Sügis Loode-Saaremaal: maastik linnuste ja kivikirstkalmetega

 

Oktoobri lõpus õnnestus mul endale reserveerida veel viimane korraline puhkusenädal, millele olin mõtelnud juba mitu nädalat. Süvasügisesed puhkuseajad pole mu rütmides midagi eriskummalist ning muinaspaikade avastusretki olen ma neil aegadel ette võtnud varemgi. Aga enamasti olen ma püüdnud siis juba telgiga ööbimist vältida, sest noh, külm või kuidagi. Ometigi oli sügis veel üsna päikeseline ja isegi malbelt soe, nii et midagi ilmvõimatut telkimises ka ei ennustanud.

 

Tartust vaadatuna on minu jaoks Eesti kõige kaugemad paigad meie läänesaared. Viimastel aastatel olen püüdnud vähemalt Saaremaale vähemalt kord aastas ikka jõuda – eks ole seda ka siinsetes reisikirjades märgata. Miks mitte nüüdki proovida?! Transpordivahendiks valisin auto, mida täiendasin jalgratta ja kummipaadiga. Kõik teed olid nüüd minu ees valla ning tõesõna, Saaremaa ja Hiiumaa tundmatute nurgataguste avastamine oligi minu reisi mõte. Plaan nägi ette kokku nelja päeva ja kolme nende vahele jäävat ööd halastamatu merelise kliima rüpes.

 

Ööbimiseks sobis minu meelest väga hästi telk keset metsasügavusi ja teisi inimestest hüljatud maasoppe. Paaril ööl ma seda unustamatut võimalust ka kasutasin, ehkki nohused ilmad vetitasid telgi parajalt ligedaks. Ihuni rõskus õnneks ei ulatunud, kuid tänu kõvale küljealusele pidin terve reisi taluma kanget selga, millele kahtlemata ei aidanud põrmugi kaasa paar ujumist meeldivalt jahedas vees. Kolmandaks ööks otsisin Hiiumaa metsadest üles Kapasto metsaonni, kus võisin läita koldesse tule ning magada kõrgel lavatsil (mis oli ikkagi üsna kõva, aga abiks ikka). Ja viimasel hommikul mandrile naastes käisin esimese asjana Haapsalu spaas, et puitunud luud-liigesed taas pehmeks aurutada ning reisiroppus ihult uhuda.

 

Ent nüüd keskendugem kõigile vapustavatele muististele, mida ma oma rändudel Saaremaa loodeosas kohtasin. Neid ikka mõni oli, avastamisrõõmu jäi tulevikukski. Näiteks jalgrattaga Viidumäelt Lümanda poole matkates komistasin Mõisamaa külas täiesti ettekavatsematult ühe teeäärse kivikirstkalme peale. Juhust kasutades tegin iidse matusepaigaga sedamaid tutvust, otsisin kenasid rakursse pildistamiseks ja püüdsin leitut ajaloolisse perspektiivi asetada. Arvata võib, et Mõisamaa kalmed – neid on siin riikliku kaitse all kaks – meenutavad sama ajastut, mis eelmise aasta kevadel väisatud lähedased Taritu kalme ja muinaspõllud. Seega võivad nad pärineda pronksiajast või rauaaja varaalgusest.

(Kui muinsuskaitsetahvel otse tee ääres niiviisi ilusasti naeratab, tuleb ju peatuda ja oludega lähemalt tutvuda. Nagu selgus, asuvad Mõisamaal tõepoolest kivikalme, neist üks koguni sealsamas tahvli taga)

(Selline tore kühm metsas see kalme ongi. Kivikirstkalmele viitab ümmargune põhikuju ja lohk keskel, mis võib pärineda kivikambrist ehk "kirstust" kõige tähtsama maetu jaoks. Ülekatte mõttes on kalmele lisatud ka uuem muinsuskaitsetulp)

(Alustaimestikust välja turritavad kiviread. Kas kivikalme keskne kivikirst?)
 

Linnuste poolest on Saaremaa nõnda rikas, et isegi kui mul varasemate aastate jooksul on soliidne osa neist käidud-nähtud, siis nüüd sain oma kontole veel tervelt kaks uut ning uskuge, jäi veel piisavalt varusse. Üheni neist püüdsin jõuda juba kolm aastat tagasi, kuid toona nurjas katkine rattakumm mu plaanid (aga tühjade kätega ma ka naasma ei pidanud – loe siit). See oli Odalätsi maalinn, kirjanduses vahel tuntud ka kui Kihelkonna maalinn. Sel korral lähenesin talle autoga ning tee peal ei juhtunud midagi erilist (kui välja arvata ühe puhtjuhusliku alpakakarja trehvamine. Teate küll, need on need laamalaadsed mõhnjalalised karvapallid, kes elavad Lõuna-Ameerikas ja nagu nüüd selgus, Saaremaal).

 

Maaliliste nõmmeliivikute ja luidete keskelt ma muinaspaiga leidsingi. Edela poolt lähenedes tõusis maapind üsnagi linnusele iseloomulikult ning vana muinsuskaitsetahvel kinnitas esmamuljet. Ent niipea, kui üles jõudsin, hakkas maastik mu meeltele ja kogemusele vigureid viskama. Minu ees avanes pikk ja võrdlemisi kitsas tasane plats, mida vasemalt ja paremalt piiras kaks iseäranis kõrget ja järsku valli (kõrgus väliskülgedeelt mõõdetuna kuni 8–9 meetrit), mis meenutasid pigem looduslikke pinnavorme. Ronisin parem- ehk lõunapoolse valli harjale, et ümbruskonnast parem ülevaade saada, ning käisin ta täies pikkuses läbi. Olukorrale lisas pentsikust linnuse kirdeots, kus kaks rööbitist valli lõppesid. Nimelt läks siin vallidevaheline plats sujuvalt ilma märkimisväärse kõrgusevaheta üle tavaliseks nõmmeväljaks. Ehk teisisõnu, milleks iganes need vallid ka üles kuhjatud polnud, kirde poolt sai nende vahele astuda ilma igasuguse vaevata. Mine tea, äkki nii oligi mõeldud.

(Odalätsi ehk Kihelkonna maalinna ei ole väga keeruline leida, kui juba õigele maanteele oled sattunud)

(Esmakohtumine maalinnaga)

(Nonii. Loodus on kaunis, aga pilt mitte just üleliia maalinlik. Kaks kõrvuti jooksvat sirget valli piiravad pikka, ent kitsavõitu maariba)
 

Kuid milleks, oh milleks oli saarlastel sellist pooleldi üliväga turvatud ja pooleldi täiesti avatud kohta tarvis? On arvatud, et linnust ei jõutud päris korralikult välja ehitada. Suurem osa Odalätsi linnuse saladustest on ilmselt endistviisi sajanditega looritatud, kuigi teda on väiksel viisil uuritud 1860. ja 1984. aastal. Nende käigus on selgunud, et vallid koosnevad kuivlaotud paekivist ning nende peal olid algselt mingid kividest ja puidust kaitserajatised. Söeproovid on andnud viimaste vanuseks vahemiku 1021–1186 pKr. Maalinn võis kasutusel olla veel ristisõdijate tuleku aegadelgi, kuid sama hästi võivad tema hävingu jäljed pärineda ka mõnest varasemast, kirjalikes allikates kajastamata jäänud madinast rootslaste, taanlaste või teiste heade naabritega.

(Odalätsi maalinna lõunapoolse valli hari)

(Vallidevaheline sisehoov on ühest otsast jäetud täiesti avatuks. Mida see peab tähendama?)
 

Veel kaua pärast maalinna varemetesse jäämist käisid kohalikud talupojad vallidest ehitusmaterjaliks kive näppamas, nii et päris algset ilmet talle enam jäänud pole. Aga kes sinnakanti satub, sel soovitan Odalätsis ringi jalutada küll, kas või kena nõmme pärast, mille samblavaip sügise puhuks kenasti laiguliseks oli tooninud. Võib-olla värvide erksuse poolest ehtsa Saamimaa ruskaga võistelda ei anna, aga Saaremaa ja üldse Eesti loodusele teeb ta au igal juhul.

 

* * *

 

Odalätsist tulles jäi mul puuduliku eeltöö tõttu täitsa kahe silma vahele Pidula maalinn, millele põikamine oleks ajaplaani täiesti ära mahtunud. Mu lohakuse korvasid kaks järjekordset üllatuslikku teeäärset kivikirstkalmet Selgase küla maadel. Oleksin neistki hoolimatult möödunud, kui poleks olnud tähelepanu püüdvat muinsuskaitsetahvlit. Peatasin sedamaid auto ning uudistasin vanema metalliaja matusepaiku lähemalt. Esimesena märgatud kalme on kohe tee ääres, teine aga teisel pool teed pisut eemal puude vahel. Nendega seltsib veel kolmaski kalme, keda ma siiski sügavamalt metsast üles otsima ei hakanud. Maa-ameti kaardilt selgub, et kalmetest paarsada meetrit kirdes on tuvastatud muistsete põldude jäänused. Tegin järelduse, et kivikalmete ja põldude tandemid on Saaremaa lääneosa muinasmaastikele tõesti üsna iseloomulikud.

(Selgase lõunapoolne kivikalme eest...)

(...ja tagant)

(Põhjapoolse kivikalme on enda hoolde võtnud samblavaip)

(Nagu Mõisamaal nähtud, nii võib ka Selgase põhjapoolsema kivikalme keskkohas aimata lohku. On's see kirstukoht või Kagu-Eesti kääbastelegi pahatihti kaevatud varanduseotsijate pahandus, kes seda teab)
 

Üks maalinn veel, siis on päev korda läinud, mõtlesin ma endamisi ning jätkasin püha üritust. Jätnud auto Mustjala-Kuressaare maantee äärde, jalutasin õige palveränduri kombel peaaegu kaks kilomeetrit mööda sirget metsateed Kärla Lihulinnani. Süda võttis kohe kõrgemad pöörded sisse, kui paljulubav kõrgendik viimaks puude-põõsaste tagant taeva poole kerkis. Ma ei pidanud pettuma: üleval selgus, et Lihulinn, 18. sajandil kirja pandud ka kui Leolin (saksa keeles Lehren Stadt ehk Lõolinn), on tõeliselt suurejooneline, ükskõik kas võtta mõõdupuuks pikkus, laius või kõrgus. 18 000 ruutmeetrist ovaalset linnuseõue ümbritseb kokku umbes 500 meetri pikkune ringvall, millesse toovad katkestused vaid kaks väravakäiku loodes ja kagus.

(Lugu läheb põnevaks: puude tagant aimdub üks päris suur mägi)
 

(Lihulinna välisnõlvad tõusevad kümne meetri kõrgusele ümbritsevast maapinnast)

(Lihulinna valliharjalt avaneb vägev vaade muinassaarlaste kätetööle. Pool kilomeetrit ringvalli pole mingi nali)

(Loodepoolne väravakoht. Kujutame sellele mõttes juurde suured kahepoolsed puitväravad)

(Kagupoolne väravakoht on veidi tasasem. Võib-olla oli see mõeldud vähemtähtsatele külalistele)

Kuigi Kärla Lihulinn võib minusuguses idaeestlases, kelle kodumaal on linnamäed enamasti pisemapoolsed, tekitada kõige uskumatumaid tundeid, pole ta Saaremaa mõistes siiski erakordne. Piisab vaid, kui meenutada teisi siinseid mastaapseid maalinnu Pöidet, Valjalat ja Kaarmat, millest igaüks võib uhkustada suure pindala ja kõikvõimalike muude parameetritega. Lihulinn on neist vähem tuntud ilmselt oma asukoha pärast metsas, eemal kaasaegsest kultuurmaastikust. Ent kindlasti pole see kogu aeg nii olnud.

(Kõigest hoolimata on Kärla Lihulinn pindalalt Saaremaa suurim muinaskants. Tema konarliku siseõue tabamine ühele fotole osutus võimatuks, aga vähemalt andsin endast parima)
 

Maalinna kunagisele rollile on valgust heitnud mitmed väiksemaid arheoloogilised uuringuid aastatel 1984, 1992 ja 1995 ning kaevatud on nii siseõues kui ka valli peal. Nende põhjal on teadsa, et hoovi katab ebaühtlane, kuni veerand meetri paksune kultuurkiht (mõne kunagise hoone või sissekaeve kohal mõistagi sügavam) ning valle on tugevdatud rohkelt kivide ja palkidega. Vist naljalt ei leia ilma peal linnust, millel puuduks mõni isiklik lugu seoses tulehävinguga, aga ehkki iseenesest traagiline, annab söestunud puit meile hea võimaluse muistise vanuse määramiseks. Lihulinna söedateeringud langevad laias laastus kahte perioodi – vanemad alates 9. sajandist kuni 10. sajandi lõpu/11. sajandi alguseni ning tera nooremad 11. sajandist kuni 12. sajandi lõpu/13. sajandi alguseni. Söele sekundeerivad mõned linnusehoovist leitud esemed, nagu ratsaniku kannus, plaatsoomusrüü detail (mõlemad kahtlemata jõukama sõdalase varustuse osad), paar hoburaudsõlge, mõned raudnoad ja käsitsi vormitud savinõude killud.

 

Raske uskuda, et tuhatkond aastat tagasi olnuks Kärla Lihulinn samamoodi metsa rüütatud nagu nüüd. Tema lähiümbruse kohta tean ma häbematult vähe, kuid ega erialakirjanduski väga midagi lisada ei mõista. Arheoloog Marika Mägi sõnul on Lihulinna läheduses teada vaid üks hilisrauaaja kivikalme Sauvere külas, kuid see asub linnulennult oma viis kilomeetrit kagu pool. Mägi on pakkunud, et Lihulinn on üldse olnud rohkem seotud Pidula kandiga loodes, ent seegi jääb sirgjoones kuue kilomeetri kaugusele. Häid mugavaid selgitusi niisiis antud küsimuses pole.

 

(Kärla Lihulinna kõrval vuliseb toreda nimega Kaljaoja, mis viib oma kaljased veed edelasse Karujärve)

(Lihulinn Kaljaoja suunast)
 

Veel enne kui Lihulinna päris rahule jätame, veel siiski üks huvitav arvamus seoses tema nimega. Mäletate, mainisin, et üle 200 aasta tagasi kirjutati Lihulinnast kui Leolin’ist ehk Lõolinnast. Ajaloolane Kristjan Oad on välja käinud julge oletuse, et Lihu- ehk Lõolinnas võis pesitseda osa kunagisest suuremast Lõo ülikusuguvõsast, kelle teised harud valitsesid Läänemaal Lihulat (mainitud Henriku kroonikas kui Leal) ning Sakalas Lõhaveret (Henriku kroonika Leole). Väga sarnaste nimedega linnused kolmes eri piirkonnas võiksid Oadi meelest seletada ka seda, miks suutsid sakalased näiteks 1211. ja 1215. aastal korraldada lõunasse sihitud hästi korraldatud sõjakäike koostöös läänlaste ja saarlastega. Selle teooria kohaselt olnuks siis Lihulinna pealikupere mingitpidi sugulased ka Sakala Lembituga. Kas me saame seda kuidagi tõestada? Ei. Aga põnev mõte igal juhul.

 

Üleüldse on see elu huvitav. Ja isegi kui see läbi saab, võib sinust tulevaste põlvede jaoks maha jääda linnus, mõni juhuslik potikild või kas või kohanimi, mis hea õnne korral osutub ka sajandite järel üllatavalt kõnekaks.