Kunagi mõtlesin,
et oleks tore igal aastal panna jalg maha vähemalt ühele enda jaoks uuele Eesti
saarele. Päriselu oma veidras realismis päris nii söakaid plaane ei luba, aga
vahel satub temagi teele armulikumaid hetki. Sel suvel tekkis võimalus käia
Pranglil, minu esimesel Soome lahe saarel. Esinesime ansambliga Sirgutii Prangli
loovuspäevadel, aga aega jäi piisavalt ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Nagu
selgus, tutvumisväärseid paiku jagus.
Prangli on küll üsna
väike, kogupinnalt vaid 6,62 ruutkilomeetrit, aga ajalugu mahub tema peale rikkalikult.
Vikipeedia järgi olla see ainus Põhja-Eesti saar, millel olevat
katkematu asustuslugu alates 13. sajandist. Varaseim säilinud kirjalik maining
pärinevat 14. sajandi lõpust, siis kirjutati ta üles kujul Rango. Hiljem
on saare nime kirjutatud nii R (Rande Ø,
Rangelisare), W (Wrango, Wrano jne) kui ka P-ga (Pranglesaar).
Tema nimes on püütud näha rootsikeelset sõna vrång ’kõver’,
Soome isikunime Rankoi või Rankoineni, aga samuti 13. sajandi
Taani Hindamisraamatus mainitud Rävala suurmaaomanikku Tuki Vrangi, kes võis
olla kohalikust maasoost. Kõlab intrigeerivalt, Põhja-Eestis leidus tõepoolest
vanadest suguvõsadest pärinevaid ülikuid, kes ka ristisõdade järel säilitasid kohalikes
võimuvõrgustikes kõrge positsiooni.
Mõistagi huvitab mind, nagu küllap paljusid reisikirja
lugejaidki, Prangli asustusajaloo algus. Teame ju hästi, et kirjalik
esmamaining ise ei tähenda veel kõike. Esiteks võis asustus saarel kesta pikka
aega, enne kui kellelgi läks tarvis seda üldse tekstis mainida. Teiseks võis
saart vabalt mainida ka siis, kui seal veel üldse keegi ei pesitsenud – ka siis
võis ta olla millekski oluline, kas või navigatsioonimärgina. Niisiis pöördugem
Prangli vanema ajaloo osas arheoloogiliste andmete poole.
Prangli ainus teadaolev
arheoloogiline asulakoht asub Kelnase ja Idaotsa küla maadel, praeguse asustuse
kägisoonest eemal madalate puudega nõmmemännikus. Riikliku kaitse aluse muistise
kultuurkihti katavad liivaluited, nii et midagi omaaegsele asustusele viitavat
mul seal ringi konnates silma ei hakanud. Polnuks orienteerumist hõlbustavat
Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihti, poleks ma selles paigas üldse osanud inimkäe
puudutust aduda.
(Prangli asulakoht on mattunud aja jooksul liiva alla)
Õrna juhtlõnga asustuse
vanuse kohta leidsin Prangli rahvamaja seinale riputatud ajaloostendilt, millel
oli kujutatud paari siit leitud ehet – spiraalsõrmust ja hoburaudsõlge, mõlemad
küllap vasesulamist. Juuresoleva teksti järgi olla inimesed elanud Pranglil
juba muinasajast, aga Eesti ajaloo kontekstis tähendab see umbes 10 000
aasta pikkust vahemikku ning pole just üleliia konkreetne. Mis muud, kui asuda
arheoloogiateoseid läbi lappama, et neile pisikestel piltidel kujutatud
esemetele võrdlusainest leida ning sedasi ka nende vanusele jälile jõuda.
(Kasulik stend rahvamajas aitas palju kaasa saare ajaloo mõistmisele)
Hoburaudsõlega mul
jupp aega ei vedanud, sest ega taolisi suuri rohmakate nelinurksete nuppudega sõlgesid
meie maal üleliia palju leidu. Aga kui mitu raamatut tulemusteta läbi lapatud,
märkasin riiulis Mauri Kiudsoo teost „Viikingiaja aarded
Eestis“, kus leheküljel 70 on just seesama Prangli sõlg kenasti pildil, isegi
selgemalt kui rahvamaja stendil. Kuigi Kiudsoo ise sõlele täpsemat dateeringut
ega leiuandmeid ei pakkunud, juhatas tema pildi juures märgitud kogunumber AI
4766: 2 mind omakorda Marika Mägi (toona Mägi-Lõugase) artiklini
viikingiaegsetest hoburaudsõlgedest. Tema nimetas Prangli sõle otsi
lehtrikujulisteks ning selle ja sõle kaarel oleva ornamendi (joonte ja täkete ridade)
põhjal arvas ehte 10. sajandisse. Nii et tõepoolest viikingiaeg. Prangli asus otsa
Soome lahe lõunakalda lähistelt kulgeva rahvusvahelise haardega Austrvegri ehk
Idatee peal, nii et pole ime, kui mõni uljas meresõitja sinna vahepeal oma jala
maha pani või veel enam, koguni elamise üles lõi. Seda, kas keegi saarel siis ka
päriselt püsivalt elas, ma täie kindlusega väita ei täi.
Pildil olev sõrmus
on aga tehtud lapikust paeljast traadist, millel kolmest keerust vaid keskmine
näib olevat väänatud ehk tordeeritud. Heiki Valgu Lõuna-Eesti külakalmistute
raamatu põhjal levisid säärase disainiga sõrmused alates 14. ja 15. sajandi
vahetusest kuni 17. sajandini välja. Seega kattub tema aeg päris hästi Prangli
varaste kirjalike mainingutega ning pean usutavaks, et kaitsealune asulakohtki
esindab valdavalt just selle maanurga kesk- ja (vara-)uusaegset ajaloojärku.
Prangli asustamisel
võisid oma rolli mängida keskajal Eesti randadesse kolinud rootslased ja
soomlased. Hiljemalt 17. sajandiks olid nad kokku sulanud kohalike eestlastega.
Siin on kõneldud soomepärast rannakeelt, mis praeguseks ilmselt küll kirjakeele
ees taandunud. Keda siiski huvitab, võib välja otsida juba 1957. aastal ilmunud
raamatu „Pajatusi
põhjarannikult“, milles leidub äge valik Prangli lugusid kohalikus vanemas
keeles.
Kihelkondlikult
kuulus Prangli Jõelähtme kiriku alla, aga igapäevaste vaimutalitustega pidi
saarerahvas enamasti iseseisvalt toime tulema. Väidetavalt olla Pranglile juba
keskajal ehitatud väike kabel. Saare idarannas asuvad Vanakabelineem ja
Vanakabelilougas (kohalikus pruugis kutsutakse nõnda lahte) mäletavad kunagise
pühakoja asukohta. Pärimuse kohaselt ehitanud kabeli tänutäheks kõigekõrgemale Soome
hülgekütid, kes jääpangale triivima sattudes just selles kohas eluga randusid. Prangli kodulehel on veel lisatud,
et kuna õnnelik pääsemine toimunud lauritsapäeval, siis pühitseti ka kabel Pühale
Laurentiusele ehk Lauritsale. Miski minus hakkas seda lugedes kahtlema ning ma
otsisin igaks juhuks välja, millal siis lauritsapäev meie rahvakalendris
õigupoolest on. Ja ennäe, vaist ei petnud – lauritsapäev, mida lähikonnas tähistab
veel näiteks Kuusalu kirik, on 10. augustil. Pidi ikka olema erakordselt jahe
suvi, et Soome hülgekütid veel augustiski jääpangal mööda merd seilama pidid. Keskaja
teine pool ja varauusaeg on küll kurikuulsad väikese jääaja poolest, aga kõigest
hoolimata näib sellesse loosse pugenud ebakõla, mida seni pole mõistetud välja juurida.
Nagu Läänemere rannakabelitele
iseloomulik, asunud Prangli vanas kabelis kalasaaki tagav hõbedane kala, mis
hiljem kõige kaduva teed rännanud. Kabeli kõrvale hakatud surnuid matma. Kui
esimene pühakoda lagunes, ehitasid kohalikud mehed Kolga mõisast ostetud
ehituspalkidest 1640. aasta paiku uue. Esiti kavatsesid nad selle asukohaks
valida hoopis saare loodetipu, kuid peagi võetud hoone juppideks ning pandi taas
endise kabeli asupaigas kokku.
18. sajandi alguseks
oli ka see teine kabel üsna õnnetus seisukorras, mistap laskis Haljava mõisnik
1740. aastail ehitada järjekorras kolmanda kabeli, sedapuhku saare edelanurka
Lääneotsa külla. Kuigi asi võeti senisest uhkemalt ette (kabelile valati koguni
kell), jagus sellele hoonele elupäevi vähem kui sajandi jagu. 1825. aastal lammutati
temagi ning vahepealsed paarkümmend aastat jagati jumalasõna kohalikus talus.
Viimaks ehitati neljas kabel, mis õnnistati sisse lauritsapäeval, 10. augustil 1848.
See on eelmistest märksa suurem ning ka praegu kenasti alles ja kasutusel. Sellest
ilmast lahkunud saarerahvas maetakse kabeli kõrval asuvale ilusale kalmistule.
Kristliku hingeabi
osas on Pranglil niisiis olnud paremaid ja kehvemaid aegu. Küllap seetõttu on
igaks juhuks meeles peetud ka muid võtteid, mis häda korral aidata võinuks. Näiteks
on vanasti Eesti naised käinud mõnede tervisemurede korral teatud kividel palja
tagumikuga liugu laskmas. Üks liukivi, Punane kivi, asub Prangli kaguosas keset
nõmmikut. Nägin teda oma silmaga – võimas oli ta küll, ehkki mitte kuigi punane.
Ainult liugu ma tema otsast lasta ei julgeks, eriti veel palja taguotsaga, sest
see sõit saaks olema kõrge ja äkilise maandumisega. Pärast hakka veel otsima järgmist
kivi, mis ärapõrutatud põlved ja marrastused terveks võluks. Aga möönan, et ma
pole ka vanaaegne Eesti naine.
Kaartide peal on
Prangli alati tundunud mannermaast üsna kaugel olevat, aga ise kohapeal ära
käies hakkasin asjadele täitsa teise pilguga vaatama. Kaldalt paistab Rävala
rand kenasti kätte, isegi Tallinna teletorn kiikab Viimsi poolsaare tagant saare
lääneranda ära. Alates viikingiajast on Prangli olnud järjepidevalt ka ümberkaudsete
rahvaste liikumiste ja toimetuste keskmes. Isegi kui andmeid tema ajaloo kohta
pole arvult kuigi palju, annavad nad üheskoos siiski kena pildi siinkandi
inimeste eluolust läbi sajandite.
