Minu rõuged

Pole saladus, et Rõuge on minu jaoks eriliselt südamelähedane kant. Alguse sai ta kord mu magistritööst, mis pajatas Kagu-Eesti asustusmustrist rahvasterännuajast viikingiajani (ehk umbes aastaid 450–1050 pKr). Selle tarbeks sai 2008. aastal paari nädala jooksul Rõuge linnuse otsavallil ja vallikraavis natuke väljakaevamisi tehtud. Edasi hakkas Viire linnamäe lähedale rajama muinastalu ning alates 2010. aastast on Ööbikuoru pervel pea igal suvel hooneid teha nokitsetud (loe sellest ka leheküljelt muinasmaja.edicypages.com). Eks olen sellest isegi suuremal või vähemal määral osa võtnud. Nagu Tallinna linn või Langenu plaat, ei saa tööd-tegemised siin ilmselt kunagi otsa – vaevalt saab üks ettevõtmine omadega valmis, kui juba kerkivad silmapiirile uued plaanid ja mõtted.

2016. aasta teisel päeval – mis juhtus olema erakordselt külm ja päikesepaisteline – käisime Tiinaga Võrust autoga Rõuges, et vaadata, kuidas siin elu vahepeal läinud on. Paaril viimasel aastal polnud ma kahjuks siiakanti jõudnud, nõnda pakitses hinges ka soov teada saada, kui kaugele Viire oma söaka tiimiga oli muinaselamise ehitamisega vahepeal jõudnud. Rõuges oli kõik peaaegu nii nagu vanastigi, ainult kõrge puust vaatetorn oli maha lammutatud, kuna oli liialt kõdunenud. Muinastalu seisis aga kenasti omal kohal. Esimesena valminud avar elutare oli nagu kanaema uuemate, osalt veel pooleliolevate kõrvalhoonete keskel. Tuppa astudes üllatas, kui soe oli õhk sees ka ilma kerisahju kütmata. Sambla ja saviga tihendatud korralikest männipalkidest seinad kaitsesid tare sisemust õuepakase otserünnaku eest. Maja oli valminud juba 2011. aasta suvel ning kohe järgmisel talvel panime tema võimed proovile, elades seal viiekesi nädal aega. Too aeg sattus samuti olema eriti külm ja künklik. Kui lõuna paiku ahju kütma asuda, oli umbes kella kaheksaks õhtul tuba juba päris soe ning püsis normaalsena kuni järgmise hommikuni. Majja ja õue pandud termomeetrite näidud panime regulaarselt kirja. Mäletan, et viimase päeva varahommikul näitas õuetermomeeter -33 kraadi, aga tares sees oli sooja tervelt +7. Nii et muinastare oli saanud igati korralik ja tõhus.

(Muinasmaja koos kõrvalhoonetega. Täitsa nagu päris. Enamike fotode autor on T. Erik, minul võttis külm fotoka aku ära)

(Kopp-kopp!)

(Sisevaade. See väike kivihunnik oli talvel eluliselt tähtis)

(Selline see ongi - kerisahi. Suits väljus ahjust igast võimalikust avausest ning haaras enda alla suurema osa toast. Õhtuks sai suurem jagu tossust ukse ja räpnamulkude kaudu õue juhatatud. Auk ahjusuu ees on toiduvalmistamise jaoks mõeldud kolle, kuhu tõmbasime toidupoti ümber ahjust hõõguvat sütt toidu soojendamiseks)

Kuigi tolgendasime terve tolle nädala muinasrõivastes ning isegi sõime võimalust mööda sama toitu, mida muiste, et elu- ja olutingimused oleksid võimalikult tõetruud, ei saa salata, et meie elu oli tuhande aasta taguse inimese omast ikka väga erinev. Esiti muidugi seetõttu, et meie toimetamiste vastu tundsid suurt huvi kõikvõimalikud ajakirjanikud, kes meil pidevalt külas käisid. Teiseks teadsime, et kui nädal mööda saab, võime naasta oma harjumuspärase 21. sajandi lodevuse juurde ning ilmselt seetõttu oli meil askeetlikke päevi üsna kerge mööda saata. Muinasinimene, kes ei osanud praegustest mugavustest küllap undki näha, sai ilmselt oma harjumuspärases keskkonnas päris kenasti hakkama, kuid pidi siiski kannatlikult ootama kuu või kaks, kuni kevadsoojus tasapisi võimust hakkas võtma.

Vahepealse aja jooksul on elutarele kerkinud seltsiks veel mitu ehitist – kõrge lattidest püstkoda, millesuguseid on ajaloos kasutatud soojemal aastaajal toiduvalmistamiseks, väike õlgkatusega ait ning tsuti maad eemal sepikoda. Plaanid on tõsised, tulevikus võib siin korraldada igasuguseid ajaloolise eluga seotud eksperimente, hariduspäevi ja muud taolist. Talvel ootab talu aga tasahilju ilmade soojenemist ja toimekate töökäte naasmist.

(Väike ait ja suvekoda. Küllap aidale ka uks tuleb, muidu oleks see üks päris naiivne ait)

Ettevalmistamata külalisele võib jäädagi märkamatuks asjaolu, et Rõuge muinastalu asub tegelikult päris muistse asulakoha peal, õigemini selle servas. Enam kui tuhat aastat tagasi, eelviikingi- ja viikingiajal (umbes 6.–11. saj pKr), laius siin, Rõuge ürgoru ja Ööbiku- ehk Tindioru vahelisel platool suur küla, mis võis mahutada lausa mitusada inimest. Originaalmajadest on praeguseks jäänud vaid mullapõues peituvad savist tambitud põrandajäänused ja ahjuvared, lisaks potikillud, loomaluud ja muu elamisest maha jäänud kraam. 1950. aastatel kaevati läbi umbes viiendiku või veerandi suurune osa muinaskülast ning sealt leitud asjad võtavad enda alla Tallinna Ülikooli arheoloogiakogudes päris mitu suurt riiulitäit.

Mis siis meelitas mitusadat inimest pead-jalad koos ühes kohas elama? Oli ju ümbruskonnas kindlasti ka hulgaliselt tillukesi külasid ja talusid, kus põletati alet, käidi jahil ja kalal. Neis elas vaid üks või mõni pere. Rõuge kasuks elukohana räägib kindlasti imetabane asukoht otse hunnitult kauni vaatega ürgoru pervel. Kuigi me teame viikingiaegsete inimeste ilumeele kohta kole vähe, võib siiski arvata, et nemadki mõistsid hinnata seda kordumatut looduse ilu, mida vähemalt Lõuna-Eestis siin-seal ikka leidub. Orunõlva all peegeldab Liinjärve veepind, kaugemal hakkab silma Valgjärv ning lisaks on Rõuge ürgorus veel viis suuremat järve – Suurjärv (Eesti sügavaim, 38 m), Kaussjärv, Ratasjärv, Tõugjärv ja Kahrila järv. 

(Liinjärv Rõuge ürgorus. Kas pole mitte ilus see Eestimaa!)

Liinjärv on oma nime saanud võrukeelsest sõnast liin ehk kirjakeeli ’linn’ ning siia ongi Rõuge koer piltlikult öeldes maetud. Nimelt asus otse küla kõrval, orgudevahelise kitseneva maaneemiku peal linnus. Mitte küll kuigi suur – pigem väiksemapoolne – aga siiski täiesti korralik linnus. Linnuses resideeruv pealik ehk kuningas koos oma kaaskondlastega, kelle seas lisaks ta enda perele ja lähisugulastele leidus käsitöölisi ja kindlasti ka väike relvastatud sõjasalk, oli ennast ülejäänud külarahvast eraldanud vallide, palkseinte ja kraaviga. Eks ikka selleks, et lisaks ootamatute vihameeste takistamiseks näidata ka väljaspool linnuseseinu elavatele inimestele, kes siinkandis ülemus on. Samas muidugi pakkus linnus kui turvatud kaubanduskeskus inimestele soodsaid võimalusi käsitöö ja kauplemisega oma elujärge parandada. Ja nii see küla aina kasvas, sedavõrd, kuidas ümberkaudsetest taludest ja küladest tuldi n-ö „pumbale“ lähemale elama. 

(Asulakohast viib kellegi jäljerada vallikraavi ja sealt üle valli linnusele)

(Linnuse õu. Mitte just väga suur, aga kõik tähtsamad inimesed mahtusid ilmselt ära. Kunagi oli see plats hooneid täis, nii et mingiks rallimiseks, nagu praegu, siis küll ruumi poleks olnud)

Rõuge kuninga riik ei saanud iseenesest olla teab kui suur. Lähim naaberlinnus paikneb Rõugest linnulennult kõigest 5–6 km eemal Nooska külas ning ka teised samaaegsed linnamäed, näiteks Mõrgi ja Rebäse, jäävad mõnekümne kilomeetri kaugusele. Nii et konkurents võis olla päris tihe. Mõni ime siis, et vahel võisid võimurite omavahelised suhted keerata suisa tuliseks ning arvestades toonaseid kombeid, võidi lisaks pahadele sõnadele teineteise poole lendu lasta ka nooli ja tuld.

Tulekahju on mõnes mõttes arheoloogidele tänuväärne õnnetus, kuna muudab puidu kiiremas korras söeks. Maa sisse jäänud süsi ei kõdune niisama lihtsalt ära, vaid püsib soodsate tingimuste korral sajandite ja aastatuhandete kaupa ühes kohas. Rõuge linnust tabas tulekahju korduvalt. Vahest lausa tüütult palju. Jälgi põlengutest võib leida linnuse kumerast otsavallist, mis eraldab linnuseneemikut külaasemest. Suuremad uuringud toimusid Rõuge linnamäel aastatel 1951–1955, mil kaevati läbi kogu linnuse õu ning tehti kraav läbi vallikühmu (muide, just sellal avastatigi üleüldse linnuse kõrvalt ulatuslik avaasula). Otsavalli läbilõikes paljastus tervelt kuus söestunud tukkide kihti, mis kõik võisid pärineda kuuest eriaegsest põlengust. Kuna neil aegadel polnud radiosüsinikdateerimine Eesti arheoloogias veel harjumuspärane praktika, jäid tulekahjude toimumisajad tükiks ajaks saladuseks. 

(Linnuse otsavall külaaseme poolt vaadatuna. Valli sees on mitu rahututest aegadest rääkivat põlengukihti)

Läks aega, kuni jõudis kätte 2008. aasta, mil võtsin kätte vanad kaevamisplaanid ning urgitsesin viiekümnendate aastate kaevandi valli peal taas osaliselt lahti. Söestunud palginottide kihid paljastusid täpselt nii, nagu pildil lubatud. Ainult et kuue asemel oli neid pigem viis – üks paks söekiht hargnes kaheks, alumiseks ja ülemiseks osaks, ning võis olla tekkinud ühe ja sama tulekahju ajal erinevate kaitserajatiste kokkuvarisemisel. Kolme kõige vanema põlengu söekihti olid igaüks kaetud kasetohupalakatega. Kasetoht aga, nagu hästi teada, on väga kergesti süttiv materjal, nii et selle sai asetada tukkide peale alles pärast nende jahtumist, muidu poleks tohust loetud sekundite jooksul midagi alles jäänud. Ehk siis pärast esimest tulekahju tuli oodata, kuni tukid olid jahtunud, katta need seejärel kasetohuga (vahest niiskuse isoleerimiseks...või kes neid muinas-rõugekaid teab) ning lüüa püsti uued kaitserakked.

Ja nii kokku vähemalt kolm korda...

Üllatavaks osutusid tukkidest ja kasetohust võetud söeproovide vanused. Loogiliselt võttes peaks nii olema, et mida sügavamal paiknevast kihist söeproov pärineb, seda vanem ta on. Ja mida kõrgemal, seda nooremad peaksid olema tulemused. Tõsi, analüüside tulemus ei anna mitte tulekahju umbkaudset aega, vaid ehituseks vajaminevate puude maharaiumise aega, aga et laborianalüüsi tulemus võib ka ise anda paarisaja aastase ajavahemiku, siis pole erilist vahet, kas räägime linnuse ehitamisest või põletamisest. Rõuge linnuse otsavalli põlengukihid tekitasid aga natuke peamurdmist. Mitte et nad oleksid kogu senised teadmised täielikult uppi löönud, ent kõik valli seest võetud söeproovid, päritolukihist sõltumata, kuulusid laias laastus ühte ja samasse ajavahemikku, nimelt 7.–9. sajandisse pKr ehk eelviikingiaega. Nagu oleksid kõik need söekihid tekitanud üks ja sama tulekahju, mis söekihtide peal olevat kasetohtu arvestades ei saanud muidugi nõnda olla.

Jäi üks enam-vähem usutav seletuskatse. Vähemalt kolm varasemat tulekahju pidid aset leidma küllaltki lühikese ajavahemiku jooksul, võib-olla kõigest mõne aasta jooksul. Alati oli Rõugel jagunud jaksu, et tukistunud kants taas üles ehitada. Nii sagedased tuleõnnetused räägivad kas patoloogilisest lohakusest tulega ümberkäimisel (mida muidugi ei saa sugugi välistada) või vaenuaegadest ja pahasoovlikust süütajast. Nii et kes teab – ehk oli Rõuge kuningas millalgi mainitud ajal sõjajalal mõne naaberlinnusega ning vihane madin jõudis mõnelgi korral otse Rõuge linnuse vallideni. 

(Asula linnuse poolt vaadatuna. Põhiosa taredest jäi nähtavasti sinna, kus praegu kasvavad noored tammed. Vasakul esiplaanil vana ait, sellest veidi paremal tagapool võib aimata muinastalu hooneid. Paremal on ürgoru serva ehitatud kiik, millelt võib end hooga alla orgu kukutada ja saada osa kordumatust, ehkki traumaatilisest lennukogemusest. Soovitan siiski pigem kiigest kümne küünega kinni hoida)

Nii või teisiti, sellest kahtlasest ajast näis Rõuge omadega auga välja tulevat. Kolmanda tulekahju järel uuesti üles ehitatud kaitserajatised olid ilmselt senisest palju vägevamad. Vajadus tugeva kaitse järele oli ka palju suurem, sest 9. sajandil algas Rõugemaal hõbedane põli. Viikingiaja alguses leidsid Kagu-Eesti ülikud kena võimaluse jõukuse kokkuajamiseks, sest kaugel-kaugel islamimaades ostis rikkam rahvas kokku põhjamaade karusnahka, eelkõige kobraste, aga ka nugiste, oravate ja teiste pehmete armsate loomakeste seljast. Vastutasuks rändasid põhja suunas Araabia kõrgekvaliteedilised hõberahad, mis jõudsid ka siinsete usinate kaupmeeste kätte. Pole muidugi päris kindel, kas ka reaalselt selle inimese kukkur rahast raskemaks sai, kes kopra kinni püüdis ja ära nülgis. Süsteem võis ka selline olla, et linnusepealik määras alamatele karusnahamaksu ning äritses saagi linnusesse tulnud vahekaubitsejatele hõbeda eest maha. Nood sõitsid järgmisse, suuremasse kauplemiskohta, kus said karusnahakoorma juba vaheltkasuga järgmistele vahekaupmeestele ärida. Ja nii edasi, kuni kuskil lõõskavas Oriendis maksis üks pisike karusnahajupp juba kuni 1000 korda rohkem kui meie Hüperborea kuusikutes.

Rõugesse pidi hõberaha üsna palju jõudma, igatahes on linnusest leitud lausa 14 tervet või katkist münti (kaalumajanduses jupitati münte täpsete tehingute korral tükkideks). Lisaks on ka asulakohast saadud kuus hõbemünti. Et kobraste käpp neil kiire rikastumise aastatel just ülemäära kergelt ei käinud, näitab kopraluude rohkus linnuse ja asula kultuurkihis. Aga iga halb/hea asi saab kord otsa ning kuigi ka pärast neljandat ja võib-olla veel viiendatki tulekahjut suudeti linnus veel üles ehitada, siis oli 11. sajandi alguseks araabiamaade hõbedavood kokku kuivanud ning kohalikud ärid läksid üksteise järel pankrotti. Nii juhtus see 11. sajandil Rõuges, nii juhtus see paljudes linnustes üle kogu Kirde-Euroopa. Need keskused, kes suutsid oma majandusmudeli Lääne turule orienteerida, jäid püsima, kuid neid oli varasemaga võrreldes märksa vähem.

Kuigi linnus jäeti maha ning külagi valgus mõnekümne aasta jooksul tühjaks, ei kadunud mälestus vanadest hiilgeaegadest Rõuges. Linnuse all olevale järvele on Liinjärve nimi jäänud külge tänapäevani. Vana rahvajutt teadis veel 1920. aastatelgi pajatada, et Liinjärv tulnud siia Haanja mägedest ning uputanud Rõuges linna koos kiriku ja rahvaga. Kes teab, võib-olla polnud juhus seegi, et 16. sajandi paiku ehitati just nimelt Rõugesse kihelkonnakirik, mis sai järgnevalt oluliseks kohalikuks keskuseks.

(Rõuge kirik on linnamäele päris lähedal, kõigest teisel pool Ööbikuorgu)

Kobraste elu läks pärast viikingiaja lõppu ka küllap natuke kergemaks, vähemalt mõneks ajaks. Kopra väärtuslik kasukas ja nõre, mida on peetud tõhusaks potentsiravimiks, ei lasknud neil närilistel aga kunagi päris rahulikult hingata ning 19. sajandil tapeti nende sugu meie maal täiesti maha. Alles 1950-ndatel – nimelt samal ajal, kui toimusid arheoloogilised uurimistööd Rõuges – jõudsid koprad jälle Eesti alale ning tänaseks on nad muutunud ojadel ja jõgedel sedavõrd tavaliseks, et varsti võiks neile ametlikult kodakondsuse anda. Igatahes muutuks maapiirkondade demograafiline pilt taas sama ilusaks nagu Ivan Orava ajal. Kopranahku ja -nõret tänapäeval enam eriti inimesele vaja ei lähe. Mida võib sellest järeldada? Nähtavasti seda, et Eestis on kliima soojemaks läinud ja potentsi üle ei saa ka kurta. Nii et nurisemiseks pole väga põhjust. Kobrastel vähemalt.