See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis
kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning
tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor
kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel
sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba
mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru
kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei
tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja
kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult
alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi
kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest
just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate
algkodu alates 17. sajandi lõpust.
Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap
võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga
seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned
erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste
andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes
laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine
kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed,
lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse
kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist
pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku,
kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi
üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi,
hilisematest sajanditest rääkimata.
* * *
Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.
(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)
Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus.
Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks.
Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud
nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune
vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode
poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks
ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus
valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.
(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt
on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv
Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse
Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat
lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal
küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele
ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole,
siis… siis, noh, on nad eriaegsed.
Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav.
Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad
unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise
vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest
oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje
vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on
kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu
võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate
raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga
lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.
Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema
korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed
saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin
siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust
avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis
kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat
mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).
* * *
Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute
põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel
Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule,
mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas
ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda
mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest
koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt
ära mahtunud.
Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel
olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks
muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija
hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks,
mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast.
Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille
kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse
perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks
veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega
(ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud
pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema
asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda
kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad
tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme
sinnapaika jätsid.
Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste
kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid
maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute
põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude
määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast
muust õrnast subjektiivsest varjundist.
(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)
* * *
Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal
ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast
või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning
asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal
veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga
juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud,
et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.
1 comments:
Lisalugemist:
Tanel Moora. Surnute põletamise kohast Rakke lähedal. Studia archaeologica in memoriam Harri Moora. Tallinn, 1970, lk 133–137.
Toomas Tamla. Rakke linnamägi. – Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu – Tallinn, 2008, lk 220–221.
Post a Comment