Linnamägede triptühhon, osa 3: Kuusalu Pajulinn

 

1. september on teadmistepäev. Tublid lapsed alustavad siis uut kooliaastat (välja arvatud need, kellel on see tõstetud mõnele teisele lähedasele kuupäevale), minusugused aga suunduvad otsejoones sohu. Jah, nii see tõepoolest sündis ning ei kusagil mujal kui Harjumaal, Kuusalus. Kuusalu on Eesti aja- ja kultuurilukku raiutud mitmetel põhjustel, aga üks neist on vaieldamatult Pajulinn, meie väheseid tõelisi soolinnuseid. Pole midagi tavalisemat kui leida muinaslinnuseid mõne kena järskude nõlvadega künka pealt ning alati ei pea nõlvad selleks isegi teab mis järsud olema. Linnus kõrgema ja kuivema koha peal kõlab maailma kõige iseenesestmõistetava asjana. Kuusalus on seda loogikat tugevasti eiratud: ehitustöödeks valiti eriliselt pehme pinnasega madal lodu, kus tuli enne kõike muud plats kuidagimoodi ära stabiliseerida, et see esimese nädalaga päris turba sisse ei upuks. Muinas-kuusalukad tulid ülesandega tegelikult päris hästi toime. Aga kõigepealt mingem jutuga paar sammu tagasi, et algus oleks rohkem alguse moodi.

31. augustil käisin Tallinnas ühes toredas raskemuusikaklubis ühe toreda raskemuusika-ansambliga lavakehana esinemas (lavakeha on see tüüp, kes pole bändi põhiliige, aga kelle osalemisest võiks kontserdil justkui mõneti kasu olla). Hilisõhtul ei hakanud me tagasi Tartusse kolistama, vaid valisime öömajaks Tallinnast umbes 40 kilomeetrit itta jääva Kuusalu, kus meil olid omad inimesed ees ootamas. 13. sajandi alguspoolel koostatud Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu põhjal teame, et enne ristisõdu asus selles kandis üks kolmest Revalamaa kihelkonnast Rebala (Reppel). Sama nime kandis muide ka Revalaga piirnev loodepoolseim Virumaa muinaskihelkond. Ju nad olid siis omavahel kuidagi sõbrad või miskit. Revala Rebalas on muistiseid teada päris palju, juba kiviajast saati, ning pronksiajal leidis Revala rannikulähedastel loopealsetel aset esimene tõsisem üleminek metsarahvast maarahvaks – isegi kui nad praeguste teadmiste põhjal polnudki soomeugrilased, vaid pigem üle mere Skandinaaviast tulnud inimesed.

(Kes veel ei tea, siis Kuusalu on alevik praeguse Harju maakonna idaosas ning paikneb, nagu siit Maa-ametist pärit kaardilt näha võib, otse punase täpi kohal)

1. septembri hommikul Kuusalus virgudes oli mul piisavalt aega, et väisata kohalikke vanema ajaloo tunnismärke ning esimene, mis minu teele jäi, võib olla otse seotud vanema metalliaja Skandinaavia päritoluga rahvaga. Sest ühtäkki osutas pruun silt tee kõrval Lauritsakivile. Kiusatus sai minust kerge vaevaga võitu (ega seal erilist dilemmat tekkinudki) ning kepslesin kui kitseke teepervest üles, et huvitava nimega loodusobjekt üle vaadata.

Kivi oli väga kena, selline paras graniidilahmakas, mille peale mahtunuks mitu täiskasvanud inimest istuma. Aga parem on siiski seda mitte teha, sest sel juhul jääks sootuks kahe silma vahele terve ansambel kivi pinnale toksitud süvendeid. Nende seas on paarkümmend väikest madalat lohukest, mis meie praeguste parimate teadmiste kohaselt võivad pärineda I aastatuhandest eKr või ehk veel I aastatuhande algusest pKr-ki. Põhja-Eesti rannikuvöönd on taolisi lohukive täis, aga neid on mõneti leitud ka Lääne-Eestist ja sisemaalt. Kividele lohkude toksimine on juba alates nooremast kiviajast olnud väga laialdane komme Skandinaavias, mistõttu näibki, et see on Läänemere idakaldale jõudnud koos meretaguste tulnukatega. Lohkude tegemise juurpõhjused on vajunud unustuste hõlma, kuid et lohukive leidub peamiselt vanade põllumaade vahetus naabruses, on uurijad oletanud nende taga viljakusmaagilisi toiminguid.

(Lauritsakivi on mitmekülgne)
 

(Kui muidu võib lohkude leidmine kivi pinnalt veidi väljakutseid pakkuda, siis kellegi hea inimese ohvriand aitab selles vallas paremini orienteeruda)

Lohkude kõrval on Lauritsakivil aga teisigi toredaid, ilmselt hulga uuemaid kujundeid. Esiteks võib kivi pealt leida väikese risti – see meenutab kangesti piirikivi tähist. Siis on kivi ühel küljel kaks ristatud piiskopisaua (natuke nagu käärid), teisel küljel aga omapärase käepidemega resti kujutis. Minusugusele võhikule üsna enigmaatilised sümbolid, aga teadjad on neist osanud välja peilida, et Lauritsakivi võis olla keskajal piiritähiseks Ojamaal Roma kloostrile kuulunud Kolga mõisa ning Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku vahel. Roma kloostri pitsatilgi kujutatakse ristatud piiskopisauasid ning Püha Laurentiuse üheks sümboliks on just praerest, millel pühamees olla Roomas keiser Valerianuse käsul 258. aastal surnuks piinatud. Eesti rahvapärimuses on Laurentiusest saanud tule ja põletamisega seotud tegevuste kaitsja, tema mälestuspäeval lauritsapäeval 10. augustil oli vanasti keelatud tuld teha.

(Piiskopisauad. Või käärid)
 

(Seda kujundit on tõlgendatud kui küpsetusresti. Püha Laurentiust olla parasjagu sellel piinatud, kui ta äkki hüüdnud: Olen juba küps. Keerake mind ümber!")

Piiritähise oletust toetab ka Lauritsakivi rööpnimi Rajakivi. Kivi kõrvalt leiti 1970. aastatel päris ulatuslik asulakoha kultuurkiht, mis on keraamikakildude põhjal dateeritud I aastatuhande lõppu ja II aastatuhande algusesse. Ilmselt on tegemist sellesama 25 adramaaga Kusala külaga, mida mainib Taani Hindamisraamatu Suur Eestimaa nimistu.

(Taga on Lauritsakivi ja sellele pühendatud sildid, asulakoha silt aga on parajasti veidi väsinud ning puhkab kivi najal põõsa vilus) 

Pajulinn polnud enam üldse kaugel, aga temani pääsemine osutus siiski parajaks matemaatikatehteks. Proovi, millise nurga alt tahad, ikka tuleb ragistada läbi noore märja taimestiku. Kunagi mäletati, et linnusele viis salarada (võib-olla pakktee), ent mina sellele enam panustada ei saanud. Mul oli alguses õrn lootus hoida oma kerged suvised käimad kuivad ning selleks puhuks olin nad koguni jalast võtnud. Ent mõnekümne meetri järel pidin nad siiski edasiliikumise ja jalgade turvalisuse huvides pühale üritusele ohverdama. Õnneks taipasin vähemalt sokid taskusse panna, nii et need jäid mul tõepoolest kuivaks. Kõikidest takistustest hoolimata jõudsin ma siiski ühel ilusal hetkel Pajulinna.

(Keskmisest niiskem metsatukk palistab praegugi Pajulinna asukohta)

Ma pole Kuusalu maastikega sedavõrd tuttav, et teaksin täpselt, kas ja kuidas siin linnuse-kõlbulike küngastega lood on. Nii ehk teisiti otsustasid linnuseehitajad üsna madala padu kasuks – sellest siis tema nimed Pajulinn, Linnapaju või Linnapao. Kokku võeti objekti alla umbes 3500 ruutmeetrit, millest siseõu 2000 ruudune. Õu piirati enam-vähem ovaalse kivivalliga, aga et viimane pääseks loodusseaduste vääramatul tahtel uppumissurmast, asetati valli nulltsükliks maapinnale hagu ja noorte mändide palke, valli väliskülje alla paiguti ka jämedamaid okslikke palke. Nende peale laotigi 4–5 meetri laiune kivimüür, mis kunagi ulatunud täisinimesele rinnuni, praegu aga joonistus vaevalt poole meetri kõrguselt ümbritsevast rohelusest välja. Vahepealsete aastate jooksul on tubli jagu Pajulinna vallist muudeks ehitusteks kasutatud. Nii nagu eelmises muinasreisikirjas itkesin ma Vooru linnamäe kurvapoolset saatust, tuleb sama teha ka Kuusalus. Hea veel, et niigi palju on alles jäänud.

(Stiilivaade Kuusalu Pajulinnale. Soolinnused on üleüldse harv ja karm kategooria, millega nalja pole)
 

Vallijäänustel ukerdades hakkasid siin-seal silma rohu seest välja turritavad müürikivid. Õnneks oli vall hiljaaegu puhtamaks niidetud; vastasel juhul oleksin pidanud teda hakkama otsima võitmatu angervaksatihniku (Filipendula invicta) alt ning siis võrdunuks mu eduvõimalused rasvase nulliga. Küllap oli kivimüür algselt varustatud ka puitkindlustustega, kuid nende aeg oli ammu mööda läinud.

(Ringvall on puhtamaks niidetud ning paistab seetõttu koguni ümbritsevast välja)

Kust ma üldse tean kõnelda vallialusest haost ja palkidest, kivimüüritisest ja muust säärasest? Kas läksin ma tumedate jõudude teenistusse ning lõin Muinsuskaitseameti loata pühal mälestisel labida maasse? Ei, vähemalt sellistele pahedele ma ei andu. Lugu on hoopis nii, et muinas-kuusalulaste ja minu vahele jääb veel üks oluline isik. See oli arheoloog Marta Schmiedehelm, kes Pajulinna 1936. aastal päris ametlikult ja teaduslikult uuris. Just tänu tema ekspeditsioonile võtame meiegi õiguse väita üht-teist linnusest ja tema ajaloost.

Leide andsid kaevamised päris vahvalt: jäme- ja peenkeraamikat, millest muist kaunistatud mõigaste, siksakkide, lainejoonte, nöörivajutiste või augukestega, mõni luisu- ja jahvekivi, paar helmest, valamisvorm ning ebaselge otstarbega sarvest teravik. Arheoloog hindas toona Pajulinna eksistentsi 11. sajandisse, kuid tegelikult võis ta olla rajatud ka juba 10. sajandil. Esemete kõrval saadi terve ports loomaluid, mis kuulusid eranditult koduloomadele – veistele, sigadele, lammastele, kitsedele ja koertele. 

Need on toredad, aga ühe viikingiaegse linnuse jaoks tavapärased leiud. Siiski paistab Kuusalu Pajulinn välja ka millegi erilisega. Nimelt sattus Marta Schmiedehelm otse ringvalli kõrval linnuse siseõues korralikule viljaterade lademele. Mitme meetri laiuses ja 10–20 cm paksuses viljakihis leidus otra, rukist ja nisu, ühes kohas ka hernest. Paiguti oli vilja all kasetohutükke, mis olid nähtavasti laotatud sinna niiskusetõkkeks. Tundub, et selles kohas vallimüüri kõrval asusid linnuse viljalaod. Muid selgemaid jälgi hoonetest ei saadud, kui mõni otsast teritatud ja maasse rammitud puuvai välja arvata. Kultuurkihti kõikjal ohtralt vürtsitanud söetükikesed jätsid vägisi mulje, et linnusel on olnud järsk ja otsustav finaal, mille käigus pea kõik, mis sai tuleroaks minna, seda ka tegi. Aga kes tegi…

(Linnusehoovi katab kõikvõitmatu angervaks. Tema all võib oletada turvast ja turba all omakorda viikingiaegset kultuurkihti koos kõige kaasnevaga. Kultuurkihi all? Veel turvast!)

Uuestisündi Pajulinn ei näinud. Nii, nagu ta oli kunagi ehitatud sooturba peale, hakkas turvas aasta-aastalt pakseneva kihina katma ka inimtegevuse jälgi. Just tänu turba vett imavale ja säilitavale loomule ongi nõnda hästi aastasadu püsinud linnusesse kogutud teravili, herned ning vallialused puuparved. 

Kuusalu ise päris hukatusse siiski ei langenud. Vahepealsed aastad on küll ehk veidi segased – näib, et linnusega liidus olnud avaasula püsis oma koha peal edasi ja kasvas isegi päris suureks – , kuid 13. sajandiga kaasnenud Eestimaa ristiusustamine tõi siia uued nähtused. Tsistertslaste Ojamaa Roma klooster, kes oli läheduses saanud enda käsutusse võimsa Kolga mõisa, ehitas vanast linnusekohast veidi üle poole kilomeetri lõuna poole kiriku. Hilisema rahvapärimuse kohaselt olnud ehitusmeistriks Laurentius ehk Laurits ise, kelle kohalikud paganad heast peast surnuks põletasid. Tapatöö sündinud otse Lauritsakivi peal, pühamehe tuhk toimetatud hiljem Rooma linna. Seda, et piibellikud ja teised antiiksed usujuhtumised vanarahva meelest sageli otse meie koduse Maarjamaa pinnal sündisid, tuleb folklooris vahel ikka ette. Küll on siin kõndinud Jeesus ja Maarja, küll Ristija Johannes ja Püha Nikolaus. Lauritsa põletamine otse Kuusalu vanal lohukivil poleks mingi erand.

(Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku seni viimane ilme hõlmab erinevaid nukumajalikke soppe ja lisandusi)
 

Kuusalu kirik on oma ca 750 eluaasta jooksul näinud korduvaid ümberehitamisi, sõjaaegadel ka purustusi. Kapitaalsem uuenduskuur toimus aastatel 1889–1890, mille käigus tehti paisunud koguduse jaoks hoonesse ruumi juurde. Pajulinnast tagasi marssides jäi kirik otse tänava äärde. Ei teagi, kas asi on valgeks lubjatud seintes ja punastes kivikatustes või milleski muus, aga kirik-pastoraad ansambel jätab praegu kuidagi saksaliku või koguni prantslasliku mulje. Väike lääneeuroopaliku õhustikuga saareke keset ürgvana Revalamaad.

(Kirikumõis ehk pastoraad on sedavõrd heas korras, et justkui polekski Eesti)
 

Põhja-Eesti rannikuvöönd on ajalugu nii täis, et lausa kidiseb. Kui kõrgemad jõud lubavad, siis satun varem või hiljem oma ringituuseldamistega taas sinna ning küllap siis ka midagi kirja panen. Aga võib-olla jääb enne mõni muu maanurk tee peale. Mis järgmiseks? Küllap saame teada.

Linnamägede triptühhon, osa 2: Vooru linnamägi

 

Suvi ja linnamäed! Ainsana suudavad selle muidu ületamatu kombinatsiooniga võistelda vaid sügis ja linnamäed, tali ja linnamäed ning kevad ja linnamäed. Neist igaühel on omad voorused, aga antud triptühhoni teises osas, mis pühendet Vooru linnamäele Mulgimaal, tahan laulda kiitust just suve eelistele meie muistsete kantsidega sõbrunemisel. Juuli algul oli mul õnne elada tavapärasest rahmimisest veidi rahulikumat elu ning seetõttu jagus vahel aega ka mõne kodumaa nurgakese avastamiseks. Ühel ilusal päeval toppisin jalgratta autosse ning sõitsin heast peast Suislepale, uudistama Sisevete Festivali. Et päev oli pikk ning aega jalaga segada, koukisin jalgratta välja, hüppasin sadulasse ja sööstsin paigast kui tuul.

 

Muidugi olin teadnud juba ammu-ammu, et Viljandimaa lõunaosas on üks põnev linnamägi, millest kõik kogu aeg rääkisid. Nüüd polnud minu teel ühtegi takistust – asfalt ja kruus sahisesid ühtviisi ladusalt mu rattakummide all ning kaart näitas sentimeetrise täpsusega otsitava muistise asukohta. Paremini poleks võinud minnagi. Tee läks mööda kunagisest Suislepa rahvamajast ning üle Vooru oja lõuna poole, kuni arheoloogilisele asulakohale osutava muinsuskaitsetahvli juures käsipiduritele pigistasin ning ratta seljast maha hüppasin.

(Vooru asulakoht vihjab, et olen jõudnud muistsele maastikule)

Vanaaegsete asulakohtade asemel laiuvad tänapäeval väga tihti põllud ja muud taolised kõlvikud. Vooru külas on I aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande algusesse pKr dateeritud kultuurkihti leitud mõlemalt poolt kruusateed ning on põhjust arvata, et asulakoht ja tema idapoolne naaber linnamägi on olnud vähemalt mõnda aega üheaegsed ja üleaedsed. Ehk nagu sõnastavad erialased kirjutised, moodustasid nad linnus-asula kompleksi.

(Vooru asulakoht ja linnus Maa-ameti reljeefkaardi peal, kenasti peaaegu üksteise kõrval)

Linnamäe kutse oli vahepeal muutunud vastupandamatult tugevaks; lausa sedavõrd, et trotsisin riske ning jätsin jalgratta sinnasamasse teeserva (loe: asulakohale). Ise murdsin pikkade kärsitute sammudega teed läbi lokkava taimestiku, justkui alateadlikult peljates, et äkki võtab mägi jalad alla ning pageb okste raginal minu eest Õhne jõkke. Mu pelgused olid asjatud, linnamägi ei teinud vähemalt sel kaunil suvepäeval midagi ootamatut.

(Pildi pealt pole küll aru saada, aga metsa seest kõlav linnamäe kutsehüüd ei lubanud ära eksida. Tuli ainult ületada haljendav nõgese- ja angervaksaväli)
 

Vaid sadakond meetrit lahutab asulakohale koduks olevat põlluplatood eraldi kükitavast linnusekünkast, nende vahele jääb madal stepp nõgeste ja angervaksadega. Mõnel niiskemal aastaajal lirtsunuks seal muda ja lombid, aga juulikuivus oli minu poolel. No ja lühikeste pükstega läbi nõgesetihniku rühkimine ju ainult kasvatab iseloomu või kuidas? Linnamägi hüüdis juba kõrvulukustavalt.

 

Näed, seal ta oligi! Täiesti äratuntavalt linnus – kõrge künka peal, otsesse kuhjatud muljetavaldavalt järskude kaitsevallidega. Nende vahele jäi enam-vähem ristkülikukujulise põhiplaaniga siseõu, millel pindala kirjanduse põhjal umbes 4800 ruutmeetrit. Linnamäe välisjalamile on esimese iseseisvuse aegu asetatud ja kõige hilisema kiuste püsima jäänud betoonalusel pronksist Eesti linnuste kaart, millesuguseid leidus/leidub paljudel toona teada olevatel muinaskantsidel. Aga juba kaardi paneku ajaks oli Vooru linnust kõvasti väiksemaks veetud. Küllap nähti 19. sajandil muust Eestist majanduslikult kiiresti ette tuhiseval Mulgimaal künkas pigem ehitusarenduseks vajalikku kruusamaardlat kui säilitamist vajavat muinasmälestist. Muidugi pole mõtet näidata näpuga üksnes mulkide peale, sest arheoloogiapärandit on lõhutud (ja lõhutakse kahjuks jätkuvalt) igal pool ja igal ajal, söögi alla ja söögi peale. Aga ikkagi on hingel valus iga kord, kui tükike möödunust meie ja järeltulevate põlvede jaoks pöördumatult kaotsi läheb.

(Vanaaegsetel piltidel on Vooru linnamägi paljas nagu porgand, praegu aga katab teda korralik mets. Järsku avaneb puude vahelt vaade tuttavlikule muinaslinnuste kaardile)
 

(Kahe otsavalliga piiratud linnuseõu, millest on tubli tükk minema veetud)

Aastatel 1969–1970 kaevas Vooru linnamäge Henn Moora, leides siit käsitsi vormitud savinõude tükke ning üht-teist muudki, millest kirjanduses tuuakse eraldi välja vaid araabia hõbemündi katket. Nii et kas otseselt või kaudselt kuulus Vooru viikingiaja laiaulatuslikku karusnaha- ja hõbedakaubanduse võrgustikku. Lähedal looklev Õhne jõgi pakkus ilmselt piisavalt head ligipääsu Peipsi vesikonna teedele ja nende kaudu kaugemalegi. Vallisisesed kihistused paljastasid, et linnus rajati künkale millalgi keskmisel rauaajal ning varsti jõuti teda juba ka mõnevõrra tugevdada. Oma nüüdki äratuntava kõrguse said vallid veel hiljem, kuid sellest viimasest ehitusetapist pole saadud dateeritavaid leide. Linnamäelt pole leitud ka alates 11. sajandist Eestis levinud käsikedral valmistatud pottide kilde, mistõttu on linnuse ajalised piirid sätitud 6. ja 11. sajandi vahele. Asulakoht pidas kauem vastu; küllap oskasid selle elanikud oma eludega kuidagimoodi toime tulla ka siis, kui linnamäe peal enam keegi ei valitsenud.

(Muljetavaldavad kaitsevallid on oma praeguse kõrguse saanud vähemalt kolmes ehitusetapi)
 

(Vaade ühelt vallilt teisele. Vahele jääb küll lokkav loodus, aga tagumine vall paistab puude-põõsaste seast ometi ära)

Ma oleksin Vooru linnamäe võlusid – muinaspinnavormide kõrval veel näiteks metsmaasikaid – kaua nautinud, aga mis parata, ühel hetkel saab ka leplikumail meist isu täis kõigist linnuse õhuruumi domineerinud sääskedest ja parmudest. Ukerdasin südilt tuldud rada ja nõgeseid mööda tagasi ning leidsin oma üllatuseks, et jalgratas ootas mind täpselt seal, kuhu olin ta ennist jätnud. Väntasin niisiis tagasi Suislepale, et Sisevete Festivalil oma silmaga näha Õhne jõel sõitvat tosinast jõelaevast ja -paadist koosnevat flotilli – just nii, nagu see võis välja näha ka neil kaugetel eelviikingi- ja viikingiaegadel.

Linnamägede triptühhon, osa 1: Karitsa Juprimägi

 

Suvest jääb ühel hetkel tahes-tahtmata alles vaid nukkerilus mälestus, olevik aga tormleb peatumata edasi sügisesse ja sellele järgnevatesse aastaaegadesse. Aga ilma mineviku kenamate hetkede meenutamiseta ei helise ka ei ole- ega tulevik päris täiel lauluhäälel. Minu muinasreisid ja neist kirjutamine teenivad muude muusade kõrval niisiis ka õilist eesmärki päästa valla maailmas peituvad värvitoonid ja helivärvid. Sellepärast otsin alatasa kohti, mida enese jaoks avastada ning eriti hea, kui tõepoolest õnnestub neist hiljem ka üht-teist üles tähendada – nõnda muutuvad nad minu jaoks justkui senisest veel väärtuslikumaks, nii faktiteadmiste kui emotsioonide poolest.

 

See suvi oli tõepoolest haruldaselt kirju. Minu arvukad rännud viisid mind pea kõikidesse Eestimaa nurkadesse, puhuti kaugemalegi, nii et mõnikord puges südamesse koguni igatsus rahuliku koduse elu järgi, kus päeva kõige olulisemaks kohustuseks olnuks muruniitmine või prügi väljaviimine. Õnneks jagus selliseidki. Sõidud aga olid muidugi ägedad ning kuna Eesti on juba loomult üks erakordselt pika ajalooga maanurk (aga pika ajaloota kante vist maailmas õieti polegi), siis pole imestada, et trehvasin ikka ja jälle ka mõnele muinaspaigale. Kui nüüd mälu ei peta, oli nende seas kolm linnamäge – kaks esmakohtumist ja üks teiskohtumine. Nõnda võtan nüüd, suve ja sügise kokkusulamispunktis ette kirjutada neist igaühest üks põgus memuaar. Esimesena tahan kõnelda Karitsa Juprimäest Virumaal.

(Karitsa Juprimägi kõrvaltvaadatuna. Kui tead, kuhu minna, siis pole ülesleidmine teab kui keeruline) 

Oli 24. juuni, jaanipäev. Riigipüha ja kujuteldamatult kaunis suveilm tõotasid häid eeldusi pea kõigeks, mida hing ihaldada võis. Kuna olin jaaniõhtut pühitsenud oma Viru maakodus, võtsin ette lähemalt avastada ümberkaudseid senikäimata radu, teiste seas ka Rakverest mõni kilomeeter lõuna pool asuvat Karitsa Juprimäge. Arheoloogiaraamatud on teda ikka maininud linnamägede nimekirjades ning hoolimata kaevamisleidude puudumisest vääris paik väikest palverännakut. Mäele oli ligi pääseda päris lihtne: tema järsk nõlv tõusis metsa varjus kõrgustesse täpselt Tõrma-Inju maantee lääneservas.

(Juprimägi paikneb Karitsa ja Inju külasüdamete vahel. Kaardipõhi Maa-ametilt, punane mumm minult)
 

Mets kattis ja varjas kogu seda pikalt põhja-lõunasuunaliselt väljavenitatud seljakut. Reljeefkaardil näib Juprimägi olevat kitsas ja pikk nagu mõni geoloogiline siug ning ilmselt olnuks ta veelgi pikem, kui mitte jõnksuv maantee poleks teda põhjaotsast pisut lühemaks hauganud. Rühkisin seljaku “seljale” kuskil enam-vähem keskpaigas ning hakkasin seejärel ringi vaatama, et ära tunda võimalikke tunnusjooni, mille põhjal on teda linnusekohaks peetud.

(Maa-ameti reljeefvarjutusel joonistub Karitsa Juprimägi kitsa järsunõlvalise paelana eriti hästi välja)

Mingeid kaitsevalle pole seljakule hakatud kuhjama, aga milleks need, kui nõlvad on juba looduse pooltki antud piisavalt kõrged ja järsud. Kitsas oli ta aga tõepoolest, ka ilma vallideta. Kõige laiemaks, umbes 15-meetriseks osutus seljaku põhjaots, kuid lõuna pool oli valdavalt tegemist kõigest 6–7-meetrise “koridoriga”, millele keegi oli kunagi lähiminevikus suutnud ATV-raja sisse sõita. Mina sellisest hobist suuremat ei pea ega soovita seda ka teistele, sest mootorsõidukiga võimalikule muinasmälestisele ukerdamine võib seda asja eest teist taga lõhkuda. Jõudsin ka jalgsi täiesti efektiivselt edasi. Ühel hetkel sattusin seljakut risti läbistavale süvendile, milles võib küll kahtlustada 140-meetri pikkust linnuseala muust seljakust piiritlevat kaitsekraavi. See umbes 1,5-meetri sügavune vagu on tõtt öeldes ka üks väheseid arvatavasti inimkätega kujundatud maastikudetail, mis lubab Karitsa Juprimäge linnamäeks liigitada. Teine samuti potentsiaalselt inimtekkeline detail on kraavi läänepoolse otsa juures mäenõlval täheldatud astang, millele võidi omal ajal hakata rajama juurdepääsuteed mäelaele. Virumaa asjadega rohkem kokku puutunud arheoloog Toomas Tamla on pidanud võimalikuks, et juhul kui Juprimägi ikka on linnus, on ehitustööd jäänud ilmselt pooleli. Seega pole siia jõutud rajada korralikumaid hooneid või kaitseehitisi.

(Seljandiku põhjaots on järsk, aga heas vormis matkalise jaoks mõistlikult ligipääsetav)

(Tavapärane vaade Juprimäel: piki seljandikku kulges mingi hullukese ATV-rada. Mägi on ilma selletagi suhteliselt kitsas. Ei tea, kuidas need linnuselised üldse plaanisid siia korralikult ära mahtuda...)

(Imelugu küll, aga tundub, et kogu selle rohelise metsasäbru sees õnnestus siiski foto peale saada ka Juprimäe seljakut risti läbilõikav kraav)

Nii pole meil ka ühtegi juhtlõnga Juprimäe võimaliku linnusekoha ajalise kuuluvuse kohta. Kultuurkihti kirjandus igatahes ei maini, esemeleidudest kõnelemata. Mäest ida pool laiuvalt põllult on küll leitud väheintensiivne asula kultuurkiht, aga sellestki ei oska ma enamat öelda. Küll aga olen kuigivõrd targem Juprimäest oma 700 meetrit lõuna pool oleva Inju Vanatoa kalme osas, mida luu-uurija Martin Malve kohaliku ajalooentusiasti Kalju Vaga soovil kaks aastat tagasi abilistega (olin samuti nende seas) veidi kaevas ning kust leidis kolm kombekohaselt maetud luustikku 17.–18. sajandist. Teame ka, et Põhjasõja päevil toimus 1708. aasta augustis lähikonnas Vene ja Rootsi vägede vahel suur lahing, milles viimased rängalt lüüa said, kuid Vanatoa kalmesse ei maetud siiski mitte tapatalgutes langenud sõdureid, vaid ilmselt kohalikke külaelanikke, kui nende aeg siin ilmas ükskõik mis põhjusel läbi sai.

(Taamal paistab ilus metsane Juprimägi, selle ees haljendavalt põllult on aga arheoloogid kunagi tuvastanud asulakoha jäljed. Mis ajast see võiks pärineda, selles osas on mu teadmistes tume maa ja valge laik)

(Inju Vanatoa kalme asub Tõrmasse viiva tee ja roheliste sealautade vahelisel künkakesel. Kalmest läheb üle ja läbi kõrgepingeliin, pinnast on seal segatud omajagu ka nii labidate kui buldoosritega. Sellest hoolimata varjab künka liivapõu endiselt varauusaegsete injulaste luid)

Olgu sellega kuidas on, igatahes näib, et Juprimägi oli varauusaegsete inimeste elu ja surma ajaks juba mitu sajandit seisnud nii, nagu ta esialgsest ehitustuhinast jäänud oli – ühe eraldava kraavi ja pooliku sissesõiduteega metsane seljandikusoolikas keset Virumaa viljakaid põlluväljasid.