Rakke varaajaloo pärlid

 

See sündis süveneva sügise aegu, mil talv juba uksetrepil seisis, valmis kohe-kohe enesekindlalt tarre astuma. Olin oma Viru maakodus asju ajamas ning tagasiteele Tartu poole asusin just veidi enne lühikese päeva loojumist. Hämaruseloor kudus end põldude ja metsade kohal järjest tihedamaks, ent minul polnud veel sugugi tahtmist pimeduse eest pakku pugeda. Õigupoolest oli ajusagaras juba mõnda aega kihelenud mõtteraas käia korraks naabruskonnas muinasreisimas. Pudiviru kant on kõikvõimalikke muistseid paiku triiki täis, ainesest juba puudust ei tule, võta ainult ette ja käi nad järjest läbi. Mõnes tuntumas paigas käisin ja kirjutasin juba ammusel 2015. aastal, mil oma rännakute sarjaga pahaaimamatult alustasin (loe Lemmu muinaskihelkonna kohta), aga Rakke ümbrus jäi toonasest ringkäigust välja. Aga esiteks on see samahästi kui tee peal ning teiseks on mul Virumaa lõunaotsaga veel isiklik seos, sest just siinkandis, täpsemalt Olju külas, asus teadaolevalt mu isaliinis esivanemate algkodu alates 17. sajandi lõpust.

(Pandivere kõrgustiku lagi Rakke mäelt vaadatuna. Kuhugi sinna suunda jääb ka minu müütiline algkodu Olju)
 

Tänapäeval on Rakke tuntud raudteeäärse lubjatööstusasulana, mistap võivad tema varaajaloolised pärlid mõneti industriaalhiilguse varju jääda. Aga seda, et päris aleviku südames on vana asulakoht, teavad vaid mõned erialainimesed ja need, kes juhuslikult Maa-ameti kultuurimälestiste andmebaasis tuhlavad. Ja kui kohalikud kinnisvaraomanikud on oma valdustes laiuvast muistisest informeeritud, siis ka nemad. Rakke esmamainimine kirjasõnas kuulub aastasse 1564, ent kindlasti oli küla olemas tükk aega enne raudteed, lubjatööstust ning isegi enne esmamainingut. Väga palju rohkemat ma Rakke küla vanuse kohta ei tea, sest asulakohast saadud leide ega ühtegi temast kõnelevat kirjutist pole ma oma silmaga näinud. Arvestades aga selle naabruses olevaid paiku, kellest kohe samuti lähemalt juttu teeme, poleks tema rauaaegsed juured sugugi üllatavad. Keskaeg on siin esindatud kohe kindlasti, seda julgen arvata ilma tõenditetagi, hilisematest sajanditest rääkimata.

(Rakke asulakoht asub peaasjalikult eraaedades. Taamal annavad aleviku ilmele tooni uusaja korstendused)
 

* * *

 

Järgmine peatuspunkt asus asulakohast vaid pool kilomeetrit lõuna pool, seal kus algavad põlluväljad ja puudetukad. Väike rada viib pisut ülesmäge taamal kasvavate puude vahele, mille varjus elab oma elu Rakke linnamägi. Mingit erilist nime talle antud pole ja mingeid leide pole tema mullast samuti teadaolevalt saadud (viimases võib osalt süüdistada pea olematuid uurimistöid). Ebaühtlane õuepind on pannud arheolooge kahtlema, et linnus pole vist päris lõpuni väljaehitatudki.

(Rakke linnamäe hoovile avaneb parim vaade vaatetornist. Helesinine konstruktsioon on ilmselt mitte muinaskantsi enese, vaid hilisema suusahüppetorni aegadest)

Eelmainitu ei takista siiski Rakke linnamäel olemast tõeline linnus. Ehituslike põhimõtete põhjal võib teda pidada klassikaliseks neemiklinnuseks. Kolmest küljest – põhjast, idast ja lõunast – piiravad teda mäenina järsud nõlvad, lääne ehk nii-öelda maa poolt on talle püstitatud 1,5-meetri kõrgune vall ja sellest väljapoole kaevatud madal kraav. Tundub, et linnuseõuele loode poolt sisenev teerada on üsna uus (umbes nii 20. sajandist), mille rajamiseks ohverdati vallist otsajupp. Ennevanasti võis sissepääs kantsi asuda edelas, kus valli ja mäenõlva vahele jääb napilt paari meetri laiune avaus.

(Linnuse vall. Tõenäoliselt on see kokku kantud suurtest raudkividest ja pinnasest, mida originaalis hoidsid koos palkrakked. Millest Rakke oma nime on saanud, seda ma ausalt ei tea)

(Paremal pool kõrget vallikuhjatist joonistub välja kraavi kontuur)
 

Intrigeeriv oleks teada saada Rakke linnuse rajamise aeg ja põhjused. Nimelt on talle lähim naaberlinnus linnulennult vaid viis kilomeetrit eemal asuv Tammiku Rahaaugumägi, mida on seostatud Henriku kroonikast tuttava 13. sajandi alguse Pudiviru piirkonna vanema Tabelinusega. Ka Rahaaugumäe linnus näib olevat lõpuni väljaehitamata. Kui Rakke on Tammikuga üheaegne, siis kas pidi igal küla- või vakusepealikul tõepoolest olema oma ihulinnus, kus oli hea alamatele ja konkurentidele ülevalt alla vaadata? Või kui nad samast põlvkonnast pole, siis… siis, noh, on nad eriaegsed.

 

Rakke linnamäe kohta pajatatud lugude hulk on ausalt öeldes muljetavaldav. Küll olevat siin maa alla vajunud linn ja peidetud aarded, mis meelitavad unenägudes ennast kesköösi üles kaevama. Ilmselt on mõned söakamad ka rikkuse leidmise vaeva ette võtnud, ehkki ilma soovitud tulemusteta. Samuti ei tea ma, et mäe seest oleks üles leitud väidetavad maa-alused keldred, kuhu sõdade aegu olla orje vangistatud, kes vaimude ja tontide küüsis hinge heitnud. Rakke mägede kohta on kõneldud ka mingist ebajumalate kummardamisest, aga kolme ebajumala kuju lugu võib olla inspiratsiooni saanud Henriku kroonikas mainitud ebajumalate raiumisest Järva ja Viru vahel. Olgem ausad, Rakke pole selle praegu teadmata paiga lokaliseerimises just tugevaim kandidaat.

 

Neid rahvajutte lugesin ma kohapärimuse andmebaasist Koobas alles pärast külaskäiku, sellepärast arvan nüüd, et peaks tegema korduskülaskäigu, aga sedapuhku nimelt südaööl vastu neljapäeva. Usun, et muljed saaksid hulga värvikamad. Varaõhtuses valguses polnud seal midagi hirmsat. Vaatasin siin-seal ringi ning ronisin üles linnuseõuele püstitatud vaatetornikesse, kust avanesid kenad vaated Pandivere kõrgustiku maastikele. Vaateplatvorm seisis kahel suurel metallpostil – vist vana suusahüppetrampliini jäänused. Suusahüpekat mäletan mäe peal veel oma noorusaegadest (s.t. umbes 18. sajandist).

(Vaatetorni ees kõrguvad mutimullahunnikud võinuks paljastada põnevaid muinasleide, aga olid neist tühjemast tühjad. Värv on neis see-eest ilus must)

 

* * *

 

Kolmas Rakke kandi muistis asulakoha ja linnuse kõrval on surnute põletamise koht Väike-Rakke küla maadel. Sellise nimetuse andis arheoloog Tanel Moora ühele 1964. aastal keset küntud põldu leitud ümmargusele tumedale laigule, mille sees oli põlenud graniidipuru ja inimluude tükke. Järgmisel aastal kaevas ta umbes 12-meetrise läbimõõduga laigust veerandi läbi. 25–30 cm paksuse tumeda mullakihi alt ilmusid nähtavale kolm madalat lohku ning üks ristkülikukujuline kividest koldease, millele üks meeter viiekümnene surnukeha oleks tõepoolest teoreetiliselt ära mahtunud.

 

Dateerimiseks sobilikku sütt polnud paraku enam säilinud (ja 60-ndatel olid lood dateerimistäpsusega nii ehk naa kahtlased), nii et ainsaks pidepunktiks muistise vanuse määramisel osutusid keraamikatükid. Neist mõned luges uurija hiliseks nöörkeraamikaks ja teised kangajäljenditega tekstiilkeraamikaks, mõlemad tüübid laias laastus II aastatuhandest eKr ehk vanemast pronksiajast. Tanel Moora pakkus, et kusagil lähiümbruses võis olla selleaegne asula, mille kultuurkiht on hiljem rikutud. Surnute kremeerimispaika ei söandanud ta aga samasse perioodi arvata, sest nii vanu põletusmatuseid polnud Eesti alalt selleks ajaks veel teada, ning nii oletas uurija pigem seost rooma rauaaegsete tarandkalmetega (ehkki mina neid Rakke lähikonnast ei tunne). Muid esemeid peale ühe sulanud pronksplönni ei leitud. Võib-olla viidi suurem osa sellest, mis surnust ja tema asjadest pärast rituaalset tulelõõma alles olid jäänud, kuhugi mujale – kas mõnda kalmesse või meile tundmatutesse kohtadesse. Järgi jäi vähene pudi, mida korjajad tuha sees sobrades üles ei leidnud või mingil (usulisel?) põhjusel nimme sinnapaika jätsid.

 

Ma ise kommenteerin niipaljukest, et kuna aastatega on põletusmatuste kohta tulnud teadmisi ka neist piirkondadest ja ajaperioodidest, kust me mingeid maapealseid matuserajatisi, nt kivikalmeid ei tunnegi, siis võis surnute põletamine minu poolest olla aset leidnud ka pronksiajal. Ning eks väikeste potikildude määramine ja ajandamine sõltub ka mõnevõrra uurija enese kogemustest ja sajast muust õrnast subjektiivsest varjundist.

(Väike-Rakke surnute kremeerimise koht jääb teest eemale põllule. Kuna päev hakkas juba tõesti loojuma, siis ei hakanud ma kohapeal kondama, vaid tegin ilusa ahetava pildi palju eemalt)

(Võrdluseks vaade samale kohale paar nädalat hiljem, keskpäeval, kuid juba talveriigis)

 

* * *

 

Ehkki maa-alalt väike ja vähe uuritud, näitab Rakke ajalugu juba põgusal ringkäigul üpris mitmekülgset palet. Surnute põletamiskoht näib pärinevat juba pronksiajast või vähemalt vanemast rauaajast, linnus iseloomustab pigem nooremat rauaaega ning asulakoht on alguse saanud kõige hiljem keskajal. Kui nüüd mõni professionaal veel asja tõsisemalt luubi alla võtaks, tuleks teadmisi kindlasti kamaluga juurde. Lõuna-Virumaa juba kord on selline rikas maa. Olen tegelikult ka veendunud, et järgmist selle kandi muinasreisikirja ei pea enam seitse aastat ootama.