Kiviajale
pühendatud reisikirjad on jõudnud neljanda looni ning sel korral pistame nina
kõige-kõige algusesse, inimajaloo sünnihetke Eestimaal ja eestlaste minapildi
tuuma. Miks leppidagi vähemaga, eks? Tänavust tavatult sooja ja kuiva
jaanipäeva (mis juhtus, kliima?!) kasutas meie leibkond Pärnu külastamiseks
ning tagasi kodu poole sõites põikasime läbi Sindi kõrvalt Pullilt. Seda nime
kuuldes paisub iga eestimaalase rind uhkusest ning silma poeb heldimuspisar:
„Me oleme siin olnud juba enam kui 11 000 aastat!“ Üks inimene nii kaua
elada ei saa, Eesti rekord on siiani veel kõigest 112 aastat. Kõige iidsemad
sugupuud on meil võimalik välja joonistada 17./18. sajandi vahetusse, mõni
üksik, kel tilgake sinist verd soontes vulisemas, võib tõendada ka mõne sajandi
võrra varasemaid juuri. Ent ükski perekonnamälu ei ulatu kiviaega – isegi mitte
selle lõppu umbes 3800 aastat tagasi. Saati siis varamesoliitikumi, mil
esimesed inimesed Eesti üles leidsid ja sellest oma kodu tegid. Sellegipoolest
peame neid enda jaoks tähtsaks. Lõppude lõpuks ei loe niivõrd see, kust nad
tulid, mis keelt nad kõnelesid ja kas nad ikka päriselt on meist kellegi
otsesed esivanemad või kõigest vanavana[…..]vanavanaonu- ja tädi tütrepojad ja
-pojatütred – kõige peamine on, et nemad olid esimesed eestimaalased.
Eestiks
nad oma kodu vaevalt et nimetasid ja oma laagripaika Pulliks ilmselt samuti
mitte. Maa oli saanud vaid umbes 1000–1500 aastat igijäävabalt hingata
(geoloogilises mõttes oli see vaid viiv) ning aegamööda rikastunud taime-,
looma- ja seeneriigiga. Kliima oli veel jahedavõitu, aga tundra koos sellele
omaste põhjapõtrade, stepipiisonite ja ulukhobustega oli juba liikunud põhja
poole ning kase- ja männimetsad olid hõivanud temast jäänud ruumi. Pärnu jõgi
suubus Pulli kandis merre, mida tagantjärele nimetatakse sellal elanud molluski
Portlandia (Yoldia) arctica järgi Joldiamereks, aga mis
põhimõtteliselt oli ikka meile tuttav Läänemeri.
(Siin Pärnu jõe kõrge paremkalda peal ta ongi, see Pulli)
Pullil oma
elupaiga sisse seadnud inimesed ei pruukinud tegelikkuses olla üldse esimesed,
kes oma jala Eestimaa pinnale tõstsid, aga võimalikel varasematel
paleoliitilistel põhjapõdraküttidel on seniajani läinud korda oma jäljed peidus
hoida. Näiteks Lätis on neist küll tõendeid leitud. Pullilased tulid ilmselt
samuti kuskilt Läti suunalt, võib-olla piki mereranda. Nende päritolu kohta
annavad väikse vihje mõned terariistad, milleks tarvitatud tumehall tulekivi
esineb looduslikult näiteks Lõuna-Leedus ja Põhja-Valgevenes. Ehk tulid
inimesed isegi kuskilt sealtsamast, tulekivi nahkpaunades kaasa kõlisemas.
Samuti olid neil kaasas koerad, kelle ülesannete spektrisse võisid kuuluda
küttimine, koormakandmine ja -vedamine, näljaajal ärasöödud saamine ja vabal
ajal lihtsalt nunnukas olemine.
Pidulikud
kõned ja tähistamised jäid Eestisse jõudes ilmselt ära ning nende asemel asuti
kohe argielu elama. Kütiti loomi, püüti jõest koha ja latikat, kohandati
elupaika endale sobivamaks. Pidevalt inspekteeriti ümberkaudsetel jahimaadel,
aga lühiajalised laagri- ja ööbimispaigad ei pruugi eriliselt äratuntavaid
märke üldse maha jätta – eriti kui sinna parajasti midagi ära ei kaotatud ega
visatud. Pulli ise näikse olevat kesksem asula, kus on elatud-toimetatud veidi
pikema aja vältel, kuigi kaldapealset uhavad regulaarsed suurveed ei lubanud
siingi aastaringselt elada.
Kui
asulakoht teaduse jaoks 1967. aastal avastati (siin mängis oma rolli jõe kõrgel
nõlval alustatud liivakaevandamine), võttis arheoloog Lembit Jaanits mitme suve
vältel ette põhjalikud uuringud, mille käigus kaevati läbi üle 1100
ruutmeetrit. Pullilased olid jõudnud tekitada 5–15-sentimeetrise kultuurkihi
koos Eesti esimesi arhitektuurimonumentidega – tuleasemete ja nähtavasti
elamukonstruktsioonidest pärinevate vaiade otstega – , enne kui üleujutused
sundisid neid sõna otseses mõttes paremaid jahimaid otsima.
(Osa asulakoha platsist. Leidsin minagi ühe tuleaseme, aga vaist väitis, et see on kaasaegsest jaanitulest)
Vee ääres
sündisid seejärel suured muutused. Laias laastus umbes samal ajal kui Pullis
toimetati – s.o 11 000 aastat tagasi – , kaotas Joldiameri ühenduse
Atlandi ookeaniga ning muutus ajapikku magedaks Antsülusjärveks. Sellele on
nimi antud samuti veekogule iseloomuliku tillukese molluski jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi.
Antsülusjärve veetase võttis kohemaid kasvutuurid sisse.
Pulli elupaik uppus vee ja mitme meetri paksuste järvesetete alla.
Pärnu jõe
alamjooks on üleüldse keskmise ja noorema kiviaja poolest jõukas piirkond.
Pulli lähistel on näiteks kolm Sindi-Lodja nime kandvat asulakohta ning Pärnu
ja Reiu jõgede kallastelt saadud hulgaliselt juhuleide, millest ükski pole küll
seni Pullit vanusega üle trumbanud. Jätkuvalt kõditab ta meie eneseuhkust. Mis
siis, et võrdluseks näiteks Uganda inimajalugu on kuskil 100 000 aasta
pikkune, meie 11 000 siin on ikkagi 11 000!
Vähemalt
seni, kuni mõnda veel vanemat paika pole välja tulnud...
(Kuigi
Ugandale ilmselt järgi ei jõua...)
1 comments:
Lugemist:
Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.
Aivar Kriiska ja Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002.
Arvi Liiva. Pulli asula avastamislugu. Eesti Loodus, 2008, 7. http://www.eestiloodus.ee/artikkel2442_2438.html
Post a Comment