Võhma maalinn, katkise kummi kiuste

 

November on vaieldamatult üks minu lemmikkuu ning seetõttu olen mitmel aastal just selleks ajaks võtnud endale puhkuse. Õues valitseval hallil kõledusel on isevärki oskus tuua hinge rahu ja taandumine suvistest sebimistest. Välja arvatud juhul, kui see hing on ikkagi nii rahutu, et pikalt niisama kodus teekruusi taga passida ei malda ning otsustab sügise viimaseid sooje päevi (ja öid) ära kasutada viimasteks rattarännakuteks. Sellepärast vinnasingi ajal, mil termomeeter näitas päeval veel tublit +12…+13 °C, oma värskenduskuuri saanud jalgratta bussi peale ning sõitsin Saaremaale Orissaarde, et avastada veel seni vähekäidud teid. Esimesel matkapäeval oli mul valget aega vaid napid neli tundi, nii et tegin tublit sõitu ning väntasin, matkakott seljas, piki põhjarannikut niipalju kui sain lääne poole. Veidi pärast kella nelja olin jõudnud omadega Mustjala kihelkonda ning enne Võhma küla leidsin parajalt paksu ja samblapehme kuusiku, kuhu ennast ööseks ära peita. Läheduses askeldasid küll mingid metsaveoautod, aga lootsin endamisi, et vast nad pimeduses veel minuni oma raietöödega ei jõua. Tõepoolest, neist mulle tüli ei tõusnud.

Kui kell viis oli väljas juba täiesti pime ning ma telgis soojalt riietatuna magamiskotti pugesin, siis heietasin kavatsust hommikul esimeste valguskübemete paistel end kokku korjata ning kohemaid sõitu jätkata. Tegelikult läks nii, et põõnasin kokku neliteist tundi, aeg-ajalt virgudes ja siis taas unemaale vajudes. Mida seal öises sügismetsas muud tehagi? Hommikul kella kaheksaks suutsin viimaks asjad taas seljakotti koguda ning olin juba valmis end taas teele sättima kilomeetreid mõõtma, kuid alles mõni päev varem üldhoolduse saanud jalgrattal oli varuks üllatus – öö jooksul oli õhk tagumisest kummist taevani tõustes üles igavikku omale otsinud. Aga mida sellises olukorras ikka teha; pressisin kummi taas värske rõhu ja lootsin parimat. Sedamoodi algas uus matkapäev kaunikesti segaste tunnetega.

 

Algusest peale oli selge, et pidin iga mõne kilomeetri järel peatuma ja kummi pumpama. Hoolimata õnnemängust vahemaade ja ajaga püüdsin siiski jätkata oma esialgse kavaga jõuda vahest koguni Ohukotsule ning seejärel Kuressaarde Tartusse viivale bussile. Kuid sel hommikul polnud mu plaanidel määratud kuigivõrd täituda – juba kilomeeter või kaks pärast sõidu algust lasin end peibutada Võhma külas teeveeres seisvast sildist. Sellel olid kirjas võlusõnad:

 

“Võhma linnus”.

 

Ausõna, mul polnud reisi kavandamisel vähimatki mõtet seda paika vaatama minna, aga silt ei jätnud mu nõrgale, hõlpsalt mõjutatavale tahtele teist valikut. Põdurale tagakummile vilistades (ja niikuinii vilistas ta õhku välja lastes vaikselt vastu) keerasin pikema jututa asfaldilt külavaheteele. Järgmise, puust sildi juures jätsin ratta ja matkakoti tagalat valvama, et ise jalgrada mööda tõotatud maale sörkida.

 

(Väsinud jalgratas ootab, kuni sõge rändur teeb ära oma kohustusliku palverännaku järjekordse linnuse juurde)

Ning seal raagus võsa ja vesihallitüveliste kuuskede vahel ta oligi. Sammaldunud kividest ringvall, mis piiras teist sammaldunud kividest ringvalli. Just nimelt, Võhma linnusel ongi koguni kaks ovaalset kivivalli teineteise sees. Väiksema valli sisene linnuseõu on õige pisike, kokku umbes 130–140 ruutmeetrit. Ühest küljest on kaks valli ikka ägedam kui üks, aga kuna suurem jagu sellistest sulendikest on Eestimaal (ja isegi Saaremaal) hakkama saanud üheainsa piirdega, siis tuleb muidugi küsida, kuidas siis Võhma puhul on asjad teistmoodi läinud. Kohapeal imetledes ma sellele küsimusele eriti ei keskendunud, aga hiljem kodus otsustasin küll veidi kättesaadavas kirjanduses ringi tuhnida ning jagan leitut ka siin.

(Võhma maalinn sosistab kõhedusttekitavalt: "Tulge minu rüppe, väljavalitud!" Esiplaanil paistavad välimise madala valli sammaldunud kivid. Laiem ja kõrgem sisering edvistab muinsuskaitsetahvliga)

(Mida iganes siin tehti, piisavalt vaba ruumi näikse selle jaoks olnud ka kahe kiviringi vahelises õues) 

Arheoloogia huvisfääri jõudis Võhma linnus punktipealt sada aastat tagasi (juhhei, juubel!), mil seda kirjeldas üliõpilane Theodor Vaas koos teiste Mustjala kihelkonna muinasjäänustega (tol ajal oli käimas üle-eestiline töö muististe väljaselgitamisel, mida peamiselt viisidki kohapeal läbi tudengid). Kohe järgmisel aastal jõudis koht ka Eerik Laidi raamatusse “Eesti muinaslinnad”. Kuigi Võhmast kirjutati aeg-ajalt ka nõukogude-aegsetes arheoloogiakäsitlustes – Aita Kustin ja Jüri Selirand näiteks pidasid seda II aastatuhande alguse pKr kultusekohaks – , tegid esimesed prooviaugud Võhma linnuse pinda alles Toomas Tamla ja Evald Tõnisson 1976. aastal, leides mõnekümne sentimeetri paksusest kultuurkihist käsitsi vormitud savinõude tükke. Võhma maastikel kolas päris palju ringi ka Vello Lõugas. Tema tähelepanelike tähelepanekute tulemusena joonistus välja üksikasjalik muististe muster mitmete kivikalmete (sh kivikirst- ja tarandkalmete), asulakohtade (sh vähemalt ühe kiviaegse) ning ulatusliku fossiilse põllusüsteemiga. Mina ühegi nende juures ei käinud, sest kodutöö oli jäänud tegemata. Linnuses lõi Lõugas labidad maasse 1986. aastal. Leitud poolsada potikildu pärinesid ilmselt rooma rauaajast või isegi päris rahvasterännuaja algusest, päris kultuurkihi allosast tuli aga välja kivikirves, mis on andnud alust oletada, et linnuse asemel võis siin tükk aega varem olla neoliitiline asulakoht. Kogu kultuurkihi ulatuses leitud kvartsipuru võib pärineda mõlemast ajastust.

(Sisering on tavaliselt ikka eriliselt väljavalitute jaoks mõeldud)
 

Endiselt on ikkagi jäänud mõnevõrra lahtiseks ringvallide kokkutassimise motiivid. Välimisel ringil on kaks katkestust ja sisemisel üks, nähtavasti mingit sorti väravakäikudeks – seega oli koht mõeldud selleks, et sinna pääseks ilma suurema ronimiseta sisse. Valter Lang on võrrelnud Võhma linnust teiste Lääne-Eesti vanema metalliaja vallsulendikega, mille puhul tunduvad rituaalsed funktsioonid sõjalistest usutavamad. Taolistest paikadest on mu muinasreisikirjade ajaraamatusse tänavu sattunud näiteks Sõtke ringvall, aga sarnane võis olla ka näiteks Keava Võnnumägi. Võhma linnuse kahekordne ringmüür võib olla inspireeritud kuulsaimast sedalaadi rajatisest Saaremaal, Kaalist, kus meteoriidikraatri ümber on samuti kokku kantud korralik kivimüür. Ehk soovisid võhmalased endalegi midagi meteoriidikraatri taolist, aga autentse kosmilise külalise tuleku viibimisel tuli käised endal üles käärida ning ehtsate tõllude ja piretite kombel kive kokku kangutama hakata. Tulemus polnud küll võrreldavalt suurejooneline, kuid midagi häbenema ka ei pea.

(Isetehtud Kaali, 100% käsitöö)
 

* * *

 

Maalinna mant tulles pumpasin teekonna jätkamiseks tagaratta kummi taas täis ning tarisin seljakoti turjale. Kõigist mu ponnistustest ja headest lootustest hoolimata sai saatuse kannatus viimaks otsa ning täpselt Mustjalga jõudes käis rattakummil miniatuurne, ent efektne plahvatus, mis markeeris otsustavalt rattamatka etapi lõppu. Kuressaareni näitas 30 pikkkka kilomeetrit, kohalik bussiliiklus oli autentsuse huvides kärbitud umbes vanema rauaja sageduseni. Oleks mul tulnud pähe nutta, oleksin ilmselt selle kasuks otsustanud, aga tol hetkel tundus parem valik hakata lihtsalt ratas käekõrval suure linna poole kõndima. Kes teab, kuidas saabastes kandade all jõudu koguvad villid oleksid mul lubanud oma odüsseia lõpuni teostada, igatahes kaheksa kilomeetri järel hakkas ühel möödasõitval autojuhil minust ilmselgelt kahju. Ta võttis mu kogu kupatusega pardale ja viis Kuressaare bussijaama ära. Jõudsin sedamoodi täiesti planeeritult Tartusse minevale bussile ja õhtuks sooja koju. Nii et lõpp hea, kõik hea.