2500 aastat asustuslugu: Kuninguste ja Tagavere juhtumiuuring

 

Saaremaa kõige tuntumad muistsed elupaigad on ikka seotud mõne märkimisväärse linnusega – Pöide, Valjala ja Kaarma maalinnad kuuluvad Eesti suurimate ja Asva vanimate omasuguste sekka. Ka Saaremaa muinasaja absoluutne superstaar Kaali (mida ähvardatakse peagi uuendama hakata, nii et hoidke oma piip ja prillid!) võib uhkustada meteoriidikraatri servale ehitatud kindlustatud asulaga. Hõlpsasti võibki jääda mulje, et igas kunagises külas pidi kindlasti olema ka linnus, soovitavalt isegi mitu. Tegelikult on Saaremaal küllalt ka sääraseid elupaiku, mis said edukalt hakkama ilma kindlustusteta. Piisas vaid kohast, kuhu ehitada elu- ja abihooned (asulakoht), piisavas suuruses avatud maast, kus taimi kasvatada (muinaspõld), ning spetsiaalsest paigast, kuhu kolida kõik siitilmast lahkunud (kalmed). Need täitsid kenasti mitme tööka põlvkonna igapäevased vajadused. Tänavu juuli algul käisin ma Ida-Saaremaal tutvumas Kuninguste ja Tagavere kandiga, kus on mitmeid kivikalmerühmi ning muistsed põllud. Nagu juba aimata võisite, siis linnustest selles jutus juttu ei tule.

(Kuninguste, Tagavere ja nende naaberkülade muinsuskaitseobjektid. Suurem osa siniseid punase ümbrisega punkte on kivikalmed, suurem sinine larakas kujutab muistsete põldude ala. Kaart: Maa-amet)

 

Saaremaal olin ma tegelikult seetõttu, et meid oli kutsutud Kuressaarde pulmapeole. Jõudsin saarele juba päris vara hommikul, ikka eesmärgiga aega võimalikult kasulikult ajaloo- ja loodusteaduslikeks avastusteks raisata. Kodutöö näitas, et Kuressaare maantee äärde jääb terve pesakond muistiseid, milleni jõudmine ei tundunud eriti keeruline olevat. Kalmeid leidub siin kokku oma paarkümmend, neist suurema osa jätsin juba planeerimisfaasis pigem kõrvale, et mitte kellegi tagahoovi tungida (inimesed võivad selle suhtes teinekord vähe tundlikud olla, põhjusega). Nende sekka oli kaardile märgitud muinaspõld, millest ma oma uurimiskäiku alustasingi. Kuninguste maid haritakse praegugi, kuid saatuse irooniana on just see ennemuistne põld metsa kasvanud. Üleliia üllatav see kusjuures polegi, sest just tänu aktiivsest põllumajandusest kõrvale jäämine on aidanud muinaspõldude peamisel markeril, madalate kivihunnikute ja -peenarde võrgustikul säilida. Suured traktorid oleksid nad muidu juba esimese künniga maapinnalt pühkinud.

(Muinaspõllu servake kattub tänapäevase põlluga, aga suurem osa jääb metsa sisse)
 

Olgu, päris taltsutamatuks polnud iidne põlluväli jõudnud muutuda; metsaserva oli kellegi hoolitsev käsi toonud rea mesitarusid ning väikesed selgrootud koduloomad lendasid vilkalt ringi, otsides õitsevaid taimi. Väga lähedale ma neile ei tükkinud. Metsaaluses alustaimestikus oli samuti raske üles leida kunagisi põlluvorme, aga jäin siiski uskuma Muinsuskaitseameti kaarti, et nad seal päriselt asuvad.

(Metsistuvat kultuurmaastikku kasutasid enda hüvanguks mesilased, kelle tarud olid taamal rivvi pandud)

Kusagil pidid need põlluharijad elama. Kuninguste ja Tagavere külade maadel pole ühtegi asulakohta kaitse alla võetud ning ilma eriliste arhiivandmeteta pole mul võimalik teile kinnitada, kus või kas neid leitud on. Tähelepanuväärse niidiotsa andis Valter Langi Eesti vanemast metalliajast kõnelevas raamatus (kae all kommentaari) mainitud fakt, et Kuningustel asub kiviaja lõpu ja arvatavasti ka pronksiaja alguse asulakoht. Intrigeeriv, sest nii-öelda pimedast vanemast pronksiajast (umbes 500 aasta pikkusest vahemikust 1750–1250 eKr) on meil üleüldse ülivähe käegakatsutavaid andmeid. See teeb Kuningustest selle konkreetse ajaperioodi jaoks tähtsa ajaloomajaka. Hakkasin siis asulakoha kohta lähemalt uurima ning leidsin Vello Lõugase artikli (seegi on kommentaaris) 1971. aasta väljakaevamistest.

 

Nagu arheoloogias ja elus tihti, ajendas uuringuid majaehitus, mis sattus kuidagimoodi ühe Kuningate hauana tuntud kivikalme peale. Oli hea, et kohta lähemalt uurima hakati, sest tööde tulemused osutusid päris põnevateks. Alustame nende tutvustamist kõige sügavamalt. Kivikalme all asus õhuke kultuurkiht, mille sees leidusid nöörkeraamikat esindavad potikillud, kivikirveste tükid, kvartsist teravikud ja killud ning tükike luuharpuunist. Üks venekujuline varreauguga kivikirves on leitud lähikonnast ka varem. Väga inimtihe see asula toona olla ei saanud, pigem elas seal kiviaja lõpus ja/või pronksiaja alguses üks või paar pere. Nöörkeraamikute hajaasustuslik elustiil paistab olevat olnud trend, mida on tähele pandud üleüldiselt mujalgi.

 

Kivikalme ise pakkus samuti avastamisrõõmu. Selgus, et Kuningate haud oli varane tarandkalme, mis koosnes ühestainsast suurest nelinurksest tarandist mõõtudega 7 × 6,4 meetrit. Tarandi sisse oli ehitatud veel üks väiksem paekiviplaatidest „kirst“, mille sees hajusalt inimluid (vaid koljuluud paiknesid ühes kogumis) ning rauast karjasekeppnõel. Surnute luid, nii põletatuid kui põlemata, leidus kalmes mujalgi, nagu ka paarsada savinõutükki ja mõned ehted – sõrmus, käevõru, lusikakujuliste otste ja spiraalse keskosaga oimuehe ning veel mõned karjasekeppnõelad.

 

Varaseid tarandkalmeid ehitati Eestis pronksiaja lõpus ja eriti eelrooma rauaajal rannikulähedastel aladel – Virumaal, Rävalas, Läänemaal ning üsna mitmeid ka Saaremaal. Sisemaale nad ei jõudnudki. Hauapanused ja viimasel ajal inimluudest eraldatud vana DNA annavad alust arvata, et varaste tarandkalmete autoreiks võisid olla ühed esimesed Läänemere äärde kolinud soomeugrilased.

 

Kaevamisteala ulatus ka kivikalmest mõned meetrid eemale, kust leiti põletamata inimluid koos rahvasterännuaegsete (450–550 pKr) esemetega. Taaskord on tegemist huvitavate leidudega ajastust, millest me üleliia palju ei tea. Asjade seas oli lihtsa kolmnurkse peaga ehtenõelu, raudnugade tükke ja odaots. Muide, ka kivikalmest leitud vööpannal, rihmakand ja raudsõrmus võivad pärineda 5. või 6. sajandist ehk rahvasterännuajast. Kas sellal maetud inimesed võivadki olla need muistsed kuningad, keda matusekoha nimi on mäletanud?

 

Kuigi sain niiviisi päris palju teadmisi Kuningate haua kaevamiste avastustest, siis naljakal kombel ei tea ma siiamaani päris täpselt, kus see kõik aset leidis. Vello Lõugase artiklis avaldatud muististe plaan on liiga umbmäärane, et objekti mingi konkreetse hoonega kokku viia. Aga hullu pole, sest kivikalmete puudust ma ümbruskonnas ringi luusides tundma ei pidanud. Need on siin kultuurmaastikule hajutatud väikeste maitsekate rühmadena ning mõni neist oli isegi päris kenasti ligipääsetav.

 

Esimene kalme, mida kohtasin asus kohe Tagavere pika külatänava ääres, väikese puude-põõsaste puhma sees kesk niidetud murulappi. Ta nägi ise ka selline pisike välja, kuid õrnalt paisunud maapind lubas aimata murukamara alust kiviladet.

(Esimene kohtumine Tagavere kivikalmega. Kaks põõsanutti ja madalaks pügatud muru)
 

(Teiselt poolt paistis ära murualune kergelt kummuv maapind, mille alla kalme ilmselt oligi peitunud)

Järgmisena sõitsin Tagaverest lõunasse, Imavere suunas, kus külatee ääres on kolm suuremat kalmet. Kõik nad on kaetud tiheda lehtpuutukaga ning muistsetel aegadel kokkutaritud kivide kõrval on neis nähtavasti nõukogude ajal kivikoristustega veetud mürakaid. Milliseid kujundeid ja kalmevorme muinaskivid metsatuka all moodustasid, seda ei suutnud mu kogenematu silm eristada.

(Kolm võrldemisi suurt kivikalmet - üks on pildi vasakus servas puude sees, teine otse jahitorni taga ning kolmas tornist paremale jäävas tukas)

(Sammaldunud kivid ei jätnud kahtlust kivikalme olemasolus)
 

(Mõnele kalmele oli ka nõukogude ajal heldelt juurde toodud ehituskive ja hauapanuseid)

Veel üks kalmekolmik, mida mul oli au oma silmaga ära näha, asus Kuninguste küla maal, Kuivastu–Kuressaare maanteest põhja pool metsas. Sinna jõudes hakkas päris korralikult sadama, aga isegi kui taevast oleks langenud tuliseid kive (poleks Saaremaal esimene kord…), ei suutnuks see takistada mul läbi alustaimestiku ragistades jõuda matusepaikadeni. Muide, Maa-ameti kaart ütleb nendegi kohta Kuningate haud. Jääb siiski segaseks, kas Lõugase kaevatud kalm paiknes kusagil nende lähedal või on see eepiline nimi lihtsalt siinkandis erakordselt levinud. Välisilmelt jätsid metsakalmed üsna ümara põhiplaani tunde.

(Maanteele naastes sõitsin mööda ühest kaitsealusest kivikalmest - pildil parempoolne puudetutt -, kuhu vilja pärast sel korral ligi minema ei hakanud)
 

(Esimene Kuninguste metsaalusest kalmest. Ikka midagi kivist oli jalge all tunda küll)

(Teine Kuninguste Kalme. Iseloomustus sama, mis eelmisel)

(Ning ega kolmanda kalmegi kohta midagi põrutavalt erinevat öelda ei oska. Kui, siis seda, et mets oli vihmast juba päris märjaks saanud ning märg nakatas ka püksisääri)

Kõigi Kuninguste-Tagavere kalmete vanuse kohta on ehk ennatlik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest kõiki neid pole mõistagi jõutud läbi kaevata. Mitmed neist võivad vabalt olla kivikirstkalmed, noorema pronksiaja ja eelrooma rauaaja hakatuse matusepaigad, mida Saaremaal leidub arvukalt. Ja ka tarandkalmeid võib siin olla rohkem kui see üks läbiuuritu. Õigupoolest oli minu jaoks üllatav, kui pikast ajavahemikust võivad siin väikesel maa-alal erinevad muistised olla – nooremast kiviajast rahvasterännuajani, umbes 2500 aastat. Oleks liig väita, et asustus oli järjepidev (näiteks puuduvad pildilt rooma rauaaja tõendid aastaist 50–450 pKr), aga ükski lõpp polnud jääv. Kui ebakindlad teated mõnedest Tagavere kalmetest leitud ehtekettidest ja relvadest tõele vastavad, siis võidi selles paigas elada ka muinasaja lõpus. Ja elatakse nüüdki.