Süng-Sakala

 

Pilku kalendrisse heites jättis mu süda mitu lööki vahele ja kaalus hetkeks koguni kliinilise surma väljavaateid, aga need mõtted vaigistas mu taolisi eraalgatusi mitte tolereeriv aju karmi käega kohemaid. Aga tõesti – käes on suvi, jahe ja petlik, aga siiski suvi ning muuhulgas tähendab see, et lõhe mõnede muinasaineliste ringiroitmiste ja nende kirjapaneku vahel on arenenud juba tubli kanjoni mõõduliseks. Heaks näiteks on seesinane reisikiri, mis kõneleb tegelikult jaanuarist, mil teid kattis porisegune jää ja lagedamaid väljasid vahelduva eduga lumevaip. Kas on üldse moraalselt õige piinata võimalikke lugejaid, kes kindlasti nii nagu minagi ootavad viimaks suve lämmatavat embust, lume ja lopaga leotatud vettindhallide mälestuspiltidega? Kindel vastus on: kahtlemata! Klimaatiline tusa on juba meie maasse ja ajalukku sisse kodeeritud ning parafraseerides tuntud tarkusetera, võid sa küll eestlase detseebruarist välja võtta, aga sa ei saa välja võtta detseebruari eestlasest. Nii et pange vaim valmis, kohe läheb hulluks!

 

Olgu aastaaeg, milline tahes, meie kodumaa on siiski päris põneva minevikuga ning suhtelisest väiksusest hoolimata pungil täis sisukaid nurgataguseid. Ühest elueast jääks nende läbikäimiseks kindlasti napiks. Aga see ei tähenda, et peaks kohe käega lööma. Eelmises reisikirjas Verevi kivikalmetest vihjasin Sakalamaale, kuhu ma tõepoolest tolsamal päeval suundusin ning kus ka Eesti ajaloos võrdlemisi tuntud, kuid mu enda jaoks esmakordsete paikadega tutvusin. Nad kõik asuvad Viljandist vähem kui kümme kilomeetrit loodes väikeses Vanamõisa külas. Kui ennevanasti võis sealtkandist läbi minna arvestatav ühendustee Sakala lõuna- ja põhjaosa vahel, siis praegu on ta piisavalt kõrvaline kant, et päris niisama sealt läbi sõitma ei juhtugi.

 

Esimeseks kohtumiseks valisin kohe külatee kõrval lumevaipa peitunud Madi kivikalme. Vaid üksikud kivikamakad olid oma pea suutnud pinnal hoida, muidu poleks ma pelgalt maastikumärkide järgi osanud midagi arvata. Põhilise orientiiri andsid aga klassikaline plekist muinsuskaitsetahvel ja vanaldane infostend. Viimasest võib lugeda, et juba õige varsti pärast seda, kui arheoloogiast tehti kindel osa Tartu rahvusülikooli õppe- ja teadussuundadest, tulid uurijad Madit kaevama. Esmalt tegi seda 1921. aastal Soomest pärit arheoloogiaprofessor Aarne Michael Tallgren. Vahest õhutas teda tagant psühhiaatri ja suure ajaloohuvilise Juhan Luiga oletus, et vahest puhkavad 1217. aastal Madisepäeva lahingus langenud just Madi kalmes. Neli aastat hiljem kaevas sealsamas Tallgreni õpilane Harri Moora. Nõukogude ajal, aastatel 1959–1966 jätkas nende liini Jüri Selirand. Kokku on 1890-ruutmeetrisest ebakorrapärase muna kujulisest kalmealast läbi kaevatud umbes 70%. Meie ajal on kalmele ja sealt leitule tähelepanu pööranud Marge Konsa. Temal kokkuvõetud andmete põhjal tutvustan muistist põgusalt teilegi.

(Madi kalme on Eesti arheoloogia loos üsna tuntud tegelane, seda tagasihoidlikum näeb ta välja päriselus)
 

(Kaks valge lume taustal väljapaistvat musta laiku on enam-vähem ainsad, mis ulatuslikust kivikalmest välja paistavad)

Kalme on oma suure võrdlemisi ebaühtlase kivilademe tõttu arheoloogide slängis liigitatud nii-öelda kivivarekalmete hulka, ent selles on siiski eristatud vähemalt viis tihedamat kivikogumit. Kõigepealt võidigi need rajada ning alles hiljem sulasid kogumid kivide lisandumisega omavahel üheks lademeks kokku. Surnud – või vähemalt osa neist – olid kalmesse jõudnud põletatult. Inimeste kõrval on leitud ka loomaluid, eriti koera omi. Kivide vahelt leitud esemed (kokku üle 2000) pärinevad suures osas 11.–13. sajandist. Nende seas on kõige rohkem savipottide tükke, mida võidi kasutada eri otstarbel kas matustel või hilisematel mälestusrituaalidel. Erilist puudust ei saa kurta ka sõjameestele iseloomuliku üle, näiteks kannused ja muu ratsavarustus, samuti odad ja kirved. Tarbeesemetest leidus nuge, vikati- ja sirbiteri ning arvukalt tuleraudu. Pronksist ehted olid sageli tules kämbuks kokku sulanud ning polnud lihtne nende algset kuju tuletada. Kalmealalt leitud söeseguste laikude kõrval viitavad pronksesemete sulanud jupid sellele, et mõnelgi juhul on kadunuke otse kivikalmele kokkukantud tuleriidal ära põletatud. Kalme kasutamise ajalist ülempiiri raamis Kölni pennist ripats 13. sajandi teisest veerandist. Võimalik, et matmine oli selleks hetkeks uute kristlike valitsejate nõudmisel juba lõppenud, kuid keegi ei suutnud täielikult ära keelata esivanemate austamist, mis vähemalt mõnda aega kindlasti edasi kestis.

(Madi kalme metsa poolt vaadatuna)
 

Põnev ajalooline lisaväärtus on kalmekihi alt leitud noorema kiviaja, täpsemalt nöörkeraamikute asulale viitavad potikillud ja tulekivitükid.

 

Aga kus puhkavad siis Madisepäeva lahingus langenute maised säilmed? Kui välja jätta võimalus, et mõned luutükid või esemed võivad tõepoolest kuuluda omakandi poegadele, kes Sakalamaa maleva ridades selles madinas taplesid, siis midagi sihilikult lahinguhauale osutavat Madil leitud pole. Võib arvata, et lähemalt pärit hukkunud vedasid omaksed ära koju, kus nendega toimetati siis vastavalt väljakujunenud tavasid. Kaugemate maanurkade langenud aga on kas maetud kuhugi mujale tapluse tallermaa ümbrusesse või esmalt põletatud ning seejärel säilmed koju kaasa võetud. Nõndasi talitati ju ka vastaspoolel võidelnud ja langenud koivaliivlaste pealiku Kaupo surnukehaga, hoolimata asjaolust, et tema oli selleks ajaks veendunud kristlane, kelle puhul paganliku hõnguga põletusmatus tavaoludes kõne allagi poleks saanud tulla. Aga mis teha, sõjas tuleb leppida teistsuguste tingimustega.

 

* * *

 

Madisepäeva lahinguvälja juurde tulen ma hiljem veel korraks tagasi, aga Madi lumiste kalmekivide vahelt pöördusin ma järgmiseks hoopis metsa. Kaardi järgi pidi vaid mõnesaja meetri kaugusel asuma ohvrikoht Tammemägi. Asi pakkus huvi. Minu rühki jälgisid sulatalviselt tilkuvad raagus puud – veidi trööstitu miljöö. Alles üks kuldkollaselt kallerdav puuseen suutis jaanuarri tuua seda nii hädavajalikku kirkust, korvates kogu kurva.

(Kauavajatud tükike päikest)

Keset metsatukka asus üks väike piklik kinguke, millel taeva poole sirutuvad sihvakad helehallid tammetüved. Olin jõudnud Tammemäele. Puude vahel luusides avastasin mõned sammaldunud kivirahnud, millest ühe pealispinnal tublisti peenraha ja must kunstmõõk kirjaga „800”. Kohe taipasin, et siin on üks tähtis maausuline pühapaik, kuhu vahetevahel kombeid täitma tullakse. Seda eelkõige uuel, meie ajal. Aga kuidas olid Tammemäel taoliste asjadega lood varemalt? Pärimus kipub ses vallas kõhklema ja segunema põnevate fantaasiatega. Ühe jutu järgi käinud vanasti eestlaste suured mehed Tammemäel nõu pidamas ja kivil tuld põletamas. On igaühe enda välja mõelda, kas need mehed olid suured ihult või vaimult. Juba varem mainimist leidnud psühhiaater ja suur ajaloosõber Juhan Luiga oli 1921. aastal kohta külastades absoluutselt veendunud, et just Tammemägi varjab Lembitu ja ülejäänud 1400 Madisepäeval langenud sõdalase maiseid säilmeid. Peagi tegid künkale auke ka arheoloogid Tallgren ja Moora, kuid inimluid nad ei leidnud ning sellest ajast peale on Tammemäge kalme asemel eeskätt hiie- ja ohvrikohaks peetud. Ning et siin tõepoolest ohverdamas käiakse (vaadake vaid neid kividele toodud rahasid), siis ei vaidle ma määratlusele vastu.

(Tammemäele annavad nime heledad elujõulised tammepuud)
 

(Tammemäe tammed ja kivid. Isegi nukras talves mõjub see koht päris kenalt)

(Kivi, millele hakatakse ohverdama, on sisuliselt ohvrikivi isegi siis, kui see komme ei pärine ilmtingimata vanadest hallidest aegadest. Butafoormõõk meenutab ilmselt Madisepäeva lahingut)

(Lisaks rahale ja okste külge seotud lindikestele ka näide veidi üllatavamast ohvriannist – porganditest)

* * *

 

Tammemäe juurest juhatas rada mind omakorda metsast välja lageda äärde. Üks lähedane põnev paik mõlkus mul veel meeles. Kõndisin mööda niisket ja pooleldi jääs kruusateed edasi lääne poole, kuni käänaku taga leidsin otsitava. Ja enamgi veel! Teest vasakul pool oleval väljal märkasin kummalist kividest kokku kantud tsõõrjat ehitist, mille ühel küljel oli üles viiv kaldtee. Uudishimust tegin talle ringi peale ja pildistasin mitmest küljest, ent kummalise ehitise taustalugu jäi hämaraks (veskipõhi? muinasobservatoorium? Lembitu lehtla?).

(Mõistatuslik kivirajatis koos kutsuva kaldteega. Ligipääsetavuse küsimused on lahendatud, funktsiooni küsimused minu jaoks seni veel mitte)
 

Siiski, mitte tema pärast polnud ma siia kõndinud. Mõistatuslikust uusrajatisest üle tee on üks metsane künkake ja selle peal omakorda üks madal raud- ja telliskividest laotud vundament. Viimasest ei oskaks muidu midagi tarka arvata – kas siis Eestis mahajäetud talude varemeid vähe leidub?! –, kuid tänu kõrvalasuvale stendile pääsevad teadmised siiski õiglaselt maksvusele. Ei ole see mingi tavaline vundament, vaid keskaegse Risti kabeli alusmüürid, mis tänu kõpitsemisele ja hoolele on meie päevini alal püsinud. Mitusada aastat tagasi keskajal leidus kabeleid nähtavasti paljudes külades ning mõnedest neist on vähemalt suuline pärimus ka midagi säilitanud. Aga kuna kirvereeglina raiuti sellised väikesed pühakojad püsti palkidest ilma nõela pistmata ega kellu tsementeerimata, siis olid nende maised päevad tahes-tahtmatult üürikesed. Risti kabelil läks tänu tugevale nulltsüklile paremini – veel nüüdki võib selgelt näha tema algseid mõõtmeid (10,8 × 6 meetrit, kui kedagi huvitab) ja ette kujutada, kuidas rahvas kord sees Jumalat palus. Hoone idaotsas on müüris väljasopistus, kirikutele sarnane kooriruum. Kohati on siin-seal säilinud ka kalasaba-kujuliselt laotud tellistest põrand.

(Tüüpiline Eesti metsatukake. Hoonevundament ja eriti muinsuskaitsetahvel tõmbavad aga kohe tähelepanu endale)
 

(Asi väärib lähemat uurimist. Silt selgitab: "Risti kabeliase")

(Risti kabeli alusmüürid on sajanditest ja vaenamisest hoolimata päris hästi vastu pidanud. Eks neid ole uuemal ajal ka veidi kohendatud)

(Palun sisse! Altari kohal kasvab haljas kuuseke, kivipõranda on katnud metsa pehme niiske pai)

Kirjasõnas on Risti kabelit esmakordselt märgitud 1481. aastal. Küllap ehitatigi ta millalgi 15. sajandil – Suure-Jaani abikirikuks, nagu ma Muinsuskaitseameti registrist lugesin. Tähtsaim kabelipüha oli 2. mail peetud ristipäev. Hilisemad, 18. ja 19. sajandil kirja pandud rahvajutud selgitavad kabeli ehitamist tasuks metsa eksimisest pääsemise või pimeda nägijaks saamise eest. Pärast seda, kui Vanal-Liivimaal katoliiklus 16.–17. sajandil suuresti luterluse vastu vahetati ning uued kirikuvõimud enam maakabeleid kuigivõrd ei soosinud, jäi kohalik maarahvas endiselt sissejuurdunud tavadele truuks. Veel 1774 kirjeldas literaat August Wilhelm Hupel, kuidas Risti kabeli (ilmselt kivist) seinamüüride juurde koguneb ristipäeval kuni tuhatkond talupoega, kes viskavad pühakotta (vahest oli katus selleks ajaks juba läbi mädanenud) tehtud lõkkesse ohvriande, annetavad kokkutulnud kerjustele ning asetavad aknaavadesse vahakujukesi. Viljatud naised tantsivad alasti ümber müüride ja üleüldse käib kõikjal suur söömine-joomine ja patuelu. Ehk teisisõnu – tüüpiline kirmask.

(Paigavaim soosib rahvusromantiliste skulptuuride koondumist. Ei ole sellest trendist kõrvale jäänud ka Risti kabeli küngas)
 

(Kivimees vaatab kabelit ja selle ümbrust, kus omal ajal peeti mai alguses ristipäeval suurt rahvalikku püha. Kabeli juurest leitud skelett tõestab, et künkal asus ka kalmistu)

Alles 1777. aastal hävitati Risti kabel kirikuvõimude valju käsu peale ära. Parimate traditsioonide kohaselt leidsid lõhkujad varsti pärast taolist pühaduseteotust oma maise otsa. Kuid nagu näitavad 1971. aasta arheoloogiliste kaevamiste leiud, ei takistanud hävitustöö rahvast veel tükk aega hiljemgi kabelit ja tema pühadust austamast – vundamendi ümbrusest saadud mündid pärinevad pikast ajavahemikust alates 15. sajandist kuni 19. sajandi alguseni välja. Teistest esemetest leiti näiteks pandlaid ja vöönaaste ning klaas- ja luuhelmeid. Küllap olid need suure püha tähistamise hoos kogemata maha kukkunud ja kaotsi läinud.

 

Risti kabeli kohta käivast rikkalikust pärimusest on köitvalt kirjutanud Veinika Västrik – lugege ise!

 

* * *

 

Lagedate põldude vahel tagasi auto poole poole koperdades uitas mõte tagasi Madisepäeva lahingukära manu 21. septembril 1217. Selle toimumispaika on uurijad püüdnud korduvalt määrata, võttes appi Henriku Liivimaa kroonika kirjeldused ja ajaloolised kaardid, mille põhjal tuletada omaaegseid teid ja liikumissuundi. Arheoloog ja ajaloolane Artur Vassar pakkus tapluse tallermaaks välja Madi kalme lähedase põllu, mida ümbritsevas metsas eestlaste vägi ristisõdijaid ja nende liitlasi varitsenud. Võrreldes tänaste suurte massiividega olid 800 aasta tagused põllulapid väga tagasihoidlikud ning variante, kus korralikku välilahingut pidada, nii väga polnudki.

 

(Avarate vaadete asemel iseloomustasid 800 aasta tagust maastikku väikesed nurmelapid kesk paksu metsa. Päris igal pool sõda pidada ei saanud)

Tänu Henriku kirjapanekule teame, et eestlaste poolel osales lahingus umbes 6000 sõdalast Sakalast, Virust, Järvast, Rävalast, Harjust ja Läänemaalt. Nende vastas olid Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu sakslased ning liivlased ja lätlased, kokku 3000 võitleja kandis. Lahingukoha olid valinud eestlased, kes lootsid ootamatu metsast väljatungimisega ristisõdijaid üllatada, kuid viimased olid üsna hästi formeerunud ning hoolimata esialgsetest raskustest (näiteks liivlased pidid rünnakulaine ees taganema ning nende pealik Kaupo sai surmavalt haavata) suutsid siiski vastu pidada ning pöörata lahinguõnne enda kasuks. Eestlaste kaotusi on hinnatud 1000–1400 mehe ringis, langenuist on kroonikas eraldi välja toodud Sakala ülemad Lembitu, Wottele ja Manywalde. Muistse vabadusvõitluse/ristisõja suurim välilahing Eestimaa pinnal lõppes meie poole jaoks nukralt.

 

Artur Vassar on oletanud, et lisaks põhilahingule toimus lähikonnas veel järellahing, kui osasid taganevaid eestlasi jälitama asunud rüütlid ja nende liitlased eesotsas krahv Albertiga pidid vastu võtma vahepeal koonduda jõudnud vastaste rünnaku. Vassar toetus Taani hiliskeskaegse krooniku Petrus Olai kirjeldusele taanlaste võitlusest Viljandi lähedal (muide, tema loo järgi saanud taanlased oma lipu Danebroge taeva kingitusena just siin) ning paigutas need sündmused Madist lääne poole hilisema Risti kabeli juurde. Aga kas see järellahing õieti üldse aset leidis, selle kohta on allikad sündmuse enese usutavusest hoolimata ebakindlad.

 

Sünged sündmused on kusagil siinkandis aset leidnud. Kui maa suudaks häält teha, küllap ta siis karjuks veel praegugi südantlõhestavalt. Õnneks on enamik inimesi, mina nende seas, esoteerilises mõttes parajad puutükid, sest vastasel juhul poleks võimalik rahu leida mitte kusagil Eestimaa peal. Praegune nüri vaimupimedus on lebo – käi ringi ja aina uudista meie minevikupärandit ning kui õhtu kätte jõuab, naase oma kõigi mugavustega koju ning unusta kogu valu ja vaev, mida möödunud põlved on pidanud läbi elama.

 

Aga vahel on hingele ikkagi vaja ka neid asju meelde tuletada.