Braidwoodi linnamägi – muinaskilluke Šotimaast

Tänavu maikuus käisin esimest korda oma elus Suurbritannia saare peal. Eesmärk oli esineda ansambel Ziegenhorniga (vaata tema kohta näiteks siit) Šotimaa suurimas linnas Glasgow’s ning selle plaani me otse loomulikult ka täitsime. Armutu black metal elustiili kõrval, mille jaoks ma juba veidi vanaks hakkan jääma, kogesime ka täiesti hingematvalt kaunist loodust ja pastoraalset vaikelu. Muinasreiside fookusele truuiks jäädes tahaksin siin eelkõige jagada muinasmuljeid ühest pisikese küla nimega Eight Mile Burn, kus meil oli õnne nautida öömaja ja kõike muud külalislahket. 

(Täpselt nii ilus see Šotimaa ongi)

Esmalt taustalugu. Šotimaa on igasuguseid muistiseid paksult täis; olen enam kui kindel, et igas talus ja tagaõues pesitseb mõni ajalooliselt oluline linnus, matusepaik, aare või vähemalt Rooma-aegne teease. Esimese ülevaate sellest sain juba Šoti Rahvusmuuseumis Edinburgh’s, mis pakkus külluslikku väljapanekut saare põhjaosa arheoloogilisest vallaspärandist. Siinsetel saarlastel on üldiselt palju veidrusi, millest vasakpoolne liiklus on üks värvikamaid, kuid tava pakkuda muuseumisse tasuta sissepääsu kuulub kindlasti mu lemmikute hulka.

Inimesed võisid Britannia põhjaossa jõuda juba eelmise jäävaheaja päevil (umbes 130 000–70 000 aastat tagasi), kuid tõendid sellest on järgmine jää suuresti ära buldooserdanud. Meie ajani jätkunud asustusele pandi alus umbes 12 000 aastat eKr (hilispaleoliitikumis), nii et paar tuhat aastat enne Eestit. Läbi mesoliitikumi ja neoliitikumi seilates jõuti ca 2000 aasta eKr kandis pronksi ja 7. sajandil eKr raua kasutuselevõtuni. Tekstidesse jõudis see maa esmakordselt maadeavastaja ja geograafi Massalia Pythease käe läbi umbes 320 eKr ning 71. aastal pKr alustasid roomlased agressioone Šotimaa lõunaosasse. 2. sajandi esimesel poolel ehitati teineteise järel Suurbritannia läänerannikust idarannikuni jooksvad Hadrianuse ja Antoninuse vallid, mille eesmärgiks oli hoida põhja pool Kaledoonias (nagu suurt osa Šotimaad toona nimetati) elutsevatel sõjakate piktide sõjakatel plaanidel silm peal. Tõenäoliselt keltide sekka kuuluvatest piktidest on üsna vähe teada, ent nad on endast maha jätnud päris soliidse arheoloogilise pärandi – muuhulgas ilusat kunsti, mille põimornament meenutab viikingiaegseid Skandinaavia kaunistusviise, ning omalaadse kirja oghami. Minu treenimata silma jaoks tundub see lihtsalt kriipsukeste jadana, aga kogenud šifriveteranite jaoks on see valdavalt jõukohane. Enamasti on oghamis kirja pandud vanaiiri keelt, kuid 6.–9. sajandi vältel pKr pruugiti seda teatud määral ka piktikeelsete sõnumite ülestähendamiseks kivirünkadele. Aja jooksul asendus pikti keel gaeli keelega, mis kuulub samuti keldi keelte hulka. Ja praegu on suurem osa šotlasi omaks võtnud vanade rivaalide inglaste keele, kuigi ka gaeli keelt kohtab endiselt näiteks rongijaamade nimesiltidel ja siin-seal mujalgi avalikus ruumis.

(Muinas-keldi pildikivi, mis näikse kujutavat hobusel ratsutavat naispealikku ja tema vahvat kaaskonda)

(Rooma leegionärid olid sõjakate piktidega kohtumisel veidi kohmetunud)

(Kivile kraabitud ogham on kui kaldkirjas triipkood. Paremaks arusaamiseks võib pildi suuremaks klõpsata)

* * *

Eight Mile Burn asub Kagu-Šotimaal Midlothiani maakonnas, Edinburghi südamest umbes 18 kilomeetrit (ehk tegelikult 11 miili) edelas. Hoolimata sellest, et piirkonda nimetatakse Kesk-Madalikuks, on siin arvukalt kõrgeid kupleid ja sajanukilisi kaljurahne. Eestlasel pole muud, kui suu ammuli maastikku vahtida. Meie võõrustaja (samasugune karvane, nagu me isegi, aga väga meeldiv inimene) viis meid esimesel vabal hommikul oma väikese maja taha rohelistele künkanõlvadele jalutama. See oli täielik Šoti idüll – taamal pügasid lambad karjamaad ning tugev tuul vingus astelhernepõõsaste vahel, mille erkkollased õied ahmisid siinkandis harukordset päikesepaistet. Nagu muuseas oli peremees ennist maininud, et tal on peaaegu maja kõrval üks vana linnamägi, ning rohkemat polnud mu õhinaks vaja. Ja tõepoolest, seal ta asuski! Braidwoodi linnus oli kord muistseil päevil ehitatud mitte piirkonna kõige kõrgema mäe tippu – joogivee korraldamine oleks sedaviisi olnud igapäevane õudusunenägu –, vaid ühe tunduvalt madalama nuki peale. Tänu lammaste sajanditepikkusele hoolitsusele maastiku avatud hoidmisel võis kerge vaevaga ära tunda erinevad pinnase maha- ja juurdekaevetööd. Sisehoovi ümbritses madal ovaalne ringvall ning selle välisserva palistaval astangul omakorda teine ringvallivöönd. Väravad avanesid kolme eri suunda; välja oli jäetud vaid idakülg, kus kindlustused pidid pinnamoe lauguse tõttu olema kõige tugevamad.

(Braidwoodi linnuseõue markeerib mullune kolletunud kulu, sellest paremal haljendab värske rohi kraavis ja seda piiraval madalal ringvallil)

(Linnuseaset ümbritsev terrass oli ilmselt mõeldud mullast ja kividest vallkeha ja pihttara mahutamiseks ja majutamiseks)

(Ringvall on kõige kõrgem looduslikult kõige nadimat kaitset pakkuval küljel. Tänapäeva inimesed muistsete keltide kätetööd tallamas)

Braidwoodi linnus peidab õigupoolest palju enamat kui mina kohapeal palja silmaga märkasin. Nimelt pakub Šoti ajaloolisele pärandile pühendatud koduleht paigast terve rea aerofotosid, mis paljastavad ka siseõues mitmeid ringe ja ringikesi. Mis need sellised on? Aru taipamiseks guugeldasin veidi erinevaid Briti linnuste rekonstruktsioone ning näib, et vallide-taradega piiratud hoov oli ehitatud täis ümmarguse põhiplaaniga elamuid, kokku vähemalt 25 tükki. Kuna mõned ringid näivad teisi katvat, siis võivad hoonepõhjad olla osaliselt eriaegsed.

Rauaaegseid linnuseid on Šotimaal üldse kokku tuhatkond. Võrdluseks: pindalalt peaaegu poole väiksemas Eestis on neid praeguseks teada suurusjärgus 150.

No ja siis veel viimane küsimus – millal kantsi kasutati? Braidwoodi on teaduslikult kaevatud korduvalt 1940., 1950. ja 1960. aastatel. Nende käigus on küll kinnitust leidnud, et linnuse kaitserajatised ja sisemine hoonestus on tõesti rajatud mitmes etapis, kuid leiumaterjal pole dateerimisele palju kaasa aidanud. Peamiselt on leitud jämekeraamiliste pottide tükke (ühe sellise killukese noppisin ma isegi lamba kraabitud mullast) ja jahvekive, aga ka üks auguga kivi (milleks iganes see mõeldud oli) ja klaasist käevõru katke (näiteks Rooma riigis olid need väga moes). 18. sajandil lõpul olla keegi leidnud linnuselt koguni ühe kuldse kaelavõru, mis on ajandatud meie ajaarvamise algussajanditesse. Arvan, et ma ei paneks väga palju mööda, kui pakun linnuse kuuluvaks viimastesse Kristuse-eelsetesse ja esimestesse -järgsetesse aastasadadesse.

 

(Näe, keraamika! Potikild rändas pärast pildi tegemist tagasi oma loomulikku keskkonda ehk kultuurkihti)

Teatud seos Rooma võimuga näikse Eight Mile Burni ja Braidwoodi kandil tõepoolest olevat. Meie võõrustaja sõnul jooksnud mägede alt, peaaegu rööpselt praeguse Edinburgh – Cold Chapeli maanteega vana Rooma-aegne tee. Lõuna-Šotimaa jäi Antoninuse kaitsevallist nii-öelda Rooma poolele. Ehkki Braidwoodis näisid valitsevat kohalikud – ei, mitte piktid, vaid neist lõuna pool elanud keldi britoonid – , oli maa lühikest aega teatud alluvussuhtes Rooma jõustruktuuridega. Roomlased tegid 2. ja 3. sajandi algul mitu katset Suurbritannia põhjaosa kontrollida, ent mitte eriti tulemuslikult. 210. aastal taanduti lõplikult Hadrianuse valli joonele, mis oli Rooma Keisririigi üks põhjapiire kuni Lääne-Rooma laialipudisemiseni 5. sajandi keskpaigas. Šoti ala jäi seega korralikumalt impeeriumiga lõimumata ja sealsed inimesed endiselt iseteadvateks.

(Rooma tee läinud jutu järgi tänapäevasest maanteest veidi eestpoolt, aga enam-vähem samas sihis)

* * *

Epiloogiks tutvustan teist samas külas elavat, ehkki märksa uuemat kindlustust Brunstane’i lossi (Brunstane Castle). See 16. sajandi algupoolel ehitatud tornlinnus kuulus esiti Crichtoni klannile ning tema tuleristsed leidsid aset Šotimaa ja Inglismaa vahelises Kaheksa-aastases sõjas (1543–1551; tuntud ka kui Rough Wooing) – Crichtonid olid sealjuures mestis va inglastega. 1548. aasta veebruaris vallutas linnuse Šoti regent Arran ning Brunstane koos paari teise kantsiga määrati lammutamisele. Päris kapitaalseks asjad ei pööranud, kuigi mõned puitosad ja müürikivid veeti minema Edinburghi lossi tugevdamiseks. Sama sajandi lõpus tehti Brunstane’ile uuenduskuur, kuid nagu meie veenduda võisime, oli ta 2022. aastaks ikkagi täitsa varemetesse jäänud ning maltsa ja võsa täis kasvamas. Aga metallistide jaoks piisavalt hea, et ringi ukerdada ja ägedaid pilte teha…

(Brunstane'i linnuse maalilised varemesakid kesk vegetatsiooni)

(Kesksest kaitsetornist on isegi tubli poolteist korrust säilinud)

(Paar lehtriks uuristatud kivi olid mõeldud selleks, et linnuse kaitsjad saaksid pahadele sissetungijatele varauusaegsetest püssidest tuld ja tina anda)

(Samal ajal Edinburgh's – linnus tunneb end tänu Brunstane'ist toodud täiendustele tänapäevani hästi)