Süda-Eesti südamaadel

 

Päris eelmise aasta lõpuotsas oli mul kord autoga asja Tallinnasse. Jõulupuhkuse aeg tähendas piiramatut logelemisaega ja nii ei pannud ma endale seks päevaks muid kohustusi, kui et juba hommikupoolikul startida ning tee peal võimalikult palju põnevaid paiku külastada. Valge aeg oli sellal teatavasti paras defitsiit; tuli olla varakult jaol. Õnneks olin teinud piisava eeltöö, et endale huvipakkuvad kohad kaardil välja peilida. Huvipakkuvad kohad algasid sedapuhku umbes Paide joonelt. Nii et, kallid lugejad, tere tulemast taas Järvamaale!

 

Eelmine käik Süda-Eesti muinasradadele leidis aset enam-vähem aasta varem, tookord idapoolsel Järvamaal. Nüüd hoidsin lähemale Tartu-Tallinn maanteele, mis ausalt öeldes on muidu üks igavene tüütus ja nuhtlus, aga seekordne püha üritus muutis ta tunduvalt talutavamaks. Poole tee peal keerasin niisiis Paide peale ja päris linna külje all juba üsna peenikesele maanteele, mis juhatas mind Viraksaarele, peamiselt suvilatest koosnevasse asulasse. Külast põhja pool võimutsevad Kõrvemaale iseloomulikud metsad ja turbasood. Pahaaimamatu hing sõitnuks siin pahaaimamatult õigest kohast mööda, aga minul oli luureinfo ja Maa-ameti kaardirakendus ning seetõttu mõistsin õigest kohast mitte mööda sõita.

 

Noor võsa varjas hästi minu jahitud rada, mis talvele kohaselt veel ka koheva lume all peidus. Neitsilikku lumepinda tanksaabastega toorelt jäljerida tallates ukerdasin madala soometsa lävele. Kidurate mändide vahel jooksis justkui siht, lõppedes mõnikümmend meetrit eemal. Muidu üpris tavalisele paigale andis mõtte ja tähenduse sihi kõrvale püstitatud infotahvel. Olin jõudnud mitmesaja aasta vanusele sooteele.

(Plastmassist muinsuskaitsepost võiks osutada tähelepanu millelegi vanale, kuid ka tal endal õnnestub ümbrusega päris hästi kokku sulada)
 

Viraksaare sootee leiti 1985. aastal (ehk samal hooajal, mil mina ilmavalgusega esmatutvust tegin) kahe turbavälja vahelise kuivenduskraavi kaevamisel. Arheoloog Ain Lavi juhatusel võeti üsna harukordse leiu uurimine aasta hiljem ette. Uurijad puhastasid turbakihi alt välja umbes 18 meetri pikkuse teelõigu ning tuvastasid raudvardaga turvast torkides 600 meetrit teed alates Viraksaare voorest kagus kuni Palivere vooreni loodes.

 

Kuidas sooteed ära tunda, küsite. Kui tänapäeval on pehmel loodusmaastikul kulgemiseks levinuim lahendus laudtee, mille puhul on samblale ühtlase sammuga asetatud pakukeste vahele naelutatud pikuti lauapaarid, siis vanasti oli puitlaud saekaatrite puudusel kallim ja haruldasem (kirvega sai seda palgist tahvitseda küll, aga kujutage vaid ette valmistusaega). Selletõttu eelistati odavama lahendusena peenikestest põiki laotud puutüvedest varianti. Ehitusmaterjali pakkus nähtavasti sealsamas rabaveeres kasvav soomets, mille kaskedel ja mändidel polnud kunagi võimalust kasvada taevasteks laevamastideks või tüsedateks vundamendiparvepalkideks. Aga sootee jaoks olid nad kui loodud.

 

Radiosüsinikuproov ütles sootee algusajaks 16. sajandi teise poole, millest omakorda tubli pool oli täidetud verise Liivimaa sõjaga. Järvamaa koos Paide linnuse ja linnaga pidi korduvalt taluma Vene rünnakuid ja piiramiskatseid (1573. aasta alguses leidis seal oma õiglase lõpu Ivan Julma parem käsi, opritšnina juht Maljuta Skuratov – tehku põrguleegid talle talumatut kõdi…). Sellepärast oli ümbruskonna talupoegadest üsna mõistlik tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning ehitada salatee Prääma raba varjulistele soosaartele, et vaenuväe lähenemisel tasahilju peitu kaduda. Arvatavasti kaeti palksillutis konspiratsiooni huvides turba ja samblaga ning lasti tal aastate jooksul täitsa kinni kasvada. Kes tee sihti tundis, astus julgelt mööda sood, kohalikke saladusi mittetundev võõras aga kas ei teadnud üldse proovima hakatagi või siis võis ta hõlpsasti õigelt teelt kõrvale kalduda ning ühel heal hetkel end keset märga laugast leida, vääramatult turbasambla ja huulheina võrgutavasse embusesse imendudes.

(Pruunid infotahvlid on ikka väga tänuväärsed teadmiste jagajad paigust, mis muidu märkamatuks jääksid)

Küllap läks tee asja ette, sest palke on rajale laotud teadaolevalt vähemalt kaks korda. Sellest annab meile aimu üks teine dateerimisviis, mida kasutatakse piisavalt hästi säilinud puidu korral (ja soos see tõepoolest säilib). Dendrokronoloogia saab puu aastarõngaid lugedes teada, millal ta kasvama hakkas ja millal maha raiuti. Viraksaare tee jaoks on puid langetatud näiteks aastatel 1567 ja 1592, aga uurijate meelest võis rada olla kohalikel tuntud ja vajadusel kasutatav ka 17. ja 18. sajandil. Liivimaa sõjale järgnes ju õigupoolest terve rida konflikte, nii et kõnnumaa peidupaigad püsisid vajalikud pikka aega. Isegi kui parajasti valitses rahuaeg, oli mõistlik salarajad korras hoida – vaeseks rüüstatud maal püsis üleval relvastatud röövsalkade või ka nakkushaiguste leviku oht ning iga sellise jama lahenduseks on alati olnud varjumine metsa- ja soovaimude valdustesse.

 

Minu külaskäigu ajal kattis avatud sillutiselõiku harras jõululumi ning teest polnud näha vähimatki. Tahtsin sellest hoolimata üle kõige vanade palkidega kohtuda ning ainus võimalus oli püüda nad lume alt pisut välja kaevata. Tehtud-mõeldud! Tuustisin nagu peni kohevas lumes, kuni minu meeldivaks üllatuseks paljastusid pohlavarte ja muu taolise sambla- ja puhmarinde seas mõned kumerad palgiseljad. Selge pilt, olin saanud oma tahtmise ning pärast neile pai ja pildi tegemise kraapisin lume tagasi peale. Las magavad rahulikult oma talveund!

(Kolm varauusaegset palginotti leidsin ma lume alt üles. Püüdke nad pildi pealt ära tunda!)

 

* * *

 

Oli aeg edasi minna. Paide lähistel leidub vanaaegsete maastikuelementidega kohti veel, näiteks Tarbja külas. Viraksaare sooteest on siinsed muistised, kaks rooma rauaaegset kivikalmet, tubli tükk maad vanemad. Mõlemad kalmed on üsna kenasti ligipääsetavad ning teineteisest mitte just üleliia kaugel.

 

Kõigepealt läksin kalme juurde, mis asub Tarbjat läbivast põhiteest põhjas, aiamaalappidele pühendatud maa-ala servas. Matusepaika kutsutakse Miku kalmeks samanimelise maaüksuse järgi. Põhja poolt möödub külast ja kalmest lähedalt Pärnu jõgi. Miku kalmet kaevas aastatel 1905–1907 Paide saksa selts, leides siit viis tarandit ja umbes veerand tuhat esemeleidu. Nende põhjal selgus, et kalme on rajatud 3. sajandil pKr ning kuna tegemist oli püsiva ehitisega, siis kasutati seda matmisteks ja võimalik et muudekski rituaalideks sadu aastaid, II aastatuhande alguseni välja. Kalme ise on endiselt omal kohal, kivid reas, puud peal ja muinsuskaitsepost püsti.

(Esmakohtumine Tarbja Miku kivikalmega)

(Suured tarandite piirdekivid turritavad lumest ja kulukõrtest kõrgemale)
 

Kui uue aja maju ees ei oleks, siis võiks Miku kalmelt kerge vaevaga näha, mis teisel kalmel toimub – linnulennult on nad teineteisest vaid 350 meetri kaugusel. Tarbja Kalamehe kalme asub teest lõunas, suht kohe koolimaja kõrval ning temagi peal kasvavad puud. Harri Moora ja Evald Tõnisson koos oma tööväega kaevasid Kalamehe kalmet aastatel 1958–1961 ning asja viis lõpule Tanel Moora 1964. aastal. Sealsed sammaldunud kiviread on aga palju paremini äratuntavad, sest nad jäeti pärast arheoloogilisi kaevamisi väljapuhastatult paigale. Tänu uuringutele võime tedagi lugeda tarandkalme soosse.

(Tarbja Kalamehe kalme on selline kena fotogeeniline... Oot, tegelikult on need puud, mis tähelepanu endale röövivad. Kalme on see madal asi puude all)

(Lähemalt vaadatuna on ka kalme ise päris kaunis, rohelised kivid nii- ja naapidi reas. Ristkülikulised tarandid laoti maha enamasti põhja-lõunasuunaliselt ning üksteisega külgnevad nad pikema küljega ida-läänesuunaliselt - kui ma suutsin nüüd piisavalt selgelt väljenduda)
 

Kaevamistulemused on andnud võimaluse tuvastada mõnegi seiga kalme kasutusloos. Esmalt oli maapind puhastatud tulega (justnagu aletades), alles seejärel hakatud kive kokku kandma. Kes seda nüüd nii täpselt teab, kas kalme kolm tarandit ehitati valmis ühe soojaga või aastate jooksul, igatahes täideti need ajapikku kõige vajalikuga – raudkivide, põletatud surnute luutükkide ja väikeste asjadega. Viimastest oli kõige rohkem potikilde, aga tarandkalmetele tüüpiliselt leidus ka erinevaid ehteid, nagu sõled, helmed, kaelavõru, spiraaltorud, karjasekeppnõelad, käevõrud ja sõrmused. Kogu selle edevuse laada kõrval olid ka mõned tõsiseltvõetavamad asjad, näiteks noad, jahujahvatamiskivid, õmblusnõel, kirvekatke ja poolik luisukivi.

(Veel üks vaade läbikaevatud Tarbja Kalamehe kalmele)
 

Kalamehe kalme leiud jagunevad ajaliselt kahte perioodi. Esiteks 3.–5. sajand pKr ehk tarandkalmete kuldaeg Eestis (neid ehitati sellal tõepoolest palju) ning pärast sajanditepikkust tühjust leiumaterjalis ka 11.–13. sajand. Justkui oleks tarbjalased pärast pikka unustust hakanud äkitsi taas vanu paiku ja retromatuseid au sees pidama. Kõike me muidugi ei tea; vahepealne paus võib sama hästi olla tingitud – teoreetiliselt rääkides – 6.–10. sajandil valitsenud arusaamast, et surnutele ei lähegi hauapanuseid eriti vaja. Ja et seetõttu neid kalmesse ka ei pandud.

 

Võib ka olla, et muutused kalmete kasutustavades kõnelevad meile hoopis mitmekülgsemat lugu Järvamaa ja laiemalt kogu Muinas-Eesti ajaloost. Rooma rauaaeg jätab mulje kui võrdlemisi jõukas ja stabiilne ajajärk. Järjest rohkem peresid suutis endale teha isikliku monumentaalmausoleumi (mis see kivikalme muud ikka oli). Pärast Tarbjat käisin vaatamas veel paari usutavasti samaaegset matusepaika Eivere lähistel Leedu asunduse väljadel. Tarbja kalmetega sarnaselt asusid nemadki keset avatud kultuurmaastikku, kuid lausikule Tarbjale vastandusid Leedu kivikalmed oma asukohaga kõrgematel küngastel. Surnute matmisel ja muude suguvõsa rituaalide ajal võis olla päris ülev tunne kaugusesse vaadata ja oma toimingute tähtsust tunnetada. Arheoloogiliselt kaevatud Leedu kalmeid minu teada pole.

(Eivere küla Leedu asunduse kalmetest lõunapoolsem asub otse keset künkaharja. Kuna ta asus üsna lähedal ühe talu hoonetele, siis ei söandanud ma igaks juhuks päris peale ronida)

(Teisele Leedu kalmele teise künka lael oli juba palju julgem rühkida, sest ümberringi laius vaid lage lumeväli)

(Põhjapoolsema Leedu kalme pealt näeb kenasti ära lõunapoolsematki. Viimane asub silmapiiril keskpaigast terake vasakul)
 

Rooma rauaaja hauapanuste seas valitsesid ehted. Tarbeesemeid veidi oli – nagu Tarbja Kalamehe kalmegi puhul nägime – , aga relvi peeti teispoolsuses küll liigseks. Eks seegi viitab justkui rahuaegadele, kus probleemidele leiti vahel teisigi lahendusi kui vaid odaga vehkides. Millalgi 5.–6. sajandi jooksul aga tuuled muutusid. Uute korralike tarandkalmete ehitamine lõppes ning senistesse enam nii tihti hauapanused ei jõudnud (lisaks Tarbja Miku kalmele on Järvamaal kaevatud kivikalmetest erandiks vaid Koeru lähistel Preedi Kuningamägi, kust on leitud ka keskmise rauaaja asju. Seda paika loodan samuti mitte väga kauges tulevikus väisata). Kas neisse üldse enam maetigi? Vana elukorralduse hääbumises on nähtud erinevaid põhjuseid. kindlasti mängis oma osa kaugel lõunas mäslev rahvasterännuaeg, mis Lääne-Rooma lõpuks täielikult ära pilbastas, nii et seni tervet maailmajagu kattev kaubandus- ja suhtlusvõrgustik lagunes.

Torm võis tabada ka meite enda maad. Mitmed teadlased on näpuga näidanud õnnetule 536. aastale, mil mingi vulkaani (kandidaate on enam kui üks) purse paiskas põhjapoolkera atmosfääri nii palju sodi, et isegi päike ei pääsenud suvel tavapärase jõuga särama. See tähendas üleüldist ikaldust, mis omakorda tähendas kehvemat toidulauda, mis omakorda tähendas nõrgenenud rahvastervist ja see omakorda haigestumise ja suremuse tõusu. Võite kindlad olla, aastad 2020–2021 olid toonase kõrval kui jalutuskäik paradiisiaias. Taastumiseks aega ei antud, sarnaste tagajärgedega vulkaanipursked toimusid veel aastatel 539–540 ja 547. Tulemuseks ei saanudki olla muud kui totaalne …noh, jama, viisakama sõna puudumisel. Arvatavasti jõudis meilegi vahemikus 541–549 Vanas Maailmas möllanud Justinianuse katk ning kindlasti tuli ette röövimisi, tapmisi, sõda ja muud vägivalda. Sest inimesed käituvad kriisisituatsioonis erinevalt ja mõned neist valivad vägivalla tee. Olen kindel, et rabasaared kulusid toonagi pelgupaikadena korduvalt marjaks ära.

Õigupoolest on lausa ime, et maarahvas siin Eestimaa peal üldse alles jäi…

Ent ta jäi. Lõpuks, pärast kaotusi ja ohvreid, läks elu omal moel edasi. Uued ajad hindasid ellujääjaid ning ellu jäid tugevamad. Vast sellepärast paistavad rooma rauaajale ja rahvasterännuajale järgnenud eelviikingi- ja viikingiaja kohati veel lünklike jälgede seas eriti silma linnused (tõsi, Järvamaa on nende poolest kasin) ja sõjariistad matusepanustena. Aga ka vana, möödunud ilm tuletas suurte kivikalmete näol end ikka ja jälle meelde. Meenutas, et kunagi valitsesid ajad, mil põlised suguvõsad rajasid endale igavesi asupaiku, kus ka pärast teispoolsusesse lahkumist oma valdusi valitseda. Nii matsid ka hilisemad põlved endid mõnikord nende vägevate kiviridade vahele, et saada osa varasemate mälestusest ja aust. Ja eks meenutavad need muistsed pühapaigad nüüdki kaua-kaua tagasi olnud päevi ja inimesi.

(Eivere Leedu kivikalme on praegugi päris silmapaistev maamärk kesk avatud kultuurmaastikke)