Kihnu

Kui eelmine muinasreisikiri kõneles Saaremaast ja Sõrvest, siis saareliste teemadega jätkame ka nüüd. Fookuses on sedapuhku väikene Kihnu saar. Igast küljest paitavad Liivi lahe lained eraldavad teda suurest maast, mille lähim kallas jääb kümnekonna kilomeetri kaugusele. See on siiski täitsa vaatekauguses; isegi teisel rannal kasvavate puude ladvad paistavad kätte ära. Lähikonda jääb ka Kihnu tagamaa ja "koloonia" Manija (ehk Manõja), millest Munalaiu sadamast Kihnu viiv praam Kihnu Virve elegantse poolkaarega mööda podistab. Ühesõnaga, Kihnu pole kaugel ning mitmesugused meresõidukid on võimaldanud saarerahval maailmas ringi kaeda. Seda võimalust on eriti tarvitanud meessugu, kes üleüldise kitsikuse tõttu käisid merel kala ja hülgeid püüdmas, Pärnu ja Riia linnale ehituskive vedamas või ulgumeredel võõraid sadamaid väisamas. Naispool püsis rohkem kodus, haris põllulappe ja andis lastele edasi vanu esivanemate tavasid ja tõekspidamisi. Sel moel on Kihnus tänapäevani elus püsinud nii mõnigi mujal pigem minevikuhõlma taandunud asi – mainigem näiteks kas või punasetriibulist seelikut ehk körti, mida Kihnu naised vähemalt pidudel ikka kanda armastavad.

(Suur osa Kihnust koosneb liivast ja okaspuudest, mistap on maa üksi sadade suude toitmisega teinekord ka jänni jäänud ning lisa on tulnud otsida mere tagant) 

Kihnus on ametlikult neli küla – Linaküla (Ljõnakülä), Rootsiküla (Ruõtsikkülä), Sääre (Siärekülä) ja Lemsi (Lempsi) – , kuid kunagised sumbkülad läksid omal ajal maade kruntimiste käigus sedavõrd laiali, et konkreetseid külasüdameid on paiguti isegi raske ära tunda. Kõige rohkem on vanalaadset külatänavapilti ära tunda ehk Ljõnaküläs.

(Linaküla - kohalikus keeles Ljõnakülä - pakub endiselt tiheasustusvaateid, nagu see oli tavaline üle saja aasta tagasi) 

(Sellel pildil pole juuresoleva tekstiga vähimatki seost, aga ikkagi on ta siin. Saage tuttavaks - Kihnu rannavetes kõhutäidet otsiv ja suvesoojust nautiv nastik)

Tänavu käisin ma Kihnus üleüldse teist korda oma elus. Esinesime Kihnu Muuseumis oma rahvamuusikaansambliga ning pidasime loomelaagrit, aega jäi aga ka saare kirjumirjulise kultuuri- ja ajalooga tutvumiseks. Saare kõige vanema paigaga oli selles mõttes väga lihtne, et selle jaoks tuli sisuliselt minna muuseumist teisele poole teed, Püha Nikolai õigeusu kiriku juurde, millest põhja pool kasvavast metsatukast leiti 1997. aastal noorema pronksiaja asulakoht.

(Kihnu administratiivne keskus ehk Mõisaküla. Punane maja on muuseum, valge kirik. Kiriku kõrval mändide vahel peidab end Kihnu esmaasukate eluaseme ase)

(Muinasasulakohta varjavad puud, põõsad ja alustaimestik)
 

Praegu jääb asulakoht ametlikult Lempsi küla maadele, kuid rahvas on seda saare keskel olevat avalike asutustega (kirik, kool, muuseum, vallamaja) osa kutsunud Mõisakülaks. Arheoloog Aivar Kriiska juhitud väljakaevamistöödel 2003. aastal saadi asulakohast mõned väikesed savinõutükid ja üks tulease, millest välja nopitud söetükid kupatati vanuse määramiseks laborisse. Sealt anti vastuseks umbes 1000–800 eKr, mil Kihnust polnud mereveest välja jõudnud kerkida palju rohkemat kui vaid ebamäärane põhjast lõunasse looklev kitsas riba, millel asulakoha asukohas laiust vaid sajakonna meetri jagu. Ida pool varjas siin randa avalainete eest tilluke saareke, läänes peaaegu suletud laguun, mis üheskoos lõid küllap sobivad võimalused paadiga randumiseks ja mereleminekuks. Ümbritsevast kõrgem seljak, mis on maatõusu käigus praeguseks jõudnud kerkida umbes kuus meetrit üle merepinna, on maastikul endiselt üsna selgelt äratuntav.

(Põhja-lõunasuunaline seljak on kõige paremini nähtav kirikust lõuna pool, tee kõrval)
 

Uuringutel kogutud ainese põhjal jäi mulje, et asulakoht kujutas endast vaid ühteainsat aastaringselt saarel toimetavat talu. Elupaigaga läheb hästi kokku Kihnumaalt kunagi varem leitud varreauguga kivikirves, mis samuti pronksiaegne – ju siis sama perekonna kaotatud.

 

Võib-olla on seda küll raske uskuda, aga suure tõenäosusega ei kandnud esmakihnlaste naised veel triibulisi körte ja mehed tihedalt kootud troisid. Vingeid meretuuli trotsivad rõivad pidid aga neilgi olema. Mida nad siin üleüldse tegid? Mandrimehena jään päris heade seletuste osas jänni, aga variandina võib välja käia hülgeküttimist ja ehk väikest viisi maaharimist (niipalju kui liiv lubas). Ka lammaste pidamine polnud üldsegi võimatu, eriti kuna nii pisikesel saarel polnud karjal õieti võimalik kuhugi ära kaduda ega minema ujuda.

 

Pole andmeid, et esmakihnlased oleksid hilisemate saareasukate otsesed esivanemad. Vahepeale jääb vähemalt paari tuhande aastane auk, millest tõendid seni puuduvad. Esimest korda mainitakse Kihnut kirjasõnas alles 1386. aastal. Kesk- või varauusajast pärineb ka matusepaik Rootsikülast, millest me ratastega eemalt mööda sõitsime (tegin foto üsna huupi paigast, mida uskusin olemasoleva vähese kaardiinfo põhjal olevat just see). Samuti on vana kalmistu Kirde-Kihnus Rock City kämpingu juures männimetsas, kust on leitud mitmeid inimeste luustikke. Matusepaiga keskaegsusest annavad tunnistust ühele maetule ripatsina kaasa pandud 16. sajandi Tallinna killing ning kalme alalt maapinnalt leitud kaurikarbist helmes. Paika on mäletatud Vanakiriku ninana veel hiljemgi, kui uusi matusetalitusi enam ei korraldatud. Samuti on meie päevini säilinud rahvajutt kunagi Põhjasõja aegu koos katkuhaige rahvaga maha põletatud kirikust.

 

Karmid meetmed…

(Ruotsikkülä keskaegne kalmistu võib põhimõtteliselt asuda kusagil siin, aga päris täpset paika ma välja ei nuhkinud)

(Kihnu kuulsaim metskapten Uuetoa Enn ehk Kihnu Jõnn kündis kord ookeane Rock City nimelise laevaga. Tollest sai endale nime Vanakiriku mäe kalmele rajatud kämping. Mändide all puhkavad surnud)

(Päike laskub merre)

Ülemerelaevad Saaremaal

Saaremaa on mereriik, vaata, millisest otsast tahad. Isegi sügaval saare südames on mere lähedus närvilõpmetega tajutav. Selge see, et kui saarerahvas ei võta just vastu ühehäälset otsust kõikehõlmava isolatsiooni kasuks, tuleb välismaailmaga suhtlemiseks leida kohati teisi mooduseid kui minu, vana mandriroti, jaoks harjumuspärane. Infovahetuseks sobivad elektroonilised lahendused alates telegraafist kuni 17G-ni, kuid inimeste endi liikumiseks ja liigutamiseks üle (või läbi) soolase veevälja tuleb appi võtta transpordivahendid. Lennumasinate eluiga on meie planeedil olnud üürike ning allveelaevade regulaarliini pole meil mandri ja Saaremaa vahel veel sisse seatud – ja olgem ausad, madalas Väinameres oleks ennast meeleheitlikult vee alla litsuda üritav allveelaev päris halenaljakas vaatepilt. Seega jäävad üle pealvee- ja mõnel käredamal talvel ka pealjääliikurid.
 
Vee- ja jääpealsete sõiduriistade ajalugu ulatub meite kandis aastatuhandete hägusse. Põhimõtteliselt saab igat piisavalt suurt veepinnal hulpivat puutükki kasutada veesõidukiks, sellest etapist aga on paadi- ja laevaehituskunst jõudnud edasi areneda määratu maa. Mitte et ma ise oskaksin siin kõiki olulisi nüansse välja tuua – laevanduse vallas jääb mu oskuste laeks kummipaadi täispumpamine. Ometi tajun, et Saaremaa panus Läänemere laevandusajaloo, eriti selle maa või vee sisse jäänud tõendite talletamises, võib olla täitsa korralik. Veealuse muinaspärandiga on lood kaudsed, kuna mul puuduvad lõpused ning mehaanilisigi abimehi pole ma kunagi pruukima õppinud. Seega jäävad üle kuivamaapaigad. Õnneks on ka nendega Saaremaal piisavalt head lood. Just parasjagu ühe muinasreisikirja jagu.

 
Tänavu oli mul võimalust Saaremaad külastada kordi kaks ning mõlemal korral esmakordselt oma silmaga ära näha Eesti arheoloogiateaduse jaoks olulisi mälestisi. Esiteks juuni hakul, mil Eesti Muuseumide Aastaauhindade tseremoonia kõrval leidsin aega teha Kuressaare lähistel jalgrattaga üks tilluke 50-kilomeetrine tiir. Teine käik toimus koos kaaslasega oktoobri lõpus jahtuvate tuulte aegu ning siis sukeldusime korraks ääremaade sügavate metsade keskele. Sellest, mida nendel retkedel nägin, räägingi kohe lähemalt.

(Taanduv meri Tehumardi rannas. Maakerge võidab Saaremaale pidevalt maad juurde, aga mandriga ühinemiseni läheb veel väga palju aega)

 
* * *
 

Pikem peatükk. Eelviikingiaeg: Salme

 
Salmest on viimase kümnekonna aastaga kujunenud Eesti viikingiaja austajate vaimne Meka, kuhu suurem jagu muinasfanaatikuid on vähemasti mõtetes korduvalt rännanud. Füüsiliselt tõenäoliselt mitte nii paljud. Minugi jaoks oli alles 2021. aasta esimene, mil sinna kindla tagamõttega veeresin, ehkki suurte avastuste ajastu Salme koolimaja juures algas juba 2008. aastal ning järgnevalt on sensatsioonilisi leide juurdegi tulnud.
 
Te juba niikuinii teate, millest ma räägin.
 
Kui ma jalgrattaga mööda kergliiklusteed Kuressaare suunast Salmele jõudsin, kukkus õige koht sisuliselt ise sülle. Juba tee ääres kuulutas pruun infotahvel „Salme muinaslaevade Leiukoht“ (sic!). Ning sealsamas kadakate kõrval tervitaski mind pikakaelaline, veidi taunokangroliku olekuga betoonpingike (autoriks siiski arhitekt Mikk Mutso). See oli pandud paiga lähistele, kust 13 aastat varem oli valgustuskaabli kraavi kaevamisel satutud vanale laevale. Töömehed poleks ehk laeva jäänuseid äragi tundnud, aga kaasaandena olid laevas ka inimluud ning nende märkamine on üldiselt juba lihtsam. Edasi läks usinaks arheoloogiliseks päästekaevamiseks, mille käigus joonistus välja algselt umbes 11,5 meetri pikkune ja paari meetri laiuse laevakese kontuurid koos seitsme mehe surnukeha, loomaluude ja kaasapandud kraamiga. Arheoloogide kühvlid ja pintslid polnud jõudnud veel jahtuda, kui ehitajad leidsid kooli staadioni elektrikaabli kraavitamisel veel teisegi laeva. See oli juba suurem – 17,5 meetrit pikk ja 3,4 meetrit lai. Enamgi veel, parraste vahel vedelesid 34 mehe luustikud. Kolme hooaja jooksul kaevati seegi laev koos teispoolsete reisijatega täielikult välja. Praegu on suurema laeva asukoht Salme koolimaja nurgal markeeritud kivilaotisega.

(Siit need laevad leitigi. Google Maps kaardile joonistasin oma käega ka sinise joone, mis märgib umbes kunagist Saaremaa ja Sõrve vahelist väina)

(Sildi õigekirja üle võib küllap diskuteerida tunde, aga õige paiga ülesleidmisel on temast ikka kasu ka)

(Salme laevadest esimene on saanud enda auks kadakate sekka betoonist monumendi/istepingi)

(Suurema laeva kontuur lõikab kooliõue viivast teest läbi nagu nuga võist)

Laevade puitosadest oli vähe järel, nende kuju ning ehituslike nüansside kohta pakuvad eelkõige teadmisi raudneetide read. Suuremal laeval oli püstine kiil, mis on omane purjelaevadele, kuigi masti enese asukoht oli uue aja ehitustööde käigus segi keeratud. Mõlemad laevad olid pisut liiga madalad tormisema Läänemerega rinda pistmiseks ning eeldasid sõitmiseks ainult ilusat ilma. Väiksemal laeval võis olla kuus aerupaari, suuremal 12–13.
 
Rikkalikud panused lubavad laevad dateerida 8. sajandisse, täpsemalt seitsmesajandate aastate alguspoolde. Seda aega loetakse meil eelviikingiajaks, mistõttu võiks eeldada, et viikingitega meil Salme maetute puhul tegemist olla küll ei saa. Aga võta näpust, taolised eeldused võivad teinekord väga võssa juhtida. Seetõttu tuleb tõenditele värske pilguga uuesti otsa vaadata ja küsida neilt, mis siis Salmel toona õigupoolest juhtus.
 
Maetute hammaste keemilised isotoopuuringud vihjasid, et nad pärinesid Kesk-Rootsist Upplandist, Ojamaalt ja vähemalt paar meest võib-olla isegi Saaremaalt (kuigi lõpuni kindel selles olla ei saa). Kaasa pandud sõjariistad – mõõgad, võitlusnoad, odad, nooled, kilbid – , tarbeesemed, ehted ja isegi lauamängu nupud-täringud on samuti üsna skandinaavialiku palgega. Seepärast me vist väga ei eksi, kui oletame, et küllap nad olid oma teekonda üle mere alustanud lääne poolt. Kamp oli tulles ilmselt oluliselt suurem kui need leitud 7+34 meest ning laevugi rohkem kui kaks. Lisaks parimas eas mehepoegadele olid reisile kaasa võetud koerad ja jahikullid. Kas meresõitjate tee viis neid vastu seiklustele idas või olid nad parajasti tagasiteel koju, jääb ilmselt lõpuni vastamata. Igal juhul olid nad valinud tee läbi Saaremaad ja toona omaette Sõrve saart eraldanud ahta väina, millest praegu annab aimu vaid madal jõeke. Ja kõige kitsamas kohas ootas neid ees valus madin.
 
Siinkohal teen kõrvalepõike Kuressaare linnuses olevasse Saaremaa Muuseumisse, kus on Salme avastustest loodud tore näitus „Viikingid enne viikingeid“. Klaasi taha on pandud vaatamiseks originaalesemed, samuti saab igasuguseid asju katsuda oma käega ning ekraanilt vaadata animatsiooni, mis dramaatilises võtmes kirjeldab sündmuste ühte võimalikku käiku. Soovitan, käige ja tutvuge, kuni saate. Või kui kahtlete, siis kuulake esmalt maad näituse kodulehel.

(Näituse tiiser - suurema laeva rekonstruktsioonmudel Saaremaa Muuseumis)

 
Häbitu reklaami järel naaskem mõttes Salme karmidele kallastele. Meile tuttavaks saanud rännuseltskond kohtas seal teisi, teps mitte sõbralikult meelestatud sõjamehi. Kas kohtumine osutus vähemalt ühele osapoolele ootamatuks? Võimalik. Kahe saare vaheline väin (ehk salm/salme) oli toona kõige kitsam just hilisema Salme asula kohal, ideaalne varitsemise ja üllatusrünnaku jaoks. Nooleotsad surnute luudes ja laevade külgedes kõnelevad noolerahest, millega rünnatavaid kostitati. Ründajatest ei tea me õigupoolest suurt midagi, kuna endast on nad maha jätnud vaid lahinguhaavad langenute luudel. Tõenäoliselt olid nad ka arvulises ülekaalus. Nende päritolu ja tapluse motiivide osas võib oletusi leiutada rohkem kui parvlaev Estonia põhjamineku osas. Vastasteks võisid olla kohalikud saarlased ja sõrulased, kellele ei meeldinud võõraste tüüpide hulkumised nende territoriaalvetes. See võis olla ka mõni rivaalitsev Rootsist või mujalt pärit viikingilkäijate salk. Või siis klassikalist vastaspoolt polnudki ning tüli võrsus ühe ja sama retke osaliste vahel. Kuigi see on natuke vähetõenäoline, sest salajast varitsust olnuks sedamoodi mõneti keeruline korraldada (mõeldav eelkõige siis, kui üks osa seltskonnast juba ees varitsuskohta putkas ja siis seal vargsi teisi passis).

(Salme mereväin on maakerke tõttu taandunud tähtsusetuks jõekeseks. Antud koha peal on ta veel isegi üsna lai - viikingilaev mahuks manööverdama) 

(Jõgi aheneb vahetult enne merd eriti kitsaks. Tema sängi vallutanud pillirood muudab siin kanuugagi sõidu keeruliseks, suurematest alustest rääkimata)

Njah, meil pole aimugi Saaremaa ja selle naabermaade poliitilisest olukorrast 8. sajandil ega tea me ka, kes kellega sõpruses ja liidus oli, kes kellega sõjajalal või kes kelle reetis. Ainus, mida öelda võime, on, et verevalamises langes ühel poolel vähemalt 41 meest, kelle surnukehad sängitati laevadega sinnasamasse mereranda.
 
Valatud verest punaseks värvunud liival oli kaotanud poolel võimalus oma langenud kokku korjata ning korraldada neile olusid arvestades võimalikult kombekohane ärasaatmine. Kaks laeva tõmmati rannale, surnud asetati neisse – kes lamama, kes poolistukile – , varustati kõige vajalikuga ning kaeti seejärel kilpide, liiva ja tõenäoliselt ka purjekangaga. Nõnda võis alata langenud sõdalaste väärikas sõit Valhallasse.
 
Lahingu tulemuse seisukohast võis olla otsustavaks ühe konkreetse mehe langemine. Ta oli 25–35-aastane ning kaasasündinud eripära tõttu lühikese ja jäiga kaelaga (esimene kaelalüli oli koljuga kokku kasvanud), mis põhjustas talle pidevalt valusid ja liikmete kangust. Tapluses mõõgahoopidele lõplikult alla vandunud, sängitati ta suuremasse laeva koos mõõgaga (mille uhkel nupul oli rõngakujuline ehisdetail), põhjapõdrasarvest kammiga ning suhu pandud kuninganupuga (sellele oli märkeks raudnagel sisse löödud), mis pärines toona populaarsest lauamängust nimega hnefatafl. On oletatud, et tegemist oli kogu reisiseltskonna juhiga, ehk suisa mõne toonase kuningaga, kelle tapmine määraski madina lõpptulemuse.

(Kohtumine näitusel - rõngakujulise ehisjullaga nupp ja kaitseraud mõõgast, mis kuulus nähtavasti lahingu kaotanud poole pealikule)

Kõrgemast soost kaotusi oli nähtavasti veel. Ühele teisele leitud mehele oli kõrvale asetatud kullaga graveeritud pidemeosadega mõõk, terve pundar lauamängunuppe ja kaks koera. DNA-analüüside põhjal oli see mees üks neljast vennast, kes sel rannal oma elu jätma pidid. Nagu perekonnal neljakordsest murest vähe oleks olnud, oli nende saatusega liitunud veel üks lähisugulane. Nii et võime ette kujutada, kuidas ellujäänute kodusadamasse randumine tõi kaasa koormatäie leina mitmesse kotta. Ilmselt mitte päris see saak, mida oodati…
 
Salme personaalküsimuse lõpetuseks pöördugem korraks taas probleemi juurde, kuidas suhestuvad need iseenesest ülimalt harukordsed leiud viikingite ajaga. Õige viikingiajani oleks veel pidanud kuluma õige mitu aastakümmet. Maailmaajaloos juurdunud harjumuse kohaselt alustatakse viikingiajast rääkimist aastast 793 seoses põhjalaste rüüsterünnakuga Lindisfarne’i kloostrile Inglismaal. Teisalt on muidugi juba tükimat aega teatud, et päris niisama eimillestki need retked ei alanud ning et Idatee suund oli skandinaavlastele tuttav juba tükimat aega. Näiteks Vana-Laadoga kaubasõlm rajati 750. aastate kandis ning meilgi liikus eriti Ranniku-Eestis ülemeremaades valmistatud ehteid eelviikingiajaks kutsutud perioodil 550/600–800. Võtame seega teadmiseks, et olgu Lindisfarne’iga, kuidas tahes, aga Läänemere akvatooriumis hakkas sisuline viikingiaeg pihta juba mõnikümmend või isegi sada-kakssada aastat varem. Salme lahingupaik ja matused on lihtsalt täiendav kild märksa suuremasse pilti.
 
Leidku siin korraks mainimist ka meile Skandinaavia saagadest tuttav lugu kuningas Ingvar Halljuuksest, kes millalgi 7. sajandi kandis ühel oma arvukatest retkedest eestlastega Kivi-nimelises kohas taplema sattus, selle käigus oma lõpu leidis ning Adalsyslasse maeti. Selle kohanimega tunti üleüldiselt vana Läänemaad, kuid ühes allikas on mainitud matusepaigaks Eysyslat ehk Saaremaad. Seda, kas saaga kõneles just Salmel langenud pealikust, pole kahjuks võimalik kindlalt öelda, sest Läänemere idarandadel on läbi aegade viikingeid teisigi hukka saanud. Idateel käimine polnud alati päris piknik roheluses...
 
* * *
 
Kas selle oopusega me siinkohal lõpetame? Oh ei! Ainult et aeg on minna mõttes 8. sajandist pKr umbkaudu 8. sajandisse eKr – Baltimaade ülemerelaevanduse esimesse kuldaega. Või kui täpne olla, siis pronksiaega. Just sellal, nooremal pronksiajal, olid Läänemere kaldad omavahel ühendatud laevaliinidega, mis otsekui õrnad niidid traageldasid eri piirkonnad ühte laiemasse suhtlusruumi. Mitte et teaksime, millised nii vanad merealused ise õieti välja nägid – võime vaid oletada, et küllap eeldasid nad samuti vaikset ilma ja tugevaid kätepaare aerudele – , kuid esemed, kalmetüübid ja muu säärane arheoloogiasse puutuv ei jäta kõhklust meresõitude toimumise faktis kui sellises.
 
Üks pronksiaegne navigatsioonitee kulges täpselt sama joont mööda, kus pea 1500 aastat hiljem langesid meile juba tuntud reisusellid varitsuse ohvriks – Saaremaa (alias Kuressaare) ja Sõrve vahelises väinas. Selle tõendiks on Salme põhjapoolse naaberküla Tehumardi karjamaalt juba enne I maailmasõda leitud vanametalli kogum, milles olid tükid pronksist mõõkadest, odaotsast, kaelavõrust, sõlest, habemenoast ja muudest pisematest pudinatest. Saaremaale toodi nad 8. või 7. sajandil eKr üle mere Ojamaalt ning pidid tõenäoliselt minema ümbersulatusse, kuid mingi vahejuhtum sundis pronksivedajaid väärt kraami Salme väina lähedal maa sisse peitma. Võib-olla olid taas lähenemas pahasoovijad, kel südames patune himu võõras vara endale krabada.
 
Need salakavalad veed ja rannad... 

 

(Karjamaa Salme ja Tehumardi vahel, kustkandist enam kui sada aastat tagasi leiti noorema pronksiaja peitleid)

Lühem peatükk. Noorem pronksiaeg: Lülle

 
Saaremaal kees pronksiajal päris vilgas elu. Kaali meteoriit oli selleks ajaks juba keset saart maha prantsatanud ning aegamisi kamarduvale peakraatrile lõid saarlased püsti pronksisulatamise töökoda. Sama tööga olid hõivatud saare kagurannas Asva ja Ridala kindlustatud asulad. Toormaterjali, vanu pronksesemeid ja nende tükke, toodi Skandinaavia poolsaarelt, siin sulatati nad ümber uuteks asjadeks. 
 
Materiaalsete väärtuste kõrval liikusid üle vee ka inimesed. Ühed tulid, ajasid omad asjad ära ning naasid seejärel koju. Teised tulid, ajasid omad asjad ära ning otsustasid pikemaks jääda. Rajasid siia näiteks uue kodu ja elasid selles oma elupäevade lõpuni. Ning lasid end matta oma sünnimaa kommete kohaselt.
 
Ühte sellist kauge maa rahva matusepaika käisime otsimas oktoobris Sõrve kõrgel lõunaosal Lülle küla tagamaadel. Küla tuumikus tuli üles leida väike konarlik tee, mis juba esimestel meetritel osutus autoga läbitamatuks, mistap jalastusime ning matkasime läbi kauni sügisese Sõrvemaa looduse. Õnneks on Muinsuskaitseamet kaitsealused mälestised väga täpselt Maa-ameti kaardile kandnud ning otsitava leidmise isegi tihedas metsas lihtsaks teinud. Sestap jõudsime sekeldusteta Lülle laevkalmete manu.

(Abivahend neile, kes soovivad omal käel Lülle kivikalmed üles leida. Kaart taas Google Mapsist, ise lisasin punase mummu)

1967. aastal kaevas Lüllel arheoloog Vello Lõugas. Metsa all on kivikalmeid tegelikult rohkemgi, ent huvi ja kühvli alla sattusid just kaks kõrvuti asuvat ovaalse kujuga kalmet. Üks oli 7,5 meetrit pikk, teine umbes kuus. Ehkki mõlemast oli aegade vältel servakive pihta pandud, tundis professionaalne silm sellegipoolest ära laevkalmed, millesarnaseid teatakse eelkõige pronksiaja lõpu ja eelrooma rauaaja alguse Ojamaalt ja mujalt Skandinaaviast. Eestis esineb paadi või laeva kujuga kivikalmeid üleüldiselt harvalt, peale Lülle veel vaid üks Harjumaal Väol, ning ega neid Lätis ja Soomeski palju rohkem ole.
 
Kaevamise käigus selgusid üksikasjad. Pikema kalme „pardakivid” olid enamuses kadunud, kuid selle põhikuju aitasid määratleda väiksemad täidiseks kokku kantud kivid. Nii „paadi” ahtri- kui vööriosas paiknes ruudukujuline püstistest kiviplaatidest kirst, mille sisse olid sängitatud põlenud luutükid – ühed vanimad põletusmatused Eesti alal. Kalme vanus määrati ahtripoolsest kirstust luude juurest leitud pronksist nooleotsa ja pintsettide, mingi pronksist esemejulla ja savist tassikujulise nõu järgi, mis olid iseloomulikud nii umbes 900.–800. aastale eKr.

(Laevakujulise kalme täidiskivid on nii toredalt ära sammaldunud, et hakkavad kuldpruuni metsaaluse kõdu taustal selgelt silma)
 
Naaberkalme paadi pardad olid paremini alles, uhke täävikivi kõrgub praegugi veel üle teiste. Paadi keskel oli samuti kividest kirst, kuid selle sisemus rüüstatud. Kirstu kõrvalt leiti ometi nii põlenud inimluid kui ka riibitud pinnaga potikilde, jahvekivi ja väike varreauguta kivikirvetoorik (mis on meil väljas ERMi püsinäitusel, tulge saage tuttavaks!), mis näevad välja esimese kalme esemetega umbes samaaegsed.

(Teisel kalmel on säilinud suuremad "pardakivid". Mõlemad kalmed ongi sellise keskmise paadi mõõtu)

("Paadi" nina tähistav kõrgem kivi näeb välja nagu miniatuurne Iru ämm)
 
Raske uskuda, et pronksiajal, mil mehed olid pronksist ja naised pronksist ja esikohtade võitjad said samuti ainult pronksmedaleid, oleks paate ja laevu päriselt kivist ehitatud. Aga nii üllatav kui see ka pole, ega neid ka pronksist valatud. Laevad tehti ilmselt ikka puust ja võib-olla kasutati nende konstruktsioonides ka loomanahkasid, nagu on vahel arvatud. Et ka surnud sümboolselt igavestesse paatidesse pandi, näitab ilmselt meresõiduvahendite olulisust elavate maailmas. Laevkalmetesse matjad ise pärinesid küllap teiselt poolt merd, kuid Sõrves elades võtsid nad kindlasti üle üht-teist kohalikust elulaadist.
 
* * *
 
Ekskurss vanasti Saaremaa vee-, maa- ja õhuruumi sattunud meresõidukitest on sellega tehtud. Kindlasti on neid Rootsist tulnud teistelgi aegadel, aga näideteks piisab ehk juba neist –  kahest surnute kandjast, mis valmistatud kahest erinevast materjalist, pärinevad kahest erinevast ajastust ja asunud kunagi kahel erineval saarel. Ning nüüd, jah nüüd on tõepoolest aeg sellele oopusele punkt panna.

 

Leedu suurvürstiriigi alustaladel

Sõbralik lõunanaaber Läti on meile ilmselt üsna tuttav – või noh, vähemalt kord elus on ikka üks keskmine eestlane sealmail ära käinud, nii et Sigulda kepid, Riia palsam ning Valga alko- ja Volmari ehituspoed peaksid tehniliselt kuuluma meiegi rahvusliku pärandi hulka. Seevastu järgmine Balti õde (või vend) Leedu on juba märksa võõram. No kui paljud meist mõistavad nimetada Leedu kohti peale Vilniuse või Kaunase? Kui juba tänapäeva osas on pilt kaunis nukker, siis minevikku ei söanda üldse kiigata – kardetavasti valitseks keskmise eestlase teadmistes Leedu ajaloo kohta suur valge tühjus. 20. sajandi kohta veel üht-teist tuleks, näiteks iseseisvusaeg, nõukogude okupatsioon ja Balti Kett, aga neidki ainuüksi seetõttu, et samad asjad olid meiegi ajaloos olemas.

(Neli linnamäge Kernavės. Leedus muististest just puudu ei tule)

Ometigi on lõunalõunanaabrite tegemised olnud meile olulised. Kuigi kontaktide algushetke on raske ajateljel fikseerida, olid need 13. sajandi alguseks kujunenud enam kui soojaks. Olgu selle näiteks kas või leedukate tuurid Eestisse 1213. aasta või 1219. aasta talvel – viimase käigus tehti eriti monumentaalne ratsaringreis Semgallia ja Kuramaa kaudu üle merejää Sõrvele, Saaremaale ja Muhusse, sealt edasi Läänemaale, Järva, Nurmekunda, Sakalasse ning Lätimaa kaudu tagasi koju. Mida nad selle käigus korda saatsid, vahendab meile Liivimaa vanem riimkroonika: „Nende meel oli jõhker, / nad luusisid sellel maal ringi / ja mitte keegi ei söandanud läheneda / väevõimuga. / Nad tegid kurvaks nii mõnegi mehe” ning veidi allpool: „nad valasid nii teed kui rajad / üle verega. / Inimestel ei olnud neist rõõmu: / kuhu nad ka pöördusid, / nad näitasid rahvale surma”.

Noh, jah... Ajaloolased on rõhutanud, et leedukad tegid naaberrahvaste hirmu all hoidmises edusamme hobusekapjadel, mis lubas neil kärmelt lipata punktist A punkti B enne, kui keegi üldse arugi sai, mis jama neist üle tuisanud oli. Eestlased – ehkki me oleme iseenesest alati olnud väga tublid ja visad – ei suutnud omaenese kahe koivaga nii kiiret edenemist arendada ning võib-olla kaude just seetõttu ongi ajaloos eksisteerinud imperiaalsete mõõtmetega Leedu suurvürstiriik, aga Eesti suurvürstiriiki mitte.

 

Mullu juunikuus tekkis mul võimalus koos ühe reisiseltskonnaga käia Leedus ringi ning nii mõndagi selle ägedast ajaloost endale selgemaks teha. Vahepeal olin ma koledasti ametis igasuguste muude kirjatükkide vihtumisega, mistõttu lükkus reisikirjaga pusserdamine kogu aeg edasi tulevikku. Aga loodan, et nüüd pakub ta oma tillukese panuse meie lähikonna paremaks tundmiseks.  

(Leedu reisil külastatud vanema ajalooga paigad. Mummud panin Google Maps kaardile)

* * *

 

Sisenesime Lätist Leetu Šiauliaisse viivat teed mööda, kuid enne sellesse riigi suuruselt neljandasse linna jõudmist käänasime Jurgaičiai all vasakule, et ära näha kaugele kuulus Ristimägi [1]. Alates 19. sajandist on sinna kokku toodud muljetavaldav kogus kõikvõimalikke riste, tibatillukestest kuni tõeliste Kolgata-mõõdulisteni. Leedu on üsna katoliiklik maa ning kinnihoidmine usust on leedukaid mõnelgi korral rasketest aegadest välja vedanud. Ka palverännakud ja ristide toomine Ristimäele on olnud osa rahvuslikust eneseväljendusest, mis omandas erilise tähenduse nõukogude okupatsiooni päevil.

(Kui juba künka nimeks on pandud Ristimägi, siis olgu neid riste sellel ka palju)

Aga Ristimäe enda ajalugu ulatub tagasi aegadesse, mil siinse maa elanikud olid veel ristiusust sama kaugel kui Kuu Maast. Nimelt asus künkal kohalike žemaitide linnamägi ning selle all avaasula. Seda, et linnuse kultuurkiht on ristijalgadest korralikult segi keeratud, võib julgelt oletada isegi ilma kaevamisteta (viimaseid on, muide, künkanõlval siiski läbi viidud, ehkki ilma eriliste tulemusteta). Asulakohaga on lood veidi selgemad – umbes ühe meetri paksune kultuurkiht on uurijatele paljastanud tuleasemeid, potikilde, loomaluid, nuge, luisu, klaashelmeid, hõbesõle ja nooleotsa. Kogu kraam tõendab, et Jurgaičiais käis 13. ja 14. sajandil päris vilgas elu. 1348. aastal on paika Kuliai nime all ka mainitud. Naabruses asuv kalmistu on dateeritud varasemasse aega, 9.–12. sajandisse.

(Muistse linnuse piirjooned on kogu selle ristinduse alt endiselt aimatavad. Taamal viib trepp üles linnamäe otsavallile)

(Must mullapind paistab väga muinaskultuurkihi moodi. Aga selge on ka see, et teda on tublisti muserdatud) 

Loode-Leedut muistsetel aegadel asustanud žemaidid andsid hilisemate sajandite jooksul panuse kaasaegse leedu rahvuse kujunemisele, kuid on säilitanud tänapäevani omanäolise palge ja keelemurded. 13.–14. sajandil pidi just Žemaitija korduvalt taluma naabrusesse sisse seadnud ristisõdijaid ning nende loodud ordusid ja piiskopkondi, kes paganlike baltlaste vaenamise tihtilugu oma missiooniks ja südameasjaks olid võtnud. Eriti vihaselt olid selle asja kallal Kristuse Sõjateenistuse Vennad (hilisema tavanimega Mõõgavendade ordu) ja Saksa Ordu. Oli ka aegu, mil Žemaitija läkski poliitiliste jõumõõtmiste käigus nende kontrolli alla, kuid kõigi ponnistuste kiuste jäid žemaidid oma vanale usule kindlaks kuni 15. sajandi alguseni, mil nad viimaks teiste leedukate eeskujul – vähemalt vormiliselt – katoliiklusse pöörati.

 

Ristisõdijate rünnakud Žemaitijale ja Leedule algasid 1229. aastal ning muutusid vihasemaks 1236. aastal, mil Leedut läks rüüstama Mõõgavendade ordu koos selleks hetkeks alistatud lätlaste, liivlaste ja eestlastega ning liitlastega Pihkvast. Andes sõna taas Vanemale riimkroonikale: „Nad riisusid ja põletasid / mitme salgaga väga rõõmurohkelt, / laastasid takistamatult ümbritseva / maa risti ja rästi / ning pöördusid tagasiteel Soule poole / läbi soo ja üle nõmmede.”

 

Kui rüüstajad oleksid meeles pidanud eesti vanasõnu „Pill tuleb pika ilu peale” ja „Ära hõiska enne õhtut!”, poleks nad kogu oma lõhkumistööd sugugi nii rõõmurohkelt läbi viinud, vaid rõhunud veidi enam ettevaatusele. Sest järgmised read riimkroonikas kõlavad just nõnda:

 

„Oh häda, milline suur valu / et see retk oli kunagi välja mõeldud!”

 

Tagasiteel nägid rüüsteväed ühe jõe ääres žemaitide ja semgalide väge ootamas. Senine uljus asendus üllataval kiirusel kõhklustega, kuid retke juhtinud ordumeister Volquin püüdis kõigile selgeks teha, et ilma tapluseta nad koju ei pääse. Tahtsid nad seda või mitte, kuid järgmisel päeval, 22. septembril, pidid nad paganate rünnaku kuidagimoodi vastu võtma. Tüma maastik ei soosinud raskerelvastust, sestap jäi ka kaitse ebamääraseks. Kui uskuda riimkroonikut, siis orduvennad võitlesid küll vapralt, kuid seltskonnast paljud eelistasid ka ilma võitluseta koju pageda. Viimaste seas võis näiteks olla mitmeid eestlasi-lätlasi-liivlasi. Žemaidid ja semgalid ei andnud armu – vähemalt 48 orduvenda koos oma meistriga jätsid nende nuiade ja teiste külmrelvade all oma eluga hüvasti, kokku on rüüstajate kaotusi hinnatud 2000–3000 langenu kanti. Mõõgavendade päevad olid sellega lõplikult loetud. Ordu isikkoosseisust oli säilinud umbes 50%, kes viis nüüd kiiresti lõpuni juba mõni aeg varem alanud läbirääkimised liitumiseks Saksa Orduga, saades selle Liivimaa haruks.

 

Žemaitide-semgalide võit Saule all sütitas mitmed juba kristlastele alistunud piirkonnad mässama. Seda tegid näiteks enamik kuralasi, osad selleks ajaks kuidagimoodi allutatud semgalidest ning saarlased, kellest viimased õnnestus tagasi kuulekusele taltsutada alles 1241. aastal. Sajandeid hiljem ei saanud see sakslaste must päev kuidagi teisiti, kui lihtsalt pidi muutuma üheks baltimaalaste rahvusliku ärkamise ja identiteedi säravamaks sümbolsündmuseks. Meiegi ajalookäsitlustes on mõõgavendade vastu pükse saamine ikka ja jälle paksus kirjas välja toodud, seda enam Läti ja Leedu omades. 2000. aastal kuulutasid meie mõlemad Balti naabrid riiklikul tasemel, et võidukuupäeva 22. septembrit hakatakse tähistama Balti ühtsuse päevana. Seda on nad tänapäevani ka teinud, nii et see võiks justkui olla balti vaste meie soome-ugri hõimuliikumisele.

 

Saule võidu mälestust on veel igat moodi jäädvustatud. Lätlaste kuribänd Skyforger andis 1998. aastal välja albumi „Kauja pie Saules” (vaata nimilugu) ja Metsatöll astus sama sammu 2004. aasta „Hiiekoja” albumiga, mille lugu „Lahinguväljal näeme, raisk!” just Saule madinast kõneles (kae – ehkki selle variandi puhul tundub, nagu oleks pigem juttu Petserimaast). Nende saavutuste ritta võiks panna veel ühe, ehkki mitte nii õnneliku saatusega ettevõtmise – Saule lahingu memoriaali, mida meiegi oma silmaga ära nägime. Juba 1990. aastate keskel sündis Leedus plaan arvatavasse lahingupaika rajada massiivne mälestuskompleks päikesekella, puistu ja rohke betooniga. Kuigi viimast jõuti aastate jooksul usinasti valada, said riigil lõpuks rahad otsa (või otsustati, et neid võiks millegi muu peale kulutada) ning kogu hiigelprojekt jäi lihtsalt seisma.

(Saule lahingu memoriaali betoonelemendid hakkavad tasakesi loodusele alla vanduma)

(Infotahvel meenutab 1236. aasta lahingut, taamal lösutavad ulatuslike pinnasetööde tulemused)

Ja nii ta seisab siiamaani, kuulsusrikka lahingu veidi õnnetu mälestuskatse.

 

* * *

 

Leedu kuulsaimad linnad on muidugi Kaunas ja Vilnius, mis mõlemad on viimase saja aasta jooksul kandnud ka pealinna koormat. Vilniusel on kogemust oluliselt rohkem, juba vähemalt 14. sajandist, samas kui Kaunas oli pealinn maailmasõdade vahelisel ajal pigem olude sunnil, kui Vilnius oli leedukate vanade rivaalide poolakate käes. Kaunas [2] on kasvanud Nemunase ja Nerise jõgede kohtumispaika ning juba pronksi- ja eelrooma rauaajal tunti siin nende kaldapervedest suurt rõõmu. Praeguse linna järjepidevust võib lugeda hiljemalt 10. sajandist ehk sügavast viikingiajast, kuid kirjasõnasse raiuti asula nimi alles 1361. aastal seoses tellislinnuse ehitusega. Aasta hiljem õnnestus Saksa Ordu vägedel linnus vallutada ja purustada. Ordu ühe suurima leedulaste üle saavutatud võidu tulemused jäid lühiajaliseks – 15. sajandi alguses ehitasid viimased Kaunase linnuse uuesti üles.

(Avastasin, et ma Kaunase kivilinnusest sel reisil pilti ei teinudki. Kompensatsiooniks tuleb 2017. aasta kevadisel Ulgurännu kontsertreisil tehtud foto - siin see on)

Juba I aastatuhande teisel poolel alguse saanud Vilniuse [3] kujunemine tõsiseltvõetavaks sõjaliseks ja võimupunktiks toimus nähtavasti 13. sajandil, mil leedukate ülemkiht suutis oma poliitilised ambitsioonid tõsta uuele tasemele ning luua 1253. aastal Leedu Kuningriik, mille peaks oli kuningas Mindaugas. Nagu Kaunase puhul, tõi 14. sajand Vilniusegi esmakordselt tõsikindlalt ajalookaardile, kui ta 1323. aastal Vilnana üles kirjutati. Kaunasega ühendab teda ka asukoht kahe jõe liitumiskohas, kuid sedapuhku on jõgedeks Neris ja Vilna. Kui suurvürst Gediminas tõstatas ühel hetkel vajaduse hakata Vilniusesse korralikku ajaga kaasaskäivat linnust ehitama, oli sobiv krunt selleks kõrge künka näol samuti sedamaid olemas. Esialgse puust kantsi asendas suurvürst Vytautas 1409. aastaks kivihoonega. Linnusest, eelkõige niinimetatud Gediminase tornist sai ajapikku nii kõva rahvuslik sümbol, et kui linnus, sealhulgas torn erinevates varauusaegsetes sõdades oluliselt kõrgust kaotanud oli, ehitati viimane juba poolakate võimuajal 1933. aastal taas arvatavasse algsesse kõrgusesse. Ka pärast II maailmasõda, kui Vilniuse piirkond oli läinud tagasi leedukate kätte (kuid Leedu Vabariigist saanud samas pelk Leedu NSV), viidi mäel läbi ulatuslikud restaureerimistööd.

(Vilniuse üks tuntumaid vaatamisväärsuseid on kõrge künka otsas seisev Gediminase torn)

(Vaade Vilniuse linnuse kaitserajatistele teiselt küljelt, kust torn välja ei paista. Hallid alad künkanõlvadel on märk erosiooniohust)

Terasem lugeja on praeguseks ilmselt juba mõistnud, et kui Leedu Suurvürstiriik (Mindaugase ajal koguni Kuningriik) oli juba ära tehtud, oli leedukatel hoog sees, tegemaks kõike, mida neil aegadel üks riiklik hing soovida võis. Näiteks laiendada riigipiire ja valdusi suurriigi mõõtudeni. Või siis katta maa linnuste ja lossidega, üks ägedam kui teine. Üks eriti äge linnus ehitati Vilniusest mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Trakaisse [4]. Järvedest piiratud maaribad ja saarekesed on äraütlemata maalilised, lisaks pakkusid nad mõnegi kaitsva nurgakese ka nõudlikumale militaarmaitsele.

 

Muinasleedukad toimetasid Trakai kandis juba rauaajal, linn hakkas tasapisi kasvama alates 13. sajandist. Esimesena rajati järvistust veidi eemale Vana Trakai linnus. Pärimuse järgi olnud ehitustööde initsiaatoriks taas suurvürst Gediminas. Tema poeg Kęstutis liigutas linnakese praegusesse asukohta Galvė järve äärde ning ehitas kaks uut kantsi – ühe järve ulatuvale maaninale ning teise otse keset järvesaart. 14. sajandi teist poolt kutsutakse ka Trakai kuldajastuks, ehkki Saksa Ordu tegi kasvavale linnale terve rida rünnakuid. Need ei seganud ometi linna kerkimist Leedu riigi üheks kesksemaks, ajuti koguni pealinna rolli kandvaks punktiks.

 (Kõige kuulsam Trakai linnustest on see, mis ehitatud järvesaarele)

(Sama paik seestpoolt. Paljude hoonete hea väljanägemise taga tuleb tegelikult näha Poola restauraatorite kätt) 

Kęstutise poeg suurvürst Vytautas võttis pärast edukat sõjakäiku Kuldhordi vastu 1397–1398 kätte ja vedas hulga seni Krimmi poolsaart asustavast karaiimide rahvast õkva Trakaisse. Neile anti kohapeal teatud omavalitsusõigused ning sellest saadik tänapäevani on nad Trakai kandis oma asju ajanud. Karaiimide elus on olnud nii paremaid aegu (näiteks keskaeg), halvemaid aegu (17. sajandi rahutused) ja suisa nirusid aegu (17.–18. sajandi vahetuse nälg, sõda ja katk taandasid Trakai karaiimi perede arvu kolmele). Aga kõigest on nad siiski kuidagi omadega välja tulnud.

(Trakai vanalinna üks peatänavaid kannab Karaiimi nime. Sellised kolme otsaaknaga majakesed on tüüpilised siinsele karaiimi ehitustraditsioonile)

Ega meie kandis karaiimidest just ülemäära ei teata, sestap on paslik siin mainida, et tegemist on turgi rahvakilluga, kelle keel kuulub turgi keelkonna kõptšaki rühma (selle tosinkonnast keelesugulasest on tuntumad tatari, kasahhi ja kirgiisi keeled). Juba alates 8. sajandist tunnistasid karaiimid judaismi ühte voolu karaismi – millest õigupoolest tulebki nende etnonüüm. Suurem jagu umbes 2500 ennast karaiimiks pidavast inimesest elab tänapäevalgi Ukraina aladel, kuid osad ka mujal, sealhulgas paarsada Vytautasel toodute järeltulijat Leedus. Vaimsetes toimetustes on karaiimid ikka kasutanud heebrea keelt. Nägime Trakais isegi ühte nende sünagoogi, mille kohta nad ise ütlevad „kenesa”. II maailmasõja aegne juudivaenamise kirves läks nende peadest suuresti mööda seetõttu, et karaiimidel õnnestus Natsi-Saksamaa juhtidele selgeks teha, et hoolimata sarnasest usust pole nad siiski ise juudid.

 

(Karaiimi pühakoda kenesa)

Karaiimide põline keel on praegu suhteliselt hädises seisus, sest kogu ilma peale on selle kõnelejaid praeguseks kokku ehk vaid mõnikümmend. Karaiimi trakai murde säilimisele võib mõnevõrra kaasa aidata karaiimi kultuuri kasutamine Trakai linna brändimises, kuid pean ütlema, et ega ma seda kuskil avalikel siltidel näinud (või ei pannud leedukeelsete seas tähele, sest ega ma ju kumbagi keelt mõista). Küll oli lihtsalt leitav karaiimi rahvaköögi kuulsaim teos, täidisega pirukas kibin, mida kohalikud söögikohad väärika raha eest pakkusid.

(Papist karaiimid ütlevad tere ja pakuvad head-paremat. Kandikutel on kibinad ja tundmatu mõjuga jook)

(Tahvel kõneleb, et sarnaselt paljudele teistele rahvastele saabusid kaheksakümnendate lõpul ka karaiimide ellu taas lahedamad ajad)

* * *

 

Päris viimaseks paigaks selles kuulsuste paraadis jätsin Leedu riikluse tõelise hälli – Kernavė [5]. See on monumentaalne kant. Juba ainuüksi loodus pakub hingematvaid vaateid alla Pajauta orgu ja selle põhjas veiklevale Nerise jõele, aga see pole veel kõik. Orupervel on ühtekokku viis (!!!) linnust, neist neli ühes kobaras koos ja viies veidi eemal vaateulatuses. Nii lähestikused linnused ei saanud kuuluda rivaalidele, vaid pidid kindlasti moodustama ühise meelega kaitsesüsteemi. Esmakordselt 1279. aastal mainitud kui suurvürst Traidenise kants, küündib Kernavė kindlustuste ajalugu üleüldse I aastatuhande keskpaika ja paiga enda lugu veel kaugemale.  

(Üks neljast Kernavė linnusest vaadatuna teiselt mäelt)

(Eestis kutsutaks sellise kujuga linnamäge ilmselt Kalevipoja sängiks, aga Leedus Kalevipoega kahjuks ei tunta)

Sellise hunnitu oru puhul pole imestada, et inimese eluasemeid on siin leidunud igal viimasel kui ajaperioodil. Juba paleoliitikumis trallisid põhjapõdrad ja nende kütid mandrijää poolt puhastatud orupõhjas, hiljem läksid põdrad edasi põhja, aga inimene jäi. Neoliitikumi tüübid tõid endaga kaasa nöörkeraamika ja põllumajanduse, pronksi- ja eelrooma rauaaegsed tegelased riibitud keraamika ja maa-aluste põletusmatustega kalmistu. Rooma rauaajal sai Kernavėst rauatootmiskeskus, mis ilmselt pakkus juba senisest rohkematele inimestele elatist. Orupõhja asula hakkas tolle aja kohta juba üsna ambitsioonikaid mõõtmeid võtma, kuid jäeti siis rahvasterännuajaks maha. Võib-olla kolis alumise küla rahvas jõe veetõusude või pahasoovijate rünnakute tõttu kõrgemale orupervedele, kuhu hakati ääri-veeri linnuseid kõpitsema.

(Nerise jõgi Pajauta orus on meelitanud inimesi enda ligi läbi aastatuhandete. Sellel luhal on asunud nii põhjapõdraküttide kojad kui ka korralik keskaegne alev/linnake)

(Sellised paistavad linnused alt orust. Pole midagi öelda, ilus on!)

(Siin-seal kükitavad kivid annavad aimu pronksi- ja eelrooma rauaaja kalmistust )

Sajandite jooksul suutsid kernavėlaste põlvkonnad oma äraütlematus püsivuses jõuda linnuseehituses sellisele järjele, et 11.–12. sajandiks oli Pajauta oru järsul kaldal tõepoolest püsti viis suurt puust kantsi, mille haldajate poliitiline haare hakkas ulatuma kodukandist kaugele välja, üle kogu leedulaste maa. Seepärast peetaksegi Kernavėt esimeseks Leedumaa pealinnaks, kus 13.–14. sajandil võis linnustes ja taasasustatud all-linnas kokku elada umbes 3000 inimest.

(Kuna on ilus vaade, siis olge lahked, veel linnuseid)

14. sajandi teisel poolel käis paiga käsi paraku üsna halvasti – Saksa Ordu käis Kernavės lõhkumas 1365. aastal ning kuigi leedukad tegid alguses kõik uuesti korda, käisid ordurüütlid 1390. aastal taas ning hävitasid nii palju kui said. Ei linnuseid ega alumist orulinna ei hakatud nüüd enam taastama. Ellujäänud võtsid oma seitse asja ning rajasid uued kodud juba orust välja praeguse Kernavė linnakese alale. Jõeäärsed majaasemed ja tänavad mattusid paksu kaitsva turbakihi alla ning on tänapäeval arheoloogidele magusaks paigaks. Kernavėt kutsutakse kultuurkihi hea säilivuse tõttu koguni Leedu Troojaks. Ajaloohuviline turist saab muistse Leedu eluoluga tutvuda ka linnamägede lähedale püsti löödud muinaskülas, kus suvisel ajal igasugused meistrid ja muud käsitöölised oma asju nikerdavad ja rumalatele küsimustele vastata püüavad. Talvel tuuakse nad ilmselt soojemasse tuppa ära.

(Reprodutseeritud muinasküla on iga rahvuse uhkus)

(Savikummiga ahi ja rauast kolmjalg paja hoidmiseks. Samasugust kasutasime 2012. aasta talvel Rõuges supi tegemiseks)

* * *

 

Kui Leedu muinasaeg käib naabermaadega enam-vähem ühte jalga, siis keskaja alguspool 13.–14. sajandil on tal täiesti omamoodi. Vähe sellest, et leedukatel õnnestus anda vägivaldsetele väljastpoolt tulevatele ristimisüritustele valusalt vastu hambaid ning välja arendada omausuline riigikord, nad laienesid ka täiesti hullumeelses ennaktempos emamaadelt välja, eelkõige tänapäeva Valgevene ja Ukraina aladele. 15. sajandil oli Leedu Suurvürstiriik üleüldse Euroopa suurim riik. Midagi võrreldavat pole Leedule naljalt kuskilt maailma ajaloost kõrvale panna. Nii et kui mõelda, siis on päris äge, et selline asi sündis meie Eestile üsna lähedal ning et ühel või teisel moel oli ka meie esivanemail sellesse oma panus anda.

Võndlased, latgalid ja lutsid

Tee, mida teed, ikka on talvised rännuvõimalused suvistest märksa ahtamad. Nii on see olnud juba aastaid ning eks jätkuv situatsioon mikrobiootilises maailmas tõmbab igasugustele kaugema mineku plaanidele niikuinii ootekriipsu peale. Seevastu on vähemalt uus aasta kaasa toonud päris talve, nii et kes jää ja lumega kaetud teid ja nõlvu ära ei kasuta, on ise aeglane. Ning hilised pimedad õhtud sobivad muuhulgas suviste käikude meenutamist.

Suvel olid ringiliikumisega lood veidi vabamad, eriti neisse naaberriikidesse, kus rahvas tervem. Tagasivaatavalt kinnitan, et aeg leidis sisukat kasutust, kuna sain võimaluse avastada paaril korral ühte oma lemmikmaad Lätit. Maa, mille ajalugu nii tihedalt meie omaga läbi põimunud, on sealsamas võluvalt salapärane – temas leidub minu jaoks veel palju valgeid laike ja kaardistamata alasid. 2020. aasta suvi tõi neisse ehtsaid värve ja muljeid juurde.

Alustagem lääne poolt ja kaugemast minevikust, et samm-sammult liikuda itta ja ajas edasi.

 

1. peatükk: Võnnu

Esimene sõit lõunanaabrite juurde sündis 12. juulil. Rõuge muinastalus toimetav seltskond tahtis näha, kuidas Lätimaal muistseid aegu inimestele tutvustatakse, ning kutsus mind kaasa tutvumisreisile. Pidin hommikul Tartust bussiga Võrru sõitma, kuid õnnetuseks jäin tulemisega hilja peale ja seega bussist maha – asi, mida minuga just eriti tihti ei juhtu. Maailmalõpu-meeleoludes olin juba valmis päeva enda jaoks maha kandma ning oma ülejäänud elu sügavas leinas mööda saatma, kui Rõuge rahvas helistas ja teatas, et saavad mulle Valka rongile vastu tulla. Selle lahke ettepaneku peale lahtusid murepilved ja päike tuli uuesti välja maailma soojaks paistma. Rongile jõudsin küll. Valgas oligi autode ekipaaž juba ootamas; liitusin kambaga ning ületasime riigipiiri.

(Võnnu ordulinnuse tornid)

(Võnnu ehk Cēsis jääb Valgast umbes 80 km edelasse. Kaardipõhi Google Mapsist)

Pikemalt teel molutamata sõitsime kohemaid iidsesse Võnnu linna. Kes sealmail Lätis trükitud kaartide abil orienteerub, seda paika neilt ei leia, sest lätlased ise ütlevad oma linna nimeks Cēsis. Eestlased ärgu lasku end sellest eksitada, sest maakeelne Võnnu on palju vanem nimi. Ja mis sellest, et Tartumaal on üks samanimeline alevik. Igatahes võib Läti Võnnu olla uhke oma maalilise vanalinna üle, mille süda ja kroon on ajahambale päris hästi vastu pidanud ordulinnus. Keskaja lõpupoole resideerus seal Saksa Ordu Liivimaa haru meister, kes nikerdas halduse, sõjaasjade ja muude selliste ordumeistri tegevustega. Seega võib öelda, et Võnnu oli Riia kõrval sisuliselt üks Vana-Liivimaa pealinnu. Liivi Ordu eelkäija Mõõgavendade Ordu (ametliku nimega „Kristuse Sõjateenistuse Vennad”) hakkasid siia kivist kantsi ehitama juba 1209. aastal, mil Baltikumi paganate ristimisaktsioon oli alles päris algusjärgus ning maa saatus veel enam kui lahtine.

(Võnnu ordulinnus oli Riia järel üks keskaegse Liivimaa haldussüdamikke)

Muidugi polnud mõõgavendade valikus Võnnu kasuks midagi juhuslikku. Baltlaste hulka kuulunud latgalid olid elanud siin juba mõnda aega ning tõenäoliselt polnud nemadki esimesed. Ordulinnuse kõrval pargis leidub üks tunduvalt tagasihoidlikumate mõõtmetega küngas Riekstu kalns ehk Pähklimägi. Sarapuid seal meie päevil ei kasva, kuid sellest hoolimata võib ta ajaloohuvilisele jalutajale mõõdukat elevust pakkuda, sest mäel asus ennevanasti linnus. Arheoloogide sügavuti mineva töö tulemusel on teada saadud, et keegi toimetas künkal juba rooma rauaajal ja rahvasterännuajal (täpsemalt meie ajaarvamise 1.–6. sajandil). Läti teadlased on neid toimetajaid pidanud kohalikeks soomeugrilasteks ja miks ka mitte, sest neid va läänemeresoomlasi pesitses toona päris laialdaselt. Üle poole tuhande aasta hiljem liivlaste ajaloos tähtsat vigurit mänginud Turaida linnus asub Võnnust kõigest napilt 40 kilomeetrit edelas.

(Pähklimägi on selline kena haljas kumerik keset parki)

Läänemeresoomlaste edasisest saatusest ei tea ma lähemalt midagi pajatada, aga üldiselt peetakse eelviikingi- ja viikingiaega baltlaste jaoks heaks põlveks, mil nad ekspandeerisid oma keelt ja kultuuri jõuliselt põhja poole, tänastele Põhja-Läti maadele. Nende mõju oli kindlasti päris suur nii Vidzeme liivlastele kui ka lõunaeestlastele – pea kõik toonased naised kandsid balti moe järgi valmistatud ehteid.

Mitme sajandi vältel võis Võnnu Pähklimägi olla koguni hüljatud, sest järgmised inimtegevused märgid pärinevad alles 10. sajandist. Minu senisest jutust võiks nüüd sujuvalt eeldada, et küllap need mõned latgalid või muud idabaltlased olid, kes siin kanda kinnitasid, aga asjalood pole Võnnu puhul ometi sedavõrd sirgjooneliselt lihtsad. Oh ei! Mängu astub hoopis üks salapärane rahvarühm, kellest me teame õigupoolest väga napilt. Need on võndlased, Henriku 13. sajandi ladinakeelses kroonikas „Wendi”. Peamine allikas nende kohta ongi nimetatud kroonika, mis pühendab võndlaste ajaloopärimusele ühe kõhnapoolse lõigu seoses 1206. aastaga, mil preester Daniel nad ristis. Sealsamas mainitakse, et võndlased elanud algselt Kuramaalt Venta (Winda) jõe äärest, kust nad vististi kuralaste poolt ära aeti, misjärel kolisid nad Väina jõe äärde. Seal elasid nad mõnda aega Vanal Mäel, mille kõrvale ehitati hiljem Riia linn (Vana Mäe asukohast on veidi juttu minu Riia-teemalises reisikirjas). Aga sealgi polnud neil pikka pidamist, sest kuralased, nurjatud, tulid neile sinnagi kallale. Paljud võndlased tapetud, kuid pääsenud taandusid lätlaste sekka elama. Ning kuigi kroonika sellest otsesõnu vaikib, andsid järelikult võndlased linnamäele ja selle ümbrusele oma nime – Võnnu.

(Võnnu Pähklimäe ovaalse linnuseõue otstesse on kuhjatud otsavallid justnagu mõnel Kalevipoja sängil)

Arheoloogid näevad järjepidevat asustust Võnnu Pähklimäel alates viikingiajast, Henriku kroonika võndlaste tulekut Riia alt Võndu ei dateeri. Kui detailselt suutis võndlaste ajaloomälu võimalikke kolme sajandi taguseid sündmuseid meeles pidada, on muidugi vaidlusekoht, aga päris võimatu see ka pole, sest näiteks umbes sama vanad Põhjasõja sündmused on eestlaste rahvapärimuses siiani elus püsinud. Aga sama hästi võis Pähklimäele kõigepealt tulla keegi teine ning nende järel siis mingil hetkel võndlased (võimalik koguni, et tule ja mõõga kaasabil – aga noh, sellest allikad vaikivad).

(Kes iganes Võnnus muinasajal resideerus, pääses üles linnamäele mööda seda kaldteed)

Võnnu rahva päritolu on üks suur mõistatus, mille kallal on uurijad igasuguseid oletusi välja ladunud. Arvamus, mille järgi võndlased võisid olla sama rahvas vadja päritolu kreevinitega, osutus väetiks ja kadus diskussioonilavalt kiiresti. Teisalt on neid peetud ürgseks indoeurooplaste-eelseks rahvarühmaks (millekski baskide laadseteks), samuti läänemeresoomlasteks, baltlasteks või lääneslaavlasteks. Võnnu põliskeel annaks meile vastuse otsimisel kindlasti mingi niidiotsa kätte, kui see poleks juba sajandeid tagasi ajaloo läbitungimatusse pimedusse taandunud. Võnnu linnuse ja linna tõus üheks Vana-Liivimaa olulisimaks keskuseks mõjus ühele kultuuriliselt omanäolisele rahvakillule kindlasti assimileerivalt.

Võnnuga on seotud tegelikult veel üks Läti rahvuslikule ajaloole oluline seik, millest pajatab põhjalikumalt meie reisikirjades seni napilt viitamist leidnud Vanem riimkroonika. 1279./1280. aasta vahetusel käis sakslastel ja nendega liidus olnud rahvastel kõva madistamine isepäisust säilitanud semgalidega. Saksa ordu Liivi haru marssal orduvend Gerhart von Katzenellebogen lasi Riiga kokku kutsuda sõjaväe, et sellega semgalidele selga lennata. Võnnust tuli kutse peale kohale üks orduvend saja kohaliku sõjamehega, kes kandsid nahast õmmeldud punast lippu, mis oli poolitatud valgega. Tundmatu nimega riimkroonik ütleb veel, et see lipp oli tehtud võndlaste kombe järgi, ent peab vajalikuks lisada, et Võnnu linnus asub lätlaste maal ja kirjeldatud lippki kuulub lätlastele. Sellest aimdub, et 13. sajandi teiseks pooleks olid võndlased kui etnos sulandunud lätlastesse ning sama sõnaga nimetati lihtsalt kõiki Võnnu elanikke. Muide, 1870. aastatel võtsid Tartu Ülikoolis õppivad rahvuslikult meelestatud läti tudengid need muistsed lipuvärvid oma sümboliks – tänane Läti riigilipp põlvneb niisiis tegelikult just Võnnust.

 

2. peatükk: Āraiši

Võnnu vanalinnast vaid seitse kilomeetrit lõunas Āraiši külas elab Lätimaa üks kuulsamaid muinaspaiku, mille tutvustamiseks on rajatud isegi külastuskeskus. Maalilise looduse keskel sillerdava maalilise järve sopiline kaldajoon on meelitanud ligi inimesi alates kiviajast. Poolsaarele ehitatud keskaegse kivilinnuse õuepinnasest on nende aegade tõenditena leitud näiteks kivikirves, mingi peitlilaadne tööriist ning tulekivikamakas, millest osav meister suutnuks välja lüüa teravaservalisi kivilaaste ja -kilde. Leiud kuuluvad 3. ja 2. aastatuhandesse eKr ehk teisisõnu kiviaja lõppu ja vanemasse pronksiaega, kuid arheoloogid pole selleaegset elupaiga kultuurkihti veel Āraišist leidnud. Järve peal ja ümber pidi vanasti inimestest suisa kihama, sest lähikonnast on saadud nii mesoliitikumi kui neoliitikumi, samuti pronksi- ja vanema rauaaja tunnismärke. Järve lähikonnas kaevatud rooma rauaaja kääpa semgalipäraste leidude põhjal on järeldatud, et ju elasid Āraiši geopoliitilises ruumis sellal semgalid. Isegi nime „Āraiši” lõpuosa „-aiši” on hästi iseloomulik Lõuna-Läti regiooni Zemgale kohanimedele.

(Āraiši on sisuliselt kohe Võnnu naaber. Kaart ikka Google Mapsist)

Väidetavalt oli kuni keskmise rauaajani Võnnu ümbruse etniline pilt üsna selge. Võnnust lõunas elasid semgalid ja põhja pool läänemeresoomlased. Alates 6. sajandist pKr hakkasid kagust tulema latgalid ja maailm polnud enam endine. Arvatakse, et nemad ehitasidki endale kuskil 830. aasta kandis elupaiga otse järve. Või noh, mitte nüüd päris vette, vaid kaldalähedasele madalikule või saarekesele. Selleks tegid nad esmalt palkidest platvormid ja nende peale terve tiheda küla. Samamoodi talitati mitmes paigas Põhja-Lätis ja siin-seal Lõuna-Eestis. Meite tuntuim järveasula peitub Koorküla Valgjärve vetes, kuhu isegi mõni aasta tagasi põikasin (loe siit). Kas Koorkülas ja teistes samalaadsetes elas kohalik maarahvas või oma algkodudest põhja rännanud baltlased, kes seda täpselt teab öelda – Lõuna-Eesti (aineline) kultuur oli aga viikingiajal igal juhul väga lätipärane.

(Järveasula majad näivad nii maadligi madalal, et veidi veel ja vajuksid päris vette)

Olgu teiste järveasulatega lugu kuidas on, Āraiši sai neist kõige kuulsamaks tänu 1960. ja 1970. aastatel aset leidnud intensiivsele kaevamistööle ja sellele järgnenud ülesehitusprogrammile, mil kogu küla löödi uuesti püsti selliselt, nagu ta võis oma esimeses ehitusjärgus välja näha. Abiks tuli kunagiste ehitusjäänuste haruldaselt hea säilivus, mille eest oli hellalt hoolitsenud märg keskkond. Peaaegu täielikult olid säilinud küla peaaegu 1000 ruutmeetrise alusplatvormi tugisõrestik ja sellele laotud palksillutis. Ka mõned hooneseinad olid püsti kuni nelja-viie palgikorra kõrguseni. Piiratud territoorium nõudis kahtlemata läbimõeldud planeeringut. Majad paiknesid kindla korra järgi reas, mõned keskel, teised perimeetris, ukseavad sissepoole. Sedamoodi moodustasid tared juba ise kaitseseina soovimatu külalise eest. Kindluse mõttes tehti nende ümber platvormi serva veel üks rõhtpalkidest sein ja terrassi alla teinegi palksein. Järvekülla sisenemiseks tuli külalisel jalutada üle palktee ning läbida kaks väravat. Kui lisada siia veel odadega relvastatud valvemeeskonna, osutusid ootamatud üllatusrünnakud suhteliselt keeruliseks ülesandeks.

(Astuge sisse, värav on avatud!)

(Üks Āraiši järveasula tänavatest. Kuna ruumi pole üleliia, siis peavad naabrid omavahel hästi läbi saama)

(Keskne maja näeb välja natuke sedamoodi, nagu võinuks siin elada küla pealik. Vasakus servas oleval mätaskatusega maja kõrval on näha ka väike abiruum, kus sai hoida tarbekraami, kanu ja pahasid lapsi)

Iga mõneteistkümne aasta järel tehti külas suuremat sorti remonti, mille käigus kasvatati saart mätastega ja laiendati platvormi. Alates neljandast ümberehitamisest jäeti asula keskele vaba ruum ning kaitserajatistele lisati pihtaed. Saarekülas oli korraga keskeltläbi 16 tare, mille pindalad varieerusid kümnest kolmekümne ruutmeetrini. Nende põhjal on Āraiši rahvaarvu hinnatud umbes 70–90 inimesele, kelle seas oli mehi ja naisi, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid.

Latgalide eluviiside kohta võisime rekonstrueeritud hoonetesse sisse kiigates isegi üht-teist aimata. Tare keskpõranda oli hõivanud savivõlviga ahi, millesuguseid on leitud Rõugestki, ehkki seal eelistati ahjusid ehitada enamasti ühte toanurka. Talvel võidi Āraišis tare valgustamiseks ahju peal koguni lahtine lõke süüdata. Peaasjalikult pakkusid nappi valgust siiski peerud ja kasetohust tõrvikud. Ümarpalkidest põrand oli kaetud savikihiga – see oli igal juhul mõistlik mõte, sest esiteks ei puhunud siis palgivahest tuul sisse ning teiseks ei kadunud pisemad pudinad, näiteks helmed ja muud ehted kogemata maha kukkudes kohe igaveseks põranda alla ära. Lisaks ei pannud isepäisem säde või söetükk nii kergelt maja põlema. Arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti pea iga maja juurest savi- ja liivavarud, mida ilmselt pruugiti vajadusel elamu kohendamiseks.

(Savivõlviga ahi laiutab keset põrandat, tema ees on varbitud pinnaga savipott ja poolitunud alusel jahvekivi)

Kui külarahvas parajasti oma kindlussaart veel kurjemaks ei ehitanud, siis pidasid nad suurel kaldapealsel kariloomi, harisid põldusid, käisid järve peal kalal ja metsas jahil. Metsas puu otsas elasid ka mesilased. Meesõber pidi nendeni jõudmiseks end köitest ja konksudest vintsisüsteemi abil üles vinnama ning trotsima tigedaid kiletiivalisi, kellele mõnikord see plaan eriti ei meeldinud. Maiasmokki näis Āraišis jaguvat – paigast on leitud mitmeid metsmesinduseks tarviliku ronimisvarustuse osasid.

(See seina ääres rippuv kiige moodi asjandus on metsmesilasteni jõudmiseks mõeldud agregaat, mille abil meekoguja end üles puu otsa vinnas)

Võimalike pahasoovijate ümberveenmiseks oli välja mõeldud terve komplekt mõjutusvahendeid – odad, mõõgad, pistodad, vibud-nooled, puust nuiad ja võib-olla lingud. Lõppude lõpuks aga ei piisanud sellest kõigest järveasula püsimajäämiseks. Pahasoovijate käsi siin ilmselt mängus polnudki. Hoonetealune terrass kippus pidevalt mädanema ning lisaks sellele, oh häda, muutus kliima 9. sajandist alates soojemaks – ja niiskemaks. Pidevad vihmad tõstsid järve veetaset sedavõrd, et elu muutus külas väga vastikuks. Pärast järjekorras juba viiendat ümberehitust otsustati järveasulast minema kolida, kuid selle varemed andsid veel sajanditeks ainest rahvajuttudeks uppunud lossist.

Ehitusarendus jätkus Āraišis muidu hiljemgi. Keskajal rajas Liivimaa Ordu järveäärsele künkale kivilinnuse. 20. sajandi teisel poolel ehitati järveküla uuesti üles ning siia-sinna lähedusse lisati ka teisi vanaajalikke hooneid, näiteks kiviaega illustreerivad roost varjualused ning püstroigastest tarekesed pronksiajast. Kes külastuskeskusest pileti ostab ja väikese ringkäigu ette võtab, näeb ja kogeb seda kõike isegi. Meie päeva sisutasid Võnnu ja Āraiši kahepeale igatahes põhjalikult ära.

(Keskaegne ordulinnus, mille õuelt on mingil põhjusel leitud mõned kiviaegsed esemed)

(Pildikesi Āraiši arheoloogiapargi atraktsioonidest: pilliroost hooned, mis illustreerivad elu Lätimaal kiviajal)

(Püstlatt-konstruktsioonis tareke tutvustab pronksiaja arhitektuuri)

3. peatükk: Rēzekne / Räisaku

Nüüd tuleb mõtteline hüpe järgmisesse Läti-reisi, mille tegin oma vanematega sama aasta 28. ja 29. juulil. Olime otsustanud avastada lõunanaabrite ilusa maa seni vähetuntumat idaosa Latgalet. See on mõneski mõttes omapärane kant. Latgale keelepruuk erineb üksjagu läti kirjakeelest ning oh seda rõõmu, siin-seal võis seda ka avalikus ruumis märgata. Kui Lõuna-Eestis kestis Poola võim kõigest umbes 40 aastat või nii, siis Latgale (tollal tuntud kui Inflantija ehk Poola Liivimaa) kuulus Poola-Leedu alla üle 200 aasta, 1561–1772 . Sellepärast on katoliku kirik seal endiselt väga populaarne. Ühtlasi on Latgale uuemal ajal otsekui üleminekuala baltlaste ja idaslaavlaste vahel – piirkonnas elab omajagu venelasi ja valgevenelasi, varem ka poolakaid ja juute. Ja nagu peagi näeme, leidub siin täiesti ehedaid eesti seoseidki.

(Kuna Rēzekne rööpnimi Räisaku pole tänapäeval meil enam kuigi tuntud, panin nad mõlemad kaardile. Kaardipõhi Google Mapsist)

Aga eks kõigest järgemööda. Ühte muistset paika kohtasime Rēzekne linnas – meile omases pruugis tuntud kui Räisaku – samanimelise jõe paremkaldal künka otsas. Kui linnas on mägi, siis on ta muidugi mõista linnamägi. Esimesed kirvelöögid tehti siin Āraišiga enam-vähem samal ajal, 9. sajandil. 12. sajandi lõpuks oli Räisaku läinud mingite meile teadmata vangerduste tulemusel Jersika vürstiriigi koosseisu. Meile pole ka teada, kas elu Jersika võimu all oli hea või halb. Kuna Räisaku asub Jersikast sadakond kilomeetrit kirdes, siis sai ilmselt enamasti asju ajada täitsa omaette, peaasi, et vürstile olid maksud makstud. See elu sai läbi hiljemalt 1230. aastatel viimase Jersika valitseja Vissewalde/Vsevolodi surmaga ning Räisaku kant läks Mõõgavendade Ordu kontrolli alla. Sajandi lõpupoolel uuendasid nad künka militaarstruktuure, asendades puu mördiga seotud kivi vastu. Castrum Rositten elas üle veel 16. ja 17. sajandi lõputud sõjad, kuni purustati lõplikult Põhjasõjas. Mõni põikpäisem müürijupp on aga tänapäevani püsti.

(Räisaku linnamägi on ka väga ilus haljas. Keskelt läheb kellegi püstloodine jäljerida)

(Mõned müürid - ja üks võlvkaar - on kangekaelselt trotsinud kõiki sõdu)

4. peatükk: Ludza / Lutsi ja maarahvas 

Latgales on vaadata veel palju-palju põnevaid kohti, mida reisikirja valdavalt muistlise kallaku tõttu enamasti pikemalt kirjeldada ei jõua. Mainin vaid Läti katoliiklikku keskuseks olevat Aglona küla katedraali (käisime sealsamas kõrval järves ujumas), Daugavpilsi ehk Väinalinna uusaegset kindlussüsteemi ning müstilise õhustikuga Kraslava linnakest Valgevene piiri lähedal. Viimasest sõitsime edasi kirdesse, kuni ümbrus muutus künklikuks ja metsaseks. Olime enesele märkamatult jõudnud Lutsimaale.

(Ludza ehk Lutsi on tegelikult üsna Räisaku lähistel. Kaardipõhi: Google Maps)

Lutsi linnale lähenesime mööda lõunapoolset kruusateed, mis lookles kilomeetrite kaupa läbi metsade. Mõnikord jäid teele klassikaliselt eluvaimu ja mahajäetust kombineerivad  väikesed külakesed. Natuke enne Ludza ehk Lutsi linna jõudmist peatasime auto Pilda külas, et teha tutvust kohaliku surnuaiaga. Seal otsisime hauakividelt ja ristidelt teatud tüüpi nimesid, mida tõesti ka seal leida võis. Ei, need polnud meie tuttavad – õigupoolest ei tundnud me säältkandist isiklikult kedagi – , ent ometi pakkus nende nimede otsimine meile omamoodi õhinat. Need nimed kuulusid lutsi maarahvale, meie hõimlasile, kelle võro või seto keele moodi maakeel hääbus alles 21. sajandi hakul. Kas ka lõplikult, on tegelikult veidi vara öelda.

(Tõtt öelda oleksime Pildast üsna sujuvalt läbi sõitnud, aga vaist ütles, et võiks korraks ringi vaadata)

(Surnuaiad räägivad kohalikust kultuurist ja mõttemaailmast väga palju. Pilda kalmistu näeb üsna eestilik välja. Nagu peagi selgus, puhkab selles mullas palju Eesti juurtega inimesi )

Lubage mul tutvustada selle maanurga lugu! Lutsi linn asub ütlemata ilusate suurte järvede (Suure ja Väikese järve) kaldal, kus on inimesed tegutsenud juba võib-olla alates 8. aastatuhandest eKr. Arheoloogia on tõestanud mesoliitikumi, neoliitikumi ja igasuguste hilisemate perioodide olemasolu piirkonnas. Esmakordselt võis seda kanti olla kirjalikult mainitud Vana-Vene Kiievi leetopissis Лючин’i nime all 1173 või 1177. Vürst Rjurik Rostislavovitš (ei, mitte see kuulus Rjurik, vaid üks paaalju hilisem tüüp) olla siis teel Novgorodist Smolenskisse lubanud selle paiga oma äsjasündinud pojale. Лючин’i nimele kandideerivad mitmed teisedki paigad, nii et ega ta ei pruugi üldse olla see meie Latgali Lutsi. Nii ehk teisiti oli siinsetel latgalidel Suure ja Väikese järve vahelisel kenal künkal oma kena linnus.

(Lutsi Suur järv linnusemäelt silmitsetuna. Latgales on ilusaid järvi palju)

Lutsimaa oli osa suuremast Lotigolamaast (põhimõtteliselt Latgale rööpnimi), millele 13.–14. sajandil pretendeerisid nii Liivimaa Ordu, Polotski vürst kui ka Leedu vürstid. Viimaks sai selle endale ordu, kes 1399. aastal ehitas mäele uue kivist linnuse. Lutsist sai ordu piirikants vastu Pihkvamaad. Seda nähes ehitasid pihkvalased varsti igaks juhuks omale poolele Krasnõi Gorodoki linnuse. Kahe kantsi vahele jäi mitukümmend kilomeetrit piirivööndit.

(Lutsi linnuse müürid ümbritsesid lahmakat õue, millest ilmselt suur osa seisis lihtsalt tühjana. Ühes nurgas on säilinud ka mitmekorruselise põhilinnuse hoone varemed)

Keskaegse kindlusarhitektuuri nuhtlus varauusaeg tõi koos sõdadega varemestumise ning nüüd on meil Lutsi mäe otsas imetlemiseks kõigest mõned romantistlikud müürijupid. Sõjad ja elukorra muutused panid ka rahvad liikuma. Metsasesse Latgalesse hakkas põhja poolt immitsema uut, lõunaeestilikku seltskonda, kes leidsid oma uue kodumaa päris mõnusa olevat. Küllap oleks ka vana kodumaa endiselt piisav olnud, aga kui uskuda sisserändajate kaugete järeltulijate mälu 19. sajandi lõpust, siis kippus mõisnikkude orjus neid liialt rängasti rõhuma. Et ühtegi kindlat kirjapandud tõendit neist ärapagemisist meil nii korraga võtta pole, siis tuleb tõepoolest uskuda lutsi maarahva perepärimust, mida Oskar Kallas oma 1893. aasta suve ekspeditsioonil talletas. Lugude järgi tulnud lutside esivanemad „Roodzi maalt” ehk „Rood´i kuniga maalt”, millest Kallas järeldas, et küllap see toimus valdavalt 17. sajandi jooksul, mil Lõuna-Eesti kuulus Rootsi krooni alla. Ühes peres mäletati esivanema tulemist Võromaalt Vähä külast (Misso kandist), millest ka uus küla Lutsimaal omale nime sai. Kirivä-Kidze külas teati rääkida mehest nimega Indrik, kellel „Roodzi maal” kurja mõisahärraga nii palju sekeldust oli, et ta viimaks härral nina kuklasse keeras ning ise lastega Lutsimaale pages. Et tal elujärg uues kohas täitsa viisakaks läks, siis kutsus ta kodukandist veel inimesi juurde ning nõnda see maarahvas siin edenes. Kui ka esialgu olid tulijad luterlased, siis Latgalis Poola võimu all tehti nad sujuvalt katoliiklasteks – mis polnud toonaste eestlaste jaoks ilmselt üleliia äkiline elumuutus, sest 17. sajandil polnud luterlik usukorraldus veel jõudnud maarahva seas väga kõvaks areneda. Hiljem oli lutside seas natuke ka õigeusklikke.

(Latgale usuline pilt on kirju. Esiplaanil on Lutsi linna õigeusu kirik, taamal mäe otsas iseloomuliku kahe torniga katoliku kirik)

Oskar Kallas luges Lutsimaal 53 maarahvaga asustatud küla, mis kuulusid Mihalova (Mērdzene), Põlda (Pilda), Nersa (Nirza) ja Janovali (Brigi) valdadesse. Paljudes neis mõistsid ainult mõned vanemad inimesed oma keelt, Kallase hinnangul kokku umbes 800 hinge. Oli selge, et kui nii edasi läheb – puudus ju omakeelne kooliharidus, kirjasõna ja muu säärane – , siis pole seda ägedalt vanapärast lõunaeestilist keelt enam kauaks. Kallase ekspeditsioonist läks mööda mõnikümmend aastat, kui lutsi maarahva hariduse küsimuse võttis endale südameasjaks tuline hõimuaktivist Paulopriit Voolaine (kelle diskograafias on ka selline pärl nagu Anne Vabarna feat. Paulopriit Voolaine: seto eepos „Peko”). Tema käis 1920. ja 1930. aastatel Lutsimaal korduvalt, vahepeal poolenisti seal lausa elades. Voolaine sai lutsidega sõbraks, kogus neilt rahvapärimust, keelt ja vanavara ning püüdis levitada rahvavalgustust ja haridust.

1937. aastal pidi Voolaine oma töö pooleli jätma, sest Läti valitsusele hakkas selline Eesti propaganda kahtlane tunduma ning teda ei lastud enam riiki. Mine tea, kuidas asjad oleksid läinud paralleelajaloos, aga II maailmasõda ja sellega käsikäes tulnud nõukogude võim nuhtlesid Lätit ja Eestit üsna ühetasa. Paulopriit Voolaine jätkas küll Lutsimaal käimist, kuid innustunud rahvaharidustööd ta enam vanaviisi teha ei saanud. Ja ega ta üksi olekski jaksanud suuri protsesse teistpidi voolama panna. Lutsid lätistusid ja venestusid aja jooksul pea otsani ära. Viimased head kõnelejad lahkusid meie seast üldiselt seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, mõtteliseks finišiks loetakse keeletundja Nikolājs Nikonovsi surma 2006. aastal.

Kas lutsi maarahvas on sellega siis nüüd pillid päriselt ajaloo kotti pannud? Kui veel paarikümne aasta taguste kirjutiste põhjal võis tõepoolest selline mulje jääda, siis vahepeal on olukord veidi muutunud. Esiteks pole lutsi sugu ise Latgale pinnalt kadunud, kunagi neile antud läti- või venepärased perekonnanimed elavad tänapäevalgi. Olin reisiks valmistudes üles kirjutanud mõned levinumad lutsi perenimed (vaata loetelu siit). Pilda surnuaial otsisime eeskätt nende kalmusid, mida seal oli täitsa arvestataval hulgal.  

(Lutsi maarahva perekonnanimedest ei tasu eestipäraseid nimesid otsida. Tuleb lihtsalt teada, milliseid nad kandnud on. Pilda kalmistult leidsime kõige sagedamini nime Mekšs)

(Teine lutsi maarahvale tüüpiline perekonnanimi on Unda)

(Oskar Kallase järgi olevat perekonnanimede andmisel üks vaimulik kõigile oma koguduse lutsilastele andnud nimeks Bul'. Nimi koos läti reeglite kohaselt lisatud S-ga on siiani olemas)

Mitmete lutsi perede teadmises elab edasi uhke teadmine maarahvast põlvnemisest. Leidub koguni neid, kes on keele väljasuremise loole kinda heitnud. Tõenäoliselt maarahva juurtega keeleteadlane Uldis Balodis on lutsi keele ja identiteedi eluleäratamise heaks teinud palju asju – lugege kas või tema loodud veebilehte. Uus verstapost tõusu teel on Balodise sulest 2018. aastal ilmunud lutsi keele aabits „Ludzi kiele lementar”. On välja antud teisigi raamatuid ja heliplaate rahvalaulude ja muinasjuttudega, maakeeles laulavad folkloorigrupid ja toimub muud ägedat. Julgen pakkuda, et selles põnevas maanurgas võib veel tulevikuski maakeelt kuulda. Meie tookordne läbisõit oli süvenemiseks küll liiga põgus, aga järgmisel korral otsime lutsi maarahva tänapäeva kindlasti üles!