Verevi kivikalme(d)

 

Tänavune talv oli lühike ja heitlik, poriga õnnistati meid rohkem kui korraliku suusalumega ning isegi siis, kui valge lumevaip viimaks maad ja metsad hellalt katnud oli, õnnestus mul poole sellest ajast tõvevoodis apaatselt lakke vahtida. Aga inimloom ei jaksa ometi ka sombuste nutuilmade kuudel lõputult ühes kohas passida. Ühel jaanuarilõpulisel laupäeval põgenesin mõneks tunniks kodulinnast, põues pekslemas tung näha oma silmaga veel mõnda ilmas nägemata imeasja.

 

Sõitsin esmalt õhtu suunas – Tartust viib sinnapoole kõige sirgjoonelisemalt Viljandi maantee –, kuni kuskil pärast Väike-Rakket hakkas silm otsima ärakeeramist paremale. Kõvakatteta tee oli küll omajagu märg, kuid siiski piisavalt tahe, et sõiduautoga kohalikke liiklemisolusid mitte hullemaks ajada. Siin, suurest teest kõrval elab oma elu Verevi küla. Tema ajalugu võib küllap mõõta aastatuhandetega, sest siit on teada mitu tunamöödunud aastatuhandest pärit kivikalmet. Kaht neist – Verevi-Läätsat ja Verevi-Sandimärdit – kaevati 1930. aastatel, veel vähemalt kolm kalmet hävitati millalgi 1920. aastate alguses. Mina käisin vaatamas külasüdamest põhja pool metsaservas asuvat Sandimärdi kalmet, kuna Läätsa talu maadel olevast kalmest pole praeguseks ilmselt midagi alles jäänud (igatahes muinsuskaitse all teda enam pole). Marta Schmiedehelmi 1931. aasta kaevamisandmete põhjal olnud see aga eri suuruses kividest kokku kantud üsna korratu lade, milles oli raske ära tunda tarandkalmetele muidu nii iseloomulikku mõistuspära. Kivide vahel oli peaasjalikult põletatud, veidi ka põlemata inimluid, samuti keraamikatükke (nende seas ainult üks riibitud pinnaga kild), ambsõlg, spiraalsõrmus, käevõru, paar noatera ning nipet-näpet muid panuseid. Kivide suhtelise korratuse ja leidude põhjal on arvatud, et Läätsa kalme rajati 5. ja 6. sajandi vahetuse paiku ehk rahvasterännuajal. Võib-olla temasse pärast 6. sajandit enam eriti inimsäilmeid ei maetudki.

(Verevi Sandimärdi kalme paistab Maa-ameti kaardil sinipunase mummuna. Siin on ka ära näha Võrtsjärve ja Suur-Emajõe suhteline lähedus, millest paiga peal lonkides niisama lihtsalt aru ei saanud)

Sandimärdi talu mail asuva kivikalmega on üsna mitmes mõttes teistsugused lood. Esiteks on ta maastikul endiselt olemas ja nähtaval ning temani jõudmiseks ei pea kellegi tagahoovisid pidi luurima. Kõnnid vaid pisut mööda metsateed ja seal, sügavrohelisest istutatud kuusikust ümbritsetult ta asubki. Teiseks on Sandimärdi kivikalmel Harri Moora 1932. aasta kaevamistel tuvastatud vähemalt kaks kõrvutist tarandit – nelinurkset kivimüüri, mis on tüüpilised suuremale osale Eesti rooma rauaaja matusepaikadest. Mina neid tarandeid muudest kividest üleliia hästi ei eristanud, ent selle võib puhtalt ka minu diletantluse kaela määrida. Vilunud teadlased on aga Sandimärdis ära tundnud veel ühe kivirea, mis näiteks põhjaküljes tarandeid piirab. Selleski pole tarandkalmete ehituskunsti jaoks midagi lõputult harukordset. Tarandeid ja muid müüre ümbritsesid igas suunas veel kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad kivid, mis kokku veetud ilmselt nii süle kui härgadega.

(Vegetatsioonihooajal olnuks Sandimärdi kivikalme leidmine võsas paras vaev, aga pehme jaanuarikuu ei suutnud minu eest midagi varjata)
 

(Ja kui muidu oleks veel kahelnud, siis vana kooli muinsuskaitsetahvel paneb kõik vastuvaidlematult omale kohale)

Surnud olid Sandimärdi kalmekivide vahele jõudnud lõviosas põletatult. Vaid ühest kalme nurgast leiti kaevamistel ka üks põletamata luustik. Esemed jagunesid vanuse poolest päris pika ajavahemiku vahele. Päris rooma rauaajast, mil matusepaiga ehitamise raske töö ette võeti, pärinesid vaid kärbissõlg ja mõned kuldfooliumiga klaashelmed. I aastatuhande keskel ja teisel poolel matmine ilmselgelt jätkus – neist aegadest kõnelevad rauast kirves, ovaalne tuluskivi, spiraalsõrmus ja ehk veel midagi (infot Sandimärdi kalme leiumaterjali kohta on muide kirjandusest maru raske kokku kraapida). Ka veel II aastatuhande alguses sängitati mõned teise ilma suundunud verevilased siia (näiteks seesama põletamata skelett). Millal valiti Sandimärdi kalme viimast korda kellegi viimaseks puhkepaigaks? Keskaegseid leide minu teada sealt enam leitud pole, nii et arvatavasti võib piiri tõmmata kuhugi sinna 13. sajandi kanti.

(Ükskõik, mida me tagantjärele muistsete uskumuste kohta võtame arvata, igal juhul peeti õigustatuks kõvasti pingutada, et kalmesse saaks palju suuri ja raskeid kivimürakaid)
 

(Mõnes kohas võib justkui aimata kivide ridu, aga siis jälle kaob järg käest ning nöörsirge joone asemele tuleb lainetamine ja käänutamine. Müstiline paik...)

Neil kaugetel aegadel polnud Sandimärdi kivikalme kindlasti metsa rüppe kasvanud, vaid nii nagu võime eeldada paljude sarnaste kalmete paiknemisloogika põhjal, paiknes põldude ja väljade vahel, eluasemetest silmsideme kaugusel. Isegi siis, kui kalmesse enam uusi matuseid peale ei tulnud, säilis mälu paiga erilisusest kindlasti veel põlvkondi. Mõistagi aitasid kividki mälul ala püsida – ilmselt just selleks otstarbeks nad olidki omal ajal sinna higi ja vaevaga kokku toodud.

(Suurte kuuskede vahel on hämar, kalmease tõmbab nende kõrval kontrastselt kogu valguse endale)
 

Kärsitu nagu ma olen, tõttasin peagi edasi lääne poole. Järgmine muinasreisikiri, kui see varem või hiljem ilmub, kõneleb juba Sakalamaa mälupaikadest, kus ma järgmised tolle päeva luusimised ette võtsin.