Thursday, November 23, 2023 | |

HIIUMAA: muistised ja muud toredad kohad

 

Hiiumaa, see Eesti suuruselt teine saar, jääb minu peamistest liikumisteedest just sedapalju kõrvale, et ma sinna lihtsalt niisama ei satu. Viimasest reisist oli möödas juba viis aastat ning kokku olin ma saarel käinud vast kõigest neli korda. Juba suvel mõlgutasin mõtteid võtta sügisel üks kosutav puhkus ja Hiiumaale rännata, oktoobri lõpuks oli aeg viimaks küps mis küps. Erinevalt varasematest matkadest tahtsin seda maad vahelduseks tunnetada jalgrattasadulast, nii et töötasin ratta transpordiks välja keeruka logistika, lootuses, et kõik sujub plaanikohaselt. Sündmustest kärsitult ette rutates tõden rahuloluga, et kõik olulised momendid toimisidki kõige paremate soovide järgi. Ühistransport püsis graafikus, jalgratas püsis terve ning ka majutusasutused ei võtnud kanajalgu alla, et end minu eest putku panna. Mida sa hing veel ihaldada võid! Hiiumaa – ning hiljem ka Saaremaa – pakkus lisaks varemnähtule ka tubli annuse uusi paiku ja kogemusi. Otse loomulikult kolasin oma erikonditsioonist tingituna niipalju kui võimalik igasugustel muististel. Viimaste poolest pole Hiiumaa seni eriti tuntud, kuigi teenimatult. Jah, vahest ainult Kõpu poolsaar oma kiviajaga on jõudnud laiemasse teaduskäibesse ja sealt mõnevõrra populaarteaduslikku kirjandusse, aga kõik muu on sisuliselt tume maa. Vististi kipume tänu ühele keskaegsele nendingule endiselt vaikimisi eeldama, et eks ta üks “tühi saar” vist oli – isegi kui arheoloogia on õigupoolest juba tükimat aega vastupidist tõestanud.

 

Kõpu kanti ma tänavusel oktoobrikuisel rännakul ei tükkinud, pealegi kirjutasin ma temast üht-teist juba oma viie aasta taguse käigu järel (loe siit). Nüüd tahtsin näha, mida huvitavat mujalt leida võib. Tartust võtab Hiiumaale sõitmiseks nii ehk teisiti tublisti aega ning sõiduvahendist sõltuvalt ka raha. Lahendasin jalgrattatranspordi sedamoodi, et kõigepealt sõitsin rongiga Tartust Tallinna ning pärast pooltteist tundi rahulikku pealinnas passimist kupatasin ratta ja iseenda Haapsalu bussi peale. Haapsalus kruvisin ratta taas sõiduvalmiks ning väntasin ühe soojaga kaheksa kilomeetrit Rohukülla, kus asub teadagi sadam ja käib praam. Tänapäeval võtab sõit üle Väinamere Heltermaale tund ja veerand; kui mu jalgratas kolmveerand neli Hiiumaa püha pinda puudutas, oli mul valget aega jäänud veel umbes tunnikese jagu. Seda oli Pühalepa ümbruse pärandmaastiku pärlite avastamiseks täpselt parasjagu.

 

Eeltöö kaardiga tuleb selliste pisut ajakriitiliste käikude puhul väga-väga kasuks, muidu võib viljatutele otsingutele kuluda terve igavik. Esimesena tahtsin külastada kohta, mida olingi tulemusteta taga ajanud juba viis aastat tagasi. See on Heltermaalt veidi lääne pool Valipe küla maadel asuv keskaegne kivilinnus või õigemini see, mis tast järgi on jäänud. Juba küla nimi ise on suure tõenäosusega “Vallipea” hiiupäraselt lühenenud variant ning osutab linnusele. Kuna koht on muinsuskaitse all, on ta ka Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduse abil leitav. Möödusin kohalikust lambakarjast, peitsin jalgratta kadakate vahele ning ukerdasin puude vahele, kus valendas muinsuskaitsetahvel ning aimdus ümbritsevast kõrgem kühm.

(Muinsuskaitsetahvel tutvustab Valipe linnust II aastatuhande alguse maalinnana, mis on, noh, mõneti eksitav. Maalinnaks nimelt kutsutakse 13. sajandi vallutuse eelse taustaga ringvall-linnuseid, Valipe puhul aga on seniste andmete põhjal selgelt tegu kesk- ja varauusaegse kivilinnusekesega)
 
(Linnuse vundamendil kasvavad puud, puisniit poolkaarena ümber)

Kui Rootsi võimud kirjutasid 1564. aastal ilusate ruumidega ilusast kivimajast, siis aastaks 2023 oli sellest saanud korratu kuumaastik. Leidub koguni muidu päris soliidseid teoseid (näiteks Eesti Kohanimeraamat), mis kahtlevad Valipel igasuguste päris-kindlustiste olemasolus, kuid tegelikult on meie käsutuses siiski piisavalt kirjalikke ja ainelisi andmeid, mis neid kinnitavad. Pole küll päris selge, millal tõsisemad ehitustööd siin omaaegses mererannas algasid (ning kas meri ulatus veel sellal päris ehitusobjekti kõrvale), kuid Wallipe on mainimist leidnud 1529. ja 1544. aastal, mil see kuulus Joachim Hesse suguseltsile. Arheoloog Jaan Tamme juhitud kaevamistel 1974–1975 saadi teada, et siin oli 27 × 18,5 m suurune nelinurkne hoone, millel kuni 1,2–1,4 meetri paksused kiviseinad. Välja puhastati ka keldrisse viiv trepp, mis praegugi on osaliselt nähtav. Kultuurkiht, pehme nagu ema pai, katab ka hooneaset ümbritsevat perimeetrit.

(Salapärane keerdtrepp läheb kuhugi, aga kuhu, see on saladus)
 
(Linnuse kõrval on keegi usinalt kultuurkihti tuhninud. Kahtlus langeb sedapuhku lammastele ja/või metssigadele)

Keskajal oli Hiiumaa jagatud edelapoolseks Saare-Lääne piiskopi ja kirdepoolseks Liivimaa Ordu osaks, Pühalepa kihelkond koos Valipega kuulusid viimasele. Nii ongi oletatud, et siin resideerus ordu kohapealne esindaja landsknecht koos abijõududega. Nagu teame, lõpetas Saksa Ordu Liivimaa haru oma eksistentsi varsti pärast 1560. aasta kuulsusetut lüüasaamist Härgmäe lahingus. Põhja-Eestis, Hiiumaal sealhulgas, hakkasid tegutsema rootslased. 1576. aastal tegid Valipel kurja Hiiumaad rüüstanud Vene sõjaväe koosseisu kuulunud tatarlased, ent paar aastat hiljem võtsid Rootsi võimud linnuse uuendamise ja relvastamise suuremalt ette ning Vene vägede järgmisel, 1579. aasta talvel sooritatud Hiiumaa-retkel oli Valipe kohalike mõisameeste peamine tugipunkt. Pärast Liivimaa sõda ei leitud linnusele aga enam head otstarvet ning nii ta lagunema hakkas. Võin päris kindel olla, et ümberkaudsed talud ei jätnud kasutamata soodsat võimalust linnusemüüridest oma ehituste jaoks kive näpata, mistõttu tulebki nüüd siin rakendada head fantaasiat omaaegsete olude ettekujutamiseks. Selline on Hiiumaa ainsa linnuse saatus.

 

Pühalepa kirik on Valipe lähinaaber – nende linnulennuline vahemaa on vaid tera üle kahe kilomeetri – ning samuti keskaegne. On pakutud, et pühakoda ehitati siia juba 13. sajandi teisel poolel (järelikult pidi siin juba muinasajast saati elama piisavalt inimesi, kellest kogudus moodustada). Sellal tal veel kellatorni küljes polnud. Liivimaa sõja rüüsteretked tabasid ka kirikut valusalt, kuid hoone taastati siiski kiiresti. Suuremaid ümber- ja juurdeehitustöid on tehtud alates 17. sajandist vähemalt kord saja aasta jooksul. Nõukogude ajal kasutati kirikut laohoonena ning tema olukord muutus aina halvemaks, kuid taasiseseisvumine päästis ta kõige hullemast ning nüüd on asjad taas enam-vähem normaalsed.

(Pühalepa kirik)
 

Pühalepale jõudes jätsin ratta kirikaia piirdemüüri äärde ning jalutasin ümber kiriku. Kirikaia põhjaosas kohtasin mitut tõenäoliselt 17. sajandi kiviristi – nii klassikalisi lihtsate labadega kui ka rõngas- ja ketasriste, mõni küll natuke katki. Kiriku lõunamüüri küljes võis kerge vaevaga aimata mingi juurdeehitise vundamenti, uks kirikusse oli siin aga paekivide ja silikaadiga kinni müüritud.

(Lihtsamat sorti kivirist Pühalepa kirikaias)
 
(Keerulisemat sorti kiviristid Pühalepa kirikaias. Vasakul ratasrist (natuke katki), paremal nii-öelda ketasrist)

(Vanast juurdeehitisest on jäänud selgelt aimatav jälg, aga see uks enam niisama ei avane)

2021.–2022. aastal liigutati kiriku ümber tublisti pinnast, mistõttu Monika Reppo ja Martin Malve neil töödel arheoloogi pilku peal hoidsid. Leiumaterjal oli mitmekülgne. Näiteks saadi münte 14.–20. sajandini (varasemalt on leitud ka paar 13. sajandi münti), ehtejuppe, rõivastuse detaile ja muud. Kirikuesise platsi leiud võivad pärineda siin pühade ajal (näiteks kiriku nimipühaku Laurentiuse mälestuspäeval ehk lauritsapäeval 10. augustil) toimunud laatadest ja pidutsemisest. Tähtis koht on olnud kindlasti ka kirikust umbes sadakond meetrit põhja pool olnud Suuremõisa kõrts, kuhu paljud kirikulised enne kodutee ette võtmist “mõneks ajaks” sisse astusid. Kõrtsivaremete juures üllatas mind kirikutorni vana tipp ehk kiiver. Hiljem lugesin, et see tõsteti torni otsast alla alles tänavu jaanuaris ning asendati täiesti uhiuuega. Mis vanast edasi saab, seda ma ei tea. Võib-olla jääbki kõrtsimüüridele seltsiks.

(Kiriku ees käisid vanasti siinkandi kõige kõvemad peod, mille käigus juhtus nii mõndagi. Näiteks kaotati väärtesemeid)
 
(Kiriku vana tornikiiver on viidud seltsi pakkuma kõrtsivaremetele. Koos on ikka veidi julgem)

Kirjasõnas on avaldatud jutt Pühalepa kiriku kohal kasvanud hiielepikust, mis kristluse saarele jõudes maha raiuti, kuid ega ma nii vanadest aegadest kõneleva loo autentsuse kohta midagi tarka arvata ei mõista. Teine rahvajutt kõneleb Vanapaganast, kes soovis kirikut suure kiviga visata, aga heide läks pisut mööda. Selle tõepäras mul kahtlusi pole, sest nägin oma silmaga Kärdlasse viiva maantee lähedal hiiglaslikku rahnu, mis uuel ajal on igaks juhuks looduskaitse alla võetud (ilmselt selleks, et Vanapaganal poleks enam õigust sellega oma viset korrigeerida). Aga Vanapagana kivist edasi mööda väikest teed põhja poole ootas mind miski, millega kohtumiseks ma polnud küll vaimselt piisavalt ette valmistunud…

(Vanapaganal polnud ilmselt meeles mõlkumas kõige sõbralikumad mõtted, kui ta selle kivi Pühalepa kiriku suunas teele läkitas. Paraku läks heide mööda)
 

Muinaspaikades ringi hulkudes ma enamasti tean, millega parajasti tegemist, sest isegi kui neid põhjalikumalt uuritud pole, annavad mingid välised või muud märgid aimdust koha kunagise otstarbe ja iseloomu kohta (pole hullu, kui nad vahel ka eksiteele juhatavad – arheoloogia pakub sageli võimalust oma algseid vankumatuid seisukohti korrigeerida). Aga Hiiumaal otse Pühalepa kiriku külje all on ka üks niisugune koht, millest ei mõista õieti ööd ega mütsi arvata. Tõsi, tal on olemas nimi, isegi mitu – Põlise leppe kivid, Põhilise leppe kivid, Püha leppe kivid, Vanapagana kivid ja Otimägi. Nagu veidi nutikam lugeja juba ehk aimas, on objekti oluliseks komponendiks kivid, sellised suuremat sorti. Kivi on hea kauasäiliv materjal, millest teha ajakindlaid asju ning seetõttu trehvab neid üsna sageli arheoloogiaski. Aga päris sellisel kujul, nagu siin Pühalepas, ma neid vähemalt Eesti piires mujal ei tea.

 

Püüame seda kõike kirjeldada. Põlise leppe kivid on parajalt suurtest kividest (üksinda neid kindlasti ei tõsta, kahekesi samuti mitte) kokku kuhjatud inimesest kõrgem hunnik. Ümber hunniku lamab hajusalt samuti hulk kive. Kivid on kamardumata ning oma helehallide külgedega jätavad nad vägeva mulje. Kogu kupatusele on püütud anda igasuguseid seletusi. Mõnede meelest on see Stonehenge’i vaimus kokku kantud muistne observatoorium, püha hiis, jumalatega suhtlemise koht, kivikalme või kohaliku mõisniku Ungern-Sternbergi katse ehitada endale Egiptuse vägevate eeskujul püramiid. Kivikalme, muide, kipub olema üks populaarsemaid selgitusi, mis on jõudnud otsapidi ka veidi teaduslikuma ambitsiooniga kirjavarasse. Näiteks Muinsuskaitseameti arhiivis hoitav mälestise pass 1971. aastast pakub seda kivikalmeks vanusega I aastatuhande lõpp e.m.a. Vello Lõugase ja Jüri Seliranna raamat “Arheoloogiga Eestimaa teedel” (teine trükk 1989) on skeptilisem ega usu selle muinasaegsust. Niisama tasub küllap jääda rahulikuks entusiastlike väidete suhtes, mille kohaselt asuvat just siin Skandinaavia allikais mainitud 600. aasta paiku Eestis sõjaretkel langenud kuningas Ingvari matusepaigaga (see kõik juhtunud Steini, s.o. Kivi nimelises paigas). Minu teada pole selle hunniku juurest veel midagi mainimisväärset leitud. Aga et tegemist on päris monumentaalse monumendiga, selles pole kahtlustki – minge vaadake ise üle, kui muidu ei usu! 

(Põlise leppe kivid annavad palju võimalusi fantaasiale, aga teaduslikult neid minu teada õieti uuritud polegi)

(Põhihunniku ümber on hulgaliselt hajakive. Justkui asteroidide vöö Hiiu versioonis)

(Ka muinsuskaitsetahvel näikse pooldavat kalme teooriat. Paraku mind tal veenda ei õnnestunud)
 

Jätame küsimuse Põlise leppe kivide vanusest lahtiseks kuni uute valgustavate andmete ilmsikstulekuni ning liikugem veel veidi Pühalepa kandi pärandmaastikul ringi. Pimedust tiksus iga minutiga kraadi võrra juurde. Möödusin kiirelt kihelkonnakalmistust ning käänasin hääd kätt, itta. Seal asub keset laugeid rohumaid veidi kõrgem seljak (vististi omal ajal merest tõusnud maatriip), millele on rajatud kivikalme. Kuigi kohta vist põhjalikumalt kaevatud pole, usun ma temasse kui matusepaika siiski veidi rohkem kui Põlise leppe kividesse. Miks? Esiteks näeb ta välja selline, nagu kivikalmed mujalgi Eestis – ümbritsevast pisut kõrgema koha peal, poolenisti rohtu ja maakamarasse peitud raudkivid, peal kasvamas puud ja muud. Mis selle komplekti sees veel peidus võiks olla, on juba eraldi jutt (sealjuures kindlasti põnev jutt), aga igatahes tundub täitsa realistlik eeldada tema pärinemist nooremast pronksiajast või vanemast rauaajast. Võib-olla aitaks isegi rannasiirdekronoloogia (meetod, mille abil tuletatakse, kus rannajoon mingil ajahetkel parajasti asus) kaudselt kalme vanuse määramisele kaasa. Muinasaegseid muistiseid on Hiiumaal võrdlemisi vähe, aga siin-seal ikka elu käis, ka väljaspool Kõput.

(Halli päeva viimane valgus embamas Pühalepa kivikalmet, millest võib tõesti uskuda, et ta on see, kelleks teda peetakse)
 

Nüüd oli käes viimane aeg jätta õhtused kondamised sinnapaika ning alustada teed Kärdlasse, kus mul oli valmis vaadatud öömaja. Paarikümne kilomeetri läbimine jäi juba suuresti pimedasse, ent hoolimata kergest seenevihmast ja paiguti nulli kanti langenud kraadidest – mõnes kohas kattis maad koguni õrn lumekord – õnnestus mul valutult Hiiumaa pealinna jõuda. Kui autod mööda sõitsid, jäin pigem tee äärde seisma, sest elusast peast on matka toredam teha ning teatavasti kes kardab, see ei kahetse. Öömajja jõudnud, oli mul piisavalt aega, et korralikult puhata ning paika panna järgmise päeva üksikasjad. Kavas oli läbida 80 kilomeetrit.

 

Järgmine päev oli kuiv ja tuulevaikne. See kompenseeris täielikult soojakraadide nappuse (kõige enam vast 2 või 3) – sõita oli mõnus ja kilomeetrid lausa laulsid rataste all. Alustasin sõitu juba kella üheksa ajal, et valget aega maksimaalselt ära kasutada, tegin esmalt väikese huviringi vaikses Kärdlas ning seejärel kalibreerisin suuna läände. Enne ma seisma ei jäänud kui Reigi kiriku juures. Ehkki Reigi on üks neljast Hiiumaa kihelkonnast, on kirik siin õigupoolest üsna uus. 16. sajandil asunud siin saare looderannikul puust kabel. Kirikust on esimesed andmed Rootsi ajast, täpsemalt 1627. aastast. 1690. aastal ehitati uus, samuti puust pühakoda, mida peamiselt kasutasid oma hinge päästmiseks kohalikud rootslased. Neid elas Reigi kandis päris arvukalt kuni saatusliku 1781. aastani. Rootslastest talupoegadel olid nimelt suuremad õigused ja vabadused kui nende eestlastest naabritel, ent selline sõltumatus ei meeldinud kohalikele aadlikele. Pikk kohtuskäimine maaomanike ja talupoegade vahel päädis ajaloo keerdkäikude tõttu sellega, et keisrinna Katariina II andis välja ukaasi peaaegu tuhande Hiiumaa rootslaste ümberasustamiseks Ukrainasse. Küüditamine oli neile ränk, kuid ellujäänutel läks korda end uues asukohas sisse seada ning Hersoni oblastis Gammalsvenksby (‘Vana-Rootsiküla’, ukraina keeles Старошведське) külas leidub praegugi mõni vanem rootsi keelt mõistev inimene. Küla asub Dnepri jõe paremal kaldal ning on nende ridade kirjapaneku hetkel üsna rindejoonel, aga loodame parimat. Reiki jäid pärast ümberasumist alles vaid mõnisada kirikumõisa rootslast, kelle küla kannab nüüdki Rootsi nime. Koguduses hakkasid aga tooni andma eestlased. Praeguse kivist kiriku lasi ehitada parun von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja mälestuseks. Hoone valmis 1802. aastal ning pühitseti ei kellelegi muule kui Jeesus Kristusele enesele.

(Reigi Jeesuse kirik ja kalmistu)
 

Reigi kõrval Kõrgessaarest käänab tee sisemaale Laukale ning sealt veel kümmekond kilomeetrit edasi asub imetilluke Hüti küla. Kaugemast minevikust pole siin suurt midagi teada, aga varauusaegse tööstusajaloo andunud fänkonnale tähendab Hüti väga palju. Aastatel 1628 – umbes 1664 toimetas Hütis klaasikoda (saksa keeli Glashütte, rootsi keeli Glashytta – neist ka kohanimi). Ettevõtmise algatus tuli krahv Jakob de la Gardie’lt, kes leidis, et paik sobiks hästi erinevate klaastoodete valmistamiseks nii Rootsi Kuningriigi kui ka välismaisele (eelkõige Venemaa) turule. Ahjudele vajalikku kütet pakkusid ümberkaudsed suured metsad, liiva klaasi valmistamiseks leidus samuti kuhjaga ning tugevaks boonuseks olid kohalikud eesti talupoejad pärisorjad, kellele võis igasuguseid koormisi kaela keerata. Mõistlik ettevõtja ainult nendele loota ei tohtinud, sest ilma spetsiaalse koolituseta ei võinud üks keskmine Hiiu talupoeg ju teada, kuidas peeni klaasnõusid valmistada. Kodus ajas ta ilmselt läbi lihtsate pommikindlate puu- ja savinõudega. Seetõttu töötas parimatel päevadel klaasikojas 30–35 palgatöölist eesotsas klaasimeistritega. Nemad mõistsid teha ilusaid ja kvaliteetseid asju – aknaklaasi, pudeleid, apteegi- ja laboratooriuminõusid ning isegi joogianumaid. Toodang eksporditi Haapsallu, Tallinna, Stockholmi ja teistesse sadamalinnadesse, aknaklaasi ostsid ka kohalikud mõisad ja kirikud. Lõpuks sõid uued Rootsi klaasikojad Hüti äri konkurentsist välja. Jakob de la Gardie poeg Axel Julius ei suutnud tootmismahtusid hoida ning tegevus kuivas aegamööda kokku.

 

Kirjalikele andmetele Hüti klaasikoja tegutsemisaastatest on väärtuslikku lisa andnud arheoloogia. Aastatel 1958–1961 kaevas Hütis klaasikunstnik ja klaasehistöö professor Maks Roosma, kes selle ainulaadse paiga ka Eesti ajalooteadusele paremini tuttavaks tegi. Mis räägikski ettevõtte tootevalikust paremini kui maha jäänud toodang ise?! Klaasikillud, aga niisamuti ka sulatusahjude ja muudeks töödeks vajalike rajatiste asemed on ju seal kusagil rohukamara all endiselt alles, kokku umbes 2500 m2 suurusel maa-alal. Ehkki tihedamast inimtegevusest eemale jäänud, pole klaasikoja asukohal ka praegu lastud võssa kasvada. Kes juhtub sinna sattuma (aga päris ehku peale võib see keeruliseks osutuda), leiab eest asjaliku infotahvli ning armatuurrauast ja pudelitest loodud pentsiku mälestusmärgi. 

(Kunagise Hüti klaasikoja asukoht. Üksik halliks tõmbunud post on muide ainus, mis säilinud vanast tuulikust)

(Abstraktne skulptuur armatuurrauast ja pudeleist meenutab Eesti tööstusajaloo esimesi klaasiseid peatükke)
 

Hütist jookseb kruusatee läbi Hiiumaa südame metsade, mida inimeste asemel asustavad igasugused kodustamata elajad. Neile peavad kütid sügisel jahti. Kuulsin minagi oma sõidul paari pauku, ent, lootes siiralt juhusliku kuuliga mitte pihta saada, väntasin vapralt saare idarannikule. Käina lähedal tuli inimasustus tagasi ning miks ta polekski pidanud – on ju Käina kihelkond Pühalepa kõrval üks Hiiumaa vanimaid, kuuludes Saare-Lääne piiskopi otsesesse valitsemisalasse ehk stifti. Esimest, meremeeste kaitsjale Nikolausele pühendatud puust kabelit on oletatud Käinas juba alates 13. sajandist. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi esimesel veerandil pandi püsti kivikirik, mis sedakorda pühendati Pühale Martinile. See oli igati ilus, kuid hakkas ebastabiilse aluspinnase süü läbi juba peagi vajuma, mistap lisati müüridele 1660. aastatel massiivsed tugipiilarid. Koguduse kasvades tuli 19. sajandi keskpaigas taas hakata mõtlema ümberehituste peale; lahenduseks lisati kiriku lõunaküljele 1860. aastaks päris pirakas osa juurde. Nüüd hakkas ristirahvas jumalakotta sisenema lõunast ning palvetama põhjaseina tõstetud altari suunas (täpsustuseks: kirikutes on altar reeglina ikka idakaares). Jumalateenimist uus ruumijaotus ilmselt ei seganud. Küll aga sai saatuslikuks 1941. aastal kirikule langenud Saksa süütepomm, mis kiriku sisustuse maha põletas. Paekivised müürid jäid okupatsioonivõimude lükata-tõugata (see tähendab, kujundlikult kõneldes) ning alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis sai hakata kirikut siit-sealt kõpitsema. Nagu juuresolevailt piltidelt näha, pole töö selles vallas veel kaugeltki lõppenud, aga eks saame näha, kuhu asi viimaks omadega välja jõuab. Loodetavasti lõpuni välja.

(Käina kiriku varemed)
 
(Käina kiriku torn oli kõrge ja sihvakas, aga et ta heast peast kokku ei kukuks, pidi talle juurde ehitama kükloopilised tugibastionid)

(Sisevaade Käina kirikule. Sisustuse põletas süütepomm. Vähemalt on vana altariosa taas katuse all)

Kirikut ümbritsev pühitsetud muld peidab endas paljusid Käina kihelkonna lahkunuid. Teada on nii mitmeid auväärseid isikuid pereliikmetega kui ka arvukad Põhjasõja päevil möllanud katku ohvrid, kelle nimesid me enam kusagilt välja otsida ei saa. Nõukogude ajal tehti kiriku kõrvale masina-traktorijaam, millega hävitati suur osa kirikaiast vähemalt maa peal ära. Praeguseks on sellest kõigest järgi jäänud üpris vähe.

(Raudketid piiritlevad hauakabeli vundamenti. Siit on leitud kokku seitse luustikku, arvatavasti 18. sajandi kirikuõpetajate Tunderite pereliikmed)
 

Ometi ei soovinud isegi kihelkonna tragimatel aegadel kõik selle elanikud oma lahkunuid kirikaeda sängitada. Nagu eestlased mujalgi, on hiidlased ilmselt suurest kiindumusest kodu vastu eelistanud hoida oma kallid kadunukesedki enda lähedal. Üks selliseid kohalikke külakalmistuid on teada näiteks Käina kirikust linnulennult vaid umbes poolteist kilomeetrit eemal Nõmmel. Viita kalmuna tuntud matmispaik asub talude kõrval metsatukas ning väga palju rohkem temast õieti teada polegi, nii et pakume laias plaanis kasutusajaks kesk- ja varauusaja ning loodame, et dateeringuga väga tõsiselt võssa ei pane. 

(Nõmme Viita kalme on praegu pealtnäha lihtsalt üks suvaline koht metsatukas)

(Ka metsatukas sees ei lähe üldmulje suurt selgemaks)
 

Käinast ja selle ümbrusest sõitsin nüüd kiirustamata lõunasse, Emmaste kihelkonda. Ilm oli endiselt vaikne, valget aega piisavalt, kõhtki mitte veel liiga tühi – kõik oli nii, nagu vaja. Põgusa peatuse tegin Prassi küla metsavahel, kus Muinsuskaitseameti andmetel asub veel üks tõenäoliselt kesk- või varauusaega kuuluv matusepaik, kohalikuks nimeks Sõjaaegne kindralihaud. Mis sõda ja mis kindral, jääb saladuseks, nagu seegi, kas viimati ei või tegemist olla siiski rahuaja tsivilistide kalmistuga. Pink kaitsetahvli kõrval oli meeldiv taristulisand, aga kuna mu jalad veel nõtrusest päris all ei värisenud, siis loobusin viisakalt pakutavast teenusest ning kolistasin selle päeva viimase arheoloogilise objekti juurde. Sealsamas Prassi külas, kalmest mõnisada meetrit edelas asub nimelt ka asulakoht/rauasulatuskoht. Üks jupp sellest näis olevat hävitatud kruusakaevamisega, kuid suurem jagu siiski kenasti alles. Kahju ainult, et info siit saadud leidudest peitub tõenäoliselt vaid ametkondlike arhiivide sügavuses ning ma ei tea poolt sõnagi koha vanusest või muust. Mitte et info leidmine oleks teab mis ületamatu vägitegu, aga olen laisk ja pealiskaudne ning tahan kõike kiiresti ja vaevata kätte saada. Ehkki, kui juttu tuleb asulakohtadest, siis on leidudeks tavaliselt potikillud, ning kui rauasulatusest, siis šlakikänkrad. Usutavasti pärineb antud muistis kalmega sarnaselt kesk- ja/või varauusajast.

(Kindralihaud Prassi külas. Kui kindrali omaksed peaksid tulema teda haua peale mälestama, saavad nad pingi peal väsinud jalgu puhata)
 
(Sama koht, teine rakurss. Rahvasuu teab Eestis kõnelda paljudest sõjaväelaste matusepaikadest, aga enamasti on nad siiski täiesti rahuaja kalmed, kuhu kohalik rahvas oma surnuid sängitas)

(Prassi asulakoht/rauasulatuskoht. Siin nad elasid, siin tegid nad rasket metalli)

Emmaste oli Prassile juba väga lähedal. Toidupoest varusin endale vajalikku moona ning kui juba seal olin, otsustasin ära näha Hiiumaa kihelkonnakirikuist noorima. Emmaste kirik sai valmis 1867. aastal ning hakkas teenima senise Käina kihelkonna lõunaosa rahvast. Võrdluses teiste, vanemate pühakodadega näib ta kuidagi tagasihoidliku ja madalana (ehkki on täiesti normaalmõõtmetes). Kirik nähtud, sõitsin mööda sinkavonkalist marsruuti Hiiumaa lõunaranda Sõrule, sest õhtul pidi sealt sadamast väljuma laev üle Soela väina Saaremaale. Logelesin sadamahoone tühjas ooteruumis ning lugesin ajaviiteks kohalikke ajalehti, pisut enne väljasõiduaega vantsisin rattaga praamile. Olin seal kusjuures ainus mitte-autoreisija. Kell pool kuus oli väljas juba täiesti pime, sestap eelistasin terve tunnise sõidu passida sees. Triigis lülitasin rattal tuled sisse ning kui kõik autod olid pimeduses oma teed läinud, pressisin nii kiiresti kui jalad võtsid veel 12 kilomeetrit, kuni leidsin Karja kiriku lähistelt Mätja külast üles oma rännaku teise ööbimiskoha. Matka viimase, kolmanda päeva pühendasin Saaremaa teedele ja muistsetele maastikele, neist kirjutan aga lähemalt järgmises postituses.

(Emmaste kirik)

1 comments:

Anti said...

Kasutatud kirjasõna:

Ants Hein. Stenhus’id, arx’id, torne’d… Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad, XI. Tartu, 2016.

Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 1989.

Monika Reppo. A hideout, fortified dwelling and labyrinths – archaeological investigations in Hiiumaa. Archaeological Fieldwork in Estonia 2014. Arheoloogilised välitööd Eestis. Tallinn, 2015.

Monika Reppo, Martin Malve. Keskaegsed leiud Pühalepa kiriku ees. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2022.

Post a Comment