Teen põike meie kaunilt kodumaalt veidi kaugemale. Külastasin
nimelt koos perega eelmise aasta lõpus, 27.–29. detsembril, Rootsi Kuningriigi
pealinna Stockholmi ning seal leiduvat suurepärast Skanseni vabaõhumuuseumit. Meie
reisiseltskonda kuulusid lisaks mulle veel mu vanemad ja tädi ning, nagu mõned
terasemad juba ära arvasid, oli tegemist klassikalise Rootsi kruiisisõiduga. Skeem
näeb välja selline, et esimesel õhtul sõidab laev Tallinna sadamast merele,
laeva peal käib tants ja trall, öösel tehakse väike vahepõige Ahvenamaale,
hommikuks jõuab laev pisikeste rannikusaarte vahel loovides viimaks Stockholmi
ning rahvas aetakse linna oma käe peal aega veetma. Õhtupoolikul tulevad
reisulised tagasi laevale ning kõik kordub taas, ainult et seekord on
sihtpunktiks Tallinna sadam. Ühesõnaga, suurema osa ajast loksud sa laevaga
öisel Läänemerel ja püüad kogu ümbritseva glamuuri keskel kuidagimoodi toime
tulla.
(Tallinna tuled jäävad seljataha. Ees ootab pime ja külm ulgumeri)
(Ent juba järgmiseks hommikuks oli kalk ulgumeri jäänud selleks korraks seljataha ning kuu valgustas meie teed läbi Rootsi arvukate skääride)
Taoline edasi-tagasi loksumine keset ohtlikku ulgumerd oleks
muidu üsna kaheldava väärtusega ajaviide, kui poleks seda päevakest
ülemere-kuningriigi pealinnas. Vaevalt piisab nendest nappidest tundidest
Rootsi avastamiseks väljaspool Stockholmi, kuid õnneks pakub pealinn ise ka
nõudlikumale rändurile piisavalt avastamisnaudingut. Meie olime niisiis valinud
eesmärgiks tutvuda kuulsa Skanseni vabaõhumuuseumiga, mida reklaamitakse kui
üht vanimat omasugust maailmas. Lisaks Rootsi ajaloolistele
arhitektuurinäidistele majutab Skansen ka väikest loomaaeda, kus võib kohtuda
Skandinaavia fauna iseloomulikemate esindajatega metsast, tundrast, merest ja
karjakoplist.
Põhjus, miks olin silma peale visanud just nimelt Skanseni
vabaõhumuuseumile ja mitte mõnele muule Stockholmi külastajamagnetile (näiteks
ostukeskustele), peitub mu huvis erinevate sugurahvaste vastu. Küllap on siin soov
leida suurest-laiast maailmast tuttavlikku ja omast ning lisaks pakub
Soome-Ugri maailm lisaks äratundmisrõõmule ka väga suurt kirevust ja uudsust. Kuna
Rootsi on üks neljast riigist, mille põhjaaladel laiub saamide (ehk vanema
nimetusega laplaste) kodumaa, siis võib ka Stockholmist leida üht-teist nende
elu ja kultuuri tutvustavat. Skanseni vabaõhumuuseumis näiteks on üks nurk
tervenisti saami traditsiooniliste ehitiste päralt ning just seetõttu ma sinna
kibelesingi.
Skansen asub Värtahamneni sadamast, kuhu Tallinnast saabuvad
laevad randuvad, kõigest kolmveerand tunni pikkuse jalutuskäigu kaugusel ning linnakaardi
abil (neid jagatakse laeva infoleti juures heldelt) on õige tee leidmine väga lihtne.
Tuleb vaid Värtavägeni tänavat mööda astuma hakata, ületada Valhallavägen
(milline tore nimi!) ning Karlaplani nime kandvast ringikujulisest pargist
hoida nina Narvavägeni suunas. See Põhjasõjas meie Narva linna all toimunud ja Rootsi
vägedele väga edukaks osutunud lahingu auks nimetatud tänav viib otsejoones sillale,
mille ületamisel jõuame Djurgårdeni saarele, kus asubki Skansen.
(Stockholmis on palju tänavaid ja teid. Mõni neist viib otse Valhallasse...)
(...mõni teine aga Narva)
(Skanseni vabaõhumuuseumi paraadvärav, mis oli vähemalt sel hetkel suletud. Tuli jalutada mõnisada meetrit paremale)
Vabaõhumuuseum on rajatud järsunõlvalisele kaljukünkale ning
siin käib aega veetmas palju külalisi nii linnast endast kui kaugemalt. Eestis
polnud selleks ajaks veel lund maha tulnud, kuid Stockholm üllatas oma kauni
päikselise talveilma ning õhukese kena lumevaibaga. Piletiputkast saime muuseumi
kaardi, mille järgi orienteeruda. Püüdsime tutvuda muidugi kogu muuseumiga, kuid
kõigest kogetust kirjutamine läheks nähtavasti liiga pikale, seepärast
keskendun enda meelest olulisemale.
(Rootsi oli selleks ajaks kätte jõudnud täielik talv)
(Iidsed tarekesed kuningriigi pealinna taustal. Sajandid segunevad)
Niisiis – saami arhitektuur. Saamimaa loodus on põhjamaine. Kui
näiteks Taani, mis ka end Põhjamaade alla loeb, on tegelikult maheda merelise kliima
embuses, siis Saamimaa on ikka päris hardcore
– tundrad ja metsatundrad, mäed ja igikelts, valged suved ja pimedad talved.
Kuna tegemist on parajalt suure maalahmakaga, siis leidub muidugi väga
erinevaid looduskeskkondi ning sugugi mitte kõik eelloetletud märksõnadest ei
kehti kogu maa kohta. Aga on üsna iseloomulik, et suurt paksu ehituspalki
kõikjal saamide maal niisama lihtsalt käepärast pole ning seda on tunda ka
nende ehituskunstis. Nii tulevadki puidu kõrvale materjalina mängu turbamätas
ja kasetoht. Eriti kehtis see veel sadakonna aasta taguse aja kohta, mil ehituspoode
polnud ja kaubavalik neis oli samuti seetõttu üsna häbelik.
(Killuke Saamimaad keset metropoli)
Skanseni hoonetest esindab puu, turba ja kasetohu sünergiat
kõige ilmekamalt turbakoda, saami keeles darfegoađi (alternatiivse tõlkena sobiks minu meelest ka "turvakodu"). Koda, muide, on üks
neist üsna vähestest sõnadest, mis on enamikule soome-ugri keeltele ühine. Darfegoađi on välimuselt selline
madalavõitu püstkoda, mille sõrestik on püstitatud kaseroigastest. See kaetakse
tohu ja turbamätastega, mis hoiavad toa sooja ja kuiva – põhjamaises looduses
hädavajalikud hüved. Koja keskel asub kolle ning, nagu juuresolev infotahvel
selgitas, võis suitsuaugu vihma ajal kinni katta. Isiklikult loodan, et vaesed
kodalased ei pidanud sellal istuma paksus valges tossus, silmis vesi ja kopsudes
süsinikmonoksiid. Sest see oleks küll kurb...
(Sõbrapilt püstkojaga)
Kui päris vanadel turbakodadel puudusid aknad ja korsten,
siis sedamööda, kuidas moodsad ajad oma haarmeid Põhja küünitasid, hakkasid ka
saamid oma kodasid nende luksuselementidega kaunistama. Aknast nägi näiteks
jaanuarikuises polaaröös virmaliste veiklemist ja korstna kaudu läks õue suits,
mis varem oli jõuliselt rikkunud silmi ja kopse. Kojad ise säilitasid suuresti
oma endise väljanägemise – ilmselt hoidis koonusekujuline ruum päris hästi
sooja.
(Juba natuke edevam koda - aknad ees ja puha)
Edasi oli sealsamas kanajalgadel nõiamajake. Jah, tõsijutt,
ma ei luiska siin sugugi, kui väidan, et maja seisis kuuel jalal. Olgu
tõestuseks kohe esitatud ka pilt:
(Kohtumine muinasjutumaailmaga)
Pean kohe möönma, et päris nõia maja see siiski pole. Nimelt
on hoone katus tänu jalgadele küll päris kõrgel, aga ega põrand palju maha jää,
nii et nõid, kes selles tarekeses elada tahab, peab sel juhul olema
miniatuursete mõõtmetega. Kuigi inimesed olid ennemalt küll lühemad kui
tänapäeval, polnud isegi vanaaegsed saami nõiad nõnda tillukesed. Või noh, horisontaalis
ehk isegi mahuks. Tegelikult oli taoline kanajalgadel (mis tegelikult on
juureköntidega puupalgid) hütt mõeldud hoopis talvise ja suvise elamiskraami hoidmiseks.
Saamid on nimelt aegade hämarusest olnud väga liikuva
eluviisiga rahvas. Põhjapõtrade karjatamine nõuab palju kolamist karjamaade
vahel, mis võivad asuda üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Ka küttimine
ja kalapüük eeldavad suurte vahemaade läbimist, nii et saamid pole kindlasti
inimesed, kellele sammal saaks selga kasvada. Nii ongi neil olnud tihtipeale
mitu eluaset, eraldi kodukohad (siida-d)
suveks ja talveks. Rändlev eluviis ei luba kogu mammonat pidevalt endaga kaasas
tarida, mistõttu on hea hoida aidas neid asju, mida parajasti vaja ei lähe. Saami
ait kannabki muide nimetust áiti või ájtte. Taolisi hütte võis perekonna iga-aastaste
liikumisteede peal olla mitu. Jalgadel, mis tarekest maa ja taeva vahel
hõljutavad, on lisaks niisama äge olemisele ka praktiline põhjus – nii ei pääse
närilised vara rikkuma ega lumi aita matma. Kui aga inimesel oli vaja midagi
vajalikku võtta või panna, kasutas ta aita pääsemiseks sisseraiutud astmetega
palki.
Selliseid kanajalgadel majakesi on ehitatud mujalgi Põhja-Euraasias.
Vaikselt omaette metsas või metsatundras konutavad aidad on küllap tekitanud kõhedust
sinnakanti eksinud venelastes ning jõudnud nende muinasjuttudesse nõia
Baaba-Jagaa kurjakuulutava tarena. Saamidel endil olid muidugi palju vägevamad
nõiad, kelle kuulsus ulatus isegi Eestimaale. Aga ilmselgelt ei elanud nad aidas,
vaid ikka normaalsetes kodades.
Lisaks suurematele, mitme jalaga aitadele ehitati ka pisemaid,
ühelainsal postil seisvaid hoiupaiku, mida kutsutakse njalla. Need näevad oma tillukese ukse ja katusega hästi armsad
välja, justkui nukumajad.
(Njalla - ei, mitte lindude söögimaja, vaid tilluke panipaik)
Hea, et lisaks otseselt hooneid tutvustavatele
infotahvlitele leidus muuseumi selles osas ka muid Saami maailma avavaid stende.
Nii saime teada saamide elualadest, nende identiteedist ja poliitikast,
värvikirevatest rahvarõivastest ja käsitööst, keelest ja mütoloogiast. Usun, et
hõimurahvaste – isegi kui see hõimlus avaldub ainult keeles – tundmaõppimine
võib nii mõndagi öelda ka meie endi kohta. Pealegi, kui mandrijää kord taganes,
vallutas maa esmalt just tundra oma taimede ja loomadega ning nende järel tuli
inimene. Eks tänapäeva Saamimaa võrdlemine 10 000 aasta taguse Eestiga on
küll paljuski meelevaldne, aga looduslikud olud võisid küll üsna võrreldavad
olla. Mis siis, et Skanseni vabaõhumuuseumis tundrat ennast polnud.
("Saamid - üks rahvas neljal maal". Saami keel jaguneb tegelikult kuni 11 murdeks või lausa eraldi keeleks, millest mõni on juba välja surnud, mõni aga väga väikese kõnelejaskonnaga)
Küll olid aga seal päris põdrad. Põhjapõdrad. Boazu-d.
Nagu juba selge, on põhjapõder saami traditsioonis kole
tähtis loom. Ilma temata ei hakanuks küllap keegi ette võtma pikki rändeid
talve- ja suvekorterite vahel, aga kuna Põhjala samblakarjamaad on haprad, ei
saa tihti tuhandetesse peadesse ulatuv põhjapõdrakari ühe koha peal igavesti
passida, vaid peab liikuma uutele toiduväljadele. Varemalt oli palju jama
sellest, et Põhjala maavarasid himustavad Rootsi sisekolonistid ostsid kokku
maid, kus asusid vanad põtrade liikumisteed ja karjamaad, ning takistasid
põtrade ja nende karjatajate liikumist. Nüüd on seadustes paika pandud, et
põhjapõtru võib karjatada vanadel harjumuspärastel maadel, sõltumata, kellele
see maa kuulub. Nii on tervelt 40% Rootsi kuningriigi alast – mõistagi põhjaosa
– jagatud erinevate põhjapõdrakasvatajate tegevusaladeks. Samuti tohivad saamid
rännata oma karjadega üle Rootsi, Norra ja Soome riigipiiride, mis on ju
tekkinud võrdlemisi hiljaaegu (ainult Venemaa saamidel pole sellist võimalust).
Lisaks on põhjapõdrakasvatus jäetud Rootsis vaid saamide hooleks, välistades
sedasi võimaluse, et mõni suvaline sissetulnu võiks selle majandusharu heast
peast alla neelata. Tänapäeval on põhjapõtradega seotud mõni tuhat saami
inimest, olulised elatusalad on ka käsitöö ja turism.
(Skansenis pidid põhjapõdrad piirduma rändamisega aediku ühest otsast teise...)
(...muidugi juhul, kui nad viitsisid. Vahel ei viitsinud kah)
(Hingemattev memento mori hetk pole siiski tabatud kauges tundras, vaid lihtsalt maalilise foto taustal)
* * *
Skanseni muuseum pakub veel palju huvitavat, millest oleks
patt täiesti vaikida. Ägedatest leidudest tõstaksin veel esile üht saami
hoonete lähedal asunud puust aita või laohoonet 14. sajandist, mis on üks
väheseid mitte-Rootsi hooneid muuseumis – antud juhul pärit Norrast. Hoone oli
imetabaselt kaunistatud ehtsa vanapõhjalaliku dekooriga ning oleks justkui välja
hüpanud otse mõne Norra bläkibändi plaadikaane pealt.
(Norra ait. Kohe näha, et armastusega tehtud)
(Veidi lähemalt ka. Peen töö)
Ahh, ja muidugi mõista kõik need loomad, keda Skansenis
peetakse ja ilmarahvale näidatakse! Laisklevad põdrad (sedapuhku mitte põhja-,
vaid pärispõdrad), unisevõitu habekakud, tsillid rebased (keda ehmatas vaid
möödalendav närviline haigur) ja ilves, keda külalised ei huvitanud, sest ta
parajasti einestas. Koos temaga kinnitasid samas aedikus keha kümme harakat,
kes olid ära tabanud, et ega ilves siis ise kõike korraga ära süüa jõua, mis
talle ette kantakse. Ilvest ei paistnud tiivulised külalised sugugi
morjendavat. Siis olid seal veel piisonid, Euroopa suurimad metsaelukad, kes
kunagi asustasid laialdasi, sealhulgas meie maalgi kasvavaid lehtmetsasid, kuid
keda praegu leidub looduses vaid Poola ja Valgevene metsades. Suures sopilises
basseinis tundsid taliujumisest rõõmu hallhülged.
(Laisad põdrad on laisad)
(Tsillid rebased on tsillid)
(Ilvesel on söögiaeg)
(Ilveseaia harakatel on ka söögiaeg) 
(Kujutage ette kohtumist selliste mütakatega - oleks see vast alles elamus!)
(Hüljes leiab, et talv pole vabandus veemõnude mittenautimiseks)
(Hülge fotoobjektiivi ette tabamise mõttes pole see küll teab mis eriliselt õnnestunud pilt. Ent olgem ausad - näiteks Loch Nessi koletise fotode kategoorias oleks tegemist ikka ülikõva kvaliteediga)
Minu eriliseks lemmikuks osutusid ahmid, keda ma polnud varem
näinud isegi loomaaias, loodusest kõnelemata. Vahel harva on seda saladuslikku
elajat küll Eestis kohatud, kuid ahmi ehk kaljukassi peamine kodumaa jääb meist
põhja poole. Ta on kärplaste sugukonda kuuluv väikse koera suurune kiskja,
kelle kohta kirjutatakse, et ta on kole tugev ja visa elukas. Põhjapõdrakasvatajatele
on ahm parajaks nuhtluseks, kuna ta peab põdraliha väga maitsvaks ning
põhjapõdra, eriti vasikate mahamurdmine ei valmista talle samuti erilist vaeva.
(Ahm ajas parajasti ahmiasju)
Nägime ka Rootsi kohalikke koduloomatõuge – hobuseid,
veiseid, kitsi ja lambaid. Lastemaailmas oli väikseid elukaid, nagu merisead
(kellele sai pai teha), rotid, kanad ja rästikud (kes olid klaasi taga ja pai neile
teha ei saanud).
(Mäletsejad ajasid endale näost sisse seda piskut, mida kultuuriministeeriumi eelarve muuseumile nende jaoks oli võimaldanud)
(Lehm imestab Idamere taguste tulnukate üle) 
(Roodsi hopõn)
Rootsi ajaloolistest hoonetest jäid eredamalt meelde näiteks
üks väga suure hoole ja maitsega puust ja punaseks tehtud kiriku kellatorn,
täitsa esinduslik mõisa härrastemaja, rootsipunased taluhäärberid, vanakooli
õlgkatusega kõrvalhoone, mis meenutas kõige enam pokut või trolli, 1940.
aastate suvilalapid aiamaadega ja täiesti toimiv klaasitöökoda. Ahjaa, piimapukki
nägime ka. Täieliku ülevaate saamiseks peate aga ise kohale minema - oma silm on kuningas.
(Kiriku eraldiseisev kellatorn, puitarhitektuuri edevamaid näiteid)
(See mõni mõis)
(Võrrelge seda hoonet näiteks Theodor Kittelseni pildiga siin ja leidke kümme erinevust)
Ühe väga toreda üllatuse, mida ei osanud kuidagi ette
ennustada, leidsime kullassepatöökojast. Selles vanas ajaloolise interjööriga hoones
tegi noor naine väärismetallist ehteasju. Meie, külalised, astusime korraks
sisse, laususime rootsi keeles kohmaka tervituse („Hej!” või kuidagi nii) ja
uudistasime kambris ringi, omavahel midagi vaikselt kommenteerides. Kullassepa
kõrv oli aga terav ja ühtäkki küsis ta puha maakeeles: „Kas te olete Eestist?” Meil
polnud mõtet oma päritolu enam maha salata ning tunnistasime kõik üles. Selgus,
et ehtemeister on Eestist pärit vene juurtega naine, kes tuli aastaid tagasi
Rootsi ning tegutseb nüüd Skanseni vabaõhumuuseumi kullassepatöökojas. Teen
tasustamata reklaami ning soovitan kõigil, kes sinnakanti satuvad, läbi
põigata, et tutvuda tema tegemistega ning paar sõna juttu puhuda.
(Kohtumine kullassepatöökojas)
Sedaviisi mööduski muuseumis peaaegu terve päev ning liginema
hakkas aeg, mil laev ankru hiivab ning kompass ja taevatähed Tallinna poole
juhatavad. Kõmpisime sadama poole, tehes väikese poepeatuse (kust ostsime
näkileiba, natuke kerget Rootsi õlut ja muud vajalikku) ning uudistasime
korteriakendel kohalikke jõulukaunistusi (peamiselt tuled ja suured paberist
väljalõigatud-volditud taevatähed). Laevale jõudsime aegsasti. Öösel vaatasime
isaga ära ka Ahvenamaa pealinna Mariehamni ehk soomepäraselt Maarianhamina
sadama, kus laev põgusa vahepeatuse tegi, ning hommikul tervitasid meid juba
Naissaar ja Harju rand.
(Tagasiteel jäi meist vasakule salapärane Naissaar)
(Ees terendas hommikuahetuses ühe tuttava maa pealinn)
Loodetavasti satun kunagi ka päris-Saamimaale ning siis
kirjutan kindlasti ka sellest. Seda huvitavat, ühest küljest tuttavlikku, aga
teisalt meie jaoks kindlasti eksootilist kultuuri võib tundma õppida aga ka
Stockholmi kesklinnas. Skanseni vabaõhumuuseumi kõrval pakub seda võimalust
näiteks naabruses paiknev Nordiska museet ehk Põhjala muuseum, kus on saami
kultuurile pühendatud pool kõige ülemisest korrusest. Mina käisin seal mõni
aasta tagasi ning julgen seepärast soovitada küll.
Kui seda väikest reisikirja juhtub lugema keegi, kes on
saami või Rootsi eluoluga rohkem kursis ning näeb mõnd viga laita, siis
julgustan soojalt tulema ja aitama.
0 comments:
Post a Comment