Alasoo kivikalme

 

Kirjutan seda reisikirja ajal, mil 2025. aastat on jäänud vaid loetud tunnid. Muinasrännakute osas on olnud huvitav aastaring, avastatud ja oma silmaga ära nähtud on palju uusi paiku, millest seni vaid kuskil erialases kirjasõnas kuuldud. Mõned neist on tegelikult kogu aeg asunud mu käimiste lähikonnas, kuid millegipärast pole ma senini osanud neile tähelepanu pöörata. Kuid parem siiski nüüd kui mitte kunagi. Alasoo kivikalmet võib pidada üheks taoliseks otse silma all helkivaks kalliskiviks. Temast kirjutamine aitab mul niisiis veel enne uut aastat lahti saada ühest võlast.

                                                                                                         

Alasoo kalme asub Tartumaal otse Alatskivi külje all, viimasest vaid poolteist kilomeetrit Kallaste poole suunduva maantee ääres. Olen seda teed mööda sõitnud elus ikka korduvalt, aga näed, päriselt paremale ja vasakule vaatama pole justkui vaevunudki. Nii ei teadnud ma veel ühel töölt vabal esmaspäeval oktoobri alguses, et see päev toob muutuse… koguni valgustuse. Tol hommikul otsustasin lihtsalt jalgrattaga Tartust Alatskivile sõita, seal pisut ringi vaadata ning enne pimedat tagasi koju jõuda. Ent kui olin jõudnud Alatskivile, märkasin seal stende pärandkultuuri objektide kaardiga, kuhu olid kantud igasugused pärimuslikud kivid, mõisaajaloo paigad ja muud säärased kohad – teiste seas ka Alasoo kivikalme. Sel hetkel mõistsin, et mul pole muid valikuid kui muistis üles otsida.

 

Igaks juhuks täpsustuseks neile, kes juhtuvad Alasoo kalme vastu ka ise huvi tundma: matusepaik asub tõepoolest ametlikult Alasoo küla maadel, kuid selle kõrval on naaberküla Kõdesi nime kandev bussipeatus. Vahest just viimane ongi kõige paremaks orientiiriks kalme leidmiseks, sest kui juba bussipeatus käes, siis küll juba järjekordne suuremõõtmeline infostend edasi avitab.

(Teeäärne teabetahvel kõneleb Alasoo kalmest, mille äärde maasse ta torgatud on, kõige olulisemad jutud ära)
 

Ahjaa, esmakordsel külastuspäeval polnud mul juhtumisi kaasas telefoni (see istus remondis), nii et kõik pildid, mida teile siin eksponeerin, pärinevad meie teisest kohtumisest vaid mõni päev tagasi. Kuna kalme jääb osalt suurte puude-põõsaste alla, siis pakkus jätkusügis ehk parimaid tingimusi tema täielikuks hoomamiseks – ükski leht ei varja vaadet. Kahju ainult, et sarnaselt paljudele saatusekaaslastele pole matusepaik pääsenud lõhkumisest. Juba vanasti sai kannatada tema lõunaosa, küllap Kõdesile viiva külatee pärast. Kagunurk sai tõsiselt pihta 1970. aastal, kui temast kaevati läbi linttraktorite liikluseks mõeldud kraav. Vahest just selle sonkimise tõttu uuriski 1971. ja 1972. aastal kalmet arheoloog Mare Aun, et päästa, mis päästa annab.

(Muist kalmekivistikust on sealsamas tee kõrval)
 

Kivikalmeid on Eestis mitut sorti, aga Alasoo esindab klassikalist tarandkalmet, milletaolised defineerivad suuresti meie rooma rauaaega. Võimsamatest kividest laoti põhja-lõuna suunas piklikud nelinurksed tarandid, mis asusid pikemat külge pidi üksteise kõrval reas. Mitu tarandit Alasool kokku olla võis, selle kohta ma kirjandust ei leidnud, aga kirvereegel on, et mida rohkem tarandeid, seda pikemaks kalmekivistik ida-lääne suunas venis. Tarandite sisemus ja ümbrus täideti väiksemate kividega. Kalme ehitati 3. sajandil pKr ning sellesse maeti peamiselt surnute põletatud luid. Samasse on toodud ka ehteid – sõlgi, sõrmuseid, käevõrusid ja helmeid (kõik taas üsna rooma rauaajale iseloomulikud panused) – ning savinõusid ja tööriistu. Mul on kahju, et paiga kohta on väga napilt avalikku infot leida, sestap olen püüdnud erinevatest allikatest välja pigistada maksimumi. Aga näiteks seda, mis tööriistad kalmest täpsemalt leiti, ma seni teada pole saanud.

(Teine jagu kive on puude-põõsaste taga ja all, aga et sügis on võsavitsakesed raagu laasinud, siis on vaade kiviväljale päris muljetavaldav)

Matmine jätkus Alasool ka veel pärast rahvasterännuaja vapustusi. I aastatuhande teise poole tegevustele kalmel viitavad näiteks tükid savinõudest, mille pinnad on sõrmega justkui ära näpistatud. Seda sai teha enne seda, kui pehme savi polnud veel tules keraamikaks põletatud. Kaunistusviisi kutsutakse arheoloogide seas näpiornamendiks ning taolisi nõusid on leitud teisteltki Lõuna-Eesti eelviikingi- ja viikingiaegsetelt muististelt.

(Võib arvata, et mõnedki kivid pole siia veetud mitte rooma rauaajal, vaid näiteks nõukogude maaparanduse aegu. Nende sekka leidub ka 20. sajandi leiuainest, kes püüab ennast ketassõleks või näpiornamendiga keraamikaks maskeeruda)
 

Viikingiajaga on Alasool veel see põnev lugu, et kivikalmest umbes 700 meetrit kirdes on leitud teinegi matusepaik, küll ilma kivideta. Üldiselt on see kant väga soine (praegu ma sinna üldse ei läinudki), mille keskel üks veidi kõrgem saareke nimega Varajemägi. Kümmekond aastat tagasi avastati siit mitu leiukompleksi, mis sisaldasid odaotsi, kirvest, nuga, hobuse suitsete tüki, käevõrude juppe ja sõrmuseid, neist mõnedki tules känkraks sulanud. Leiti ka üksikuid põlenud luid, aga mitte nii palju, et neist oleks terve inimese kokku saanud. Ilmselt viidi osa tuleriidast alles jäänud surnuluudest kuhugi mujale (kas kivikalmesse?). Käisin toona Varajemäe juures isegi kaevamistel abiks ning mäletan, kuidas pidevalt turbasest maast kaevandisse immitsev vesi asjade väljakaevamist segas. Märgaladel meil Eestis väga palju muistseid matuseid teada polegi, kuid lõunanaabritel baltlastel näikse see asi tavapärasem olevat.

 

Milliseid maailmaavastusi toob endaga 2026? Seda hakkame nägema juba alates homsest.