Pikasilla Vooremägi

Antagu mulle andeks, et keset lumist talve siin ühtäkki suvisest matkast hakkan heietama, aga kui juba kord on käidud, siis ei näe ma ka põhjust seda kuidagiviisi varjata või rohkem edasi lükata. Pealegi on talvel ringiliikumine sajal erineval põhjusel ikka veidi pärsitum kui suvel, samas kui kirjutamiseks on jälle aega veidi rohkem käes kui pikkade soojade päevade aegu. Nii et pole midagi parata, peate ära kannatama, et veebruaris räägime hoopis ühest mullusest juunikuisest rattasõidust ja selle käigus nähtust.

 

Marsruut oli lihtne. Valga rongiga Tartust Paluperra ja sealt jalgrattaga ümber Võrtsjärve tagasi Tartusse. Olnuks ma piisavalt virk, sõitnuks ma kogu maa rattaga maha, aga puhtast lodevusest lasin rongil algusotsa enda eest ära teha ning pedaalitud kilomeetreid kogunes päeva peale kuskil umbes 136 jagu. Päris ühe võhmaga ei jaksanud ma sedagi maha sõita, vaid tegin siin-seal peatusi, kus heaks arvasin. Või kus tagumik arvas heaks arvata, et sadulast võiks ka vahepeal puhkust teha. Ärge muretsege, päris üksikasjalikult detailidesse langevat aruannet sellest kirjatööst ei tule. Muinasreiside vaatenurgast keskendun vaid esimesele suuremale peatuspaigale – Pikasilla Vooremäele.

 

Tartu- ja Mulgimaad eraldab teineteisest Väike-Emajõgi, mis viib Pikasilla juures oma veed Võrtsjärve. Kunagi oli aeg, mil seesama jõesäng (vesi selles oli siis muidugi teine) eraldas Ugandit ja Sakalat. Ugandist sai aja jooksul Tartumaa lõunaosa ning Sakala lõunaosast Mulgimaa. Sajandeid on peamine kahte maad ühendav tee läinud üle jõe just siin, Pikasilla kohal, ning on täie õigusega raiutud Eesti kultuuripärandissegi. Mulgimaa hümni staatusesse tõstetud Hendrik Adamsoni ja Juhan Simmi laul „Om maid maailman tuhandit“ sisaldab ridu „Ää, kuri kui las’ olla ta, / ku Pikäsillast üle saa, / suud anna mullal ma“. Ka teine oluline laul, Tartust Viljandisse teel olnud viisust, põiest ja õlekõrrest keskendub reisuliste katsumustele Väike-Emajõe all (ehkki näib, et mitte päris Pikasillas, sest muidu poleks nad pidanud sillaks õlekõrt pruukima ja palju jama jäänuks olemata).

(Kuulus pikk sild Tartu- ja Mulgimaa vahel, mille järgi on Pikasilla oma nime saanud)

(Väikese Emajõe viimased meetrid enne Võrtsjärve suubumist)

Eelmainitud Vooremägi ei asu päris Emajõe suudmes, vaid sellest nõks kõrval, osaliselt taimedesse kasvanud kalda ääres. Rattaga oli künkale ligipääs metsateed mööda väga lihtne, ka suunaviidad aitasid nina õiges suunas hoida. Kui kevadised suurveed tõusevad ümberkaudseid maid uputama, jääb Vooremägi ja tema jalam ikka kuivale. Selline soodsa asukohaga ja piisavalt kuiv paik jäi silma ka mineviku inimestele. Küsimus on vaid selles, millise ajastu rahvale täpsemalt.

 

Pöördudes muinasreisikirjades varemgi viidatud Evald Tõnissoni surematu pisitrükise „Linnamäed ja maalinnad“ (1966, pisike eelkõige mõõtmetelt, mitte sisult) poole, loeme leheküljelt 67: „Vooremäe asend, välimus ja ehitusviis sunnivad arvama, et linnus rajati käesoleva aastatuhande algul. Seda oletust kinnitavad siit koos loomaluudega päevavalgele tulnud potikedral tehtud savinõude killud.“ Need leidis 1952. aasta proovikaevamistel Harri Moora. Kuna künka kõrgemaks ja järsemaks kujundamiselgi on aimata inimkätt, siis on paik leidnud tihti tee meie hilisrauaegsete linnuste kaartidele, ehkki midagi rohkemat pole arheoloogid enamasti osanud tema kohta järeldada.

(Vooremägi on selline tubli tükk küngast, mis iseenesest väärib küll linnamäe nime)

 

Vana kirjasõna pole Vooremäe linnust mainimisväärseks pidanud. Ainsaks juhtlõngaks on kohalik rahvasuu, mis on palju pajatanud mäe otsas elanud rikkast kaupmehest Vooru-Andresest. Tema arvukad laevad sõitnud ühelt poolt Suurt-Emajõge mööda Tartusse ja sealt edasi Narva, teiselt poolt aga Tänassilma jõge mööda üles Viljandisse ja järgmisi jõgesid pidi Pärnusse. Teiste lugude järgi ei pidanud ta paljuks koguni aeg-ajalt konkurentide laevu röövida. Tartu kaupmeestele ei meeldinud Andrese monopoolne olek ning nad otsustasid talle jõuga survet avaldada. Andres kindlustas sellepeale oma mäge ning vaid naeris teda piirama tulnute üle. Tartlaste meel oli aga pikk ning Andrese toiduvarud hakkasid pikapeale lõppema. Tal läks küll korda piiramisrõngast põgeneda, kuid teda asuti kohemaid jälitama. Lähedase järvekeseni jõudes hüppas ta viimases hädas parvele ja sõudis järve keskele, kust teda enam kätte ei saadud – rohkem parvesid ega paate kaldal polnud. Sellega olid aga Andrese võimalused ummikusse jooksnud, sest tagasi kaldale ta ka enam pöörduda ei saanud, ning kord nii rikas ja võimas mees suri parve peal nälga. Tema vastased pöördusid tagasi Vooremäele, lõhkusid linnuse ja vedasid varandusekoormad Tartusse. Väikest järve, kuhu Vooru-Andres viimases hädas põgenenud oli, nimetatakse sellest ajast saati Andresjärveks.

(Vooru Andres leidis oma otsa sellel maalilisel Lõuna-Eesti järvekesel, mis sellest ajast saadik kannab Andresjärve nime. Sellisena on teda nimetatud juba 17. sajandi kaardil)

Sellest jutust ei julge ma ühtegi sõna kahtluse alla seada, sest nägin tõepoolest oma silmaga nii Vooremäge kui ka Rõngu-Viljandi maantee ääres Andresjärve. Samuti tean, et endiselt on olemas Tartu, Viljandi ja teised vanad kuulsad kaubakohad. Võib vaid tänulik olla selle märulifolkloori meie päevini säilimise eest, kuigi küsimus, millal see kõik juhtus, jääb endiselt õhku.

 

Rahvaluule juurest naaseme arheoloogia pärusmaale ja torkame piltlikult kärsa maasse. Pilt Pikasillast hakkas muutuma, kui 2007. aastal leidsid arheoloogid mäe ja järve vahelt käsitsi ja kedral vormitud savinõude tükke. Oletati, et Pikasillas võiks paikneda viikingiajale omane linnus-asula. Selguse saamiseks viis Martti Veldi 2009. aastal mäel ja asulakohas läbi korralikumad kaevamised.

 

Tulemused olid mõneti üllatavad. Mäe peal paljastus kaks täiesti erinevat ajastut – mesoliitikum (keskmine kiviaeg) ja keskaeg (13.–14. sajand), teineteisest eraldatud vähemalt kuue ja poole tuhande aastaga, kuid kultuurkihis otse teineteise peal ja osaliselt kokkugi sulanud. Kiviajast olid siia maha jäänud tulekivist lõikelaastud ja nende valmistamisel tekkinud kivikillud. Potikildude puudumise tõttu järeldati, et esimesed inimesed elasid Suur-Võrtsjärve lõunakaldal enne, kui umbes 5200. aasta eKr paiku hakati Eesti alal valmistama savinõusid. Väga palju täpsemalt Vooremäe lae kiviaja asustust dateeritud pole.

(Mäe peal on tänapäeval ilus mets, ei ühtegi näilist jälge kiviajast ega hilisematest seiklustest) 

Huvitaval kombel näib, et mäepealne ja mäealune elu on Pikasillas käinud enamasti täiesti erinevat jalga. Noorema kiviaja keraamika puudumist künka peal kompenseerivad alt asulakohast saadud tüüpilise ja hilise kammkeraamika killud, mis kuuluvad laias laastus vahemikku 3900–1750 eKr. Ega ei teagi, kas koliti millalgi mäe pealt veepiirile lähemale või asus siia pärast mõnetist asustuskatkestust keegi uus seltskond (teine variant tundub usutavam). Ent kui kütt-kalur-korilased siit viimaks kiviaja lõpus päriselt kadusid, polnud järgnevatel põlvkondadel pikka aega piisavalt motivatsiooni looduskaunis paik taas inimasustada.

(Mäealune astang künka ja järve vahel sobis eri aegadel samuti elupaigaks)

 

Alles viikingiajal kasvas künka alla tilluke küla või suuremat sorti üksikmajapidamine. Küllap toitis sedagi rahvast peamiselt järv, sest korralikud põlluharimiseks sobivad maad ümbruskonnas puuduvad. Mägi jäi ka sellest rahvast veel puutumata – kuni keskajani.

 

Pärast meie maa ristiusustamist läks Ugandi Tartu piiskopi ning teisele poole Väike-Emajõe suuet jääv Sakala Mõõgavendade Ordu, hiljem Saksa Ordu Liivimaa haru valitsemise alla. Suuremad jõed jäid endiselt tähtsateks liikumisteedeks, kuid juba enne vallutust olid maismaateed kasvanud arvestatavateks konkurentideks. Mõnes kohas pidid maa ja vesi tahes-tahtmata ristuma; sellistel paikadel olid eriti head eeldused mingit sorti kaubasõlme või kontrollpunkti loomiseks. Pikasilla kuulub taoliste hulka ning millalgi 13. või 14. sajandil kodustatigi Vooremägi taas ära.

 

Seekordsetel asukatel polnud vähimat aimu paiga kiviaegsetest esmaavastajatest. Võib-olla poleks see teadmine neid huvitanudki – nende meeled olid vallatud ka hoopis teistest mõtetest. Keskaegne leiumaterjal on Vooremäel üsna linliku ilmega, eelkõige – taas – potikildude näol. Kaugelt Saksa aladelt toodud kivikeraamikat päris igas taluperes polnud, see kuulus jõukama rahva elustiili hulka. Kes see teine seal mäe peal ikka elas kui mitte kurikuulus Vooru Andres, see ropult rikas laevnik ja Võrtsjärve kuulsaim piraat. Kaevamistel leitud tilluke hõbebrakteaat 13.–14. sajandi vahetusest võib pärineda mõnest tema äritehingust (või „äritehingust“) Tartu kaupmeestega. Suht esmakordselt Vooremäe ajaloos oli ühes künkalaega sellal kasutuses ka mäealune maa. Ühest sinna uuringute käigus kaevatud prooviaugust leiti õnnelikul moel nii palju potikilde, et neist sai terve suure keskaegse poti kokku liimida.

 

Mäepealsetest hoonetest pole midagi teada. Kui tavaliselt leitakse linnamägede kaevamistel tuliste vaenuaegade tunnistajatena ikka mõned põlenud palgijupid või tukid, siis Vooru Andrese loost tuntud piiramisest polnud maapõues ühtegi käegakatsutavat jälge. Ent samas – kui vaenlane sai Andrese näljaga mäelt välja, siis polnudki vaja tema kinnisvara põlema panna. Igatpidi oli kasulikum hooned palkhaaval lahti võtta ja enda hüvanguks kuhugi mujale püsti laduda. Lõkked jäid jaanilaupäevaks.

 

Sedamoodi rullub siin Võrtsjärve lõunakaldal viimaks lahti mitu erinevat lugu. Esimesed neist kõnelevad kiviaegsetest rahvastest, neist vilunud küttidest ja kalastajatest, kes oma paatidega Suur-Võrtsjärvel ringi sõudsid ja elatist hankisid. Lühike jutt mainib väikest viikingiaegset asulat, millest me veel kuigivõrd ei tea. Ning kõige värvikamad pajatused on jõukast mäepealsest kantsist ehk mõisast ning sealsest laia joonega asunikust või asunikest (Vooru Andres ei pruukinud olla oma suguseltsi esimene künkaelanik), kes keskaja alguspoolel seal omi tegusid tegid ja viimaks kahtlase lõpu leidis.

(Vooremäelt Võrtsjärvele avanev vaade. Puudetukk keskel on Pähksaar) 

Muide, Vooru Andres olla hiljem inimestele unes öelnud, et kes Andresjärve poisslapse ja täkkvarsa heidab, saab raha. Lihtsalt teadmiseks.