Verevi kivikalme(d)

 

Tänavune talv oli lühike ja heitlik, poriga õnnistati meid rohkem kui korraliku suusalumega ning isegi siis, kui valge lumevaip viimaks maad ja metsad hellalt katnud oli, õnnestus mul poole sellest ajast tõvevoodis apaatselt lakke vahtida. Aga inimloom ei jaksa ometi ka sombuste nutuilmade kuudel lõputult ühes kohas passida. Ühel jaanuarilõpulisel laupäeval põgenesin mõneks tunniks kodulinnast, põues pekslemas tung näha oma silmaga veel mõnda ilmas nägemata imeasja.

 

Sõitsin esmalt õhtu suunas – Tartust viib sinnapoole kõige sirgjoonelisemalt Viljandi maantee –, kuni kuskil pärast Väike-Rakket hakkas silm otsima ärakeeramist paremale. Kõvakatteta tee oli küll omajagu märg, kuid siiski piisavalt tahe, et sõiduautoga kohalikke liiklemisolusid mitte hullemaks ajada. Siin, suurest teest kõrval elab oma elu Verevi küla. Tema ajalugu võib küllap mõõta aastatuhandetega, sest siit on teada mitu tunamöödunud aastatuhandest pärit kivikalmet. Kaht neist – Verevi-Läätsat ja Verevi-Sandimärdit – kaevati 1930. aastatel, veel vähemalt kolm kalmet hävitati millalgi 1920. aastate alguses. Mina käisin vaatamas külasüdamest põhja pool metsaservas asuvat Sandimärdi kalmet, kuna Läätsa talu maadel olevast kalmest pole praeguseks ilmselt midagi alles jäänud (igatahes muinsuskaitse all teda enam pole). Marta Schmiedehelmi 1931. aasta kaevamisandmete põhjal olnud see aga eri suuruses kividest kokku kantud üsna korratu lade, milles oli raske ära tunda tarandkalmetele muidu nii iseloomulikku mõistuspära. Kivide vahel oli peaasjalikult põletatud, veidi ka põlemata inimluid, samuti keraamikatükke (nende seas ainult üks riibitud pinnaga kild), ambsõlg, spiraalsõrmus, käevõru, paar noatera ning nipet-näpet muid panuseid. Kivide suhtelise korratuse ja leidude põhjal on arvatud, et Läätsa kalme rajati 5. ja 6. sajandi vahetuse paiku ehk rahvasterännuajal. Võib-olla temasse pärast 6. sajandit enam eriti inimsäilmeid ei maetudki.

(Verevi Sandimärdi kalme paistab Maa-ameti kaardil sinipunase mummuna. Siin on ka ära näha Võrtsjärve ja Suur-Emajõe suhteline lähedus, millest paiga peal lonkides niisama lihtsalt aru ei saanud)

Sandimärdi talu mail asuva kivikalmega on üsna mitmes mõttes teistsugused lood. Esiteks on ta maastikul endiselt olemas ja nähtaval ning temani jõudmiseks ei pea kellegi tagahoovisid pidi luurima. Kõnnid vaid pisut mööda metsateed ja seal, sügavrohelisest istutatud kuusikust ümbritsetult ta asubki. Teiseks on Sandimärdi kivikalmel Harri Moora 1932. aasta kaevamistel tuvastatud vähemalt kaks kõrvutist tarandit – nelinurkset kivimüüri, mis on tüüpilised suuremale osale Eesti rooma rauaaja matusepaikadest. Mina neid tarandeid muudest kividest üleliia hästi ei eristanud, ent selle võib puhtalt ka minu diletantluse kaela määrida. Vilunud teadlased on aga Sandimärdis ära tundnud veel ühe kivirea, mis näiteks põhjaküljes tarandeid piirab. Selleski pole tarandkalmete ehituskunsti jaoks midagi lõputult harukordset. Tarandeid ja muid müüre ümbritsesid igas suunas veel kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad kivid, mis kokku veetud ilmselt nii süle kui härgadega.

(Vegetatsioonihooajal olnuks Sandimärdi kivikalme leidmine võsas paras vaev, aga pehme jaanuarikuu ei suutnud minu eest midagi varjata)
 

(Ja kui muidu oleks veel kahelnud, siis vana kooli muinsuskaitsetahvel paneb kõik vastuvaidlematult omale kohale)

Surnud olid Sandimärdi kalmekivide vahele jõudnud lõviosas põletatult. Vaid ühest kalme nurgast leiti kaevamistel ka üks põletamata luustik. Esemed jagunesid vanuse poolest päris pika ajavahemiku vahele. Päris rooma rauaajast, mil matusepaiga ehitamise raske töö ette võeti, pärinesid vaid kärbissõlg ja mõned kuldfooliumiga klaashelmed. I aastatuhande keskel ja teisel poolel matmine ilmselgelt jätkus – neist aegadest kõnelevad rauast kirves, ovaalne tuluskivi, spiraalsõrmus ja ehk veel midagi (infot Sandimärdi kalme leiumaterjali kohta on muide kirjandusest maru raske kokku kraapida). Ka veel II aastatuhande alguses sängitati mõned teise ilma suundunud verevilased siia (näiteks seesama põletamata skelett). Millal valiti Sandimärdi kalme viimast korda kellegi viimaseks puhkepaigaks? Keskaegseid leide minu teada sealt enam leitud pole, nii et arvatavasti võib piiri tõmmata kuhugi sinna 13. sajandi kanti.

(Ükskõik, mida me tagantjärele muistsete uskumuste kohta võtame arvata, igal juhul peeti õigustatuks kõvasti pingutada, et kalmesse saaks palju suuri ja raskeid kivimürakaid)
 

(Mõnes kohas võib justkui aimata kivide ridu, aga siis jälle kaob järg käest ning nöörsirge joone asemele tuleb lainetamine ja käänutamine. Müstiline paik...)

Neil kaugetel aegadel polnud Sandimärdi kivikalme kindlasti metsa rüppe kasvanud, vaid nii nagu võime eeldada paljude sarnaste kalmete paiknemisloogika põhjal, paiknes põldude ja väljade vahel, eluasemetest silmsideme kaugusel. Isegi siis, kui kalmesse enam uusi matuseid peale ei tulnud, säilis mälu paiga erilisusest kindlasti veel põlvkondi. Mõistagi aitasid kividki mälul ala püsida – ilmselt just selleks otstarbeks nad olidki omal ajal sinna higi ja vaevaga kokku toodud.

(Suurte kuuskede vahel on hämar, kalmease tõmbab nende kõrval kontrastselt kogu valguse endale)
 

Kärsitu nagu ma olen, tõttasin peagi edasi lääne poole. Järgmine muinasreisikiri, kui see varem või hiljem ilmub, kõneleb juba Sakalamaa mälupaikadest, kus ma järgmised tolle päeva luusimised ette võtsin.

Kõrvest ja Soontaganast

 

Lubage mulle veel viimane meenutus 2024. aasta nukravõitu novembrikuust. Selle loo esimene, Mädara linnamäge kajastav peatükk ilmus nädal tagasi (vaata siit), kuid minu tookordne ränd Pärnumaa vanaaegsetes nurgatagustes ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Alempoise servamaad olid kõigest väravaks veel kaugemale läände, päris Vanale Läänemaale ehk Maritimale – Mereäärsele maale. Tee viis mind läbi paksude metsade ja mööda laiadest rabadest, mis ilmselt juba tuhandeid aastaid Pärnu-Jaagupi ja Mihkli kante piiritlevad ja killustavad. Asustuseks sobiliku maaga on lood siin 21. sajandilgi nii ja naa, ennemuistsetest aegadest kõnelemata. Ilma heade teedeta poleks ma hilissügisel üldse siiakanti ronida riskinudki.

 

Niisiis, Vana-Läänemaa, Maritima! Enne muinasrajadele naasmist tegin ma kerge põike Kaisma järve äärde. Oleks ma teadnud, millise diagnoosi perearsti kõigest mõni päev hiljem mulle radiosüsiniku- vereanalüüside põhjal annab, poleks ma ehk ujuma läinud. Aga teadmatus on õnnis meelteseisund, mis pole end kunagi tõsielust segada lasknud. Põrgumoodi külm vesi ei tohiks ilmselt kellelegi üllatusena tulla ning seda pidin ma ju enne sisseronimist ikka teadma. Teadsingi, aga mis siis.

(Kaisma järve kaunid, aga ohtlikud veed)
 

Pärast värskendavat vahepala sisenesin otsustavalt Kõrve territoriaalmaile. Keskaegsed üleskirjutused nimetavad, et põhja pool Pärnu jõge asub Corbe ehk Korbe, mis kõikide märkide põhjal oli üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast (maagilise arvu seitse annavad samuti mitu vana allikat) ning kuigi tema täpsemad piirjooned on endiselt avatud Kleio-jüngrite targutustele, on üsna veenvalt paika saadud Corbe/Korve tuumik praeguse Pärnu-Jaagupi kandis. Kihelkonnanimes pole keeruline ära tunda vana eestikeelset sõna “kõrb”, mis alles piibli tõlkimise ajal ja järel omandas oma praeguse üldlevinud tähenduse, kuid algupäraselt tähistas suurt asustamata metsaala (võta või näiteks Kõrvemaa). Nagu juba öeldud, sellistest kohtadest Pärnumaa põhjaosas juba puudust ei tule.

 

Pärnu-Jaagupist sõitsin veel veidike edasi lääne poole Vahenurmeni, kust keerasin lõuna poole. Pooleteise kilomeetri järel võtsid mind vastu Mäeküla teeäärsed talud. Bussipeatus kuulutas entusiastlikult “Linnamäe” – aga ei, ma ei tulnud siia teps mitte linnamäge vaatama. Õigupoolest ei tohiks seal minu teada mingit päris linnamäge ollagi. On hoopis kalme.

 

Sellised need toponüümid teinekord juba on, salakavalad ja ettearvamatud. Kunagi meie üks tegusamaid linnuseuurijaid Evald Tõnisson on pidanud võimalikuks, et Linnamäe nimi seostub hoopis külast 3,5 km edela pool oleva Virussaarega, kus tõepoolest asub midagi linnusetaolist, aga kes see täpselt teab.

 

Linnamäe ehk Linnamaa külas on kohe maanteest läänes, Pitsimäe nime kandva seljaku nõlval siil lagedat maad, mille seest on eri aegadel leitud odaotsi ja kirveid. Kohalik rahvas pidas neid venelaste ja rootslaste vahelise lahingu relvadeks. Kui aga Läänemaa muinasaja korüfee Mati Mandel 1970. aastatel sealt pisut keraamikat leidis ja asjasse selguse toomiseks ka proovikaevamisi tegi, hakkas leiukoha tõeline pale järk-järgult välja kooruma. 870 ruutmeetri pealt avastati kokku 15 tumedat põletuslaiku. Suuremad neist pärinesid tõenäoliselt koguni surnukehade põletamise tuleriitadest. Kui tuli oli kadunukese maistest jäänustest ja kaasa pandud esemetest korralikult üle käinud, korjati jahtunud tuhalademest mõned luutükid ja panused üles ning sängitati teisale – nende asukohtadele osutasid väiksemad tumedad laigud. Mõne matuse juures leidus ka kivilade, ent üleüldiselt polnud kive Mati Mandeli meelest piisavalt, et paika päris kivikalmeks pidada.

(Mitte kõik muinaskalmed pole silmapaistvad monumentaalrajatised. Linnamäe/Linnamaa kalmel pole vähemalt tänapäeval mingeid äratuntavaid maapealseid märke)
 

Esemeleidude poole pealt polnud ilmselt põhjust nuriseda – Linnamäe kalme sisaldas ehtekesi, vöödetaile, potikilde ja vähemalt ühe noe (suuremate terariistade peale sedapuhku ei satutud). Neist vanimad olid kolmnurkse peaga pronksist ehtenõelad, millest üks on määratud 7./8./9. sajandisse ning vähemalt viis tükki 10. sajandisse. Hiliseimateks asjadeks olid ristripatsid, kuljus, mõnede rinnalehtede tükid ja kirvetera kujuline ripats, mis osutasid 13. sajandile. Täitsa võimalik, et Linnamäe kalmel põletati surnuid otsapidi ka veel siis, kui Korbe oli juba oma esimese kristliku kihelkonnakiriku saanud.

(Tee läheb üle aimatava seljaku, millel on sajandeid tagasi surnud inimesi põletatud ja nende säilmeid maetud. Arvatavasti katab teetamm osa muistisest, uuritud osa on aga pildil see vasakpoolne haljendav rohumaa)
 

Kohalikud on teadnud kõnelda ka ühest Linnamäe kalmest leitud põletamata luustikust. Mina ei näinud oma külaskäigul aga ei põletus- ega laibamatuseid. Kuna lähedased talud ilmutasid kõigiti elumärke, siis polnud ka erilist mõtet hakata oma luusimistega nende argieksistentsi segama. Tegin vajalikud pildid ära ning sõitsin edasi. Edasi lääne poole.

(Ja sama koht teisest otsast vaadatuna. Sügispäike ei pääsenud kunagist teispoolsuse väravat valgustama, see jäi endiselt hingedekuu varjudesse)
 

* * *

 

Päevavalgus lubas mulle veel vaid ühte kohta, aga see oli ka koht, mida näha! Soontagana maalinn on ilmselt viimane tõeliselt kuulus muinaskants Eestimaa pinnal, mida ma pole seniajani oma reisikirjades puudutanud. See viga nõudis parandamist. Enda kaitseks ütlen vaid, et nii nagu vanul ajul, on Soontagana tänapäevalgi kogu ülejäänud maailmast ikka päris kaugele soode ja metsade taha ära peidetud. Eks sellest ka tema nimi, mis esmalt Henriku kroonikas talletatud, kuid pärastpoole, kui linnus oli juba hüljatud, kestis baltisaksa pruugis edasi Mihkli kihelkonna rööpnimetusena (eestlased unustasid oma ilusa muistse kohanime palju varem kui sissetungijate sugu…).

 

Hoolimata kõigiti kõrvalisest asukohast oli Soontagana maalinn kunagi nii vägev kant, et tema järgi nimetati mitte üksnes ümbritsevat kihelkonda, vaid tõenäoliselt tervet Läänemaa lõunaosa. Praegu arvatakse, et Läänemaa oli üleüldse omavahel üsna lõdvalt ühendatud ning võis koosneda kahest peamisest tükist, mille lõunapoolsema raskuskese asus Soontaganas ja põhjapoolsemal Ridalas. 

 

Autoga pääsesin ma sinnani, kus Allika jõgi metsavahelise kruusatee läbi lõikas. Traktoriga oleks ehk madalast veevoolust läbigi rassinud, aga kust raskel ajal selliseid imemasinaid võtta?! Kõndisin üle jalakäijatele mõeldud libeda puusilla ja vantsisin metsateel edasi, kuni mets asendus avara rohumaaga. See oli otsekui kuiv lage saar keset pikka ja laia Avaste sood. Sellel saarel asuvad kahe Maalinna-nimelise talu varemed (neis lõppes elu 1960. aastate lõpul), uue ilma ajal püstitatud vaatetorn ning saare tagaotsas meile enim huvipakkuv Maalja ehk Maalinna mägi.

(Allika jõgi teeb selgeks, et tavasõidukitega Soontagana maalinna asja pole)
 

(Edasi tuleb ette võtta maagiline võlureis raagus metsa vahel. Jalgsi)

(Kannatlik rändaja jõuab viimaks välja lageda peale. Kohe oled kohal...)

(Maalinna taludest on säilinud paekividest müürijupid, kiviaiad ja vanad viljapuud. Taamal kõrguv torn pole õnneks sakslaste piiramistorn, vaid püstitatud uuemal ajal ilusate vaadete jaoks)

Vaatetorni otsast võis kohe ära näha, et jätkus ka Soontagana taga soo. Samuti paremal ja vasakul. Linnamägi ise on võimas: 5–6 meetri kõrgune ja ligi 3500 m² pindalaga ovaalne kõrgendik. Tema lõunaotsa piiras vallilaadne muhk. Mingid tuhajuhanid olid hiljaaegu järskudest nõlvadest ATV-ga üles-alla sõitnud, paraku olid nad sel korral ilmselt eluga pääsenud. Kõndisin kogu linnuse perimeetri läbi ja püüdsin tabada paiga vaimu.

(Ilusa vaate hulka kuulub ka otsitav - soosaare tagaservas trooniv Soontagana maalinn)
 

Meeldival kombel pole Soontagana jäänud tummaks künkaks, mille kohal hõljub suurte küsimärkide pilv. Arheoloogilisi andmeid avaldavad tema kohta peamiselt Aita Kustini ja Evald Tõnissoni juhatusel 1960. ja 1970. aastatel läbiviidud väljakaevamised. Kirjalikke andmeid edastab aga 13. sajandi esimese poole kroonik Henrik oma ajalukku läinud kirjatööga.

 

Mõte keset sood üks korralik linnus püsti lüüa oli piisavalt hullumeelne, kuid tehti sellest hoolimata nähtavasti millalgi eelviikingiajal teoks. Esmalt lasti tuisata labidatel, et looduslikku küngast järsendada ja kõrgendada, samuti kuhjati künka välisservale vististi madal vall, millele omakorda püstitati palkidest kaitserakked. Viimaste põlenud jäänustest võetud söeanalüüs osutab 7.–9 . sajandile. Radiosüsinikuproovid katavad ka hilisemaid aegu kuni 13. sajandi alguseni välja. Potentsiaalselt ümmarguselt 500-aasta pikkuse eluloo puhul on ootuspärane, et vahepeal tehakse linnuses remonti, lammutatakse (või põletatakse) midagi vana ära ning ehitatakse uut juurde. Servavalle on millalgi kergitatud paekividest müüriga, selle kaitsvas varjus leidsid koha majad ja abihooned (näiteks viljaaidad). Sooja saamiseks, toiduvalmistamiseks või mõneks muuks soojemaks tegevuseks kütsid soontaganalased tarenurka pae- ja raudkividest ehitatud kerisahje.

(Mida lähemale jõuda, seda järsemaks muutuvad alguses üsna lapikuna tunduva maalinna perved)
 

(Viimaks kohal. Puukene kasvab linnuse lõunapoolse kõrgema otsavalli peal. Omal ajal poleks tal seda muidugi teha lubatud. Tõenäoliselt oli see koht reserveeritud mingile teistest kõrgemale ja tugevamale kindlustusele)

Mida Soontaganas lisaks ehitamisele ja ahjukütmisele veel teha oli? Kui juhtus olema rahulikum päev, siis kantseldati koduloomi (leitud luud pärinevad veistelt, lammastelt, hobustelt, sigadelt ja koertelt, võib-olla ka kitsedelt), vahel harvem käidi jahil (üksikud luud põdralt, jäneselt, lindudelt ja isegi hülgelt) ja kalal. Suur osa igapäevasest toidust tuli teraviljast. Kes oskas, tegi käsitööd – sulatas ja tagus rauda, valas värvilisi metalle, ketras ja nõelus. Kullatud ilustustega kirjutusteravik stiilus lubab oletada kirjaoskaja olemasolu Soontaganal – või vähemalt viibis seal keegi, kellele lihtsalt sellised edevad asjad meeldisid. Rikkam rahvas ajas äri (näiteks on linnuselt leitud 11. sajandi teise poole aardeke kahe anglosaksi ja kahe Bütsantsi mündiga) ja kandis ilusaid ehteid. Leiumaterjali põhiosa pärineb 11.–13. sajandist, tõendades üsna rahvarohket ja mitmekesiste tegevusaladega asulat. Nagu näha, polnud see soode tagune kant tol ajal nii kolgas ühti.

(3500 ruutmeetrile mahub elama päris palja rahvast ning see oli ka vist Soontagana rajamise mõte)
 

Kõikidesse päevadesse päikesepaistet ei jagunud; tuli ette ka kurjemaid aegu. Neist kõnelevad lisaks söestunud ehitusjäänustele noole- ja odaotsad, kilbiosad ja isegi sakslaste ammunooleotsad. Vaevalt et oskame ära nimetada igat Soontaganat raputanud tüli, aga mõned 13. sajandi alguse omad on teada küll. Sakslased ja nende kokku kupatatud liivi ja läti abijõud piirasid Soontaganat kahel korral, aastatel 1210 ja 1216. Esimene neist toimus vaid natuke aega pärast kuulsat Ümera lahingut ning oli eelkõige suunatud kihelkonna igakülgsele rüüstamisele. Kuigi Henrik kirjutas, et neljandal retkepäeval vallutati ja põletati maha kolm linnust (millest üks võiks justkui olla Soontagana ise), kõlab kõik veidi liiga ilusalt, et seda päriselt uskuda. Igatahes läks mööda vaid napp kuu ning soontaganalased olid juba ise Metsepoles, tegemas kättemaksuks liivlastega sama, mida enne neile oli tehtud.

 

1212–1215 püsis saksa poole ja lõunapoolsete eestlaste, sh soontaganalaste vahel vaherahu, aga 1216. aasta alguses saabus sõda taas sohu. Sakslased, liivlased ja lätlased retklesid merejääd mööda Soontagana maadele ning, külvates tee peal kõvasti vägivalda, jõudsid maalinna alla. Sel korral pole enam kroonikas sõnagi juttu linnuse otsekui möödaminnes vallutamisest. Piiramine kestis kokku üheksa päeva ning tarvis läks ammukütte ja piiramistorni, et kaitsjate võhm lõpuks välja väänata. Alistunud soontaganalased nõustusid ristimist vastu võtma. Kohemaid saadeti Riiast preester Godfrid seda tööd läbi viima.

 

Nüüd võiksimegi Soontagana ajaloos ette pöörata värske, kristliku lehekülje, aga tühjagi! Pidi kuluma veel kümme aastat, kuni Läänemere äärde vallutajate sekka õiglust tooma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm (Guillelmus) lähetas 1226 Soontaganamaale preestrid seni paganateks jäänud rahvast ristima. Alles pärast seda, näib, alistus Läänemaa lõunaosa viimaks uuele elukorraldusele ning Soontagana maalinna elukaar jõudis loojanguetappi. Ent veel 1259. aastast on teada soontaganalaste leping Metsepole liivlastega, mille kohaselt nende omavaheline piir jooksis mööda Lemmejõge Laigaste ninani. See on sügaval Häädemeeste ranna lõunaosas. Leping on tekitanud uurijates omajagu küsimusi, kas Soontagana võimualad võisid tõepoolest nii kaugele lõunasse ulatuda. Kui dokumenti uskuda, siis vähemalt sel hetkel see tõesti nõnda oli. Aga Läänemaa lõunaosa ise hakkas umbes samal ajal kuuluma juba Saare-Lääne piiskopi võimualasse ning rohkem iseseisvaid lepinguid enam ei teinud.

 

Maailm läks edasi.

 

Soontagana jäi. Legendi, muistise, mälupaigana.

Randevuu Mädara linnamäega

November, hingedekuu. Olen mitmete aastate vältel õppinud austama tema lihtsat halli ilu, tormaka õitse- ja viljaaja järgset leplikku rahunemist. See pole tühjus, mis maad täidab, pigem kutsuksin seda askeetlikuks selguseks. Nii on hilissügisest saanud üks minu lemmikuid aastaaegu matkamiseks ja ennast ümbritseva maailma avastamiseks.

 

Siiski kippus mul tänavune häälestumine sügishallusega millegipärast tõrkuma. Ei tea, oli siis asi tihedas töögraafikus või vankumalöönud tervises, mille mu jäärapäine püüd vähemalt kord nädalas ujumas käia vähemalt sel korral tõsiselt proovile pani. Õnneks polnud kõik kaugeltki kadunud. Toimekate tööpäevade kõrvale juhtus ka mõni vaba päev, samuti ei jäänud ma päris voodihaigeks. Ja teadagi: parim ravi on rünnak. Panin aegsasti kaardi peal manöövriplaanid paika ning kui koitis sobiv puhkepäeva hommik, sõitsin metsikusse Läände.

 

Pärnumaa on Tartust just niivõrd kaugel, et päris niisama sinna kuigi tihti ei satu. Sellepärast tuligi selle ajamaastikel uitamiseks võtta kohe eraldi aeg. Olin nimelt juba mõnda aega kodumaa kaarti vaimusilma ees hoides tundnud, et Pärnumaa põhjaosa on muinasreiside poole pealt seniajani harukordselt hõredaks jäänud. Ainus tegelik põhjus sai olla füüsiline ja vaimne kaugus, sest sisu mõttes leidub seal kogetavat piisavalt. Üürikest päevavalgust arvesse võttes keskendusin väga konkreetsetele paikadele – Mädara linnamäele Vändramail, Linnamaa kalmele Pärnu-Jaagupi lähistel ning kaugelt kuulsale Soontagana maalinnale Mihkli kihelkonnas. Tänases jutus keskendun neist vaid esimesele, sest see võis ennevanadel aegadel jääda Alempoise väikemaa(-konna) piiridesse, samas kui teised kuulusid Vana-Läänemaa lõunajakku ning väärivad seega eraldi süvenemist.

 

Mädarale jõudsin keskpäeval. Linnamäe asupaik on nii teedeatlases kui ka kohapealse suunaviidaga hästi ära märgistatud, mistõttu oli selle ülesleidmine tõepoolest väga lihtne. Auto jätsin poolele metsateele (edasi sõitmine olekski teda rohkem lõhkunud kui mind aidanud) ning sammusin reipalt edasi, kuni palutukas hakkas silma äratuntavalt linnamäelike joontega küngas. Olin siin varem korra käinud palju aastaid tagasi, kui kohalike oludega sõber seda mulle näitas. Tollest kaugest ajast olid meelde jäänud sihvakad männid-kuused ja ohtralt sügavrohelist alusmetsa. Võisin nüüd rõõmuga tõdeda, et männid-kuused ja alusmets olid endiselt omal kohal ning linnamägigi säilitanud oma ootuspärase kuju (ehkki ma seda viimast toonasest korrast üleliia täpselt ei mäleta).

(Mädara linnamäe kõrvalt on mets mõni aasta tagasi maha võetud, kuid ehk on muinsuskaitse all olemine lisaks künkale ka tema peal kasvavat floorat hullemast hoidnud)
 

Isiklikule kogemusele kirjandust appi võttes püüan nüüd teile linnamäge veidi üksikasjalikumalt tutvustada. Linnusekohaks oli valitud Mädara jõe järsk kirdepoolne kaldaseljak, kus veepinna ja künkaharja kõrguste vahe ulatub kuni 25 meetrini (viimase kasuks, kui kellelegi ebaselgeks jäi…). 800 ruutmeetrit paiguti mühkliku pinnaga künkalage on millalgi ennemuiste piiratud ida-kirde poolt umbes 1–1,5-meetri kõrguse otsavalliga, mille välisküljel joonistub välja madal kraav. Teistel külgedel on nähtavasti toetutud künka looduslike nõlvade kaitseomadustele.

(Tõustes üles linnusele võib selgelt aimata kõrgemaid ja madalamaid kohti, mis kõnelevad ilmselt otsavallist ja kraavist)

(Mädara linnamäe õueala, sambla all kultuurkiht. Muide, kohalik rahvas on seda paika kutsunud ka Punamäeks või Kirikumäeks. Punane pole just omadussõna, mida ma esimeses järjekorras temast kõneledes kasutaksin. Kas Kirikumäe nimi viitab keskajal künkale ehitatud kabelile või on nimesaamislugu kuidagi juhuslikum, ei ole samuti võimalik paugupealt öelda)

(25 meetrit madalamal helkleb puude taga Pärnu parempoolne lisajõgi Mädara)
 

Sambla ja alustaimestiku seest ei paista see küll kuidagi välja, kuid linnamäel on kultuurkiht, mille seest arheoloog Artur Vassar leidis 1953. aastal tehtud proovikaevamistel savinõukilde. Kui uskuda kirjasõnas jagatud nappi infot, pärinevad potikillud I aastatuhande teisest poolest pKr. Kahjuks ei pakkunud piiratud ulatusega välitöö linnuse loo kohta just väga palju muud peale teadmise, et seal olid savinõud, milles ilmselt hoiti toiduaineid, valmistati sooja toitu ning kui hästi läks, siis mõnikord kogunisti söödi. Aga tahaks ju teada veel ja veel. Kes selle linnuse valmis raius ja kes seal elas? Millised nägid välja linnuse hooned ja kaitserajatised? Kui kaua oli linnusele elupäevi ja -aastaid antud? Kas vahel taplust ka peeti või saadi algusest lõpuni teisiti hakkama?

(Linnuseõue ja seljaku madalama osa vahel on selline pisut nõgusam koht, võib-olla kunagine kraaviase)
 

Pärnu jõgikonnal pole muistsete linnamägedega priisata ning selles valguses paistab Mädara, ehkki muidu tagasihoidlik, kaugele silma. Mööda Pärnu jõge ülesvoolu rühkides, vahel ka kärestikega maadeldes jõudnuks üks tubli paat või laevuke ligi 70 km järel vasakut kätt sissevoolava Mädara lisajõe suudmesse ning sinna sisse keerates avanenuks mõne kilomeetri järel vaade kõrget kaldaperve valitsenud linnusele. Tagasitee pärivoolus oli kindlasti palju kergem. Aga kui juhtumisi Mädara jõgi tähelepanuta jätta ning otse edasi mööda Pärnu jõge kirde suunas suruda, tulevad varsti vastu Türi kandi viljakad väljad. See maa kandis 13. sajandil, raua- ja keskaja üleminekusajandil Alempoise nime. Eri allikad vahemikust 1224–1282 on tema nime veel kirja pannud kui Alumbus, Alenboys, Alempos ja Alembeys. Hiljem kujunes Alempoise tuumiku põhjal välja Türi kirikukihelkond, mis sulas/sulatati kokku Järvamaaga. Mädara piirkonnast sai aga Vändra kirikukihelkond Pärnumaa koosseisus. Kas Mädara linnus kuulus kunagi Alempoise piiridesse või asus ta selleks liiga omaette, selles pole ajalooteaduse jüngrid päris ühele meelele jõudnud (ehkki Eesti historiograafia suurte kuumade teemade sekka pole see diskussioon kahjuks kunagi kuulunudki…).

(Mädara jõgi polegi mingi suvaline nire. Võib täitsa ette kujutada selle veepinnal kunagi ukerdanud suuremaid paate või väiksemaid laevu)
 

Ega I aastatuhande teise poole ja 13. sajandi haldusolusid päris hästi omavahel võrrelda ei saagi. Kui esimesel perioodil tegid poliitilist ilma arvukad linnused, millest paljud haldasid enda ümber suhteliselt väikest territooriumi, siis hilisrauaajaks surid paljud neist üldse välja ning uued võimkonnad kujunesid varasematest oluliselt suuremaks. Nii et jääb lahtiseks, kas Mädara linnamäe aegadel üldse Alempoise nimelist maad juba tunti ja teati või tekkis see alles hiljem, II aastatuhande esimeste sajandite jooksul. Mädaralt on Türile maad linnulennult 20 kilomeetri ringis, mis iseenesest pole midagi võimatut – isegi kui Pärnu jõgi käänutab seda mõnevõrra pikemaks – , ometi puuduvad mul veenvad argumendid, et vastust otsustavalt ühele või teisele poole kallutada. Mis seal ikka, las ta jääda esialgu siis lahtiseks.

 

Kui te kunagi juhtute rändama mööda Pärnu – Paide – Rakvere maanteed ning märkate tee peal Mädarat, tehke seal põgus peatus ning jalutage linnamäele. Miks? Noh, seal on lihtsalt ilus olla. Haljendav loodus ja ajalugu õhkav maapind, küsimärke täis nagu Merivälja aiamaad. Muud pole õnneks ju vajagi. Mind see väike randevuu igatahes aitas – Mädaralt sõitsin juba märksa reipama tundega edasi läände, kus ootasid ees uued seiklused ja kohtumised. Nendest aga juba järgmises raportis.

(Linnamäe muinsuskaitsetahvlit märkasin mina küll viimases järjekorras, aga mõnele teisele uudistajale võib ta anda vajalikku kindlustunnet valitud tee õigsuses)

Linnamägede triptühhon, osa 3: Kuusalu Pajulinn

 

1. september on teadmistepäev. Tublid lapsed alustavad siis uut kooliaastat (välja arvatud need, kellel on see tõstetud mõnele teisele lähedasele kuupäevale), minusugused aga suunduvad otsejoones sohu. Jah, nii see tõepoolest sündis ning ei kusagil mujal kui Harjumaal, Kuusalus. Kuusalu on Eesti aja- ja kultuurilukku raiutud mitmetel põhjustel, aga üks neist on vaieldamatult Pajulinn, meie väheseid tõelisi soolinnuseid. Pole midagi tavalisemat kui leida muinaslinnuseid mõne kena järskude nõlvadega künka pealt ning alati ei pea nõlvad selleks isegi teab mis järsud olema. Linnus kõrgema ja kuivema koha peal kõlab maailma kõige iseenesestmõistetava asjana. Kuusalus on seda loogikat tugevasti eiratud: ehitustöödeks valiti eriliselt pehme pinnasega madal lodu, kus tuli enne kõike muud plats kuidagimoodi ära stabiliseerida, et see esimese nädalaga päris turba sisse ei upuks. Muinas-kuusalukad tulid ülesandega tegelikult päris hästi toime. Aga kõigepealt mingem jutuga paar sammu tagasi, et algus oleks rohkem alguse moodi.

31. augustil käisin Tallinnas ühes toredas raskemuusikaklubis ühe toreda raskemuusika-ansambliga lavakehana esinemas (lavakeha on see tüüp, kes pole bändi põhiliige, aga kelle osalemisest võiks kontserdil justkui mõneti kasu olla). Hilisõhtul ei hakanud me tagasi Tartusse kolistama, vaid valisime öömajaks Tallinnast umbes 40 kilomeetrit itta jääva Kuusalu, kus meil olid omad inimesed ees ootamas. 13. sajandi alguspoolel koostatud Taani Hindamisraamatu Suure Eestimaa nimistu põhjal teame, et enne ristisõdu asus selles kandis üks kolmest Revalamaa kihelkonnast Rebala (Reppel). Sama nime kandis muide ka Revalaga piirnev loodepoolseim Virumaa muinaskihelkond. Ju nad olid siis omavahel kuidagi sõbrad või miskit. Revala Rebalas on muistiseid teada päris palju, juba kiviajast saati, ning pronksiajal leidis Revala rannikulähedastel loopealsetel aset esimene tõsisem üleminek metsarahvast maarahvaks – isegi kui nad praeguste teadmiste põhjal polnudki soomeugrilased, vaid pigem üle mere Skandinaaviast tulnud inimesed.

(Kes veel ei tea, siis Kuusalu on alevik praeguse Harju maakonna idaosas ning paikneb, nagu siit Maa-ametist pärit kaardilt näha võib, otse punase täpi kohal)

1. septembri hommikul Kuusalus virgudes oli mul piisavalt aega, et väisata kohalikke vanema ajaloo tunnismärke ning esimene, mis minu teele jäi, võib olla otse seotud vanema metalliaja Skandinaavia päritoluga rahvaga. Sest ühtäkki osutas pruun silt tee kõrval Lauritsakivile. Kiusatus sai minust kerge vaevaga võitu (ega seal erilist dilemmat tekkinudki) ning kepslesin kui kitseke teepervest üles, et huvitava nimega loodusobjekt üle vaadata.

Kivi oli väga kena, selline paras graniidilahmakas, mille peale mahtunuks mitu täiskasvanud inimest istuma. Aga parem on siiski seda mitte teha, sest sel juhul jääks sootuks kahe silma vahele terve ansambel kivi pinnale toksitud süvendeid. Nende seas on paarkümmend väikest madalat lohukest, mis meie praeguste parimate teadmiste kohaselt võivad pärineda I aastatuhandest eKr või ehk veel I aastatuhande algusest pKr-ki. Põhja-Eesti rannikuvöönd on taolisi lohukive täis, aga neid on mõneti leitud ka Lääne-Eestist ja sisemaalt. Kividele lohkude toksimine on juba alates nooremast kiviajast olnud väga laialdane komme Skandinaavias, mistõttu näibki, et see on Läänemere idakaldale jõudnud koos meretaguste tulnukatega. Lohkude tegemise juurpõhjused on vajunud unustuste hõlma, kuid et lohukive leidub peamiselt vanade põllumaade vahetus naabruses, on uurijad oletanud nende taga viljakusmaagilisi toiminguid.

(Lauritsakivi on mitmekülgne)
 

(Kui muidu võib lohkude leidmine kivi pinnalt veidi väljakutseid pakkuda, siis kellegi hea inimese ohvriand aitab selles vallas paremini orienteeruda)

Lohkude kõrval on Lauritsakivil aga teisigi toredaid, ilmselt hulga uuemaid kujundeid. Esiteks võib kivi pealt leida väikese risti – see meenutab kangesti piirikivi tähist. Siis on kivi ühel küljel kaks ristatud piiskopisaua (natuke nagu käärid), teisel küljel aga omapärase käepidemega resti kujutis. Minusugusele võhikule üsna enigmaatilised sümbolid, aga teadjad on neist osanud välja peilida, et Lauritsakivi võis olla keskajal piiritähiseks Ojamaal Roma kloostrile kuulunud Kolga mõisa ning Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku vahel. Roma kloostri pitsatilgi kujutatakse ristatud piiskopisauasid ning Püha Laurentiuse üheks sümboliks on just praerest, millel pühamees olla Roomas keiser Valerianuse käsul 258. aastal surnuks piinatud. Eesti rahvapärimuses on Laurentiusest saanud tule ja põletamisega seotud tegevuste kaitsja, tema mälestuspäeval lauritsapäeval 10. augustil oli vanasti keelatud tuld teha.

(Piiskopisauad. Või käärid)
 

(Seda kujundit on tõlgendatud kui küpsetusresti. Püha Laurentiust olla parasjagu sellel piinatud, kui ta äkki hüüdnud: Olen juba küps. Keerake mind ümber!")

Piiritähise oletust toetab ka Lauritsakivi rööpnimi Rajakivi. Kivi kõrvalt leiti 1970. aastatel päris ulatuslik asulakoha kultuurkiht, mis on keraamikakildude põhjal dateeritud I aastatuhande lõppu ja II aastatuhande algusesse. Ilmselt on tegemist sellesama 25 adramaaga Kusala külaga, mida mainib Taani Hindamisraamatu Suur Eestimaa nimistu.

(Taga on Lauritsakivi ja sellele pühendatud sildid, asulakoha silt aga on parajasti veidi väsinud ning puhkab kivi najal põõsa vilus) 

Pajulinn polnud enam üldse kaugel, aga temani pääsemine osutus siiski parajaks matemaatikatehteks. Proovi, millise nurga alt tahad, ikka tuleb ragistada läbi noore märja taimestiku. Kunagi mäletati, et linnusele viis salarada (võib-olla pakktee), ent mina sellele enam panustada ei saanud. Mul oli alguses õrn lootus hoida oma kerged suvised käimad kuivad ning selleks puhuks olin nad koguni jalast võtnud. Ent mõnekümne meetri järel pidin nad siiski edasiliikumise ja jalgade turvalisuse huvides pühale üritusele ohverdama. Õnneks taipasin vähemalt sokid taskusse panna, nii et need jäid mul tõepoolest kuivaks. Kõikidest takistustest hoolimata jõudsin ma siiski ühel ilusal hetkel Pajulinna.

(Keskmisest niiskem metsatukk palistab praegugi Pajulinna asukohta)

Ma pole Kuusalu maastikega sedavõrd tuttav, et teaksin täpselt, kas ja kuidas siin linnuse-kõlbulike küngastega lood on. Nii ehk teisiti otsustasid linnuseehitajad üsna madala padu kasuks – sellest siis tema nimed Pajulinn, Linnapaju või Linnapao. Kokku võeti objekti alla umbes 3500 ruutmeetrit, millest siseõu 2000 ruudune. Õu piirati enam-vähem ovaalse kivivalliga, aga et viimane pääseks loodusseaduste vääramatul tahtel uppumissurmast, asetati valli nulltsükliks maapinnale hagu ja noorte mändide palke, valli väliskülje alla paiguti ka jämedamaid okslikke palke. Nende peale laotigi 4–5 meetri laiune kivimüür, mis kunagi ulatunud täisinimesele rinnuni, praegu aga joonistus vaevalt poole meetri kõrguselt ümbritsevast rohelusest välja. Vahepealsete aastate jooksul on tubli jagu Pajulinna vallist muudeks ehitusteks kasutatud. Nii nagu eelmises muinasreisikirjas itkesin ma Vooru linnamäe kurvapoolset saatust, tuleb sama teha ka Kuusalus. Hea veel, et niigi palju on alles jäänud.

(Stiilivaade Kuusalu Pajulinnale. Soolinnused on üleüldse harv ja karm kategooria, millega nalja pole)
 

Vallijäänustel ukerdades hakkasid siin-seal silma rohu seest välja turritavad müürikivid. Õnneks oli vall hiljaaegu puhtamaks niidetud; vastasel juhul oleksin pidanud teda hakkama otsima võitmatu angervaksatihniku (Filipendula invicta) alt ning siis võrdunuks mu eduvõimalused rasvase nulliga. Küllap oli kivimüür algselt varustatud ka puitkindlustustega, kuid nende aeg oli ammu mööda läinud.

(Ringvall on puhtamaks niidetud ning paistab seetõttu koguni ümbritsevast välja)

Kust ma üldse tean kõnelda vallialusest haost ja palkidest, kivimüüritisest ja muust säärasest? Kas läksin ma tumedate jõudude teenistusse ning lõin Muinsuskaitseameti loata pühal mälestisel labida maasse? Ei, vähemalt sellistele pahedele ma ei andu. Lugu on hoopis nii, et muinas-kuusalulaste ja minu vahele jääb veel üks oluline isik. See oli arheoloog Marta Schmiedehelm, kes Pajulinna 1936. aastal päris ametlikult ja teaduslikult uuris. Just tänu tema ekspeditsioonile võtame meiegi õiguse väita üht-teist linnusest ja tema ajaloost.

Leide andsid kaevamised päris vahvalt: jäme- ja peenkeraamikat, millest muist kaunistatud mõigaste, siksakkide, lainejoonte, nöörivajutiste või augukestega, mõni luisu- ja jahvekivi, paar helmest, valamisvorm ning ebaselge otstarbega sarvest teravik. Arheoloog hindas toona Pajulinna eksistentsi 11. sajandisse, kuid tegelikult võis ta olla rajatud ka juba 10. sajandil. Esemete kõrval saadi terve ports loomaluid, mis kuulusid eranditult koduloomadele – veistele, sigadele, lammastele, kitsedele ja koertele. 

Need on toredad, aga ühe viikingiaegse linnuse jaoks tavapärased leiud. Siiski paistab Kuusalu Pajulinn välja ka millegi erilisega. Nimelt sattus Marta Schmiedehelm otse ringvalli kõrval linnuse siseõues korralikule viljaterade lademele. Mitme meetri laiuses ja 10–20 cm paksuses viljakihis leidus otra, rukist ja nisu, ühes kohas ka hernest. Paiguti oli vilja all kasetohutükke, mis olid nähtavasti laotatud sinna niiskusetõkkeks. Tundub, et selles kohas vallimüüri kõrval asusid linnuse viljalaod. Muid selgemaid jälgi hoonetest ei saadud, kui mõni otsast teritatud ja maasse rammitud puuvai välja arvata. Kultuurkihti kõikjal ohtralt vürtsitanud söetükikesed jätsid vägisi mulje, et linnusel on olnud järsk ja otsustav finaal, mille käigus pea kõik, mis sai tuleroaks minna, seda ka tegi. Aga kes tegi…

(Linnusehoovi katab kõikvõitmatu angervaks. Tema all võib oletada turvast ja turba all omakorda viikingiaegset kultuurkihti koos kõige kaasnevaga. Kultuurkihi all? Veel turvast!)

Uuestisündi Pajulinn ei näinud. Nii, nagu ta oli kunagi ehitatud sooturba peale, hakkas turvas aasta-aastalt pakseneva kihina katma ka inimtegevuse jälgi. Just tänu turba vett imavale ja säilitavale loomule ongi nõnda hästi aastasadu püsinud linnusesse kogutud teravili, herned ning vallialused puuparved. 

Kuusalu ise päris hukatusse siiski ei langenud. Vahepealsed aastad on küll ehk veidi segased – näib, et linnusega liidus olnud avaasula püsis oma koha peal edasi ja kasvas isegi päris suureks – , kuid 13. sajandiga kaasnenud Eestimaa ristiusustamine tõi siia uued nähtused. Tsistertslaste Ojamaa Roma klooster, kes oli läheduses saanud enda käsutusse võimsa Kolga mõisa, ehitas vanast linnusekohast veidi üle poole kilomeetri lõuna poole kiriku. Hilisema rahvapärimuse kohaselt olnud ehitusmeistriks Laurentius ehk Laurits ise, kelle kohalikud paganad heast peast surnuks põletasid. Tapatöö sündinud otse Lauritsakivi peal, pühamehe tuhk toimetatud hiljem Rooma linna. Seda, et piibellikud ja teised antiiksed usujuhtumised vanarahva meelest sageli otse meie koduse Maarjamaa pinnal sündisid, tuleb folklooris vahel ikka ette. Küll on siin kõndinud Jeesus ja Maarja, küll Ristija Johannes ja Püha Nikolaus. Lauritsa põletamine otse Kuusalu vanal lohukivil poleks mingi erand.

(Kuusalu Püha Laurentiuse kiriku seni viimane ilme hõlmab erinevaid nukumajalikke soppe ja lisandusi)
 

Kuusalu kirik on oma ca 750 eluaasta jooksul näinud korduvaid ümberehitamisi, sõjaaegadel ka purustusi. Kapitaalsem uuenduskuur toimus aastatel 1889–1890, mille käigus tehti paisunud koguduse jaoks hoonesse ruumi juurde. Pajulinnast tagasi marssides jäi kirik otse tänava äärde. Ei teagi, kas asi on valgeks lubjatud seintes ja punastes kivikatustes või milleski muus, aga kirik-pastoraad ansambel jätab praegu kuidagi saksaliku või koguni prantslasliku mulje. Väike lääneeuroopaliku õhustikuga saareke keset ürgvana Revalamaad.

(Kirikumõis ehk pastoraad on sedavõrd heas korras, et justkui polekski Eesti)
 

Põhja-Eesti rannikuvöönd on ajalugu nii täis, et lausa kidiseb. Kui kõrgemad jõud lubavad, siis satun varem või hiljem oma ringituuseldamistega taas sinna ning küllap siis ka midagi kirja panen. Aga võib-olla jääb enne mõni muu maanurk tee peale. Mis järgmiseks? Küllap saame teada.

Linnamägede triptühhon, osa 2: Vooru linnamägi

 

Suvi ja linnamäed! Ainsana suudavad selle muidu ületamatu kombinatsiooniga võistelda vaid sügis ja linnamäed, tali ja linnamäed ning kevad ja linnamäed. Neist igaühel on omad voorused, aga antud triptühhoni teises osas, mis pühendet Vooru linnamäele Mulgimaal, tahan laulda kiitust just suve eelistele meie muistsete kantsidega sõbrunemisel. Juuli algul oli mul õnne elada tavapärasest rahmimisest veidi rahulikumat elu ning seetõttu jagus vahel aega ka mõne kodumaa nurgakese avastamiseks. Ühel ilusal päeval toppisin jalgratta autosse ning sõitsin heast peast Suislepale, uudistama Sisevete Festivali. Et päev oli pikk ning aega jalaga segada, koukisin jalgratta välja, hüppasin sadulasse ja sööstsin paigast kui tuul.

 

Muidugi olin teadnud juba ammu-ammu, et Viljandimaa lõunaosas on üks põnev linnamägi, millest kõik kogu aeg rääkisid. Nüüd polnud minu teel ühtegi takistust – asfalt ja kruus sahisesid ühtviisi ladusalt mu rattakummide all ning kaart näitas sentimeetrise täpsusega otsitava muistise asukohta. Paremini poleks võinud minnagi. Tee läks mööda kunagisest Suislepa rahvamajast ning üle Vooru oja lõuna poole, kuni arheoloogilisele asulakohale osutava muinsuskaitsetahvli juures käsipiduritele pigistasin ning ratta seljast maha hüppasin.

(Vooru asulakoht vihjab, et olen jõudnud muistsele maastikule)

Vanaaegsete asulakohtade asemel laiuvad tänapäeval väga tihti põllud ja muud taolised kõlvikud. Vooru külas on I aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande algusesse pKr dateeritud kultuurkihti leitud mõlemalt poolt kruusateed ning on põhjust arvata, et asulakoht ja tema idapoolne naaber linnamägi on olnud vähemalt mõnda aega üheaegsed ja üleaedsed. Ehk nagu sõnastavad erialased kirjutised, moodustasid nad linnus-asula kompleksi.

(Vooru asulakoht ja linnus Maa-ameti reljeefkaardi peal, kenasti peaaegu üksteise kõrval)

Linnamäe kutse oli vahepeal muutunud vastupandamatult tugevaks; lausa sedavõrd, et trotsisin riske ning jätsin jalgratta sinnasamasse teeserva (loe: asulakohale). Ise murdsin pikkade kärsitute sammudega teed läbi lokkava taimestiku, justkui alateadlikult peljates, et äkki võtab mägi jalad alla ning pageb okste raginal minu eest Õhne jõkke. Mu pelgused olid asjatud, linnamägi ei teinud vähemalt sel kaunil suvepäeval midagi ootamatut.

(Pildi pealt pole küll aru saada, aga metsa seest kõlav linnamäe kutsehüüd ei lubanud ära eksida. Tuli ainult ületada haljendav nõgese- ja angervaksaväli)
 

Vaid sadakond meetrit lahutab asulakohale koduks olevat põlluplatood eraldi kükitavast linnusekünkast, nende vahele jääb madal stepp nõgeste ja angervaksadega. Mõnel niiskemal aastaajal lirtsunuks seal muda ja lombid, aga juulikuivus oli minu poolel. No ja lühikeste pükstega läbi nõgesetihniku rühkimine ju ainult kasvatab iseloomu või kuidas? Linnamägi hüüdis juba kõrvulukustavalt.

 

Näed, seal ta oligi! Täiesti äratuntavalt linnus – kõrge künka peal, otsesse kuhjatud muljetavaldavalt järskude kaitsevallidega. Nende vahele jäi enam-vähem ristkülikukujulise põhiplaaniga siseõu, millel pindala kirjanduse põhjal umbes 4800 ruutmeetrit. Linnamäe välisjalamile on esimese iseseisvuse aegu asetatud ja kõige hilisema kiuste püsima jäänud betoonalusel pronksist Eesti linnuste kaart, millesuguseid leidus/leidub paljudel toona teada olevatel muinaskantsidel. Aga juba kaardi paneku ajaks oli Vooru linnust kõvasti väiksemaks veetud. Küllap nähti 19. sajandil muust Eestist majanduslikult kiiresti ette tuhiseval Mulgimaal künkas pigem ehitusarenduseks vajalikku kruusamaardlat kui säilitamist vajavat muinasmälestist. Muidugi pole mõtet näidata näpuga üksnes mulkide peale, sest arheoloogiapärandit on lõhutud (ja lõhutakse kahjuks jätkuvalt) igal pool ja igal ajal, söögi alla ja söögi peale. Aga ikkagi on hingel valus iga kord, kui tükike möödunust meie ja järeltulevate põlvede jaoks pöördumatult kaotsi läheb.

(Vanaaegsetel piltidel on Vooru linnamägi paljas nagu porgand, praegu aga katab teda korralik mets. Järsku avaneb puude vahelt vaade tuttavlikule muinaslinnuste kaardile)
 

(Kahe otsavalliga piiratud linnuseõu, millest on tubli tükk minema veetud)

Aastatel 1969–1970 kaevas Vooru linnamäge Henn Moora, leides siit käsitsi vormitud savinõude tükke ning üht-teist muudki, millest kirjanduses tuuakse eraldi välja vaid araabia hõbemündi katket. Nii et kas otseselt või kaudselt kuulus Vooru viikingiaja laiaulatuslikku karusnaha- ja hõbedakaubanduse võrgustikku. Lähedal looklev Õhne jõgi pakkus ilmselt piisavalt head ligipääsu Peipsi vesikonna teedele ja nende kaudu kaugemalegi. Vallisisesed kihistused paljastasid, et linnus rajati künkale millalgi keskmisel rauaajal ning varsti jõuti teda juba ka mõnevõrra tugevdada. Oma nüüdki äratuntava kõrguse said vallid veel hiljem, kuid sellest viimasest ehitusetapist pole saadud dateeritavaid leide. Linnamäelt pole leitud ka alates 11. sajandist Eestis levinud käsikedral valmistatud pottide kilde, mistõttu on linnuse ajalised piirid sätitud 6. ja 11. sajandi vahele. Asulakoht pidas kauem vastu; küllap oskasid selle elanikud oma eludega kuidagimoodi toime tulla ka siis, kui linnamäe peal enam keegi ei valitsenud.

(Muljetavaldavad kaitsevallid on oma praeguse kõrguse saanud vähemalt kolmes ehitusetapi)
 

(Vaade ühelt vallilt teisele. Vahele jääb küll lokkav loodus, aga tagumine vall paistab puude-põõsaste seast ometi ära)

Ma oleksin Vooru linnamäe võlusid – muinaspinnavormide kõrval veel näiteks metsmaasikaid – kaua nautinud, aga mis parata, ühel hetkel saab ka leplikumail meist isu täis kõigist linnuse õhuruumi domineerinud sääskedest ja parmudest. Ukerdasin südilt tuldud rada ja nõgeseid mööda tagasi ning leidsin oma üllatuseks, et jalgratas ootas mind täpselt seal, kuhu olin ta ennist jätnud. Väntasin niisiis tagasi Suislepale, et Sisevete Festivalil oma silmaga näha Õhne jõel sõitvat tosinast jõelaevast ja -paadist koosnevat flotilli – just nii, nagu see võis välja näha ka neil kaugetel eelviikingi- ja viikingiaegadel.