ka tehti. Siinkohal pani Henrik oma seiklusjutule ilusa punkti. Tharaphita oli välja heidetud ja vaarao uputatud, vangid vabastatud ning au ja kiitus jumalal tähtede peal. Lõpp hea, kõik hea.

Tegelikult muidugi polnud see veel mingi lõpp. Möllu jätkus Eestis veel pikalt, eriti just Saaremaal, mis oli alistunud tegelikult väga pehmetel tingimustel ning näitas veel mitmekümne aasta jooksul oma uutele isandatele aeg-ajalt hambaid. Näiteks aastatel 1236 ja 1261, aga ka veel 1343. Kuigi sel 1227. aasta talvel jäi Valjala hävingust puutumata, on väljakaevamised näidanud, et millalgi on maalinn siiski tugevalt põlenud. Kirjalikud allikad vaikivad, sest Henrik oli ajalookirjutamise mõttes jalad seinale löönud ning teisi ka ilmselt väga ei huvitanud. Ja nii jäävadki lõpliku vastuseta küsimused: Mis juhtus? Kes tegi? Miks tuleohutuseeskirju ei jälgitud? Kas see on lõpp?

Valjala linn jäi varemeisse ning praegugi võime tast näha vaid kamardumata kivivalle. Samas elasid kohalikud võimuesindajad siinkandis edasi. Miks muidu ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel maalinnast linnulennult vaid umbes kilomeeter eemale korralik kivikirik. Muide, olen lugenud ka arvamust, et mingi kirik võis Valjalas olla juba enne ristisõdijate vallutusretke, kuid sellisel juhul pidi see väike pisiasi küll viimastele kahe silma vahele jääma. Kuigi täiesti välistada ei saa sedagi – Riia kirikupeade jaoks ei pruukinud olla sugugi tähtis, kas Valjalas oli kirikuhoone juba olemas või mitte. Nende jaoks oli oluline, et just nemad ristiksid saarlased ning ühes sellega allutaks nad kiriklikus mõttes enda võimu alla. Keskajal oli Saaremaa jaotatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu vahel. 

(Valjala kirik on üks Saaremaa vanimaid. Algsele hoonele lisati ühte nurka hiljem kõrge kellatorn)

Nojah, läks nagu läks. Meiegi ei jäänud sel korral pikemaks ajaks Saaremaale, vaid sõitsime mandrile viiva praami peale. Kümned, kui mitte sajad huvitavad Saare muinasmälestised jäid ootama järgmist korda. Loodan, et see kord ei lase ennast kaua oodata.