Paalimäe muinasrikkused

 

Iga kord, kui Tartust Võru poole sõidan – aga sinnakanti on mul vahest ikka asja –, tuleb mul pärast Kambjat ette võtta tõsine mäkketõus. Selle põhjuseks on Paalimägi, merepinnast 118 meetri kõrgusele sirutuv Otepää eelmäestiku esimene vahimees. Tema nimes on nähtud osutust nii Piiblis mainitud kristlikule Paulile või mittekristlikule Baalile kui ka mulgi kah mitte kuigi kristlikule taluvaimule Pellile, aga mine võta nüüd kinni, kes neist päriselt mäele nime anda võis. Praegusel ajal on liiklus meie suurematel maanteedel muutunud minu maitse jaoks veidi liiga tihedaks, aga omal ajal sõitsin ka jalgrattaga Võrru ning siis oli just Paalimägi kõige väsitavam ülesrühk kogu seitsmekümne kilomeetrise matka peale. Siiski-siiski, lisaks rahvasportlastele pakutavate väljakutsete on Paalimäel veel üht-teist varrukas varuks.

 

Kevade varaalguses tuli mul ühel õhtul taas see rumal rännurahutus peale ning pärast tööpäeva lõppu sõitsin korraks Tartust välja. Otse lõunasse, otse Paalimäele. Märtsi algusele omaselt oli ilm hall ja üsna porine, lumi juba peaasjalikult sulanud, tõelise kevade ilmingud veel pelgalt aimatavad. Jätsin auto tee äärde bussitaskusse ning möödatuhisevate sõidukite vahel slalomeerides ületasin maantee.

(Eelkevadine Paalimägi: tusane, aga kõigest hoolimata majesteetlikult väärikas)
 

Minu seekordse palverännaku sihtkohaks olid Paalimäe kivikalmed. Mäe-Paali taluhoonete vahetus läheduses asuvad muistised ja pühapaigad paistavad teelt kergelt silma, aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi spetsiaalselt peatunud, et neile korralikult teregi öelda, põhjalikumast tutvusest hoolimata. Samas – nad on tähelepanu täiesti väärt.

 

Kalmed asuvad üsna kõrvuti, nii et kui ei teaks, siis võib neid hõlpsalt üheks pidada. Algselt olid nad ida-lääne suunas oma 30–40 meetri pikkused, kuid taluhoonete ehitamisel oli juba üsna ammu kalmetest kive näpatud ja neid seeläbi üksjagu hõrendatud. 1933. aastal kaevas arheoloog Marta Schmiedehelm kalmete läänepoolsed, juba varasemalt üsna lõhutud osad seoses üle mäe mineva tee ehitusega läbi ning tänu sellele teame me Paalimäe varaajaloo kohta mõndagi ägedat.

(Muinsuskaitsesilt annab otsitava paiga leidmiseks suuna kätte. Ühes asjas võib ta siiski väheke eksitada. Nimelt pole Paalimäel mitte üks kalme, nagu sildi järgi näib, vaid koguni kaks. Jändrike mändidega nukk peaks olema kalme B, kalme A jääb sellest põhja poole ehk fotol vasakule, noorte puude taha)
 

Põhjapoolsel kalmel A võis kaevamisalal eristada kahte tarandit, lõunapoolne B oli nii segamini keeratud, et mingit selgemat ülesehitust temas enam näha polnud. Luid oli kalmekivide vahel vähevõitu, aga hauapanuste osas ei saanud eriti nuriseda. Mitmesugused ehted, nagu kärbissõled, peakilpsõlg, provintsiaal-Rooma sõlg, ambsõlg, klaashelmed, spiraalne käevõru ja sõrmus, kõnelevad kalmete rajamisest millalgi 3. sajandil pKr (vahest B pisut enne kui A) ning pruukimisest läbi 4. ja 5. aastasaja, kuni umbes aasta 500 paiku tuli lõpp.

(Paali kalme A on end osavasti tunamulluse kuluga maskeerinud)

(Kalme B mõtteline, ärakaevatud jagu)

Kahe kalme vahel leiti mitme ruutmeetri suurune söelaik, mille sees palju savinõutükke, sealhulgas pesadena. Ei tea, milliseid kombetalitusi siin talitati, aga nähtavasti hõlmasid nad tuletegemist ja savinõusid (ning võib-olla suisa nende purustamist). Luban lugejal siin ise edasi mõelda, mida rooma rauaaja lõunaeestlased kõrge Paalimäe otsa ehitatud pühapaikades võisid korda saata. Lõkkesuits võis igatahes päris kaugele paista ning olla mõjus vaatepilt kõigile ümberkaudsetele, kes oma pilgud siiapoole pöörasid.

(Siin-seal lebasklevad kivid kinnitavad: tegemist on kivikalmega. Antud juhul Paali kalmega B)

(Mingi elukas või erosioon on loonud endale suurepärased võimalused sissepääsuks otse rooma rauaaegsete kalmuliste maailma)
 

Tarandkalmed pole ainsad, mille tõttu Paalimäge arheoloogiateaduses tuntakse. Kalmet A ümbritsenud väiksemate kivide varest leiti kaks aardekogumit – ühes neist kolm, teises viisteist ehteasja, mõlemad kollektsioonid 6. sajandi esimesest poolest. Küll leidus siin vast ilusat kraami! Esimene, hõbeaare koosnes ambsõlest ja kahest kaelavõrust. Teises oli samuti kaks hõbedast kaelavõru, lisaks üks hõbedast ja üks pronksist käevõru (mõlemad parajalt masaja tegumoega), pronksist spiraalsõrmus, kolm hõbedast ambsõlge, pronksist vöödetailid ning neli pronksspiraalikest, kõik asetatud kasetohutüki või -karbi sees umbes meetrisügavusse auku.

 

Baltimaade peitaardeid analüüsinud Ester Oras on märganud, et Paali-taolisi matusepaikade lähedale peidetud rahvasterännuaegseid ehteaardeid leidub Lõuna-Eesti kandis, kitsamalt just Tartumaal teisigi – näiteks Kardlas ja Villeveres –, ent mujal pole päris samasuguseid aardeid leitud. Põhja- ja Lääne-Eestis näiteks on hõbeehteid leitud küll, kuid need on enamasti pandud hauda koos relvade ja muude väärtasjadega. Lätis ja Leedus on selleaegsed kaela- ja käevõrusid ning sõrmuseid sisaldavad komplektid aga suisa tundmatud.

 

Mis ajendil võidi siis kallid asjad maapõue matta? Oleme siin reisikirjadeski korduvalt kõnelenud rahvasterännuajast kui iseäranis suurte muutuste perioodist ega saa praegugi sellest kuidagi üle. Lõuna-Eestis juhtus nii mõndagi põrutavat – tehti esimesi samme üleminekul alepõldudelt põlispõldudele, ehitati linnuseid ning kõigele krooniks sattus 536 olema eepilistes mastaapides ikaldusaasta. Lisaks hakkas rahvasterännuajal taanduma mitmesaja aasta vanune tarandkalmete traditsioon. Kuigi matmine neisse võis heal juhul veel jätkuda, ei võetud vaevaks enam ehitada uusi kalmeid ega laiendada olemasolevaid. Seda on näha ka Paali kalmete juures, mille leiud pole 500. aasta kandist hilisemad. Aarete valdavalt baltipärased ehted pärinevad seevastu vahemikust 500–550, laias plaanis üks-kaks põlvkonda hilisemast ajast. Miks oli vaja täiendada mäe otsas olevat vana matuse- ja pühapaika väärisesemetega, selle kohta on välja käidud mitu oletust. Võib-olla olid ikaldus teinud elu nii keeruliseks, et esivanematele peeti vajalikuks tuua hinnalisi ohvreid lootuses paremate aegade naasmiseks. Võib-olla oli Paalimäe kanti kusagilt lõuna või kagu poolt elama tulnud uus rahvas ning nad püüdsid kallihinnaliste asjade mahamatmisega kalmete äärde maa eelmiste valdajatega vaimses plaanis häid suhteid tagada. Aga võib-olla maeti asjad maha Paali kalmetesse matmise „ametlikuks“ lõpetamiseks mõeldud kombetalituse käigus. Viimane ei tähendanud, et kivikalmed oleksid sellega täielikult unustatud – nii monumentaalses asukohas nagu Paalimäel olnuks nende ignoreerimine ka üsna viljatu üritus.

 

Ehkki kalmetest on praeguseks mäe peal alles vaid idapoolsed jupid ja Tartu – Võru maantee rallib armutult üle kunagi nii tähtsa pühakoha, pole paiga vaim päriselt nüüdki kadunud. Kui sinna satute, võtke korraks kiirustamisest aeg maha, peatuge kas või sealsamas bussitaskus ning mõelge nende ammuste aastasadade peale, mil Paalimäele sängitati teispoolsusesse lahkunute põletatud säilmeid ja ohverdati kallihinnalisi iluasju.