Pulli – esimene esimeste seas. Võib-olla

Kiviajale pühendatud reisikirjad on jõudnud neljanda looni ning sel korral pistame nina kõige-kõige algusesse, inimajaloo sünnihetke Eestimaal ja eestlaste minapildi tuuma. Miks leppidagi vähemaga, eks? Tänavust tavatult sooja ja kuiva jaanipäeva (mis juhtus, kliima?!) kasutas meie leibkond Pärnu külastamiseks ning tagasi kodu poole sõites põikasime läbi Sindi kõrvalt Pullilt. Seda nime kuuldes paisub iga eestimaalase rind uhkusest ning silma poeb heldimuspisar: „Me oleme siin olnud juba enam kui 11 000 aastat!“ Üks inimene nii kaua elada ei saa, Eesti rekord on siiani veel kõigest 112 aastat. Kõige iidsemad sugupuud on meil võimalik välja joonistada 17./18. sajandi vahetusse, mõni üksik, kel tilgake sinist verd soontes vulisemas, võib tõendada ka mõne sajandi võrra varasemaid juuri. Ent ükski perekonnamälu ei ulatu kiviaega – isegi mitte selle lõppu umbes 3800 aastat tagasi. Saati siis varamesoliitikumi, mil esimesed inimesed Eesti üles leidsid ja sellest oma kodu tegid. Sellegipoolest peame neid enda jaoks tähtsaks. Lõppude lõpuks ei loe niivõrd see, kust nad tulid, mis keelt nad kõnelesid ja kas nad ikka päriselt on meist kellegi otsesed esivanemad või kõigest vanavana[…..]vanavanaonu- ja tädi tütrepojad ja -pojatütred – kõige peamine on, et nemad olid esimesed eestimaalased.

Eestiks nad oma kodu vaevalt et nimetasid ja oma laagripaika Pulliks ilmselt samuti mitte. Maa oli saanud vaid umbes 1000–1500 aastat igijäävabalt hingata (geoloogilises mõttes oli see vaid viiv) ning aegamööda rikastunud taime-, looma- ja seeneriigiga. Kliima oli veel jahedavõitu, aga tundra koos sellele omaste põhjapõtrade, stepipiisonite ja ulukhobustega oli juba liikunud põhja poole ning kase- ja männimetsad olid hõivanud temast jäänud ruumi. Pärnu jõgi suubus Pulli kandis merre, mida tagantjärele nimetatakse sellal elanud molluski Portlandia (Yoldia) arctica järgi Joldiamereks, aga mis põhimõtteliselt oli ikka meile tuttav Läänemeri.

(Siin Pärnu jõe kõrge paremkalda peal ta ongi, see Pulli)

(...ja kaardi peal ka. Meri on vana ajaga võrreldes taandunud kaugemale edelasse ning jõgi peab sinna jõudmiseks rohkem pingutama. Kaardipõhi Google Mapsist, punane mumm minult)

Pullil oma elupaiga sisse seadnud inimesed ei pruukinud tegelikkuses olla üldse esimesed, kes oma jala Eestimaa pinnale tõstsid, aga võimalikel varasematel paleoliitilistel põhjapõdraküttidel on seniajani läinud korda oma jäljed peidus hoida. Näiteks Lätis on neist küll tõendeid leitud. Pullilased tulid ilmselt samuti kuskilt Läti suunalt, võib-olla piki mereranda. Nende päritolu kohta annavad väikse vihje mõned terariistad, milleks tarvitatud tumehall tulekivi esineb looduslikult näiteks Lõuna-Leedus ja Põhja-Valgevenes. Ehk tulid inimesed isegi kuskilt sealtsamast, tulekivi nahkpaunades kaasa kõlisemas. Samuti olid neil kaasas koerad, kelle ülesannete spektrisse võisid kuuluda küttimine, koormakandmine ja -vedamine, näljaajal ärasöödud saamine ja vabal ajal lihtsalt nunnukas olemine.

Pidulikud kõned ja tähistamised jäid Eestisse jõudes ilmselt ära ning nende asemel asuti kohe argielu elama. Kütiti loomi, püüti jõest koha ja latikat, kohandati elupaika endale sobivamaks. Pidevalt inspekteeriti ümberkaudsetel jahimaadel, aga lühiajalised laagri- ja ööbimispaigad ei pruugi eriliselt äratuntavaid märke üldse maha jätta – eriti kui sinna parajasti midagi ära ei kaotatud ega visatud. Pulli ise näikse olevat kesksem asula, kus on elatud-toimetatud veidi pikema aja vältel, kuigi kaldapealset uhavad regulaarsed suurveed ei lubanud siingi aastaringselt elada.

Kui asulakoht teaduse jaoks 1967. aastal avastati (siin mängis oma rolli jõe kõrgel nõlval alustatud liivakaevandamine), võttis arheoloog Lembit Jaanits mitme suve vältel ette põhjalikud uuringud, mille käigus kaevati läbi üle 1100 ruutmeetrit. Pullilased olid jõudnud tekitada 5–15-sentimeetrise kultuurkihi koos Eesti esimesi arhitektuurimonumentidega – tuleasemete ja nähtavasti elamukonstruktsioonidest pärinevate vaiade otstega – , enne kui üleujutused sundisid neid sõna otseses mõttes paremaid jahimaid otsima.

(Osa asulakoha platsist. Leidsin minagi ühe tuleaseme, aga vaist väitis, et see on kaasaegsest jaanitulest)

Vee ääres sündisid seejärel suured muutused. Laias laastus umbes samal ajal kui Pullis toimetati – s.o 11 000 aastat tagasi – , kaotas Joldiameri ühenduse Atlandi ookeaniga ning muutus ajapikku magedaks Antsülusjärveks. Sellele on nimi antud samuti veekogule iseloomuliku tillukese molluski jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi. Antsülusjärve veetase võttis kohemaid kasvutuurid sisse. Pulli elupaik uppus vee ja mitme meetri paksuste järvesetete alla.

(Valguse ja varjude piiril aimatava kõrgema koha on sünnitanud Antsülusjärv, mis oma liivasetted pullilaste kultuurkihile kuhjas)

Pärnu jõe alamjooks on üleüldse keskmise ja noorema kiviaja poolest jõukas piirkond. Pulli lähistel on näiteks kolm Sindi-Lodja nime kandvat asulakohta ning Pärnu ja Reiu jõgede kallastelt saadud hulgaliselt juhuleide, millest ükski pole küll seni Pullit vanusega üle trumbanud. Jätkuvalt kõditab ta meie eneseuhkust. Mis siis, et võrdluseks näiteks Uganda inimajalugu on kuskil 100 000 aasta pikkune, meie 11 000 siin on ikkagi 11 000!

Vähemalt seni, kuni mõnda veel vanemat paika pole välja tulnud...

(Kuigi Ugandale ilmselt järgi ei jõua...)