Koknese ja tema Vetseke

Olles juulis pea nädalapäevad Masuuria suvise päikese all ujunud, ratastel ja jalgel pastoraalseid maastikke avastanud ning õhtuti loometööle pühendunud – ühesõnaga, puhanud – , pöördusime viimaks tagasi koduse Eesti poole. Jätan siinjuures vahele kõik need tosinad Lõuna-Leedu linnamäed, millest ma verd tilkuva südamega olin sunnitud mööda sõitma, ning jõuan oma jutuga eelviimasesse õhtusse, kui me läbisime viimased suurte metsade vahele kiilutud Põhja-Leedu külakesed (mis ilmselt olid seni veel ristimiskampaaniast puutumata jäänud; tõsi, asfalt oli nendele teedele siiski millalgi lähiminevikus jõudnud) ja sisenesime Läti territooriumile. Ka siin tuli sõita juba öö varjus läbi väheasustatud Seelimaa metsade tõmmatud nöörsirget teed, kuni viimaks tervitas meid tsivilisatsioon, täpsemalt Väina jõele rajatud Aizkraukle tamm. Veel mõni kilomeeter ning võisime tõdeda, et oleme hoolimata kõigest jõudnud turvaliselt oma reisi viimasesse öömajja Koknese linnas.

 

Koknese olin majutuspaigaks valinud üsnagi labasel põhjusel – olin seda nime lugenud ja kuulnud erinevates ajaloolistes seostes, ent paigast endast teadsin häbematult vähe. Tartu loos mängib Koknese rolli ühe oma valitseja, vürst Vetseke, meile teatud põhjustel läbi slaavikeelse kirjutustraditsiooni tuntud Vjatško läbi. Enim tema eluloole valgust heitnud Henriku Liivimaa kroonika sõnul kuulunud nimelt Vetseke CV-s töökohtade loetellu viimase reana aastatel 1223–1224 ka Tartu linnuse valitsemine. Seetõttu räägime temast hiljem veel lähemalt, aga Koknese enda lugu ületab muidugi pika puuga ühe inimeluea ning sestap tuleb alustada päris algusest ja seejärel jälgida, kuhu omadega välja jõuame.

 

Tänapäeval on Koknese alla 3000 elanikuga väikelinn Väina jõe põhjakaldal. Selle põhilised vaatamisväärsused koonduvad kenasse jõeäärsesse parki, kuhu viib meid ka käesolev muinasreisikiri. Siin on aastal 1687 rajatud kirik, on mõisakompleks, on puust ja kivist tahutud skulptuurid. Aga nende seas on linna ajalooliseks krooniks keskaegse linnuse varemed, mida pääseb mõistlikult sümboolse hinnaga pileti eest igaüks uudistama. Meie reisi viimasel hommikul tegime seda meiegi. Mis seal salata, oli õnnis tunne aeg maha võtta ning lihtsalt veidi Lätimaad nautida.

(Väina  on tõsiseltvõetav veekogu. Jõe kaldaile ehitati juba muistsel päevil palju linnuseid ja muid asju, teiste seas Koknese kants, mille müürid seal taamal valendavad. Enne nõukogude aega, mil veidi maad allavoolu ehitati üks järjekordne Väina hüdroelektrijaam, asus linnus palju kõrgemal jõepervel) 

Maaneemik Väina ja selle parempoolse lisajõe Pērse (ei, ma ei mõtle Läti kohanimesid ise välja) kohtumispaigas pakkus hüva looduslikku kaitset, sestap siia see kants püsti löödigi. Koknese lapsepõlv möödus esiajaloo kulisside taga, nii et tema sünniaastat keegi enam öelda ei oska. Arheoloogilised uuringud on püüdnud küll midagi laias laastus selgitada ja näiteks aastatel 1961–1965 kaevati selleks linnusel läbi 1128 ruutmeetrit. Varaseimad leiud pärinevad I aastatuhandest eKr ning meie ajaarvamise algusest. Võib-olla pärast mõningast pausi on siin tegutsetud alates 5. sajandist pKr ning aktiivne militaarkallakuga ajalugu kestis Kokneses võrdlemisi järjepidevalt 1701. aastani välja. Üks suurem arenguhüpe toimus millalgi aasta 1000 paiku, mil põhilinnusele ehitati külge eeslinnus. Arheoloogiliste leidude seas on lisaks ootuspärasele pudi-padile leitud omajagu käsitööle ja kaubandusele osundavad esemeid. Näib, et sellal areneski Koknesest midagi enamat kui vaid üks suvaline kants muinaslinnuste pikas anonüümses rivis.

(Tee läbi pargi juhatab varem või hiljem - kui õigeid radu valida - linnuse juurde)

(Pērse on valdavalt üsna kitsas ojake, ent kasvab viimase mõnesaja meetri ulatuses enne Väinaga ühekssaamist võimsaks veteväljaks)

 

(Väike arheoloogiline väljapanek Koknese linnuse piletikassamajas. Ehtepudinaid kas enne ristisõdijatega kokkupuutumist või otse nende ajal)

(Ka veidi militaarsemat kraami rauaaja lõpust ja keskajast)

12. sajandi lõpuks – 13. sajandi alguseks olid asjalood jõudnud nii kaugele, et Koknese linnus valitses omanimelist vürstiriigikest. Riik eeldab muidugi ka valitsejat, vürstiriik vastavalt vürsti. 1205. aastal, mil Koknese esmakordselt kirjaliku ajaloo huviorbiiti sattus – selleks juhtuski olema saatuse tahtel Henriku kroonika – , valitses linnust ja seda ümbritsevat maad Vetseke, Polatski vürsti õigeusklik vasall (või kuidas iganes seal ida pool neid suverääni-süserääni suhteid nimetati). Tema taustast pole suurt midagi teada. Vene allikad on teda pidanud Rjuriki soost Drutski (praegu Valgevenes) vürsti pojaks, lätlased on aga pidanud ka võimalikuks tema kohalikku, kas latgali või koguni liivi päritolu. Vetseke slaavi nimevariant Vjatško on Vana-Novgorodi murdevorm nimest Vjatšeslav.

 

Vetseke valitsusalune maa polnud just kuigi suur, eriti võrreldes naabri Vissewaldiga (ehk Vsevolodiga), kes valitses mitu korda suuremat Jersika vürstiriiki. Ka viimane oli tõenäoliselt mingil moel Polatskist ärarippuv. Praegu samuti Valgevene aladele jääva Polatski käpp ulatus ilmselt üsna laialt üle paljude latgalite ja liivlaste, kes olid mingil moel tema maksualused, aga muidugi polnud kõik see toona kuidagi võrreldav hilisemate idapoolsete imperialistlike hälvetega. Kohalikud võimumängud tundusid ilmselt juba toona kõigile osapooltele hoopis teistsugused kui praeguse aja jändamised. Kuidas Vetseke Koknese juhtpositsioonile sattus, seda me ei tea, küll aga on meieni jõudnud lugu sellest, kuidas ta oma võimu siin kaotas. Kui läänest tulnud ristisõdijad olid end piitsa ja prääniku abil Väina alamjooksul enam-vähem sisse seadnud, hakkasid nad üksteise järel ümbritsevaid maid endale haukama. 1205. aastal alistasid nad Aizkraukle liivlased ning kuna viimased olid Koknese lähinaabrid, sattusid vallutajad otsekontakti Vetsekega. Kahe poole vahel sõlmiti sellal rahu, mis etteruttavalt öeldes – üllatus-üllatus – väga pikaks kehtima ei jäänud. 1207. aastal tegi Koknese vürst kokkuleppe veel ka Riia piiskopi Albertiga, millega viimane sai poole tema niigi üsna kasinatest valdustest endale, kuid vastutasuks lubas piiskop Kokneset kaitsta lõunanaabrite leedukate ootamatute külaskäikude eest.

 

Ent hoolimata sõbralikest žestidest sattus Vetseke juba 1208. aasta varakevadel mingil põhjusel raksu Koknesest umbes 30 km allavoolu asunud Lielvārde vardja rüütel Danieliga (kroonika sõnul seetõttu, et ta tekitanud Danieli alamatele palju kahju), nii et viimase sõdalased vallutasid öö varjus Koknese linnuse ning võtsid Vetseke ja palju tema alluvatest vangi. Piiskop Albertile tuli see erimeelsuste omavoliline lahendamine paha üllatusena. Ta käskis vangistatud vabastada ning lepituseks kinkis Vetsekele ilusaid hobuseid ja riideid ning võõrustas teda hoolega. Lisaks saatis Albert mulluse lubaduse täitmiseks Koknesesse rüütleid, ammukütte ja müürseppasid, kokku 20 meest, et kants leedu-kindlamaks muuta. Võib-olla just siis hakkaski Koknese linnus endale puitkindlustuste kõrvale saama ka esimesi tõsisemaid kivimüüre. Aga sel korral jäi töö kiiresti pooleli…

 

Vetseke nimelt, kasutades ära piiskopi ja paljude ristisõdijate kevadisi lahkumiskavasid Riiast Saksamaale, korraldas Koknesesse saadetud piiskopi meestele kallaletungi just sel hetkel, kui need kuskil kraavis linnuse ehituseks kive murdsid. Kolm meest suutsid põgeneda, 17 aga tapeti ja heideti Väina unistesse voogudesse, kus nad lõpuks riialasteni triivisid ja kombekohaselt siiski maha maeti. Sakslastelt saadud hobused ja sõjariistad läkitas Vetseke Polatski “suurkuningas” Woldemarile (Vladimirile) koos kutsega tulla ja Riiale üks-null vormistada.

(Koht, millest sakslased nende jaoks õnnetul 1208. aastal Koknese uusehitiste jaoks kive murdsid, võis olla see vallikraav, mis eraldab vasakule jäävat linnuseala parempoolsest mitte-linnusest. Taamal sinab maaliline Pērse jõgi) 

Ootamatu süžeepöördena polnud piiskop Albert teps mitte kaugel Saksamaal, vaid istus koos paljude sõdalastega jumala tahtel Väina jõesuudmes vastutuule vallas. Kuuldused Vetseke sepitsustest jõudsid kiiresti temani. Tal läks korda paljusid algselt lahkumisele mõelnud ristisõdijaid veenda veel kord tagasi pöörduma; lisaks koondati abiväge Liivimaale jäänud sakslastest ja Riia kirikule ustavatest liivlastest. Sellise sündmuste käiguga polnud Vetseke jõudnud üldse arvestada. Kuna väljavaade küllaltki tugeva väega taplusse astuda ei tundunud sel hetkel ahvatlev, kogusid Vetseke sõdalased enda ja sakslastelt riisutud vara kokku, pistsid linnusele tule otsa ning läksid igaüks oma teed – kohalikud latgalid ja seelid metsade pelgupaikadesse, Vetseke ise aga kuhugi Venemaale pakku. 1209. aastal läks piiskop Albert koos suure sõjaväega Koknesesse ning “…leidis mäe enda mahajäetuna ja endiste elanike räpasuse tõttu täis usse ja madusid (‘vermibus et serpentibus’), käskis ja palus ta selle mäe puhastada ja uuesti korda seada ja laskis selle tugevate kindlustistega kindlustada ja ehitas üles väga tugeva linnuse…” (HCL XIII: 1) Osa linnusest jäi piiskopi meeste hallata, osa anti ristisõdijale Rodolfile Jerichow’st ja osa Mõõgavendade Ordule. Vahepealsed aastad kontrolliski Koknese linnust peaasjalikult ordu, kuni see läks 1238. aastal täielikult Riia peapiiskopi valdusesse.

(Riia piiskop Alberti ajal ja päris kindlasti ka tema järgsete sajandite vältel ehitati neemikule endiste puitrajatiste asemel keskaegsetele sõjandusnõuetele vastav kõvast kivist ja mördist linnus) 

Oma riigi maha jätnud Vetseke ajas järgneva 15 aasta jooksul asju, mis Henriku kroonika lehekülgedele ei jõudnud, kuid 1223. aastal tegi ta Liivimaa ristisõdade skenesse söaka comebacki, ehkki Koknese asemel hoopis meie vanas heas Tarbatus. Eestlased olid selleks ajaks jõudnud korraldada end juba kindlalt tundnud ristisõdijatele kiire ja hävitava vastuaktsiooni ning nad pea kõikjalt oma maadelt minema löönud. Peagi aga selgus, et sellest üksi ei piisa. Sakslased kogusid end ning võtsid riburadapidi linnuseid ja maid enda kontrolli alla tagasi. Viimaks oli mannermaal jäänud neist võtmata ainult Ugandi, mida sakslastel oli raske kätte saada, sest sinna olid ugalased kutsunud Novgorodist ja Pihkvast abi ning linnuseid, eeskätt Tarbatut, oli päris kõvasti tugevdatud. 1223. aasta lõpupoole otsiti Novgorodis sellesse Emajõe kalda äärsesse linnusesse kohapealseks valitsejaks välja just Vetseke, lubadusega, et ta saab enda võimu alla kõik need maad ja inimesed, keda ta suudab endale alistada. Kuni 1224. aasta hilissuveni suutis Tarbatu igasugustele sakslaste-poolsetele vallutuskatsetele kenasti vastu panna, kuid 15. augustil alanud ja mitu päeva kestnud piiramislahing osutus lõpuks kaitsjatele, sealhulgas Vetsekele endale saatuslikuks – umbes tuhatkond linnuses olnud inimest tapeti ning ellu jäeti vaid üks Suzdali suurvürsti alam, kes saadeti hobusel itta madina tulemustest teada andma.

 

Tartu lahingut kasutas julmalt ära nõukogude propaganda, kiites eestlaste ja venelaste relvavendlust võitluses saksa penirüütlitega jne jne. Ajastu sümboliks kujunes kirjanik Enn Kippeli teos “Meelis” ja sellest inspireeritud Olav Männi skulptuur “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a.”, mis siiamaani Tartus ühe kõrvalise künka otsas troonib. Nii et kummaline küll, kuid Koknese vürsti mälestus on Taaralinnas jätkuvalt elus.

(Sellel Tartus asuval propagandaskulptuuril on Vetseke/Vjatško liitlaseks saanud väljamõeldud kirjandustegelane Meelis. Kuna tegelikkuses Meelist ei eksisteerinud ja ta seetõttu vürstile abi osutada ei võinud, siis ei jäänud Vetsekel Tartu piiramislahingus üle muud, kui võtta vastu ränk kaotus ja surm) 

* * *

 

Koknese ise elas samuti jätkuvalt edasi. Linnuse juurde kasvas korralik alev, mis sai linnaõigused 1277. aastal. 14. sajandil kaasati Kokenhusen, nagu teda saksakeelses maailmas tunti, Hansa Liidu tegemistesse. Eduloole aitas tublisti kaasa soodne asukoht Väina veeres. 1420 sai linnast Riia peapiiskopi suveresidents ja 16. sajandil lausa üks põhilisi asukohti. Liivimaa sõda, Poola-Rootsi sõda ja Põhjasõda tegid linnusele ja linnale palju kurja, ent kui linnusemüürid jäid Põhjasõjas 1701. aastal õhkulaskmise järel lõplikult varemeisse, siis linn suutis pärast jamaaegu end 19. sajandil taas jalule ajada. Nii et kui Lätis pelgalt Riia lennujaama külastamine teid ära tüütab, siis võite ette võtta hoopis reisi Koknesesse ja ma luban, et näete palju kenamaid ja ajalooliselt huvitavamaid nurgakesi. Vetseke monumendi nägemise jaoks aga peate, jah, endiselt Tartusse tulema… 

(Koknese linnus kunagise kunstniku silme läbi, siis kui müürid veel terved olid)

(Riia peapiiskopid resideerusid Kokneses üsna sageli ja eks siis pidi linnuserahvas oma isanda jaoks pidevalt toa korras ja valmis hoidma)

(Põhjasõja algul vallutasid saksid Koknese rootslastelt, kuid juba 1701 nägid nad, et peavad taanduma, ning lasid linnuse vastu taevast. Midagi siiski jäi ka veel maa peale)