Pikasilla Vooremägi

Antagu mulle andeks, et keset lumist talve siin ühtäkki suvisest matkast hakkan heietama, aga kui juba kord on käidud, siis ei näe ma ka põhjust seda kuidagiviisi varjata või rohkem edasi lükata. Pealegi on talvel ringiliikumine sajal erineval põhjusel ikka veidi pärsitum kui suvel, samas kui kirjutamiseks on jälle aega veidi rohkem käes kui pikkade soojade päevade aegu. Nii et pole midagi parata, peate ära kannatama, et veebruaris räägime hoopis ühest mullusest juunikuisest rattasõidust ja selle käigus nähtust.

 

Marsruut oli lihtne. Valga rongiga Tartust Paluperra ja sealt jalgrattaga ümber Võrtsjärve tagasi Tartusse. Olnuks ma piisavalt virk, sõitnuks ma kogu maa rattaga maha, aga puhtast lodevusest lasin rongil algusotsa enda eest ära teha ning pedaalitud kilomeetreid kogunes päeva peale kuskil umbes 136 jagu. Päris ühe võhmaga ei jaksanud ma sedagi maha sõita, vaid tegin siin-seal peatusi, kus heaks arvasin. Või kus tagumik arvas heaks arvata, et sadulast võiks ka vahepeal puhkust teha. Ärge muretsege, päris üksikasjalikult detailidesse langevat aruannet sellest kirjatööst ei tule. Muinasreiside vaatenurgast keskendun vaid esimesele suuremale peatuspaigale – Pikasilla Vooremäele.

 

Tartu- ja Mulgimaad eraldab teineteisest Väike-Emajõgi, mis viib Pikasilla juures oma veed Võrtsjärve. Kunagi oli aeg, mil seesama jõesäng (vesi selles oli siis muidugi teine) eraldas Ugandit ja Sakalat. Ugandist sai aja jooksul Tartumaa lõunaosa ning Sakala lõunaosast Mulgimaa. Sajandeid on peamine kahte maad ühendav tee läinud üle jõe just siin, Pikasilla kohal, ning on täie õigusega raiutud Eesti kultuuripärandissegi. Mulgimaa hümni staatusesse tõstetud Hendrik Adamsoni ja Juhan Simmi laul „Om maid maailman tuhandit“ sisaldab ridu „Ää, kuri kui las’ olla ta, / ku Pikäsillast üle saa, / suud anna mullal ma“. Ka teine oluline laul, Tartust Viljandisse teel olnud viisust, põiest ja õlekõrrest keskendub reisuliste katsumustele Väike-Emajõe all (ehkki näib, et mitte päris Pikasillas, sest muidu poleks nad pidanud sillaks õlekõrt pruukima ja palju jama jäänuks olemata).

(Kuulus pikk sild Tartu- ja Mulgimaa vahel, mille järgi on Pikasilla oma nime saanud)

(Väikese Emajõe viimased meetrid enne Võrtsjärve suubumist)

Eelmainitud Vooremägi ei asu päris Emajõe suudmes, vaid sellest nõks kõrval, osaliselt taimedesse kasvanud kalda ääres. Rattaga oli künkale ligipääs metsateed mööda väga lihtne, ka suunaviidad aitasid nina õiges suunas hoida. Kui kevadised suurveed tõusevad ümberkaudseid maid uputama, jääb Vooremägi ja tema jalam ikka kuivale. Selline soodsa asukohaga ja piisavalt kuiv paik jäi silma ka mineviku inimestele. Küsimus on vaid selles, millise ajastu rahvale täpsemalt.

 

Pöördudes muinasreisikirjades varemgi viidatud Evald Tõnissoni surematu pisitrükise „Linnamäed ja maalinnad“ (1966, pisike eelkõige mõõtmetelt, mitte sisult) poole, loeme leheküljelt 67: „Vooremäe asend, välimus ja ehitusviis sunnivad arvama, et linnus rajati käesoleva aastatuhande algul. Seda oletust kinnitavad siit koos loomaluudega päevavalgele tulnud potikedral tehtud savinõude killud.“ Need leidis 1952. aasta proovikaevamistel Harri Moora. Kuna künka kõrgemaks ja järsemaks kujundamiselgi on aimata inimkätt, siis on paik leidnud tihti tee meie hilisrauaegsete linnuste kaartidele, ehkki midagi rohkemat pole arheoloogid enamasti osanud tema kohta järeldada.

(Vooremägi on selline tubli tükk küngast, mis iseenesest väärib küll linnamäe nime)

 

Vana kirjasõna pole Vooremäe linnust mainimisväärseks pidanud. Ainsaks juhtlõngaks on kohalik rahvasuu, mis on palju pajatanud mäe otsas elanud rikkast kaupmehest Vooru-Andresest. Tema arvukad laevad sõitnud ühelt poolt Suurt-Emajõge mööda Tartusse ja sealt edasi Narva, teiselt poolt aga Tänassilma jõge mööda üles Viljandisse ja järgmisi jõgesid pidi Pärnusse. Teiste lugude järgi ei pidanud ta paljuks koguni aeg-ajalt konkurentide laevu röövida. Tartu kaupmeestele ei meeldinud Andrese monopoolne olek ning nad otsustasid talle jõuga survet avaldada. Andres kindlustas sellepeale oma mäge ning vaid naeris teda piirama tulnute üle. Tartlaste meel oli aga pikk ning Andrese toiduvarud hakkasid pikapeale lõppema. Tal läks küll korda piiramisrõngast põgeneda, kuid teda asuti kohemaid jälitama. Lähedase järvekeseni jõudes hüppas ta viimases hädas parvele ja sõudis järve keskele, kust teda enam kätte ei saadud – rohkem parvesid ega paate kaldal polnud. Sellega olid aga Andrese võimalused ummikusse jooksnud, sest tagasi kaldale ta ka enam pöörduda ei saanud, ning kord nii rikas ja võimas mees suri parve peal nälga. Tema vastased pöördusid tagasi Vooremäele, lõhkusid linnuse ja vedasid varandusekoormad Tartusse. Väikest järve, kuhu Vooru-Andres viimases hädas põgenenud oli, nimetatakse sellest ajast saati Andresjärveks.

(Vooru Andres leidis oma otsa sellel maalilisel Lõuna-Eesti järvekesel, mis sellest ajast saadik kannab Andresjärve nime. Sellisena on teda nimetatud juba 17. sajandi kaardil)

Sellest jutust ei julge ma ühtegi sõna kahtluse alla seada, sest nägin tõepoolest oma silmaga nii Vooremäge kui ka Rõngu-Viljandi maantee ääres Andresjärve. Samuti tean, et endiselt on olemas Tartu, Viljandi ja teised vanad kuulsad kaubakohad. Võib vaid tänulik olla selle märulifolkloori meie päevini säilimise eest, kuigi küsimus, millal see kõik juhtus, jääb endiselt õhku.

 

Rahvaluule juurest naaseme arheoloogia pärusmaale ja torkame piltlikult kärsa maasse. Pilt Pikasillast hakkas muutuma, kui 2007. aastal leidsid arheoloogid mäe ja järve vahelt käsitsi ja kedral vormitud savinõude tükke. Oletati, et Pikasillas võiks paikneda viikingiajale omane linnus-asula. Selguse saamiseks viis Martti Veldi 2009. aastal mäel ja asulakohas läbi korralikumad kaevamised.

 

Tulemused olid mõneti üllatavad. Mäe peal paljastus kaks täiesti erinevat ajastut – mesoliitikum (keskmine kiviaeg) ja keskaeg (13.–14. sajand), teineteisest eraldatud vähemalt kuue ja poole tuhande aastaga, kuid kultuurkihis otse teineteise peal ja osaliselt kokkugi sulanud. Kiviajast olid siia maha jäänud tulekivist lõikelaastud ja nende valmistamisel tekkinud kivikillud. Potikildude puudumise tõttu järeldati, et esimesed inimesed elasid Suur-Võrtsjärve lõunakaldal enne, kui umbes 5200. aasta eKr paiku hakati Eesti alal valmistama savinõusid. Väga palju täpsemalt Vooremäe lae kiviaja asustust dateeritud pole.

(Mäe peal on tänapäeval ilus mets, ei ühtegi näilist jälge kiviajast ega hilisematest seiklustest) 

Huvitaval kombel näib, et mäepealne ja mäealune elu on Pikasillas käinud enamasti täiesti erinevat jalga. Noorema kiviaja keraamika puudumist künka peal kompenseerivad alt asulakohast saadud tüüpilise ja hilise kammkeraamika killud, mis kuuluvad laias laastus vahemikku 3900–1750 eKr. Ega ei teagi, kas koliti millalgi mäe pealt veepiirile lähemale või asus siia pärast mõnetist asustuskatkestust keegi uus seltskond (teine variant tundub usutavam). Ent kui kütt-kalur-korilased siit viimaks kiviaja lõpus päriselt kadusid, polnud järgnevatel põlvkondadel pikka aega piisavalt motivatsiooni looduskaunis paik taas inimasustada.

(Mäealune astang künka ja järve vahel sobis eri aegadel samuti elupaigaks)

 

Alles viikingiajal kasvas künka alla tilluke küla või suuremat sorti üksikmajapidamine. Küllap toitis sedagi rahvast peamiselt järv, sest korralikud põlluharimiseks sobivad maad ümbruskonnas puuduvad. Mägi jäi ka sellest rahvast veel puutumata – kuni keskajani.

 

Pärast meie maa ristiusustamist läks Ugandi Tartu piiskopi ning teisele poole Väike-Emajõe suuet jääv Sakala Mõõgavendade Ordu, hiljem Saksa Ordu Liivimaa haru valitsemise alla. Suuremad jõed jäid endiselt tähtsateks liikumisteedeks, kuid juba enne vallutust olid maismaateed kasvanud arvestatavateks konkurentideks. Mõnes kohas pidid maa ja vesi tahes-tahtmata ristuma; sellistel paikadel olid eriti head eeldused mingit sorti kaubasõlme või kontrollpunkti loomiseks. Pikasilla kuulub taoliste hulka ning millalgi 13. või 14. sajandil kodustatigi Vooremägi taas ära.

 

Seekordsetel asukatel polnud vähimat aimu paiga kiviaegsetest esmaavastajatest. Võib-olla poleks see teadmine neid huvitanudki – nende meeled olid vallatud ka hoopis teistest mõtetest. Keskaegne leiumaterjal on Vooremäel üsna linliku ilmega, eelkõige – taas – potikildude näol. Kaugelt Saksa aladelt toodud kivikeraamikat päris igas taluperes polnud, see kuulus jõukama rahva elustiili hulka. Kes see teine seal mäe peal ikka elas kui mitte kurikuulus Vooru Andres, see ropult rikas laevnik ja Võrtsjärve kuulsaim piraat. Kaevamistel leitud tilluke hõbebrakteaat 13.–14. sajandi vahetusest võib pärineda mõnest tema äritehingust (või „äritehingust“) Tartu kaupmeestega. Suht esmakordselt Vooremäe ajaloos oli ühes künkalaega sellal kasutuses ka mäealune maa. Ühest sinna uuringute käigus kaevatud prooviaugust leiti õnnelikul moel nii palju potikilde, et neist sai terve suure keskaegse poti kokku liimida.

 

Mäepealsetest hoonetest pole midagi teada. Kui tavaliselt leitakse linnamägede kaevamistel tuliste vaenuaegade tunnistajatena ikka mõned põlenud palgijupid või tukid, siis Vooru Andrese loost tuntud piiramisest polnud maapõues ühtegi käegakatsutavat jälge. Ent samas – kui vaenlane sai Andrese näljaga mäelt välja, siis polnudki vaja tema kinnisvara põlema panna. Igatpidi oli kasulikum hooned palkhaaval lahti võtta ja enda hüvanguks kuhugi mujale püsti laduda. Lõkked jäid jaanilaupäevaks.

 

Sedamoodi rullub siin Võrtsjärve lõunakaldal viimaks lahti mitu erinevat lugu. Esimesed neist kõnelevad kiviaegsetest rahvastest, neist vilunud küttidest ja kalastajatest, kes oma paatidega Suur-Võrtsjärvel ringi sõudsid ja elatist hankisid. Lühike jutt mainib väikest viikingiaegset asulat, millest me veel kuigivõrd ei tea. Ning kõige värvikamad pajatused on jõukast mäepealsest kantsist ehk mõisast ning sealsest laia joonega asunikust või asunikest (Vooru Andres ei pruukinud olla oma suguseltsi esimene künkaelanik), kes keskaja alguspoolel seal omi tegusid tegid ja viimaks kahtlase lõpu leidis.

(Vooremäelt Võrtsjärvele avanev vaade. Puudetukk keskel on Pähksaar) 

Muide, Vooru Andres olla hiljem inimestele unes öelnud, et kes Andresjärve poisslapse ja täkkvarsa heidab, saab raha. Lihtsalt teadmiseks.

Sopianae surnute linn

Ühest Hilis-Rooma varakristlikust nekropolist 

2021. aasta viimasel nädalal, kesk jõulude pimedust, pakkisin seljakoti ning sõitsin kaugele lõunasse. Esmalt kahe rongiga Liivimaa pealinna Lätti ning sealt õhusõidukiga edasi hõimlaste madjarite maale. Ning perekondlikel põhjustel veel ühe rongiga lausa maa lõunaossa, Pécsi-nimelisse linna – ühtekokku umbes 1700 km. Mitu sealveedetud päeva lubasid mul õppida palju Ungari ja sealse rahva tavade kohta.

 

Mul oli õnne omada selle kandi parimat teejuhti, kes vedas mind linnas ringi nii üles mägedesse kui ka alla krüptidesse. Kuna teadupärast on iga paiga sünniaeg kirjas kas mäetippudes või krüptisügavustes – ning just paikade varaajalugu tõmbab mind erilise väega – , olin mõistagi õnnelik. Pécsi eluloo algus küündib juba 6000 aasta taha ehk nooremasse kiviaega. Meie ajaarvamise 2. sajandil kasvas temast Rooma Impeeriumi koosseisus Sopianae linn, mis esmalt arvati Pannoonia provintsi, hiljemalt 4. sajandiks määrati aga Valeria provintsi pealinnaks. Isegi Budapesti esivanem Aquincum, millest muinasreisikirjades olen varem juttu teinud, polnud nii tähtis paik.

(Pécsi kesklinn on mägine. Sopianae kerkis Vana-Rooma riigi viljaka veinipiirkonna keskele, kuid nagu pildilt näha, võib siingi jõuluks lumi maha tulla) 

4. sajandi hakuks levisid paljudes Rooma provintsides uued ideed, millel oli määratud muutma kogu maailma saatust. Kristuse õpetus haaras paljude meeli ning kui esimestel sajanditel kuulusid kristlased Rooma Impeeriumis õiguslikult üsna halli tsooni, sattudes vahetevahel ka repressiooni lõvilõugade vahele, siis 313. aastal andsid keisrid Constantinus ja Licinius Mediolanumis (Milanos) välja edikti, millega määrati kristlus riigis aktsepteeritud usuks ning selle järgijad õiguse uskuda, mida õigeks peavad. Edasi läksid asjad võrdlemisi kiiresti. 67 aastat hiljem, 380. aastal, sai ristiusk Thessaloníki ediktiga Rooma riigiusuks. Teistele usuvooludele, sealhulgas näiteks Pannooniaski levinud ariaanlikule kristlusele, oli see ühtlasi paha uudis – neid hakati päris tõsiselt vaenama. Siiski kulus aega, enne kui ametlikult tunnustatud kristlus nii Ida- kui Lääne-Rooma aladel lõplikult kanda kinnitas. Põhja poolt pidevalt peale pressivad paganate vood tõid mõnes paigas kaasa kiriku taandumise, teinekord aastasadadeks. Nagu hiljem näeme, juhtus sedamoodi ka Ungari aladel.

 

Sopianaest kujunes oluline kristlaste tugipunkt 300. aastatel. On koguni oletatud piiskopi olemasolu, aga täpselt me seda ei tea. Ajad, mil ristiusk polnud veel hiigelsuureks organisatsiooniliseks süsteemiks kasvanud, on iseenesest päris põnevad. Kindlasti olid Kristuse järgijate arusaamad tema õpetusest veel üsna amorfsed. Enamikke piiskoppe hõlmanud Nikaia I kirikukogu peeti küll 325. aastal, kuid selle käigus vastu võetud otsused kristliku õpetuse kujundamises ei jõudnud kaugeltki kohemaid iga usklikuni. Päris keeruline on muidugi püüda ennemuistsete inimeste pähe pugeda, et nende mõttemaailma uurida, aga proovime sellegipoolest. Võimaluse selleks annavad Pécsi maapõues säilinud kalmistud ehk antiikses kõnepruugis nekropolid. Ühte sellisesse ainulaadsesse paika sukeldusime meiegi.

 

Muuseumiks vormitud objekti ametlik nimi on Cella Septichora Külastuskeskus. Eksponeeritud hauarajatised on kõik jäänud praegusest linnapinnast allapoole, sajandite meetrite paksuste ladestuste sisse, ning ainult lugematud usinad arheoloogikäekesed on nad suutnud kaasaegsetele pilkudele paljastada. Esimesed olulised avastused tehti kusjuures juba 18. sajandil. Ehkki meile nähtav on vaid väike osa kõigest sellest, mis Sopianaest maapõues endiselt säilinud, on antud nekropol teadaolevalt maailma suurim varakristlik matusekompleks ning sellepärast võetud UNESCO maailmapärandi objektide nimistusse. Kompleksis leidub üks suur kivihoone seitsme hauapaigaga (tema kannabki nime Cella Septichora ehk 'Seitse Kambrit') ning terve rida väiksemaid perekondlikke hauakambreid. Boonusena pakub külastuskeskus luude ja arheoloogiliste leidude vitriine ning muud sellist ajaloomuuseumidele iseloomulikku.

(Cella Septichora meetripaksused müürid võinuksid häda korral kaitset pakkuda isegi hunnide rünnaku eest. Siiski olid nad mõeldud hoopis kadunukestele hauarahu tagamiseks) 

Sisse astudes tervitasidki meid esimesena Cella Septichora monumentaalsed paekivimüürid. Treenimata silmale tundus see kõik üsna kiriku moodi, aga seitse seinast väljasopistuvat poolkaarjat pesa polnud mõeldud mitte altarite, vaid matuste jaoks. Väljakaevamistel neist ühestki inimsäilmeid ei leitud ning oletati, et küllap jäeti hoone maha veel enne lõplikku valmimist. Küll aga on igas vanuses inimeste luustikke pisikestes hauakambrites. Viimased olid valdavalt kahekorruselised – maa all krüpt ning maa peal memoria ehk mausoleum, kus peeti ilmselt surnute mälestuspalveid. Kambrite seinad ja laevõlvid olid peenelt kaunistatud piiblilugudest inspireeritud või lihtsalt ilusate maalingutega. Näiteks ühe ruumi otsaseinal kujutatud kahes mehes võib ära tunda Tartu kaitsepühakud Peetruse ja Pauluse. Teisel kangastuvad vaatajale Eedeni aia võlud, kolmandal jällegi Taanieli katsumused lõukoerte augus. Mõne fragmentidena säilinud maalingu puhul jääb samas täielikuks müsteeriumiks, kuidas sellest on suudetud mingit konkreetset stseeni välja lugeda, aga ju siis olid ikonograafilised põhitõed juba toona nii selgelt välja kujunenud, et piisab vaid pisikesest detailidest, et neist kogu pilt välja lugeda.

(Üks seitsmest Cella Septichora hauapesast)

(Väikeste hauakambrite laevõlvide hea vastupidavus teeb vanadele müürseppadele igatahes tublisti au)

(Otsaseinal aimduvad pühamehed Peetrus ja Paulus, kes osutavad aknaaugu kohal olevale kristogrammile ehk Jeesus Kristuse nime monogrammile)

(Sama ruumi võlvlagi pakub täiemahulist antiikse kunsti elamust. Kogu kompositsioon -  inimeste portreed ja spiraalne taimornament - on hästi säilinud)

 

Surnud sängitati maa-aluses krüptis harilikult tellistest laotud haudadesse (nii nagu Tartu Toomkirikus toimiti tuhatkond aastat hiljem kõige auväärsemate isikutega). Tellishauad võidi katta kena kiviplaatidest viilkatusega. Palju haruldasemad olid rasked kivist tahutud sarkofaagid, nagu ka – üllatus küll – lihtsad maasse kaevatud hauad. Surnutele esemete kaasapanemine oli 4. sajandi Kristuse järgijate seas veel küllalt tavaline. Vitriinides eksponeeritud hauakraami seas paistis mitmeid Eesti muinasasukalegi tuttavaid asju, näiteks käevõrusid, vööpandlaid ja ambsõlgesid (isegi kui nende teostus võis detailides erineda meilt leitud esemetest). Leidus ka eksootikat. Mind hämmastasid eriti need õrnad, kuid täiesti terved klaasnõud, mida aastasadade raske käsi polnud hauaõõnsuse sünges rahus suutnud puruks litsuda. Aastasaja lõpuks panuste tava Sopianaes taandus; küllap ei klappinud see enam muutunud arusaamadega kristlikust surmajärgsest olemisest.

(Sopianae nekropolise haudade stiilinäide. Surnute valda sissepiilumist takistasid piirded ja klaasid, aga mustav sügavik ei jäta kahtlust, et eks ta elavate jaoks üks kõhe paik ole)

(Kirst-majakese rekonstruktsioon koos ühe maetud naise maiste säilmetega)

(Nii sarkofaag ise kui selle kaas vihjavad, et nende valmistamine ning kohaletoimetamine vajasid tõsist füüsilist ettevalmistust. Võib-olla oli see üks põhjus, miks need üleliia populaarsed polnud)

(Väljakaevatud asjad on uhked. Pronksist vööpandlad, ambsõled ja käevõrud näevad välja, nagu nad oleksid just äsja tehtud (või nad ongi originaalide koopiad?). Savianumate kõrval seisavad kadekakstegevalt heas seisus klaasnõud)

(See klaasnõu oli leidmise hetkeks küll  tõenäoliselt purunenud, kuid tükkidest on suudetud tema kunagine hiilgus täielikult taastada ) 

Mis Sopianaest ja tema surnute linnast edasi sai?

 

Ees ootasid mitte just kõige lahkemad ajad. Põhjast pealetungivad rahvad panid Lääne-Rooma riigi kärisema ning mürgli tegemises osutusid 5. sajandil eriti võimekaks hunnid. Kui maal oli elu ka sõdade ajal ikka mingil moel enam-vähem võimalik, siis linnu tabas neil aastatel korralik häving. Üksikasju ma ei tunne, aga internetist lugesin, et Sopianae tegi läbi tõsise taandarengu kivilinnast puukülaks, kuhu jäi elama vaid murdosa kunagisest rahvastikust. Antiiksed müürid mattusid tasahilju Mecseki mägedest allavalguvate setete alla ega olnud kedagi, kes võtnuks vaevaks seda takistada. Rooma-aegsete eluviisidega harjunud inimeste massilise väljarände tõttu kuivas kohalik kristlaskondki kokku. Ehkki kristlasi leidus Pannoonias kõigest hoolimata alati ka hiljem, oli maa mitmesaja aasta jooksul järjepanu hunnide, idagootide, gepiidide, avaaride ja karolingide võimu all, kellest kristlased olid vaid gepiidid ja karolingid (sealhulgas gepiidid ariaanlased), väga põgusalt ka avaarid. 9.–10. sajandi pöördel võtsid võimu üle idast tulnud madjarid. Nende ametlikult ristiusku pöördumise tähtsündmuseks oli 1000./1001. aastal Istváni (Stefani ehk Tepo) kuningaks kroonimine ning sellele järgnenud katoliku kirikuorganisatsiooni juurutamine. Sellest ajast saadik on ristiusk Ungaris püsivalt kanda maas hoidnud, säilides ka Ottomanide võimu ajal aastatel 1541–1699.

(Pécsi Peeter-Pauli katedraal seisab Sopianae surnute linnast vaid mõnisada meetrit eemal. Ehitatud algselt juba 11. sajandil, on ta oma praeguse ilme saanud alles 19. sajandi lõpus)

Muinasainelisi kolamisi Järvamaal

Reisikiri kolmes peatükis

 

Päevad muutusid aina lühemaks, krõbekülmad vaheldusid padusopaga ning kõik märgid looduses näitasid, et on saabunud aeg minna teele. Pean novembrit ja detsembrit üheks ilusaimaks ajaks. Ei, mitte ilmtingimata helguse või värvirikkuse tõttu – neid on sel aastaajal niikuinii veidi keeruline leida. Pigem pakub kogu liigsest ilust paljakspühitud maailm oma halluses teatud nullpositsiooni, kõige ausamat vaadet iseenesele. Ei mingeid sulgi ega litreid, millega end ehtida, meigist kõnelemata. Kui sa armastad seda maad tema kõledas argipäevas, siis tuled toime ka helgemate hetkedega kevade ja suve värskes lopsakuses või talve karmpehmes majesteetlikkuses.

 

(Hilissügisese Järva maastiku stiilinäide. Vaade Jalgsema külas)

Halli hilissügist võib Eestis täiel rinnal nautida muidugi kõikjal, aga kui püüda siia lisada ka teatud pikem ajaline mõõde (et proovida tunnetada mitte ainult seda ühte kõledat sügist, vaid korraga mitut tuhandet – äärmusnautlejate värk), siis tuleks teha mingi konkreetsem valik. Mina otsustasin Järvamaa kasuks. Mu enda Viru maamõisast on nendele radadele üsna lühike teekond ning pealegi sai viimati Järva muinasradadel kolamistest kirjutatud tõesti kõigest esimesel hooajal 2014. aastal (siis veel vanasse blogisse – loe näiteks Loppegundest ja Alempoisest). Ja ehkki seda Eestimaa südameks nimetatud maalappi arheoloogiliselt just üleliia uuritud pole, on põnevaid paiku siin mitme nurga peal. Ja kui rohkem otsida, leiaks kindlasti veel tublisti juurde.

 

Hea potentsiaaliga paikadest Järvamaal puudust ei tule, küll aga oli keerulisem leida seda ühte õiget sõiduaega. Lähenev aastalõpp nõudis oma, mistõttu põikasin viimaks Järvamaa muinaspaigusse koguni kolmel korral. Igat ampsu kirjeldan eraldi – sedasi on kõige lihtsam järge ajada.

 

I sõit – Merja

 

Novembri lõpus võetud minipuhkust kasutasin muude asjade seas maal käimiseks. Koristasin-korrastasin mõned tunnid majas ja selle ümber. Palju teha polnudki ning tagasisõidu ja õhtuste linnakohustuste vahele jäi veel tubli tükk valget aega. Võtsin seega kuulda südame kutset avastada uusi radu. Tavapärasest lõunasuunalisest kursist paremale, Järvamaale, põigates läbisin Koeru ning jõudsin atlase abiga teedel käänutades tillukesse Merja külla.

(Esimese sõidu marsruut. Virumaalt Merjale. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist) 

Talusid polnud siin palju. Isegi kui minevikus oli neid rohkem, on Merja ikka olnud pigem kõrvaline kant, kuhu viivad teed aina kitsamaks ahenevad. Külast lõuna pool laiuvad metsased kõnnumaad, lahutades Koeru kihelkonda Põltsamaa tagamaadest. Minul polnud vaja nii kaugele minna. Kui tee muutus autoga ukerdamiseks juba kahtlaseks, läksin edasi jala, kuni leidsin metsatukas üles otsitava – Merja linnamäe nimelise künka.

 

(Merja linnamägi oli end ehtinud loojuva päikese krooniga)

Järvamaal on muistsete linnustega lood teadupärast veidi õnnetud. Põhjas on suur Jäneda linnus, läänes – õieti muistse Alempoise mail – Vahastu linnamägi. Ja ongi enam-vähem kõik. Pärimuses linnamägedeks kutsutud künkaid on küll rohkem, aga nende puhul on arheoloogid pigem jäänud reserveerituks. Ei andvat ikka päris õige linnuse mõõdu välja. Merja linnamägi on üks taolistest kaheldavatest, kuigi teda on siiski üsna tihti teiste, päris linnuste seltskonda arvatud. Evald Tõnisson kirjutas Merja kohta 1966. aastal sedamoodi: „Merja linnamägi on pealt kumer ja selle ülemine osa on suhteliselt väike; nõlvad on ebaühtlased ning osalt lamedad. Mäel pole ka kultuurkihti. Vana rahvapärimuse järgi peetakse seda linnamäeks, kuid linnamäe lähemaks iseloomustamiseks on raske midagi kindlamat öelda.“ Teise arheoloogi Tanel Moora kirjutatud infotahvli tekst aga lisab: „Tõenäoliselt pole Merja linnamäel elatud. Merjat sobiks pidada enam meie muistsete esivanemate hiiemäeks, kuna siit on leitud inimluid. Kuna Merja küla on kirjalikult mainitud esmakordselt 1474. aastal, võiksid esimesed matused Merja linnamäel pärineda umbes samast ajajärgust.“

 

Mul on vähe midagi lisada. Kui, siis seda, et küngas on justkui kaheastmeline. Lõuna pool on madalavõitu platoo, kohati vaid mõni meeter ümbritsevast maast kõrgem. Põhja pool kerkib üles künka kõrgeim osa, just nagu mõne kiskja looma lagipea. Kes on Otepää linnamäel käinud, võib seda endale hästi ette kujutada. Kõrgema osa peale on püstitatud vaatetorn, millelt avanes silmapaitav vaade loojuvale päevale. Sealsamas kõrval asub betoonalusel pronkstahvel linnuste kaardiga, nagu neid esimesel iseseisvusajal paljudele linnamägedele paigutati. Keskaegsele matusepaigale ei hakka ma samuti vastu vaidlema, aga päris hiiemäeks seda küngast ikka päris tituleerida ei saa. Esiteks on hiis ja kalme reeglina kaks eri asja. Teiseks peaks selleks, et mingit kohta hiieks pidada, olema rahvasuus säilinud kas või õhkõrn teadmine paigast kui hiiest – iga pühapaik pole veel hiis. Merja puhul, nagu juba ennist öeldud, teame vaid linnamäe nimetust.

 

(Künka alumine platoo)

(Kõige kõrgemale nukile on püsti pandud vaatetorn...)

(...millelt avaneb vaade ümbruskonna kõnnumaale)

Niipalju veel, et kunagise soome-ugri rahva merjalastega pole sellel külal tõenäoliselt mingit pistmist. Või mine sa tea…

 

Olin juba aastaid tahtnud Merjasse tulla, aga alati oli kas aega vähe või muud vabandused. Nüüd sai viimaks rahu majja. Alustus oli tehtud, võisin Tartusse tagasi minna. Aga ikka vaid selleks, et peagi taas põhja radadele naasta.

 

II sõit – Järva-Jaani, Jalgsema ja Abaja

 

Järgmine randevuu Järvamaaga leidis aset detsembris, kui esimene suur pakane oli juba nägemist öelnud ning asemele tulnud harjumuspärane hall lopp. Lumi kattis maad aukliku lapitekina – tõsi, Järvas leidus teda tänu põhjapoolsele asendile tunduvalt enam kui Tartus. Aega jagus mul sel korral vaid pooleks päevaks. Et seda targasti tarvitada, sõitsin kohe hommikul maanurka, mida olevat usutavasti muistseil päevil kutsutud Loppegundeks. Sellenimelist provintsi (vist kihelkonda) mainis kaheksasada aastat tagasi kroonik Henrik, kuid selle täpne asukoht ja ulatus on nüüdseks ununenud. Jääb vaid üle oletada. Loppegundet on enamasti paigutatud kuskile hilisemate Ambla ja Järva-Jaani kihelkondade alale. Ambla muinasradadel olin juba aastate eest käinud. Nüüd oli sihikul Järva-Jaani.

(Teise sõidu marsruut. Kaardipõhi Maa-ameti geoportaalist)
 

Järva-Jaani alevi juured istuvad sügaval. See oli keskne küla juba noil päevil, kui preestrid Henrik ja Theoderic väisasid seda 1220. aasta suure ristimistuuri käigus (mis Henrikul oli juba hooaja teine). Anname sõna sulesepale enesele: „Pärast seda läksid nad [s.t. preestrid] ära Järvamaale, ja tulles kõige äärmisesse kihelkonda vastu Virumaad, mida kutsutakse Loppegunde, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni nad tulid külasse, mida kutsutakse Kettis, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad tegid ka paljudes teistes külades, mis olid meie poolt ristitud.“

 

Ja veel teisal, 1223. aasta sõjasündmustega seoses: „Sõjateenistuse vennad jällegi, kogudes sõjaväe, tungisid Eestimaale, lõid järvalasi suure nuhtlusega, sest et nad pidasid alati sõda taanlastega, ja tapsid ja võtsid paljusid neist kinni ja said rohkesti saaki. Ja nende juurde Keytisesse tulid järvalased, tõotades sakslastele ja kõigile kristlastele igavest truudust; seepärast läksid nad kohe nende piiridest ära ja läksid kogu saagiga oma maale tagasi“.

 

Nii et enne, kui Püha Johannese kirik ristis kogu asula (Järva-) Jaaniks, oli selle vana nimi hoopis teine. 13. sajandi allikates esinevad variandid „Kettis“, „Keytis“ ja „Keytingen“, millest on oletatud nime algkuju „Keitinga“ või „Keitika“. Hilisemate aastasadade jooksul lühenes ta Keikaks, ning seda nime kandis alevist lõuna pool asuv külake kuni 1977. aastani, mil ta okupatsioonijõudude kultuurilise vägivalla tulemusel ametlikult Kuksema külaga liideti. Muide, ka Järva-Jaani alevi lõunaosa majad ja teed asuvad kunagistel Keika küla maadel.

 

(Järva-Jaani alev on endale ahmanud osa Keika küla maadest ning istutanud sinna oma majad peale)

(Järva-Jaani kirik. Esimese pühakoja olevat kroonik Henriku järgi ehitanud siia taanlased juba ilmselt 1220. aastatel, kuid praegune kirik on kindlasti uuem)

Siis sellise auväärse looga paika ma jõudsingi ning on isegi kahju, et ma ei tea, kuhu suunas vaadata Keika hilisrauaaegse asulakoha kultuurkihi otsingul. Muinsuskaitsealuste olendite nimekirjas teda igatahes pole. Nii tegingi pildid mitmest paigast, lootuses umbmäärane asupaik mõnele neist kas või libamisi peale saada. Pikemalt Järva-Jaani/Keikasse jääda polnud plaanis, sest tahtsin käia veel ühes lähikonna külas, mis juba muistsetest põlvedest Järvamaa peal olnud. Selleks pidin sõitma veel natuke põhja poole ning Jalalõpest paremale keerama.

(Üks võimalik oletus Keika küla vana asupaiga kohta. Mõned hooned, puudetukad ja lumest vabanenud nurm) 

Ma ei tea, mis värk siinkandis nende Jala-tüveliste kohanimedega on, aga Jalalõpelt viib tee Jalgsemale. Selle põlisusest annavad tunnistust mitmed muistsed mälestusmärgid – asulakoht, lohukivid, kalmed ja pärimuslik Siimumäe nimeline linnamägi. Päris alguses tahtsin ma üles otsida kaks põldudel olevat kivikalmet, aga mineku käigus selgus, et selleks oleksin pidanud sõitma läbi kellegi taluhoovi ja see tundus imelik. Läksin hoopis teisele poole, asulakoha asukohta. Praegusel ajal on seal talusid hõredalt ning olemasolevatestki pooled hüljatud. Kui aga vaadata paika suletud silmadega, võis söötis välja asemel ette kujutada pea tuhatkonna aastat tagust tihedat majade ja abihoonete summa.

 

(Jalgsema muinasküla asus sellel meeliülendaval mättasel söödil)

(Just sellist miljööd pean silmas, kui räägin hilissügise ilust)

Jalgsema on samuti sattunud Henriku kroonikasse, nimelt ühe kohaliku järvaka jutu läbi. Kroonikas nimetatakse teda talupojaks, kes oli teiste vanem ning kes 1220. aastal Reinevere külla Loppegunde rahvast ristima tulnud preestritele kõnelenud sedamoodi: „“Meie oleme,“ ütles, „juba kõik ristitud.“ Ja kui nad küsisid, kelle ristimise läbi nad on ristitud, vastas see: „Kui olime Jalgsema (Iolgesim) külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.““

 

Näib, et kõneleja ise polnud pärit Jalgsemalt, vaid oli tulnud sinna Taani preestrite käsul naabruskonnast. Võib-olla oli Jalgsema sellal mingi veidi tähtsam küla, näiteks vakusekeskus, kust oli mugav ümberkaudset rahvast ristimisele kokku kamandada. Aga tänapäeval on ta võrdlemisi kõrvaline kant, kust vaid paar väikest teekest naaberküladesse viivad. Mina pidin otsa ümber keerama, sest auto tahtis tankida ning aegki hakkas vääramatu kindlusega otsa poole tiksuma. Teda oli jäänud veel vaid ühe paigaga tutvumiseks.

 

Kütust võtsin Koerus, sealt sõitsin edasi lääne poole. Kordasin tegelikult mõne nädala tagust marsruuti Merja linnamäele, kuid Vao juures suurelt maanteelt kõrvale keerates ei pidanud enam nii kaugele minema. Enne esimesi järsemaid kurve Abaja külas pidasin auto kinni ning jalutasin põllule. Järva põlisele põllumajandusmaastikule iseloomulikult valitses siin lai põlluväli, mida vaid harva siin-seal ilmestamas tilluke raagus puudetutt. Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardirakendus teadis samas informeerida, et need puudetutid osutavad hoopis vanadele kivikalmetele. Käisin vaatamas mulle lähimat.

(Üks kaheksast Abaja küla iidsetel põldudel olevast kivikalmest. Kauguses paistvad puudetutid vihjavad teistele kalmetele)
 

Puude ja põõsaste rägus pole just iseenesest palju vaadata. Mõned poolenisti maapinnast välja turritavad kivimunakad ei reeda kuidagi, et nad on kunagi ammu – tõenäoliselt rooma rauaajal (keskeltläbi umbes 1800 aastat tagasi) – inimeste ja härgadega kokku tassitud, et nende vahele sängitada teise ilma lahkunute luid-liikmeid. Abaja kaheksast kalmest pole mulle teadaolevalt küll ühtegi kaevatud, aga teiste sarnaste paikade kogemusest võib oletada nii põletatud kui ka põletamata luutükke (reeglina põhjalikult läbi segatud), sekka potikilde ja võib-olla mõni nipsasjake. Selliseid kalmeid kanti enamasti ikka kokku keset põlde – mis tähendab, et Abaja väljad võivad olla aastatuhandete vanused.

(Kivid tõendavad - on jah kivikalme)

Selles paigas, nendel väljadel on möödunud lugemata hulk künnikevadeid, külvamisi ja lõikuseid. Higi, vaeva, härgade utsitamist, lootuseid, palvet, tänu ja pettumust. Ja kalmetel matuseid, peiesid, mälestamist ning usutavasti veel rida tõekspidamisi ja kombetalitusi, millest me enam midagi ei tea. See on üks vana maa…

 

III sõit – Karedad ja Nurmsi

 

Kuna plaanitust oli veel tubli tükk jäänud käimata, tuli veel kolmaski kord Järva rajad ette võtta. Tegin seda vaid paar päeva enne jõule ning ootuspärase kurva halluse asemel ootas mind ees tõeline talve võlumaa. Maad kattis taas lumi ning külmapügalad kõikusid -7 ja -11 kraadi vahel. Kui rõivastus on õige, siis pole sellise ilmaga värsket õhku nautida mingi probleem. Mul oli õnneks kõik olemas.

(Kolmanda sõidu marsruut. Tulin Koigi poolt ja lõpuks läksin Tartusse tagasi. Kaardialus, nagu ikka, Maa-ameti geoportaalist)

Järvamaale lähenesin tavapärase Piibe maantee asemel sedapuhku Tallinna maanteed mööda. Keerates Koigist ära paremale, olingi sedamaid kesk muistseid Järva südaalasid. Loppegundest siin enam rääkida ei saanud. See oli hoopis teine kant, ehkki tema kunagine nimi on praeguseks unustatud. Uuemal ajal on see kiriku nimepühaku järgi tuntud Peetri kihelkonnana, kuid ennevanasti oli piirkonna tuntuim küla Kareda ning võib-olla kandiski terve muinaskihelkond tema nime. Karedat mainib Henriku kroonika korduvalt kui „Carethen“, lisades esmakordsel mainimisel 1212. aasta peatükis: „Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid.“ Ristisõdade päevil oli Karedal ikka rüüsteväe baaslaager ja kogunemiskoht (isegi võõramaised sõdijad kasutasid selle kohta vana-eesti militaarterminit „maja“), mis viitab taas mingile kesksemale, teedega hästi ühendatud paigale. Lisaks 1212. aastale tabasid riisumised Karedat 1216 ja 1219 (viimasel korral saarlaste poolt). Korra on küla mainitud veel seoses paavsti legaadi Modena piiskopi Wilhelm/Guglielmo diplomaatilise ja usukuulutusretkega 1225. aasta talvel.

 

Varased kirjalikud ülestähendused viitavad niisiis ühemõtteliselt Kareda kesksele asendile Järvamaa lõunaosas ja sellega võiks meie sissejuhatav ekskurss ka lõppeda, kui poleks ühte veidi segadusseajavat asjaolu. Nimelt eksisteerib Järvamaal üksteise lähedal kaks Karedat – Suur ja Väike. Kumba on kroonikas mõeldud? Koigist tulles jäi mu teele esmalt Väike-Kareda. Vanas külasüdames on leitud asulakoha kultuurkiht ning hoonetest eemal madalal künkal põllu keskel on ka kivikalme. Kõik nii, nagu peab. Kalmelt, muide, avaneb päris kena avar vaade ümbrusele – järjekordne tõend Järvamaa põllumajanduse põlisusele.

 

(Väike-Kareda asulakoha asukoht. Talv on naasnud)

(Väike-Kareda küla kõrval künkaseljakule rajatud kivikalme)

(Kalmelt avanev kultuurmaastik)

Väike-Karedalt edasi Suur-Kareda suunas rännates tegin põgusa peatuse Müüsleri vana magasiaida juures, et oma silmaga ära näha üht väikest kiviristi. Muinsuskaitseameti andmete järgi pärineb rist 17. sajandist, kuid minu poolest võib see olla ka mõne sajandi vanem. Keskajal oli ristide püstitamine teede äärde tavaline asi ning Järvamaal on seda mujalgi tehtud. Teist kiviristi nägin põhja pool, Peetri kiriku aias, ent see oli palju suurem, rõnga ja kirjadega. Kirikulugu algas siinmail juba 13. sajandi esimesel poolel. 1253. aastal nimetati kirikukihelkonda naaberküla Ämbra järgi („Embere“), hiljem sai võidule kiriku kaitsepühaku Peetruse järgi antud nimi. Peetrilt ja Ämbralt oli Suur-Karedale aga juba kiviga visata.

(Tilluke lumemütsiga kivirist Müüsleri külas. Nunnu nagu koopaorav) 

(Peetri kirikaias olev rist on hoopis teise tegumoega. Kiviraidur on temaga kulutanud omajagu töötunde. Küllap ka tellijad oskasid vääriliselt tasuda)

(Rist mälestab Odrese Andrest ja Andrese Marti. Olgu muld neile kerge!)

Suur-Kareda on tõesti päris kena küla oma tänavaäärsete taluõuedega ja tal on tõepoolest ka kivi – nimelt mälestuskivi, mis kordab Henriku imetlust Kareda suuruse ja rahvarikkuse kohta 1212. aastal. Aga nagu Järva-Jaanigagi, on Karedal see häda, et ma ei tea midagi tema kultuurkihist. Kust on leitud potikilde, mis ütleksid, et jah, just selle paiga peal see ilus rahvarohke küla asus? Võib-olla on see isegi kuskilt üles leitud, aga jäetud laiemale publikule avaldamata. Võib-olla. Seni aga närib mind kiuslik küsimus: kas ei saa täielikult välistada, et kroonika Carethen oli tegelikult Väike-Kareda? Priit Lätti on kirjutanud, et Väike-Kareda kandis on rohkem rauaaegseid, Suur-Karedal aga keskaegseid muistiseid. Suur-Kareda kasuks on erinevad uurijad kaldunud suuresti tema veidi parema positsiooni pärast erisuunaliste teede suhtes. Aga noh, ega Väike-Kareda ka just pärapõrgus asu.

(Suur-Kareda küla koos mälestuskiviga (paremal) ja keskel tee otsas terendava Peetri kiriku torniga)

(Henriku kroonikasse kantud sõnad Kareda kohta on raiutud kivissegi)

Suur-Kareda lähistel metsatukas leidub üks kena küngas nimega Villismägi (ka Vilismägi). Rahvasuu on teda pidanud linnamäeks ning sellena on ta ka Muinsuskaitseameti hingekirjas. Arheoloogidelt on aga kõlanud ka skeptilisi hääli, kuna päris linnuseks olemise jaoks jääb künkal üht-teist olulist puudu. Mõtlesin ise üle vaadata, on ta siis rohkem liha või kala, ning näe, viisingi oma mõtte teoks. Künka juurde viiv sirge põlluvahetee oli sel päeval veel täiesti läbitav ning Villismägi kükitas nagu troll puude-põõsaste vahel, nagu oleks ta kogu aja ainult mind oodanudki. Tegelikult muidugi mitte; tal pole juhukülalistest kindlasti sooja ega külma. Aga ära ta mind ka ei ajanud, nii et ronisin üles, imetlesin küngast ja sellelt avanevat vaadet ning klõpsisin iga nurga alt pilte teha.

(Villismägi on end rüütanud metsa ja võsa kamoflaaži, aga raagus ajal paistab ta ikka välja)

Selles kohta, kas tegemist on linnusega või mitte, kujunes mul veidi oma arvamus küll. Toome siinkohal välja nii linnuse kasuks kui kahjuks pajatavad punktid.

 

Pooltargumendid:

a)      Küngas on järskude nõlvadega, pakkudes looduslikku kaitset soovimatu võõra eest.

b)      Rahvapärimus on Villismäge pidanud linnamäeks. Ju sel mingi põhjus olema peab.

 

Vastuargumendid:

a)      Künkale jõudnud, märkasin kohe, kui väike ta pealt on. Heal juhul mahub sinna üks väike saun. Nii et üks pere istuks laval ja teine hingaks samal ajal sauna ees värsket õhku. Mingit statsionaarset mäepealset elanikku on veidi raske ette kujutada. Või siis pidi tegemist olema küll Eesti kõige väiksema mäepealse asulaga.

b)      Mulle teadaolevalt pole mäe pealt midagi arheoloogilist leitud. Nähtavad kaitserajatised puuduvad tal samuti.

 

(Olgem ausad - selline ahtake see Villismäe lagi ongi. Ilus põline kasepuu, muinsuskaitsetulp ja mõned ruutmeetrid vaba pinda)

Kokkuvõtteks ei usu ma Villismäe puhul ei sõjalist rajatist ega isegi seda, kas nii väike künkake sai üldse kedagi rüüsteretkede eest kaitsta-varjata. Ma ise läinuks vaenuvägede eest peitu hoopis mäe taha metsa. Mingi kohaliku võimukeskuse ja/ehk muinasmõisa variant on samuti küsitav – mäe otsas olnuks pealikul või pealikuks pretendeerijal ikka väga kitsas elada. Aga kes teab, äkki elas ta tegelikult hoopis mäe kõrval? Vastust teab vaid tuul.

 

Minu tee aga siin ei lõppenud. Põikasin korraks Paide piirile tanklasse ning sealt taas Tallinn-Tartu maantee liiklusvoolu. Päris koju ma veel minna ei raatsinud, sest kohe Nurmsi külas ootas ees veel üks rooma rauaaegne tarandkalme. Suured põlluväljad on sellelegi kandile kodused. Nende keskel laiub saarena Kirikumägi, mis on mägi küll vaid nime poolest, kuid see-eest on ta väidetavalt Kesk-Eesti suurim tarandkalme. Ning – Järvamaale mitte just väga tüüpiliselt – on seda muistist ka põhjalikult uuritud.

(Nurmsi Kirikumägi pole päriselt mägi, pinnavormilt meenutab see rohkem joogamatti. Sadakond aastat tagasi ei kasvanud siin ühtegi puud)
 

Pärimuse järgi olla siia kord tahetud ehitada kirikut, kuid päeval ehitatud müürid varisesid öösel alati kokku. Seetõttu pidi töö pooleli jääma. 20. aastasajaks oli koolitatud peades sugenenud arusaam, et kivivare võib endas peita veel midagi enamat ning seetõttu korraldati siin mitmeid väljakaevamisi. Enne I maailmasõda tegi seda Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts, 1920. aastate hakul Tartu Ülikooli arheoloogid Aarne Michael Tallgren ja Harri Moora ning 1930. aastate keskel arheoloog Artur Vassar. Viimase jaoks sai Nurmsi märgiliseks kohaks, sest II maailmasõja päevil valmis tal doktoritöö pealkirjaga „Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng“.

 

Kaevamistel selgus, et kalme on 51 meetrit pikk ja koosneb ühtekokku kaheteistkümnest üksteise külge ehitatud tarandist. Leidude põhjal järeldub, et kivide kokkukandmine ja tarandite ehitamine algas juba 2. sajandil pKr ning esiotsa maeti sinna surnuid põletamata. 3. sajandil jõudis Järvamaale põletusmatuste tava ning sealt alates kuni 5. sajandini viidi kalmekivide vahele eeskätt ärapõletatud kehade säilmeid (ehk katkisi luutükke, sest midagi muud inimesest tuleriidal järgi ei jää). Inimluudele pakkusid seltsi koduloomade luud – esindatud olid kõik meie traditsioonilised sõralised ja kabjalised, samuti koerad ja haned. Elajad võidi koos surnutega teise ilma saata selleks, et neid sealgi sihtotstarbeliselt kasutada, või söödi nende liha surnute mälestamistel. Söömistest võisid kalmesse jõuda ka savinõude tükid.

(Lumega pole kerge võpsikus mürakaid kalmekivisid üles leida, ometi on nad siin aimatavad)
 

Muidugi pandi neil aegadel kalmetesse ka iluasju. Ehted järgisid suht täpselt lõunapoolseid moevoole – eelkõige Rooma keisririigi omi – ning viimasel ajal kõneldakse, et paljud neist ongi meie maale toodud kaugelt maalt. Nurmsi kalme oli täis igat sorti sõlgesid, kaelavõrusid ja helmeid, ripatseid, spiraaltorukesi, käevõrusid, sõrmuseid ja muud säärast, nende sekka sattus aeg-ajalt ka mõni praktilisem ese, näiteks noatera või pintsett. Vassaril oli, mida doktoritöös analüüsida.

(Külas on infotahvel, kus huviline näeb ära kalme algse kuju ja valiku ilusamatest kaevamisleidudest)

Rahvasterännuaeg tõi ellu suuri muutusi. Suuri taranditega kalmeid enam juurde ei ehitatud ning ka olemasolevatele ei lisatud enam uusi tarandeid. Võib-olla läksid ajad nii keeruliseks, et nii aja- ja energianõudlikele tegevustele enam jaksu ei jagunud. Mõningad hilisema ilmega leiud näitavad ometi, et Nurmsi kalmet päris ära ka ei unustatud. Selleks oli ta lihtsalt liiga suur. Ristiusu tuleku järel liitus tarandikividega jutt kirikuehitamisest, hiljem sai kalmest arheoloogide karjääriredel ning praegugi ilmestab ta muidu üsna laugevõitu vaadet. Tuleb ainult osata Tallinn-tartu maanteelt õigesse suunda vaadata.

 

Minu kolmandale Järva-elamusele olid sellega otsad kokku tõmmatud. Sõitsin tagasi kodulinna, lasin elamustel veidi settida ning panin nad seejärel siia kirja. Tunne on, et sinnakanti võiks veel millalgi mitte väga kauges tulevikus rändama minna. Ainest jaguks.