Süda-Eesti südamaadel

 

Päris eelmise aasta lõpuotsas oli mul kord autoga asja Tallinnasse. Jõulupuhkuse aeg tähendas piiramatut logelemisaega ja nii ei pannud ma endale seks päevaks muid kohustusi, kui et juba hommikupoolikul startida ning tee peal võimalikult palju põnevaid paiku külastada. Valge aeg oli sellal teatavasti paras defitsiit; tuli olla varakult jaol. Õnneks olin teinud piisava eeltöö, et endale huvipakkuvad kohad kaardil välja peilida. Huvipakkuvad kohad algasid sedapuhku umbes Paide joonelt. Nii et, kallid lugejad, tere tulemast taas Järvamaale!

 

Eelmine käik Süda-Eesti muinasradadele leidis aset enam-vähem aasta varem, tookord idapoolsel Järvamaal. Nüüd hoidsin lähemale Tartu-Tallinn maanteele, mis ausalt öeldes on muidu üks igavene tüütus ja nuhtlus, aga seekordne püha üritus muutis ta tunduvalt talutavamaks. Poole tee peal keerasin niisiis Paide peale ja päris linna külje all juba üsna peenikesele maanteele, mis juhatas mind Viraksaarele, peamiselt suvilatest koosnevasse asulasse. Külast põhja pool võimutsevad Kõrvemaale iseloomulikud metsad ja turbasood. Pahaaimamatu hing sõitnuks siin pahaaimamatult õigest kohast mööda, aga minul oli luureinfo ja Maa-ameti kaardirakendus ning seetõttu mõistsin õigest kohast mitte mööda sõita.

 

Noor võsa varjas hästi minu jahitud rada, mis talvele kohaselt veel ka koheva lume all peidus. Neitsilikku lumepinda tanksaabastega toorelt jäljerida tallates ukerdasin madala soometsa lävele. Kidurate mändide vahel jooksis justkui siht, lõppedes mõnikümmend meetrit eemal. Muidu üpris tavalisele paigale andis mõtte ja tähenduse sihi kõrvale püstitatud infotahvel. Olin jõudnud mitmesaja aasta vanusele sooteele.

(Plastmassist muinsuskaitsepost võiks osutada tähelepanu millelegi vanale, kuid ka tal endal õnnestub ümbrusega päris hästi kokku sulada)
 

Viraksaare sootee leiti 1985. aastal (ehk samal hooajal, mil mina ilmavalgusega esmatutvust tegin) kahe turbavälja vahelise kuivenduskraavi kaevamisel. Arheoloog Ain Lavi juhatusel võeti üsna harukordse leiu uurimine aasta hiljem ette. Uurijad puhastasid turbakihi alt välja umbes 18 meetri pikkuse teelõigu ning tuvastasid raudvardaga turvast torkides 600 meetrit teed alates Viraksaare voorest kagus kuni Palivere vooreni loodes.

 

Kuidas sooteed ära tunda, küsite. Kui tänapäeval on pehmel loodusmaastikul kulgemiseks levinuim lahendus laudtee, mille puhul on samblale ühtlase sammuga asetatud pakukeste vahele naelutatud pikuti lauapaarid, siis vanasti oli puitlaud saekaatrite puudusel kallim ja haruldasem (kirvega sai seda palgist tahvitseda küll, aga kujutage vaid ette valmistusaega). Selletõttu eelistati odavama lahendusena peenikestest põiki laotud puutüvedest varianti. Ehitusmaterjali pakkus nähtavasti sealsamas rabaveeres kasvav soomets, mille kaskedel ja mändidel polnud kunagi võimalust kasvada taevasteks laevamastideks või tüsedateks vundamendiparvepalkideks. Aga sootee jaoks olid nad kui loodud.

 

Radiosüsinikuproov ütles sootee algusajaks 16. sajandi teise poole, millest omakorda tubli pool oli täidetud verise Liivimaa sõjaga. Järvamaa koos Paide linnuse ja linnaga pidi korduvalt taluma Vene rünnakuid ja piiramiskatseid (1573. aasta alguses leidis seal oma õiglase lõpu Ivan Julma parem käsi, opritšnina juht Maljuta Skuratov – tehku põrguleegid talle talumatut kõdi…). Sellepärast oli ümbruskonna talupoegadest üsna mõistlik tarvitusele võtta ettevaatusabinõud ning ehitada salatee Prääma raba varjulistele soosaartele, et vaenuväe lähenemisel tasahilju peitu kaduda. Arvatavasti kaeti palksillutis konspiratsiooni huvides turba ja samblaga ning lasti tal aastate jooksul täitsa kinni kasvada. Kes tee sihti tundis, astus julgelt mööda sood, kohalikke saladusi mittetundev võõras aga kas ei teadnud üldse proovima hakatagi või siis võis ta hõlpsasti õigelt teelt kõrvale kalduda ning ühel heal hetkel end keset märga laugast leida, vääramatult turbasambla ja huulheina võrgutavasse embusesse imendudes.

(Pruunid infotahvlid on ikka väga tänuväärsed teadmiste jagajad paigust, mis muidu märkamatuks jääksid)

Küllap läks tee asja ette, sest palke on rajale laotud teadaolevalt vähemalt kaks korda. Sellest annab meile aimu üks teine dateerimisviis, mida kasutatakse piisavalt hästi säilinud puidu korral (ja soos see tõepoolest säilib). Dendrokronoloogia saab puu aastarõngaid lugedes teada, millal ta kasvama hakkas ja millal maha raiuti. Viraksaare tee jaoks on puid langetatud näiteks aastatel 1567 ja 1592, aga uurijate meelest võis rada olla kohalikel tuntud ja vajadusel kasutatav ka 17. ja 18. sajandil. Liivimaa sõjale järgnes ju õigupoolest terve rida konflikte, nii et kõnnumaa peidupaigad püsisid vajalikud pikka aega. Isegi kui parajasti valitses rahuaeg, oli mõistlik salarajad korras hoida – vaeseks rüüstatud maal püsis üleval relvastatud röövsalkade või ka nakkushaiguste leviku oht ning iga sellise jama lahenduseks on alati olnud varjumine metsa- ja soovaimude valdustesse.

 

Minu külaskäigu ajal kattis avatud sillutiselõiku harras jõululumi ning teest polnud näha vähimatki. Tahtsin sellest hoolimata üle kõige vanade palkidega kohtuda ning ainus võimalus oli püüda nad lume alt pisut välja kaevata. Tehtud-mõeldud! Tuustisin nagu peni kohevas lumes, kuni minu meeldivaks üllatuseks paljastusid pohlavarte ja muu taolise sambla- ja puhmarinde seas mõned kumerad palgiseljad. Selge pilt, olin saanud oma tahtmise ning pärast neile pai ja pildi tegemise kraapisin lume tagasi peale. Las magavad rahulikult oma talveund!

(Kolm varauusaegset palginotti leidsin ma lume alt üles. Püüdke nad pildi pealt ära tunda!)

 

* * *

 

Oli aeg edasi minna. Paide lähistel leidub vanaaegsete maastikuelementidega kohti veel, näiteks Tarbja külas. Viraksaare sooteest on siinsed muistised, kaks rooma rauaaegset kivikalmet, tubli tükk maad vanemad. Mõlemad kalmed on üsna kenasti ligipääsetavad ning teineteisest mitte just üleliia kaugel.

 

Kõigepealt läksin kalme juurde, mis asub Tarbjat läbivast põhiteest põhjas, aiamaalappidele pühendatud maa-ala servas. Matusepaika kutsutakse Miku kalmeks samanimelise maaüksuse järgi. Põhja poolt möödub külast ja kalmest lähedalt Pärnu jõgi. Miku kalmet kaevas aastatel 1905–1907 Paide saksa selts, leides siit viis tarandit ja umbes veerand tuhat esemeleidu. Nende põhjal selgus, et kalme on rajatud 3. sajandil pKr ning kuna tegemist oli püsiva ehitisega, siis kasutati seda matmisteks ja võimalik et muudekski rituaalideks sadu aastaid, II aastatuhande alguseni välja. Kalme ise on endiselt omal kohal, kivid reas, puud peal ja muinsuskaitsepost püsti.

(Esmakohtumine Tarbja Miku kivikalmega)

(Suured tarandite piirdekivid turritavad lumest ja kulukõrtest kõrgemale)
 

Kui uue aja maju ees ei oleks, siis võiks Miku kalmelt kerge vaevaga näha, mis teisel kalmel toimub – linnulennult on nad teineteisest vaid 350 meetri kaugusel. Tarbja Kalamehe kalme asub teest lõunas, suht kohe koolimaja kõrval ning temagi peal kasvavad puud. Harri Moora ja Evald Tõnisson koos oma tööväega kaevasid Kalamehe kalmet aastatel 1958–1961 ning asja viis lõpule Tanel Moora 1964. aastal. Sealsed sammaldunud kiviread on aga palju paremini äratuntavad, sest nad jäeti pärast arheoloogilisi kaevamisi väljapuhastatult paigale. Tänu uuringutele võime tedagi lugeda tarandkalme soosse.

(Tarbja Kalamehe kalme on selline kena fotogeeniline... Oot, tegelikult on need puud, mis tähelepanu endale röövivad. Kalme on see madal asi puude all)

(Lähemalt vaadatuna on ka kalme ise päris kaunis, rohelised kivid nii- ja naapidi reas. Ristkülikulised tarandid laoti maha enamasti põhja-lõunasuunaliselt ning üksteisega külgnevad nad pikema küljega ida-läänesuunaliselt - kui ma suutsin nüüd piisavalt selgelt väljenduda)
 

Kaevamistulemused on andnud võimaluse tuvastada mõnegi seiga kalme kasutusloos. Esmalt oli maapind puhastatud tulega (justnagu aletades), alles seejärel hakatud kive kokku kandma. Kes seda nüüd nii täpselt teab, kas kalme kolm tarandit ehitati valmis ühe soojaga või aastate jooksul, igatahes täideti need ajapikku kõige vajalikuga – raudkivide, põletatud surnute luutükkide ja väikeste asjadega. Viimastest oli kõige rohkem potikilde, aga tarandkalmetele tüüpiliselt leidus ka erinevaid ehteid, nagu sõled, helmed, kaelavõru, spiraaltorud, karjasekeppnõelad, käevõrud ja sõrmused. Kogu selle edevuse laada kõrval olid ka mõned tõsiseltvõetavamad asjad, näiteks noad, jahujahvatamiskivid, õmblusnõel, kirvekatke ja poolik luisukivi.

(Veel üks vaade läbikaevatud Tarbja Kalamehe kalmele)
 

Kalamehe kalme leiud jagunevad ajaliselt kahte perioodi. Esiteks 3.–5. sajand pKr ehk tarandkalmete kuldaeg Eestis (neid ehitati sellal tõepoolest palju) ning pärast sajanditepikkust tühjust leiumaterjalis ka 11.–13. sajand. Justkui oleks tarbjalased pärast pikka unustust hakanud äkitsi taas vanu paiku ja retromatuseid au sees pidama. Kõike me muidugi ei tea; vahepealne paus võib sama hästi olla tingitud – teoreetiliselt rääkides – 6.–10. sajandil valitsenud arusaamast, et surnutele ei lähegi hauapanuseid eriti vaja. Ja et seetõttu neid kalmesse ka ei pandud.

 

Võib ka olla, et muutused kalmete kasutustavades kõnelevad meile hoopis mitmekülgsemat lugu Järvamaa ja laiemalt kogu Muinas-Eesti ajaloost. Rooma rauaaeg jätab mulje kui võrdlemisi jõukas ja stabiilne ajajärk. Järjest rohkem peresid suutis endale teha isikliku monumentaalmausoleumi (mis see kivikalme muud ikka oli). Pärast Tarbjat käisin vaatamas veel paari usutavasti samaaegset matusepaika Eivere lähistel Leedu asunduse väljadel. Tarbja kalmetega sarnaselt asusid nemadki keset avatud kultuurmaastikku, kuid lausikule Tarbjale vastandusid Leedu kivikalmed oma asukohaga kõrgematel küngastel. Surnute matmisel ja muude suguvõsa rituaalide ajal võis olla päris ülev tunne kaugusesse vaadata ja oma toimingute tähtsust tunnetada. Arheoloogiliselt kaevatud Leedu kalmeid minu teada pole.

(Eivere küla Leedu asunduse kalmetest lõunapoolsem asub otse keset künkaharja. Kuna ta asus üsna lähedal ühe talu hoonetele, siis ei söandanud ma igaks juhuks päris peale ronida)

(Teisele Leedu kalmele teise künka lael oli juba palju julgem rühkida, sest ümberringi laius vaid lage lumeväli)

(Põhjapoolsema Leedu kalme pealt näeb kenasti ära lõunapoolsematki. Viimane asub silmapiiril keskpaigast terake vasakul)
 

Rooma rauaaja hauapanuste seas valitsesid ehted. Tarbeesemeid veidi oli – nagu Tarbja Kalamehe kalmegi puhul nägime – , aga relvi peeti teispoolsuses küll liigseks. Eks seegi viitab justkui rahuaegadele, kus probleemidele leiti vahel teisigi lahendusi kui vaid odaga vehkides. Millalgi 5.–6. sajandi jooksul aga tuuled muutusid. Uute korralike tarandkalmete ehitamine lõppes ning senistesse enam nii tihti hauapanused ei jõudnud (lisaks Tarbja Miku kalmele on Järvamaal kaevatud kivikalmetest erandiks vaid Koeru lähistel Preedi Kuningamägi, kust on leitud ka keskmise rauaaja asju. Seda paika loodan samuti mitte väga kauges tulevikus väisata). Kas neisse üldse enam maetigi? Vana elukorralduse hääbumises on nähtud erinevaid põhjuseid. kindlasti mängis oma osa kaugel lõunas mäslev rahvasterännuaeg, mis Lääne-Rooma lõpuks täielikult ära pilbastas, nii et seni tervet maailmajagu kattev kaubandus- ja suhtlusvõrgustik lagunes.

Torm võis tabada ka meite enda maad. Mitmed teadlased on näpuga näidanud õnnetule 536. aastale, mil mingi vulkaani (kandidaate on enam kui üks) purse paiskas põhjapoolkera atmosfääri nii palju sodi, et isegi päike ei pääsenud suvel tavapärase jõuga särama. See tähendas üleüldist ikaldust, mis omakorda tähendas kehvemat toidulauda, mis omakorda tähendas nõrgenenud rahvastervist ja see omakorda haigestumise ja suremuse tõusu. Võite kindlad olla, aastad 2020–2021 olid toonase kõrval kui jalutuskäik paradiisiaias. Taastumiseks aega ei antud, sarnaste tagajärgedega vulkaanipursked toimusid veel aastatel 539–540 ja 547. Tulemuseks ei saanudki olla muud kui totaalne …noh, jama, viisakama sõna puudumisel. Arvatavasti jõudis meilegi vahemikus 541–549 Vanas Maailmas möllanud Justinianuse katk ning kindlasti tuli ette röövimisi, tapmisi, sõda ja muud vägivalda. Sest inimesed käituvad kriisisituatsioonis erinevalt ja mõned neist valivad vägivalla tee. Olen kindel, et rabasaared kulusid toonagi pelgupaikadena korduvalt marjaks ära.

Õigupoolest on lausa ime, et maarahvas siin Eestimaa peal üldse alles jäi…

Ent ta jäi. Lõpuks, pärast kaotusi ja ohvreid, läks elu omal moel edasi. Uued ajad hindasid ellujääjaid ning ellu jäid tugevamad. Vast sellepärast paistavad rooma rauaajale ja rahvasterännuajale järgnenud eelviikingi- ja viikingiaja kohati veel lünklike jälgede seas eriti silma linnused (tõsi, Järvamaa on nende poolest kasin) ja sõjariistad matusepanustena. Aga ka vana, möödunud ilm tuletas suurte kivikalmete näol end ikka ja jälle meelde. Meenutas, et kunagi valitsesid ajad, mil põlised suguvõsad rajasid endale igavesi asupaiku, kus ka pärast teispoolsusesse lahkumist oma valdusi valitseda. Nii matsid ka hilisemad põlved endid mõnikord nende vägevate kiviridade vahele, et saada osa varasemate mälestusest ja aust. Ja eks meenutavad need muistsed pühapaigad nüüdki kaua-kaua tagasi olnud päevi ja inimesi.

(Eivere Leedu kivikalme on praegugi päris silmapaistev maamärk kesk avatud kultuurmaastikke)

Rakke varaajaloo pärlid

 

See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate algkodu alates 17. sajandi lõpust.

(Pandivere kõrgustiku lagi Rakke mäelt vaadatuna. Kuhugi sinna suunda jääb ka minu müütiline algkodu Olju)
 

Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed, lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku, kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi, hilisematest sajanditest rääkimata.

(Rakke asulakoht asub peaasjalikult eraaedades. Taamal annavad aleviku ilmele tooni uusaja korstendused)
 

* * *

 

Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.

(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)

Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus. Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks. Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.

(Linnuse vall. Tõenäoliselt on see kokku kantud suurtest raudkividest ja pinnasest, mida originaalis hoidsid koos palkrakked. Millest Rakke oma nime on saanud, seda ma ausalt ei tea)

(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
 

Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole, siis… siis, noh, on nad eriaegsed.

 

Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav. Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.

 

Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).

(Vaatetorni ees kõrguvad mutimullahunnikud võinuks paljastada põnevaid muinasleide, aga olid neist tühjemast tühjad. Värv on neis see-eest ilus must)

 

* * *

 

Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule, mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt ära mahtunud.

 

Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks, mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast. Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega (ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme sinnapaika jätsid.

 

Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast muust õrnast subjektiivsest varjundist.

(Väike-Rakke surnute kremeerimise koht jääb teest eemale põllule. Kuna päev hakkas juba tõesti loojuma, siis ei hakanud ma kohapeal kondama, vaid tegin ilusa ahetava pildi palju eemalt)

(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)

 

* * *

 

Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud, et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.

Võhma maalinn, katkise kummi kiuste

 

November on vaieldamatult üks minu lemmikkuu ning seetõttu olen mitmel aastal just selleks ajaks võtnud endale puhkuse. Õues valitseval hallil kõledusel on isevärki oskus tuua hinge rahu ja taandumine suvistest sebimistest. Välja arvatud juhul, kui see hing on ikkagi nii rahutu, et pikalt niisama kodus teekruusi taga passida ei malda ning otsustab sügise viimaseid sooje päevi (ja öid) ära kasutada viimasteks rattarännakuteks. Sellepärast vinnasingi ajal, mil termomeeter näitas päeval veel tublit +12…+13 °C, oma värskenduskuuri saanud jalgratta bussi peale ning sõitsin Saaremaale Orissaarde, et avastada veel seni vähekäidud teid. Esimesel matkapäeval oli mul valget aega vaid napid neli tundi, nii et tegin tublit sõitu ning väntasin, matkakott seljas, piki põhjarannikut niipalju kui sain lääne poole. Veidi pärast kella nelja olin jõudnud omadega Mustjala kihelkonda ning enne Võhma küla leidsin parajalt paksu ja samblapehme kuusiku, kuhu ennast ööseks ära peita. Läheduses askeldasid küll mingid metsaveoautod, aga lootsin endamisi, et vast nad pimeduses veel minuni oma raietöödega ei jõua. Tõepoolest, neist mulle tüli ei tõusnud.

Kui kell viis oli väljas juba täiesti pime ning ma telgis soojalt riietatuna magamiskotti pugesin, siis heietasin kavatsust hommikul esimeste valguskübemete paistel end kokku korjata ning kohemaid sõitu jätkata. Tegelikult läks nii, et põõnasin kokku neliteist tundi, aeg-ajalt virgudes ja siis taas unemaale vajudes. Mida seal öises sügismetsas muud tehagi? Hommikul kella kaheksaks suutsin viimaks asjad taas seljakotti koguda ning olin juba valmis end taas teele sättima kilomeetreid mõõtma, kuid alles mõni päev varem üldhoolduse saanud jalgrattal oli varuks üllatus – öö jooksul oli õhk tagumisest kummist taevani tõustes üles igavikku omale otsinud. Aga mida sellises olukorras ikka teha; pressisin kummi taas värske rõhu ja lootsin parimat. Sedamoodi algas uus matkapäev kaunikesti segaste tunnetega.

 

Algusest peale oli selge, et pidin iga mõne kilomeetri järel peatuma ja kummi pumpama. Hoolimata õnnemängust vahemaade ja ajaga püüdsin siiski jätkata oma esialgse kavaga jõuda vahest koguni Ohukotsule ning seejärel Kuressaarde Tartusse viivale bussile. Kuid sel hommikul polnud mu plaanidel määratud kuigivõrd täituda – juba kilomeeter või kaks pärast sõidu algust lasin end peibutada Võhma külas teeveeres seisvast sildist. Sellel olid kirjas võlusõnad:

 

“Võhma linnus”.

 

Ausõna, mul polnud reisi kavandamisel vähimatki mõtet seda paika vaatama minna, aga silt ei jätnud mu nõrgale, hõlpsalt mõjutatavale tahtele teist valikut. Põdurale tagakummile vilistades (ja niikuinii vilistas ta õhku välja lastes vaikselt vastu) keerasin pikema jututa asfaldilt külavaheteele. Järgmise, puust sildi juures jätsin ratta ja matkakoti tagalat valvama, et ise jalgrada mööda tõotatud maale sörkida.

 

(Väsinud jalgratas ootab, kuni sõge rändur teeb ära oma kohustusliku palverännaku järjekordse linnuse juurde)

Ning seal raagus võsa ja vesihallitüveliste kuuskede vahel ta oligi. Sammaldunud kividest ringvall, mis piiras teist sammaldunud kividest ringvalli. Just nimelt, Võhma linnusel ongi koguni kaks ovaalset kivivalli teineteise sees. Väiksema valli sisene linnuseõu on õige pisike, kokku umbes 130–140 ruutmeetrit. Ühest küljest on kaks valli ikka ägedam kui üks, aga kuna suurem jagu sellistest sulendikest on Eestimaal (ja isegi Saaremaal) hakkama saanud üheainsa piirdega, siis tuleb muidugi küsida, kuidas siis Võhma puhul on asjad teistmoodi läinud. Kohapeal imetledes ma sellele küsimusele eriti ei keskendunud, aga hiljem kodus otsustasin küll veidi kättesaadavas kirjanduses ringi tuhnida ning jagan leitut ka siin.

(Võhma maalinn sosistab kõhedusttekitavalt: "Tulge minu rüppe, väljavalitud!" Esiplaanil paistavad välimise madala valli sammaldunud kivid. Laiem ja kõrgem sisering edvistab muinsuskaitsetahvliga)

(Mida iganes siin tehti, piisavalt vaba ruumi näikse selle jaoks olnud ka kahe kiviringi vahelises õues) 

Arheoloogia huvisfääri jõudis Võhma linnus punktipealt sada aastat tagasi (juhhei, juubel!), mil seda kirjeldas üliõpilane Theodor Vaas koos teiste Mustjala kihelkonna muinasjäänustega (tol ajal oli käimas üle-eestiline töö muististe väljaselgitamisel, mida peamiselt viisidki kohapeal läbi tudengid). Kohe järgmisel aastal jõudis koht ka Eerik Laidi raamatusse “Eesti muinaslinnad”. Kuigi Võhmast kirjutati aeg-ajalt ka nõukogude-aegsetes arheoloogiakäsitlustes – Aita Kustin ja Jüri Selirand näiteks pidasid seda II aastatuhande alguse pKr kultusekohaks – , tegid esimesed prooviaugud Võhma linnuse pinda alles Toomas Tamla ja Evald Tõnisson 1976. aastal, leides mõnekümne sentimeetri paksusest kultuurkihist käsitsi vormitud savinõude tükke. Võhma maastikel kolas päris palju ringi ka Vello Lõugas. Tema tähelepanelike tähelepanekute tulemusena joonistus välja üksikasjalik muististe muster mitmete kivikalmete (sh kivikirst- ja tarandkalmete), asulakohtade (sh vähemalt ühe kiviaegse) ning ulatusliku fossiilse põllusüsteemiga. Mina ühegi nende juures ei käinud, sest kodutöö oli jäänud tegemata. Linnuses lõi Lõugas labidad maasse 1986. aastal. Leitud poolsada potikildu pärinesid ilmselt rooma rauaajast või isegi päris rahvasterännuaja algusest, päris kultuurkihi allosast tuli aga välja kivikirves, mis on andnud alust oletada, et linnuse asemel võis siin tükk aega varem olla neoliitiline asulakoht. Kogu kultuurkihi ulatuses leitud kvartsipuru võib pärineda mõlemast ajastust.

(Sisering on tavaliselt ikka eriliselt väljavalitute jaoks mõeldud)
 

Endiselt on ikkagi jäänud mõnevõrra lahtiseks ringvallide kokkutassimise motiivid. Välimisel ringil on kaks katkestust ja sisemisel üks, nähtavasti mingit sorti väravakäikudeks – seega oli koht mõeldud selleks, et sinna pääseks ilma suurema ronimiseta sisse. Valter Lang on võrrelnud Võhma linnust teiste Lääne-Eesti vanema metalliaja vallsulendikega, mille puhul tunduvad rituaalsed funktsioonid sõjalistest usutavamad. Taolistest paikadest on mu muinasreisikirjade ajaraamatusse tänavu sattunud näiteks Sõtke ringvall, aga sarnane võis olla ka näiteks Keava Võnnumägi. Võhma linnuse kahekordne ringmüür võib olla inspireeritud kuulsaimast sedalaadi rajatisest Saaremaal, Kaalist, kus meteoriidikraatri ümber on samuti kokku kantud korralik kivimüür. Ehk soovisid võhmalased endalegi midagi meteoriidikraatri taolist, aga autentse kosmilise külalise tuleku viibimisel tuli käised endal üles käärida ning ehtsate tõllude ja piretite kombel kive kokku kangutama hakata. Tulemus polnud küll võrreldavalt suurejooneline, kuid midagi häbenema ka ei pea.

(Isetehtud Kaali, 100% käsitöö)
 

* * *

 

Maalinna mant tulles pumpasin teekonna jätkamiseks tagaratta kummi taas täis ning tarisin seljakoti turjale. Kõigist mu ponnistustest ja headest lootustest hoolimata sai saatuse kannatus viimaks otsa ning täpselt Mustjalga jõudes käis rattakummil miniatuurne, ent efektne plahvatus, mis markeeris otsustavalt rattamatka etapi lõppu. Kuressaareni näitas 30 pikkkka kilomeetrit, kohalik bussiliiklus oli autentsuse huvides kärbitud umbes vanema rauaja sageduseni. Oleks mul tulnud pähe nutta, oleksin ilmselt selle kasuks otsustanud, aga tol hetkel tundus parem valik hakata lihtsalt ratas käekõrval suure linna poole kõndima. Kes teab, kuidas saabastes kandade all jõudu koguvad villid oleksid mul lubanud oma odüsseia lõpuni teostada, igatahes kaheksa kilomeetri järel hakkas ühel möödasõitval autojuhil minust ilmselgelt kahju. Ta võttis mu kogu kupatusega pardale ja viis Kuressaare bussijaama ära. Jõudsin sedamoodi täiesti planeeritult Tartusse minevale bussile ja õhtuks sooja koju. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Keava. Päeva Käsi (või Käe Päev)

Sel sügisesel teekonnal Ristist Tartusse, mille käigus põikasin läbi saladuslikust Sõtke sõõrist (vaata siit), võtsin kavva palverännaku veel ühte muinasmonumentide koondumispunkti. Rapla ja Kehtna lähikonnas on selliseks paigaks Keava aleviku ümbrus, täpsemalt Keavast umbes 2,5 kilomeetrit ida pool oleva Linnaaluste küla maad. Aastatel 2001–2006 käis siin vilgas arheoloogiline uurimistöö – kaevati kahel linnusel, kolmel asulakohal ning mitmes teiseski huvipakkuvas kohas. Kuigi see oli just aeg, mil ka ise ülikooli ajalugu õppima asusin ning peagi arheoloogiasse sukeldusin (jah, ma olen ikka oma ea kohta päris vana), siis erinevalt mõnest teistest kursakaaslasest ma Keavasse kaevama ei jõudnud. Mis seal ikka, tuleb siis hilisematel muinasreisidel kohavaimuga tuttavamaks saada!

(Keava linnamäe edelapoolne vall seisab vastu Linnaaluste I asulakohta)

Päris võõras Keava mulle siiski polnud, sest olin siin käinud kord 2008. aasta kandis Tartu Ülikooli ajalooringi Raplamaale viinud sügisreisi ajal. Toona keskendus reisiliste tähelepanu eelkõige põhilinnusele ning teised ümberkaudsed muistised jäid kõrvale. Praeguse kondamise käigus püüdsin rohkemat haarata. Ettenägelikult olin väljasõidule kaasa haaranud spetsiaalselt Keava uurimistulemusi tutvustava raamatu – inglisekeelse Eesti arheoloogiaajakirja esimese erinumbri – , mis aitas maastikul õigeid paiku üles leida. 

(Keava kandi muistised, millest oma jutus veidi põhjalikumalt pajatan. Aluskaart Maaamet.ee)

Vanima meile teadaoleva haldusjaotuse kohaselt kuulus Keava kant Harjumaa lõunaossa. 13. sajandi alguse vaenuaegadest pajatav Henriku kroonika tunneb sellelt maalt küll Varbola ja Lohu linnuseid ning Raikküla nõupidamiskohta, kuid Keavast vaikib. Sellest pole õigupoolest midagi, sest Keava võib olla üleüldse esimene kirjasõnas mainitud asustatud punkt Kesk-Eestis. Slaavi kroonikatest on teada, et aastal 1054 vallutas Kiievi suurvürst Izjaslav Eesti vastasel sõjakäigul koha nimega “осек Кедипив, mis tähendab Päikese Käsi (Солнца рука)”. Sündis see tõesti mainitud aastal või veidi hiljem, pole pea tuhatkond aastat hiljem enam suures plaanis ehk kõige tähtsam. ‘Kedipiv’ on päris lähedane Keava vanale nimekujule –1410. aasta üleskirjutuses ‘Kedenpe’, 1486. aasta omas ’Kedenpäh’. Vana-Russi kohanimetõlkija pole aga ilmselt arvestanud, et eesti keele sõnade järjekorra loogika järgi peaks õige tõlge olema hoopis ‘Käe Päev (ehk Päike)’. Nimeuurijad on muide pakkunud ka võimalust, et nime teine pool oli ‘päeva’ asemel algupäraselt hoopis ‘pää’.

Sõnaga ‘osek’ on vanades idaslaavi allikates enamasti märgitud pigem ajutise lahendusega militaarrajatisi – raidtõket teel, langetatud puutüvedest kindlustist või taraga piiratud varjupaika. Keava linnuse arhitektuur, nagu peagi lähemalt vaatame, on olnud oluliselt mastaapsem. Sellepärast on arvatud, et sõnaga ‘osek’ on antud juhul rõhutatud puitmaterjali tähtsat rolli linnuse kindlustustes.

Olgu veel ära mainitud, et seesama Izjaslav käis veel 1060. aastal Eestis mõistatuslike sossolitega võitlemas ning sundis neid maksma 2000 grivnat. Sossoleid on peetud nii harjulasteks, sakalasteks, saarlasteks kui ka lihtsalt talupoegadeks. Olid nad siis, kes nad olid, maksude asi neile igatahes ei meeldinud ning, olles maksukogujad ajanud kus see ja teine, ründasid järgmisel kevadel Jurjevi linnust (kõigi eelduste kohaselt Tartut, mis sellal Kiievi-Russi võimu all oli) ning ajasid võõrvõimu esindajad sealt välja. Pihkva all toimunud suures lahingus langes mõlemal poolel kõvasti võitlejaid ning kuigi Vene kroonikad ei taha võitjapoolt mainida, kustusid Russi sõjakäigud Eesti tšuudide vastu millegipärast tervelt pooleks sajandiks.

Linnamägi

Kuid tulgem nüüd tagasi Keava juurde! Nagu võiski arvata, ei alanud selle kandi seiklused teps mitte 11. sajandiga, vaid mitu ajastut varem. Selles valguses tutvustagem esmalt kolme lähestikust asulakohta, mis kannavad nimesid Linnaaluste I, Linnaaluste II ja… arvasite õigesti, Linnaaluste III. Lõunast põhja poole (just sealtpoolt lähenesin ma paigale) lugedes on esimene II, seejärel keskmine ehk suurim I ning põhjapoolseim on väike III. I ja III asulakohast leitud napp tulekivi ja kvarts ning lähikonnast kogutud õietolmuproovid osutavad inimtegevusele juba millalgi kivi- ja/või pronksiajal. Samuti on inimesed sealkandis olnud olemas millalgi eelrooma rauaaja alguses (4.–3. sajandil eKr) ning pärast hõredamat vaheaega taas kuskil alates 4. sajandist pKr, mil kohalike taimede õietolmusetted näitavad metsapuude vähenemist ja maastiku avanemist – küllap lihase ja kirve koostoimel. Alates I aastatuhande keskpaigast pKr hakkavad asustuspilti järjepidevalt täiendama ka arheoloogilised leiud.

Kui metsa vahel usjalt siuglevast asfaltteest õigel hetkel vasakule tihnikusse haagitada ning usaldada tagasihoidlikku rada, jõuad lõpuks mitte just üleliia kõrge, kuid küllaltki järskude nõlvadega künka peale. Mina igatahes jõudsin. Küngas ongi linnamägi, mille piklik õu on kahest kitsamast küljest piiratud vallidega. Õueplatsi poolhoolitsetud ilme viitab kunagistele suvistele rahvapidudele ja lahtiselt puu najale tõstetud, kuid endiselt hea tervise juures olev infotahvel väidab, et linnust pole seni arheoloogiliselt uuritud. See viimane vastas tõele kuni 2001. aastani, mil arheoloogide labidad ja kühvlid linnuse loodeserva lähedal kultuurkihti löödi ning järgneva viie hooaja jooksul paljastati kahes kaevandis tublisti ajalugu.

(Linnuse jaoks on valitud paraja kõrguse ja järskusega küngas)

(2400 ruutmeetrit õuepinda. Selline tubli Harju keskmine) 

(Tahvel on tugev ega hooli sellest, et vahepealsete aastatega on tema info juba tugevasti aegunud)

Ehkki kaevandid ei lõiganud läbi selgelt väljajoonistuvaid otsavalle, oli ka madalamates künkaservades võimalik eristada nelja või viit ehitusetappi. Kaitseehitistest olid säilinud söestunud palginotid ja linnuse viimasest faasist ka tihe kivilade. Kantsi kasutusaeg hõlmab kokku ümmarguselt 700 aastat (võrdluseks: täpselt nii kaua kestis ka maailma ajaloo teadaolevalt pikim astronoomiline öö, nimelt eestlaste orjaöö).

I linnusejärk eksisteeris 5.–7. sajandil pKr. Püsivalt asustatud see sellal ilmselt veel polnud.

II järk kestis 7./8.–9. sajandini pKr. Ka siis võis linnus olla igapäevaselt pigem tühi, täitudes rahvaga vaid ohuaegadel.

III järk kuulus 10.–11. sajandisse. Linnusesse oli juba kolinud seltskond inimesi.

IV ja V järk kuulusid 11. sajandi lõpust kuni usutavasti 1224. aasta talveni. Nende kahe vahel on linnus korra räsida saanud, kuid pole teada, millal.

Võib järeldada, et vähemalt korra sajandi või paari jooksul Keavas ikka midagi põnevat juhtus. Sõdimised, piiramised ja kaitsmised, nii nagu neil ajuti rahututel aegadel kombeks. Ei olnud Izjaslav kaugeltki esimene ega viimane, kes Keavas möllu tegi. Et kohalikel oleks huvitavam ja, noh, võib-olla ka teatud lisaeelised linnuse kaitsmisel, siis ehitasid nad valli alla ka ühe kitsa salakäigu hoovist künkanõlvale. Ma ei oska aimata, kuidas täpselt oli pahalaste eest maskeeritud käigu välimine ots, aga neil aegadel, kui üksteist külastavad sõjasalgad reeglina veel kuigi suured polnud, võis käik olla päris kasulik näiteks ööpimeduse varjus piirajatest läbilipsamisel ja abi kutsumisel. Ainult klaustrofoobial ei tohtinud võimust võtta, sest tunnel oli ikka päris kitsas. Linnuse lõpliku mahajätmise järel mattus salakäik aegamisi kinni ning sajandeid hiljem andis temast aimu veel vaid õrn süvend maapinnal. Alles arheoloogid avastasid taas Keava varjatud imed ning pärast kaevamisi taastasid käigu nii, nagu nad arvasid ta algselt olnud olevat.

(Salakäigu linnuseõue poolne ots)

(Salakäik viib linnust kaitsnud müüri alt künkanõlvale. Tundub usutav, et omal ajal oli ta mingil moel maskeeritud, näiteks kibuvitsapõõsa või kamovõrguga)

Praeguseks on kaevamistest möödas üle 15 aasta ning kuna vuntsimistöid siin ilmselt range regulaarsusega läbi ei viida, siis on salakäik praeguseks natuke kulunud – paeplaatidest trepiastmed on paigast nihkunud ja palktalad kipuvad pehkima. Aga kes tunneb, et on siuliku lookleva kehatüübiga ning kitsaid pimedaid ruume ei pelga, selle jaoks peaks ta endiselt läbitav olema. Ma ise küll sedapuhku mingil põhjusel (küllap vanadusest) loobusin katsest, ent vähemalt otsapidi käisin sees ära.

(Midagi pimedate ja kitsaste tunnelite sõpradele)

Kui Izjaslavil tuli tegemist teha nähtavasti Keava linnuse III ehitusjärguga, mille ta võis tõepoolest ka maha põletada, siis pärast teda toimus linnuse vastu kindlasti veel vähemalt üks sõjaline kampaania. IV ehitusjärgu lõpetanud sündmustest ei tea me midagi, aga viimase, V järgu saatus on kaudsete vihjete abil aimatav. Kaevamistel leiti linnamäelt üks tornikujutisega hõbemünt, mille võisid vermida taanlased Tallinnas 1219. aastal või veidi hiljem (aga leidub ka oletust, et münte olevat löödud Varbolas; eks loe Tutulusest Kristjan Oadi artiklit lk 22–24 ja otsusta ise). Niisiis näib, et Keava linnus pidas ristisõdade tuules ja tules vastu 1219. aastast kauem, kuid viimaks jõudis sõja lõõm temanigi. Palkidest kaitseseinad langesid tuleroaks ning osa põhjapoolsest vallist varises suurde linnamäe jalamile kaevatud auku. Käisin seda lohku oma silmagagi vaatamas. Selge see, et piiramine ja vallutamine! Aga millal? Henriku kroonika vaikib endiselt, temasse pole Keava kohta vahepeal ühtegi rida lisandunud. Või siis…

Või siis ajas Henrik sõjakäikudest kirjutades midagi omavahel segamini. Võttes ette kirjelduse sakslaste, lätlaste ja liivlaste retkest 1224. aasta talvel, leiame sealt ühe teise tuntud Harjumaa linnuse Lohu piiramise kirjelduse. Võitlus kestis kaks nädalat; selle jooksul läksid käiku igasugused piiramismasinad ning ühe trikina kaevasid ründajad linnamäe nõlva maha, pääsemaks piiramistorniga otse linnusetara kõrvale. Piiratavad taplesid vastu nii nagu suutsid, ent pidid hädade võimendudes viimaks alistuma. Järelejäänud kaitsjate jäi küll hing sisse, kuid kogu vara võeti neilt ära ning linnus süüdati põlema.

No Keava mis Keava! Lohu maalinna kõrval pole ühtegi suuremat auku, mida võiks seostada kroonikas mainitud piiramisega, aga Keavas, näed, on. Henrik jätkab veel vaid, et kolm ümbruskonna linnust andsid ründajate väele hulgaliselt maksu ja vaipu (ladinakeelses tekstis esineb siin ühtäkki selges maakeeles ‘waypas’). Kujutagem ette, kuidas hiljem kroonikule oma sõjaseiklustest pajatanud mehed, olemata ise geograafias ja ajaloos üleliia tugevad, erinevad kohanimed lihtsalt sassi ajasid. Vahel juhtub parimategagi. Niisiis lubagem endale vabadust lugeda Lohu asemel sel 1224. aasta talvel vallutatuks hoopis Keava. Ning näib, et uusi ehitisi pärast seda linnamäele enam püsti ei aetud.

(Kui teraselt silmitseda, saab isegi pildi pealt aimu päris korralikust süvendist, mille võisid siia kaevata Keava linnust piiranud ristisõdijad 800 aastat tagasi)

Linnaaluste asulakohad

Keava linnamäe ümbrus oli tol muistsel ajal peaasjalikult külade ja nurmede päralt. Nagu juba ennist mainisin, on lähikonnast leitud kolm asulakohta, mida Keava projekti käigus veidi ka uuriti. Suurim, I asulakoht, laiub kohe linnusest edelas lagedal väljal. Sealt on leitud ühe kerisahju jäänused, paar majapidamislohku ning tublisti potikilde ja hooneseinte palgivahedesse möksitud savitihendite tükke. Külas tegeleti usinalt luu-, naha- ja tekstiilitööga ning võib-olla just käsitööliste vajadusi arvestades peeti ka palju lambaid. I asula hiilgeaeg kestis laias laastus 7.–11. sajandini. Hilisemad on vaid mõned 11.–12. sajandi võreornamendiga kaunistatud ning 16.–18. sajandi glasuuritud savinõude tükid.

(I asulakoha kultuurkiht laiub lagedal põllul. Kujutage ette, et siin võis kunagi elada koguni mitusada inimest)

Ka III asulakoht on linnamäe lähedal. I asulakohast eraldab teda vaid paarsaja meetri laiune, praegu suuresti kuivendatud Verevainu soo. Siin võis asuda Keava metallitöörajoon, kust on leitud jälgi vähemalt ühest sepikojast. Rasketööstuskallakuga asula eksisteeris vahemikus 8.–11. sajandini.

(III asulakoht asub seal kraavide taga)

II asulakoht paikneb eelmistest juba veidi rohkem eraldi – I asulast on ta mõnisada meetrit lõuna pool, praeguse Linnaaluste küla südames. Seda on kaevatud kõige vähem. Asula potikillud kuuluvad vahemikku 11.–15. sajandisse. Seega on II asula üle elanud linnusele hävitavalt mõjunud 1224. aasta piiramise ning on tänapäevani püsima jäänud. Leitud šlakitükid osutavad samuti rauasulatamistöödele.

(II asulakoht sai alguse 11. sajandil ning nagu näha sellel olevate talude järgi, kestab siiani)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et linnus koos tema jalamile kleepunud I ja III asulakohaga kujutas endast vana head klassikalist eelviikingi- ja viikingiaegset linnus-asula kompleksi, millesarnaseid on teada üksjagu nii Eestist kui naabermaadest. 11. sajandil kolis külarahvas aga linnusest kaugemale elama, näiteks II asulasse (hilisraua- ja keskaegseid asulakohti on teada ka Keava mõisast ja mujaltki). Vanasse paika võisid edasi jääda vaid sepikoda pluss üksikud majapidamised. Taolise asustuse ümberkujunemise põhjuseks on oletatud ühiskonna kõrgkihi võimujanu kasvu, mille rahuldamiseks vajati suuremat kontrolli maa ja sealtkaudu selle elanike üle. Nii võidi talupoegade koormised linnuses elava isanda heaks paika panna juba jupp aega enne Saksa ja Taani ristisõdijate sissetungi. Maksudesse puutuvaid kokkuleppeid toona veel üldjuhul üles ei kirjutatud, sellepärast pole meil peale võrdlemisi kaudsete andmete neist palju aimu.

Selleks ajaks, kui Taani preestrid 1220. aastatel Põhja-Eestis ringi kondasid ning oma kuninga uusi maavaldusi nimekirjadesse lükkisid, võis II asula juba kanda Linnaaluste nime (‘Litnanas’, mis võis algselt tähendada ‘Linnaase’) ning säilinud osa kunagisest suurest I/III asulast nime ‘Veri’ (meenutagem, et sealsamas on ju ka Verevainu soo).

Võnnumägi

Kõige eelmainituga Keava imed ei piirdu. 2002. aastal avastati ümbruskonna läbikammimisel linnamäest mõnisada meetrit põhja pool metsas Keava mägede seast üks arheoloogidele keskmisest kõrgendatumat huvi pakkuv küngas. Võnnumäe lõunanõlv on juba looduslikult järsk ja kõrge, kuid järk-järgult laugeneva põhjakülje turvamiseks on keegi ennemuiste püstitanud madala valli. Muidugi tuli ju kohe teada saada, millal ja kuidas ja milleks see kõik tehtud on, ning künkal kaevati siit-sealt kokku kolmel hooajal (2003–2005). Selgus, et vall oli valdavalt kuhjatud liivast ning tugevdatud puitseina ja kivimüüriga. Potikilde saadi Võnnumäelt vaid veerandsaja ringis ning üksi nende abil oli paiga vanust määrata raske, kuid valli puidujäänuste radiosüsinikuanalüüs andis ehitise dateeringuks 4.–3. sajandi eKr ehk eelrooma rauaaja. See aeg klapib hästi ümbruskonnast võetud õietolmuproovidega, mis samuti näitavad kohapealset inimtegevust.

(Keava Võnnumägi on sarapuid ja muud floorat nii tihedalt täis kasvanud, et mingit vähegi mõistliku sisuga fotot on keeruline teha. Seetõttu jäi mul endal ka paljukiidetud vall leidmata. See-eest künkalae lõunaveeres leidsin ühe veidi lagedama koha)

Veidi hämaraks jäi küll Võnnumäe otstarve, ent selleaegseid valliga piiratud linnuselaadseid objekte on Eestis teada teisigi, näiteks Läänemaal Saluvere Salumägi (seal käisin 2020. aasta suvel) ja Harjumaal Jägala linnamägi. Üldiselt on selliste paikade sõjalises kaitsevõimekuses pigem kaheldud ning sageli on arheoloogide mõttemõlgutuisse ikka lipsanud ettekujutus mingist kogukondlikust rituaalipaigast, mida oli vaja kuidagi füüsiliselt piiritleda. Aga nagu Sõtkegi puhul, pole meil peale süngete fantaasiate suurt midagi täpsemat lisada.

* * *

Õhus on tunda veel palju-palju fakte, seoseid, oletusi ja küsimusi, millega Lõuna-Harjumaa ajaloo uurijad on tegelenud. Siinkohal tõmban aga otsad kokku ning jätan Keava ja Linnaaluste muinaspaigad rahulikult talveunne. Lumevaiba alla mattudes näevad nad kindlasti und oma aastatuhandete jooksul aset leidnud juhtumistest, rahulikest ja rahututest päevadest, töödest, muredest ja rõõmudest.

Sõtke Kantsimägi: salasõõr minevikust

Kui suve hullumeelne kiirus on viimaks asendunud sügise hullumeelse kiirusega, peab ju ometi aega leidma ka vaimu paitavate tegevustega, nagu näiteks mööda maid ja metsi kondamisega. Oktoobri alguspoolel oli mul kord asja Läänemaale, Risti kooli soome-ugri rahvaid tutvustama ning tagasiteel leidsin võimaluse läbi põigata paarist muinasajaloo mõttes huvitavast maanurgast. Esimene neist oli Märjamaa kõrval Sõtke küla maadel asuv ringvall.

Esmakordselt tutvusin selle mõneti enigmaatilise muistisega üle kümne aasta tagasi, aga ega ta vahepeal õnneks suurt muutunud polnud. Ilma eelnevate teadmisteta talle ilmselt niisama juhuslikult otsa ei koperda, kuna paik asub ühe majapidamise taga metsatukas ning kui ka veel muinsuskaitsetahvlist mööda vaadata, siis ei saaks puude vahel arugi, et siin üldse midagi eriskummalist leiduks. Enne II maailmasõda tehti metsa all regulaarselt heina ning seepärast oli ka õrnemaid maastikulainetusi palju lihtsam ära tunda. Näiteks seda madalat (kõrgus maapinnast kuni 0,5/0,6 meetrit) väheldastest raudkividest ringikujulist valli, mis piirab pea 3500 m² suurust maa-ala. Ma ei tea, kas kohalik rahvas on lisaks isiklikele tähelepanekutele säilitanud ka mingi järjepideva mälestuse päris vanadest aegadest, kuid igatahes on paika siin tuntud Kantsimäena.

(Lehtedest aegamisi vabanev puudesalu varjab kiivalt oma muistseid saladusi)

(Muinsuskaitsesilt teatab nii lakooniliselt kui võimalik 'linnus', kuid kes edasi loeb, saab teada, miks see pole antud oludes päris õige nimetus)

Eesti filmiklassikast teame, et mõni saar ei pruugigi olla päris saar, vaid pigem nagu poolsaar. Samas vaimus ütleb Muinsuskaitseameti muistise pass Sõtke ringvall-sulendiku kohta: “”Kantsimägi” ei ole tegelikult mingi mägi, vaid võrdlemisi tasane metsaalune ala […]”. Tuleb meelde mullu Järvamaal külastatud Nurmsi tarandkalme, mida on samuti kutsutud Kirikumäeks (loe siit). Minus on vägisi vormumas tundmus, et eesti kollektiivses ürgteadvuses on säilinud kujutelm kõikvõimalikest linnustest või kalmetest kui kohustuslikult kõrgemale kohale paigutatud rajatistest – nii et isegi märkimisväärsete positiivsete pinnavormide puudumisel tasasele maale tehtud linnused ja kalmed pidid kindlasti mäe nime kandma.

(Esimene katse teha madalast metsaalusest vallist läks mõneti vett vedama. Puielt langenud lehed võtavad metsa saladuste varjamist täie tõsidusega)

(Katse kaks. Uuemal ajal laotud kiviaia rohelised mütsakad reedavad muinasvallist üle roomates selle kerged kumerused maastikul)

Mingeid tõsisemaid arheoloogilisi kaevamistöid pole Sõtkel minu teada tehtud, nii et muistise vanuse ja otstarbe osas peame pöörduma kaudsete andmete poole. Vanusega on pisut lihtsam, sest sarnaseid madala sõõrvalliga piiratud paiku on Lääne-Eestis teisigi ning naabruses on näiteks veidi rohkem uuritud ühte taolist Rapla lähedal Lipal. Potikildude põhjal on Lipa ringvall-sulendik dateeritud vahemikku eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni, kuid üldiselt on mingit laadi esemeleiud taolistes Lääne-Eesti sulendikes väga haruldased. Sarnaseid muistiseid on üksjagu teada ka Rootsis, eriti Läänemeresaartel Ojamaal ja Ölandis.

(Leidsin valli-sisesel alal ka ise mõned asjad, aga need vist pole päris muinasaegsed)
 

Otstarbega on lood palju segasemad. Kuna jõulist elutegevusega kujunenud kultuurkihti sellistes ringvalliga paikades, kaasa arvatud Sõtkes, reeglina pole (erandiks Lipa) siis tundub, et igapäevaselt neis ei elatud. Nii-öelda pärislinnuste puhul eeldatakse üldiselt kaitserajatisi, mis suudaksid sõjalistele rünnakutele mingil kujul vastu hakata, kuid selleks on needsinatsed vallid liiga madalad – ja ilmselt pole mitte lihtsalt omal ajal pooleli jäänud või hiljem laiali veetud, vaid juba algusest peale madalaks mõeldudki. Sestap ei öeldagi nende kohta ‘linnus’, vaid neutraalsemalt ‘sulendik’. Arheoloogid on isekeskis arutledes jäänud seisukohale, et küllap olid nad mõeldud mingisuguseks kohaliku kogukonna kombetalituste paigaks, kuid palju rohkem me ilmselt teada ei saagi. Harrastusajaloolaste ringis on läbi jooksnud ka oletus muinasobservatooriumist, ehkki sedagi mõtet pole väga palju kaugemale mõeldud. Reljeefkaardil paistab Sõtke valliring kahtlemata efektselt täiuslik, nii et pole midagi öelda, hea sirklitöö!

Võib-olla kunagi, kui tähed taas taevakummil õige asendi võtavad, tulevad tagasi ka need, kes teavad, millisteks süngeteks rituaalideks Sõtke sõõri tegelikult tarvitada…

(Praegu on Sõtke salasõõr endiselt veel puude-põõsaste vallata. Inimeste läbi viidavad rituaalid on ootel)