November on vaieldamatult üks minu lemmikkuu ning seetõttu olen mitmel aastal just selleks ajaks võtnud endale puhkuse. Õues valitseval hallil kõledusel on isevärki oskus tuua hinge rahu ja taandumine suvistest sebimistest. Välja arvatud juhul, kui see hing on ikkagi nii rahutu, et pikalt niisama kodus teekruusi taga passida ei malda ning otsustab sügise viimaseid sooje päevi (ja öid) ära kasutada viimasteks rattarännakuteks. Sellepärast vinnasingi ajal, mil termomeeter näitas päeval veel tublit +12…+13 °C, oma värskenduskuuri saanud jalgratta bussi peale ning sõitsin Saaremaale Orissaarde, et avastada veel seni vähekäidud teid. Esimesel matkapäeval oli mul valget aega vaid napid neli tundi, nii et tegin tublit sõitu ning väntasin, matkakott seljas, piki põhjarannikut niipalju kui sain lääne poole. Veidi pärast kella nelja olin jõudnud omadega Mustjala kihelkonda ning enne Võhma küla leidsin parajalt paksu ja samblapehme kuusiku, kuhu ennast ööseks ära peita. Läheduses askeldasid küll mingid metsaveoautod, aga lootsin endamisi, et vast nad pimeduses veel minuni oma raietöödega ei jõua. Tõepoolest, neist mulle tüli ei tõusnud.
Kui kell viis oli väljas juba täiesti pime ning ma
telgis soojalt riietatuna magamiskotti pugesin, siis heietasin kavatsust
hommikul esimeste valguskübemete paistel end kokku korjata ning kohemaid sõitu
jätkata. Tegelikult läks nii, et põõnasin kokku neliteist tundi, aeg-ajalt
virgudes ja siis taas unemaale vajudes. Mida seal öises sügismetsas muud
tehagi? Hommikul kella kaheksaks suutsin viimaks asjad taas seljakotti koguda
ning olin juba valmis end taas teele sättima kilomeetreid mõõtma, kuid alles mõni
päev varem üldhoolduse saanud jalgrattal oli varuks üllatus – öö jooksul oli õhk
tagumisest kummist taevani tõustes üles igavikku omale otsinud. Aga mida sellises
olukorras ikka teha; pressisin kummi taas värske rõhu ja lootsin parimat. Sedamoodi
algas uus matkapäev kaunikesti segaste tunnetega.
Algusest peale oli selge, et pidin iga mõne kilomeetri
järel peatuma ja kummi pumpama. Hoolimata õnnemängust vahemaade ja ajaga püüdsin
siiski jätkata oma esialgse kavaga jõuda vahest koguni Ohukotsule ning seejärel
Kuressaarde Tartusse viivale bussile. Kuid sel hommikul polnud mu plaanidel
määratud kuigivõrd täituda – juba kilomeeter või kaks pärast sõidu algust lasin
end peibutada Võhma külas teeveeres seisvast sildist. Sellel olid kirjas
võlusõnad:
“Võhma linnus”.
Ausõna, mul polnud reisi kavandamisel vähimatki mõtet seda
paika vaatama minna, aga silt ei jätnud mu nõrgale, hõlpsalt mõjutatavale
tahtele teist valikut. Põdurale tagakummile vilistades (ja niikuinii vilistas
ta õhku välja lastes vaikselt vastu) keerasin pikema jututa asfaldilt
külavaheteele. Järgmise, puust sildi juures jätsin ratta ja matkakoti tagalat
valvama, et ise jalgrada mööda tõotatud maale sörkida.
Ning seal raagus võsa ja vesihallitüveliste kuuskede
vahel ta oligi. Sammaldunud kividest ringvall, mis piiras teist sammaldunud
kividest ringvalli. Just nimelt, Võhma linnusel ongi koguni kaks ovaalset kivivalli
teineteise sees. Väiksema valli sisene linnuseõu on õige pisike, kokku umbes
130–140 ruutmeetrit. Ühest küljest on kaks valli ikka ägedam kui üks, aga kuna
suurem jagu sellistest sulendikest on Eestimaal (ja isegi Saaremaal) hakkama
saanud üheainsa piirdega, siis tuleb muidugi küsida, kuidas siis Võhma puhul on
asjad teistmoodi läinud. Kohapeal imetledes ma sellele küsimusele eriti ei
keskendunud, aga hiljem kodus otsustasin küll veidi kättesaadavas kirjanduses
ringi tuhnida ning jagan leitut ka siin.
(Mida iganes siin tehti, piisavalt vaba ruumi näikse selle jaoks olnud ka kahe kiviringi vahelises õues)
Arheoloogia huvisfääri jõudis Võhma linnus punktipealt
sada aastat tagasi (juhhei, juubel!), mil seda kirjeldas üliõpilane Theodor
Vaas koos teiste Mustjala kihelkonna muinasjäänustega (tol ajal oli käimas
üle-eestiline töö muististe väljaselgitamisel, mida peamiselt viisidki kohapeal
läbi tudengid). Kohe järgmisel aastal jõudis koht ka Eerik Laidi raamatusse
“Eesti muinaslinnad”. Kuigi Võhmast kirjutati aeg-ajalt ka nõukogude-aegsetes
arheoloogiakäsitlustes – Aita Kustin ja Jüri Selirand näiteks pidasid seda II
aastatuhande alguse pKr kultusekohaks – , tegid esimesed prooviaugud Võhma
linnuse pinda alles Toomas Tamla ja Evald Tõnisson 1976. aastal, leides
mõnekümne sentimeetri paksusest kultuurkihist käsitsi vormitud savinõude tükke.
Võhma maastikel kolas päris palju ringi ka Vello Lõugas. Tema tähelepanelike
tähelepanekute tulemusena joonistus välja üksikasjalik muististe muster mitmete
kivikalmete (sh kivikirst- ja tarandkalmete), asulakohtade (sh vähemalt ühe
kiviaegse) ning ulatusliku fossiilse põllusüsteemiga. Mina ühegi nende juures
ei käinud, sest kodutöö oli jäänud tegemata. Linnuses lõi Lõugas labidad maasse
1986. aastal. Leitud poolsada potikildu pärinesid ilmselt rooma rauaajast või
isegi päris rahvasterännuaja algusest, päris kultuurkihi allosast tuli aga
välja kivikirves, mis on andnud alust oletada, et linnuse asemel võis siin tükk
aega varem olla neoliitiline asulakoht. Kogu kultuurkihi ulatuses leitud kvartsipuru
võib pärineda mõlemast ajastust.
Endiselt on ikkagi jäänud mõnevõrra lahtiseks ringvallide
kokkutassimise motiivid. Välimisel ringil on kaks katkestust ja sisemisel üks, nähtavasti
mingit sorti väravakäikudeks – seega oli koht mõeldud selleks, et sinna pääseks
ilma suurema ronimiseta sisse. Valter Lang on võrrelnud Võhma linnust teiste
Lääne-Eesti vanema metalliaja vallsulendikega, mille puhul tunduvad rituaalsed funktsioonid
sõjalistest usutavamad. Taolistest paikadest on mu muinasreisikirjade
ajaraamatusse tänavu sattunud näiteks Sõtke ringvall,
aga sarnane võis olla ka näiteks Keava Võnnumägi.
Võhma linnuse kahekordne ringmüür võib olla inspireeritud kuulsaimast sedalaadi
rajatisest Saaremaal, Kaalist, kus meteoriidikraatri ümber on samuti kokku
kantud korralik kivimüür. Ehk soovisid võhmalased endalegi midagi
meteoriidikraatri taolist, aga autentse kosmilise külalise tuleku viibimisel tuli
käised endal üles käärida ning ehtsate tõllude ja piretite kombel kive kokku
kangutama hakata. Tulemus polnud küll võrreldavalt suurejooneline, kuid midagi häbenema
ka ei pea.
(Isetehtud Kaali, 100% käsitöö)
* * *
Maalinna mant tulles pumpasin teekonna jätkamiseks tagaratta
kummi taas täis ning tarisin seljakoti turjale. Kõigist mu ponnistustest ja
headest lootustest hoolimata sai saatuse kannatus viimaks otsa ning täpselt
Mustjalga jõudes käis rattakummil miniatuurne, ent efektne plahvatus, mis
markeeris otsustavalt rattamatka etapi lõppu. Kuressaareni näitas 30 pikkkka
kilomeetrit, kohalik bussiliiklus oli autentsuse huvides kärbitud umbes vanema rauaja
sageduseni. Oleks mul tulnud pähe nutta, oleksin ilmselt selle kasuks
otsustanud, aga tol hetkel tundus parem valik hakata lihtsalt ratas käekõrval
suure linna poole kõndima. Kes teab, kuidas saabastes kandade all jõudu koguvad
villid oleksid mul lubanud oma odüsseia lõpuni teostada, igatahes kaheksa
kilomeetri järel hakkas ühel möödasõitval autojuhil minust ilmselgelt kahju. Ta
võttis mu kogu kupatusega pardale ja viis Kuressaare bussijaama ära. Jõudsin sedamoodi
täiesti planeeritult Tartusse minevale bussile ja õhtuks sooja koju. Nii et lõpp
hea, kõik hea.
1 comments:
Natuke kirjasõna:
Valter Lang. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. Estonian Archaeology, 3. Tartu, 2007.
Jüri Selirand. Võhma. Linnamägi pro kultuskoht, reg nr 12563. Arheoloogiamälestise pass 1973 Muinsuskaitseameti arhiivis. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=12563
Post a Comment