Raatvere seppade pesa

 

August andis mitmesuguseid võimalusi kodumaal ja lähinaabruses ringi rännata ning üks selliseid kiiremaid sutsakaid viis mind Peipsi kanti. Kodavere kihelkond on huvitav päris mitme nurga alt – võtkem või vanausulised, Juhan Liiv või Alatskivi loss. Samuti on idamurdeline kodavere keelepruuk selline põnev, liites endasse eri suundadest pärit jooni ning kõlades sellest hoolimata ikkagi täiesti originaalselt. Vahest iseloomustabki just keel hästi Peipsimaa positsiooni inimeste ja kultuuride sünteesijana. Siinne asustuslugu küündib tuhandetesse aastatesse ning uusi avastusi tuleb järve kallastelt ja vee altki pidevalt juurde.

 

Kodavere kirikust mõni kilomeeter loode pool Raatvere külas asub kohe maantee ääres terve komplekt muistiseid, mis avavad ühe Peipsiveere nurgakese rahva eluolu tuhatkond aastat tagasi. Uitmõtted olid selle kandi ümber keerelnud juba varemgi, kuid külaskäiguks pidin passima sobivat aega. Aga kui juba seal olin, siis läks koha leidmine Maa-ameti kultuuripärandi kaardirakenduse lahke abiga kärmelt. Viikingiaja lõpu ja hilisrauaaja (10.–13. sajandil) talud asusid sealsamas, kus praegusedki – maanteest Peipsi pool umbes kolme hektari suurusel alal. Omaaegsetest hoonetest, hoovidest ja hoovitagustest on jäänud maha arheoloogiline kultuurkiht. Sinna ma siiski ligi ronima ei hakanud, kuna võõra tüübi hulkumine kellegi tagaaias oleks välja näinud suhteliselt kahtlane. Seevastu sihtisin tähelepanu teistele muistsetele paikadele.

(Puude tagant annab endast märku suur sinine Peipsi järv)

Tegid muinasraatverelased oma kodus, mida tegid, aga kui asi läks rauatootmisele, mindi selleks ilmselt tuleohutuse eesmärgil taluhoonetest mõnisada meetrit kagu poole. Rauda vajas lihtinimene toona tagasihoidlikult, vahest ainult noa, vikati ja kirve jaoks. Erialainimesele kulus mõistagi rohkem – sõdalane ja kütt pruukisid tapariistu, puusepp peitleid-voolmeid, sepp tervet täiskomplekti spetsialiseeritud töövahendeid jne. Kuna kogu raua saamise ja sellest kõikvõimalike esemete valmistamise võlukunstid olidki pühendatud viimasena mainitud ametimehele, siis pidi ta olema rahva seas päris austatud – sõltus tema oskustest ja abivalmidusest teistegi heaolu. Rauatootmine oli tublisti aega ja võhma nõudev töö. Vaevalt et üks auväärsesesse seisusesse tõusnud sepaisand üksipäini kõiki kohustusi enda õlule kanda võttis. Tema keskendus keerulisematele ja täpsematele töölõikudele, lihtsam-mustem töö jäeti vähemkvalifitseeritud odavtööjõule. Sedamoodi valmis terve brigaadi ühisrügamisel ihaldatav lõpptoodang, mida hiljem arheoloogid on leidnud nii elupaikadest ärakaotatult kui ka surnutele kalmesse kaasa pandult. Muinasteadlastele oskavad aga hinnata ka seda, mida muistsed rauatootjad ise üleliigseks prügiks pidasid ja objektile maha vedelema jätsid – näiteks savist rauasulatusahjude tükke ja šlakikänkraid. Rauatootmistaristust leiti kaevamistel ka paar sulatusahju aset ja üks söepõletamisauk.

 

(Rauda sulatati külast veidi eemal. Praegu on selle koha peal põld)

Kui juba jutt surnute sfäärile kaldus, siis püüti Raatveres sarnaselt rauasulatusele kodutanumalt igaks petteks eemal hoida ka surnud. Nende tarbeks valiti umbes 10. sajandi lõpus kas juhuslikult või tagamõttega sama rauatootmispaik ning võib koguni olla, et mingil ajal tegeldi seal pisut kõrgemal liivakingul rauatöö ja matmisega üheaegselt. Nagu arheoloog Ain Lavi aastatel 1981–1983 päästekaevamiste käigus leidis, maeti Raatvere surnud algul vaid põletatult, kuid 11. sajandi algusest lisaks ka põletamata ning valdavalt peaga lääne poole (vaid paari panusteta luustiku pead olid suunatud põhja). Sedamoodi oli igati omane ka ristiusu tavadele. Peipsi järve mööda võisid teadmised kristlusest liikuda juba jupp maad enne ristisõdade möllu. Vesikonna suurim kiriklik keskus asus lõunas Velikaja jõe alamjooksul Pihkvas ning sealt oli laevaga Põhja-Peipsile siinse Soopoolitse nimelise maanurga rannavetesse liikumine soodsate ilmaolude korral puhtalt ärategemise küsimus. Kuid ega siin ka vanu kombeid sedamaid üle parda heidetud – enamik maetuist olid varustatud kogu Toonelas vajamineva kraamiga, eelkõige savinõudega, mida leidus paljude luustike juurest. Samuti põletati endiselt vähemalt osa surnuid enne matmist vana kombe kohaselt tuleriidal ära. Alles 13. sajandil näib põletusmatuste tava Raatverelt hääbuvat – usutavasti kristluse uue, nii otsese kui kaudse surve tõttu. Kalmistule aga maeti raatverelasi ilmselt ka veel keskajal.

(Rauatootmiseks ja surnute matmiseks sobis enam-vähem üks ja sama koht. Ei tea, milline see koht küll 11. või 12. sajandil välja nägi, ent praegu kasvavad muinaskalme peal puud)
 

(Kes püüab Raatvere kalmet üles leida, siis sellele annavad sobiva juhise kohe maantee äärsele matusepaigale püstitatud vana kooli muinsuskaitsetahvel ja infostend. Eemalt võib aimata juuresoleva talu maakeldrit. Võin enam-vähem kindel olla, et selle ehitamisel satuti nii mõnelegi muinasluule)

Kokku 27 kaevamistel leitud laibamatusest on arheoloogide silmad pannud iseäranis kahtlaselt särama kaks. Need mõlemad kuulusid keskeltläbi 35-aastastelt surnud meestele, kellele oli hauda kaasa pandud sepatööks vajalikku kraami ja muud head. Ühe kirstuga sängitatud mehe erakordselt mitmekülgsesse hauainventari kuulusid sepavasar, vikatitera, mõõk, kaks suurt odaotsa (neist ühe küljes olid pronkstraadiga kinnitatud mingi linase kanga jäänused), neli käevõru, spiraalotstega sõrmus, hoburaudsõlg, riidejäänused ja nende pronkskaunistused, vöö ja pandlad, Saksa linnas Wormsis umbes aastael 1002–1024 vermitud hõbemünt, kasetohust vakake, puust kausi tükid ja käsikedral valmistatud savikauss. Kõige suurem panus oli surnu jalutsisse kummuli asetatud raudpada, mida ilmselt oli samuti kasutaud sepatööks. Pikemalt seletamatagi on selge, et tegemist on ka Eestis ainukordse arheoloogilise leiuga. Võrdlusmaterjali võib aga leida naabrusest. Sepapadasid on maetutele kaasa antud Skandinaavias, samuti soomlaste, karjalaste ja vepslaste juures, mis kuulusid laiemalt viikingiaegsesse kaugveeteede võrgustikku, nagu õigupoolest Raatveregi. Valmistusviisi põhjal on oletatud, et Raatvere katel oli kohaliku meistri töö, nii et mine tea, ehk läks pada koos oma valmistajaga üheskoos Toonela maile.

(Vähe väsinud olekuga infotahvel on 2023. aastal veel üldjoontes loetav, samuti annab juureolev pilt aimu Raatvere kuulsast sepast, kellel on palju asju ja oda küljes lehvimas lipuke. Odaotsa küljes säilinud tekstiilijäänuseid on tõesti lipuna tõlgendatud, kuid ega me täpselt ka tegelikult ei tea)
 

Teinegi arvatav sepp oli varustatud raudvasaraga ning lisaks sepapihtidega. Muudest panustest olid esindatud vikat, odaots, kirves, käevõrud, hoburaudsõlg, vöö, savinõu ja muud head. Ain Lavi on sepapihtide tegumoe põhjal järeldanud, et neid kasutati toorrauakamakate väljavõtmiseks sulatusahjust, ning selle põhjal omakorda järeldanud, et 11. sajandil tegelesid raua tootmise ja toorrauast esemete valmistamise etappidega ühed ja samad inimesed (aga arvan endiselt, et mustem töö anti ikkagi abijõu teha). Ilusate asjadega on maetud veel teisigi raatverelasi, kuid põhjalikumat tervikkirjutist kalmerahva kohta pole minu teada seni ilmunud. Aga kui nüüd keegi võtaks uurimistööd teha, siis pakuks Raatvere aines kahtluseta veel põnevaid seiku ja tõiku meie kodumaa minevikust.

 

Ei saa salata, huvitav kant see Peipsimaa.