Gillukesed Galliast

Mõnikord kannab elu meid kodutanumast kaugemale ning eks siis tuleb ka sellega kuidagimoodi toime tulla. Näiteks kui peaks tekkima hull, aga segane mõte minna puhkusereisile. Meil näiteks juhtus sedamoodi, et kutsuti pulma. Prantsusmaale. Mina polnud seda maad veel kunagi varem näinud ning olen tähele pannud, et mida vanemaks saan, seda suurema ettevaatusega kipun selliseid uusi suuri sihtpaiku ette võtma. Etteruttavalt kinnitan, et hoolimata paiguti päris rumalatest logistilistest katsumustest jõudsime ikkagi elusalt ja tervelt armsasse koju tagasi. Ning kompensatsiooniks kogu valule ja vaevale nägime mõnda sellistki paika, mis kahtlemata väärivad enamat muljetlemist.

 

Kellel kooli ajalootunnid just päris kuuri taga suitsu kimudes ei möödunud, ilmselt mäletab, et pea paar tuhat aastat tagasi hüüti Prantsusmaad hoopis Galliaks. Selle maa põhiasukad gallialased ehk gallid kuulusid keltide hulka. Antiikajal leidus kelte lõunapoolses Euroopas üldse väga arvukalt, erinevalt praegusest, mil selle keelepere keeli kuuleb vaid mõne Briti saare kõrvalisemas nurgas + Loode-Prantsusmaal Bretagne’i poolsaarel. Kuid pikas ajavoolus on keltide Galliagi pelgalt üürike ja üsna hiline episood. Siin tatsasid inimesed juba pea 1,6 miljonit aastat tagasi (neist on leitud mõned kivist töövahendid), siin ajas omi asju neandertallane, tundes rõõmu ja muret põhjast õhkuva jäämassiivi jahedusest, siit on pärit ka Homo sapiensi esimesed tõeliselt väljapaistvad kujutava kunsti meistriteosed. Aga isegi kui ma kogu hingest sooviksin kõnelda teile Lézignan-la-Cèbe'i varapaleoliitilistest kiviriistadest, neandertallaste kodukoobastest Le Moustier's või Brassempouy' mammutiluisest veenusekujust, pean siiski ausalt tunnistama, et need leiupaigad jäid meie teekonnast täiesti kõrvale. Sellepärast tulgem tagasi keltide manu, kelle tegutsemisjälgi on Galliamaal oluliselt rohkem, nii et isegi pulmade ja muu säärase kõrval leidus meil mahti neid märgata. 

(Punaste sõõridega on märgitud need kandid vanas Gallias, kus me veidi põhjalikumalt ringi vaatasime. Kaart: Wikimedia Commons)
 

Umbes 95% minu senistest teadmistest Gallia ajaloost pärineb mitte koolist, vaid ikoonilistest Asterixi koomiksitest, mida 90-ndatel religioosse palanguga tudeerisin. Sealtsamast pärineb ka suur osa mu ladina keele sõnavarast (“Errare humanum est”, “Vanitatum vanitas et omnia vanitas” jne). Ladina keel andis mõnes kohas ehk teatud leevendust mu üldisele umbkeelsusele prantsuskeelsete siltide lugemisel, aga rohkem oli praktilist kasu mu kaaslase prantsuse keele oskustest. Minu, monoglotikese, õnneks leidub internetis ka piisavalt normaalseid tõlkemasinad, mille abil leidsin väärt infot lähikonnas pikisilmi ootavatest antiikaegsetest vallalistest kinnismuististest. Neist nüüd lähemalt.

 

Pulmapidu peeti Prantsusmaa idaosas Dijoni linna lähistel. Minu suureks kergenduseks toimus kogu värk hiiglaslike urbanistlike umbkottide asemel maalilistes külades. Arvestades vana Euroopa põlluharimise pikaaegseid traditsioone, võisid pea kõikjal külasid ümbritsevad niidud ja muud väljad olla rohelust täis juba keltide aegu. Keldi rahva ilmumise üksikasjad on küll ebaselged, ent neid on seostatud urniväljade ja Hallstatti kultuuridega I aastatuhande alguspoolel eKr. Ühel meelel ollakse selles, et La Tene’i rauaaja kultuur 5.–1. sajandil eKr pidi juba kindlasti neile kuuluma.

 

Gallia nime sünnilooga on samuti mõistatusi. 4. sajandil eKr mainis Kreeka ajaloolane Tauromeniumi Timaeus Galaatiat, mis, üllatus-üllatus!, pole teps seesama Gallia, vaid hoopis piirkond keset tänapäeva Türgit. Uba on nimelt selles, et muist kelte elas toona koguni seal. Et reisikirjaga mitte liiga laiali valguda, jätame Väike-Aasia keldid oma põneva ajalooga sinnapaika ning piirdume tõdemusega, et kreeka ja ladina allikate Galaatia ning Lääne-Euroopa Gallia nimed pärinevad usutavasti ühest ja samast keldikeelsest rahva- või hõimunimest Gal(a)-to-. Üks hilisem suletsura, keegi Julius Caesar, kes olevat ka 1. sajandil eKr Prantsuse Gallia kandis reisil käinud, mainis, et sealsed inimesed kutsuvad iseennast Celtae. Gallia ja gallialased võisid järelikult olla neile kreeklaste ja roomlaste antud eksonüümid.

 

Nii suure maa puhul võib muidugi eeldada rohkelt eri tasandite lokaalidentiteete ehk teisisõnu, võime leida kõikvõimalikke nimetusi väiksemate piirkondade ja nende elanike kohta. Gallia keldidki jagunesid rühmadeks (kirjanduses nimetatud hõimudeks, ehkki ma ei tea, kas nad just kõik üksteisega hõimlased olid), kellest ühte idapoolset hüüti sekveenideks (ladina keeli Sequani). Nende kunagisel kodumaal meie ringreis peaasjalikult aset leidiski. Kohanimedes kajab sekveeni jälg tänapäevalgi vastu. Nii näiteks asus meie öömaja otse Rhône’i lisajõe Saône kaldal, mis on oma nime saanud gallide jõejumalannalt Souconnalt – täpselt nagu sekveenid isegi.

(Saône jõgi peaks pärimuse järgi kuuluma jõejumalanna Souconna valitsemise alla. Püüdsime hoida temaga sõbralikke suhteid)

Jõgi oli meeldivalt taheda põhja ja jaheda veega, põhjalasele just sobivate ujumistingimistega. Souconnat me ei näinud ning vahest oligi nõnda kõigile kõige parem. Ööbimiskohast mõni kilomeeter allavoolu on endale koha leidnud Pontailler-sur-Saône küla või alev. Selle kohta nuhkisin ma internetist välja, et asulat läänest piiraval mäekünkal resideerus ennemuistsel aal, täpsemalt meie ajaarvamise-eelseil sajandeil (s.t. La Tene’i perioodil) üks võrdlemisi oluline gallialaste küla. Elanike seas võis olla nii sekveene kui ka ühe teise gallide rühma lingonite esindajaid. Kuna aega jagus, tegime luulelise põike Mont Ardoux á Pontailler’i mäele, nagu teda praegu teatakse. Ilus koht, pole midagi öelda. Hilisemail aegadel on mäelaele koha leidnud nii Neitsi Maarja kuju kui ka mingid sidemastid. Kogu mäge kattev mullakiht võib olla tuugalt kultuuri ja arheoloogiat täis; läbi aegade olla siit igatahes leitud omajagu kraami. Ah et mida täpsemalt? Pole aimugi, aga uskuge mind, sest prantsusekeelne Vikipeedia väitis nii. Kusagilt mujalt head lisainfot põgusa otsimise peale silma ei torganud.

(Pontailler-sur-Saône'i kõrval oleva mäekese lagi võis üle 2000 aasta tagasi olla täis siginat-saginat, kui siin asus suuremat sorti Gallia küla)

(Siginat-saginat võis jaguda ka mäe nõlvadele. Praegu voogab siin vili)

(Jeesuslapsega Maarja tuletab igaks juhuks meelde, et kohalikud oma vanade keldi jumaluste kummardamise juurde ei naaseks)

50. aastatel eKr möllanud Gallia sõdade tulemusel (jälle see suletsura…) läks terve Gallia Rooma võimu alla. Sekveenide-lingonite asula ronis peagi mäest alla jõe äärde ning sai endale nimeks Pontiliacus. Temastki ei tea ma palju rohkemat kõnelda, kui et küla läbis siis tähtis maantee, mille äärde kerkis erinevaid kivihooneid. 2013. aastal georadardasid Prantsuse arheoloogiatudengid ühe tolleaegse tundmatuks soovida jäänud funktsiooniga ehitise vundamente (kel huvi, lugegu lähemalt siit). Rooma riigi võim hakkas vankuma, kui germaanlased, hunnid ja muud põhjapoolsed barbarid tema kaitsevõimekust aina tõsisemalt proovile panid. Galliassegi jõudsid korduvalt mitmed sõjajõud, kuid püsivama jälje jätsid maa ajalukku 3. sajandil sissetunginud frangid, kes siia pidama jäädes vahetasid oma senise germaani emakeele ladina keele vastu ning seda edasiste aastasadade jooksul järjest rahvapärasemaks ja/või kunstipärasemaks väänasid, kuni sellest saigi praegune prantsuse keel. Gallialaste, roomlaste, frankide ja jumal teab veel kelle kompotist kujunes niisiis tänapäevane Prantsusmaa elanikkond. Pontiliacus pidas kõigile muutustele kuidagimoodi vastu ning elab oma tasast elu Saône-äärse Pointaller’ina – seda ta nimi maakeeli just tähendab – edasi.

 

* * *

 

Kui nüüd lugeja annab vast andeks, et MUINAS-reisikirjades vahel ka häbematult uutest asjadest heietan, siis tahaksin kindlasti lisada veel paar sõna Prantsuse-Saksa piirimaast Alsace’ist / Elsassist, kuhu me oma reisil samuti pisut põhjalikuma põike tegime. Sõltuvalt sellest, kumb riik on parasjagu hoidnud jämedamat otsa, on see piirkond kuulunud kas Prantsusmaale või Saksamaale (viimased 100+ aastat Prantsusmaale) ning kohanimedeski leidub nii prantsuse- kui germaanipärast. Ent mitte ainult neis. Linnade ja asulate ajaloolised tuumikud näevad välja otsekui mõnest vendade Grimmide saksa verisest muinasjutust välja hüpanud unenäomaailmad. Näiteks Colmar, mille ajalugu algab 9. sajandil Karl Suure valitsemisperioodil, lööb ka kalestunud südame pahviks oma värviliste ja nukulike, peaasjalikult 16. ja 17. sajandist pärinevate vahvärkstiilis majakestega. Kellel sedasorti nunnudus hinge paitab, võib kohapeal ära käia küll. Aga see pole veel kõik…

(Varauusaegsed vahvärkstiilis majad ja nendevahelised paaditatavad kanalid teevad Colmarist ühe Alsace'i ilusaima linna)
 

(Puunikerduse ja krohvimiskunsti sümbioos Colmaris)

Linnalähedaste mägede otsa on keskaja jooksul ehitatud kokku viis kivilinnust. Muidugi ei suutnud me (loe: mina) nende kõrgelt ülevalt kostuvale kutsele vastu seista ning võtsime nõuks rühkida uljalt nende poole, sest, noh, oli vaja. Kitsuke autotee käänutas läbi metsa üles, viimase lõigu forsseerisime jalgsi. Kampaania tasus end ära. Seal kõrgemal suviselt uputava roheluse sees ta paistis – Château Hagueneck ehk Haguenecki linnus.

(Juba maanteelt torkas silma mäetipus kõrguvad linnusevaremed. Nagu hiljem selgus, võis see olla Kaysersberg, aga meie tee viis teise linnuse juurde)

(Hagueneck näeb eemalt välja nagu üks puude sekka ehitatud keskmisest tugevam harakapesa)
 

Linnust mainiti esimest korda aastal 1263, mis annab tema usutavaks sünnisajandiks 13. Tollal kuulus see kohalikule aadlikule Burcart von Hageneckele, kes ise elas ilmselt püsivalt kusagil normaalsemates tingimustes. Kantsi tagasihoidlikke mõõtmeid arvestades tundub, et isegi püsigarnison võis koosneda vaid mõnest üksikust sõjamehest. Küllap nad passisid enamasti üleval tornis ja kiikasid üle Elsassi, püüdes aimata võimalikke vaenlaste liikumisi. Sajandite jooksul käis linnus läbi erinevate omanike kätest, kuid nagu meilgi selliste militaarobjektide puhul tavaline, jäi sõjakunsti arenedes ajale ikka enam ja enam jalgu. 1640. aastaks oli Hagueneck varemetes ning sealt edasi on tema roll piirdunud pigem maastikudekoratsiooni, muinsusmälestise ja matkaturismi sihtkohana. Aga ilus vaade avaneb tema tornist endiselt!

(Haguenecki siseõu mahutas oma helgematel päevadel enam-vähem kümmekond meest ja neli hobust. Või vastupidi)

(Kitsuke järskude astmetega keerdtrepp annab üles torni tõustes autentse keskaja tunde. Ilmselt pakuks sama ka käkaskaela allaveeremine, ent meie jätsime selle atraktsiooni vahele)

(Haguenecki torni tipust avaneb vaade Alsace'i / Elsassi tasandikele. Peaaegu sama ilus nagu Eestimaa!)
 

Mis aga 1640. aastaks kindlasti varemeis polnud, vaid koguni ehitusbuumi koges, oli läheduses mägede jalamil paiknev Riquewihri linnake. Colmari vanalinn on oma arhitektuuri poolest päris kena, aga Riquewihr on isegi temast hulga nunnum. Märksõnadeks taas 16.–17. sajandi vahvärk. Tõsi, Riquewihri sünnilugu ulatub koguni Rooma aegadesse, millest pärinevad mõned asula kaitserajatised, ning aastal 1049 mainiti teda ühes annetusdokumendis Richovilare nime all. Kogu piirkond on juba kaua-kaua aega olnud pühendunud veinitootmisele ning viinamäed ümbritsevad Riquewihri igast küljest nüüdki. Siit liikus uimastavat toodangut ka Hansa Liidu kaubandusvõrgustikku; Riquewihri viinamarjadest pressitud kääritatud jooki võisid nautida ka Vana-Liivimaa jõukamad veinisõbrad ja joodikud. 13. sajandil andsid maaisandad külale linnaõiguse ning see ümbritseti tugeva müüri ja vallikraaviga, millest viis läbi kaks suuremat väravat. Ülemine värav, “Dolder”, on praegugi alles, alumine aga lammutati 1804. aastal uue klassitsistliku raekoja ehitamise käigus.

(Riquewihr on ümbritsetud linnamüüriga (esiplaanil) ja viinamägedega (tagaplaanil))
 

(Üks nurgatorn või see, mis temast on aja jooksul järgi jäänud)

(Ülemine linnavärav on säilitanud üsna eheda keskaegse väljanägemise)

(Alumine, põhiline linnavärav asendati 1804. aastal klassitsistliku raekojaga, mille sisse jäeti lihtsalt suurem auk liikluse jaoks)

Lõviosa Riquewihri võlust seisneb aga tõepoolest tema 16. ja 17. sajandi jooksul kujunenud vanalinnas. Erivärviliste majade lõbusad ansamblid, kohalikust liivakivist vormitud ukse- ja aknaraamid ning mitmesaja-aastased puitkonstruktsioonid, mis on jäetud kunstipäraselt krohvist välja, aitavad kõik kerge vaevaga luua ettekujutuse ühe väikese linnakogukonna kesk- ja varauusaegsest igapäevaelust. Tänavad muidugi ei taha eriti kõnelda sellest, et 1525 oli Riquewihr tõmmatud talurahvasõtta või et Kolmekümneaastases sõjas rüüstati teda korralikult 1635 ja 1652. Pigem lubavad nad turistidel kergendada heldelt pangakontot peatänava muretutes suvekohvikutes ning kasvatavad kenasid roniroose. Õnneks pole külastajad siiski hõivanud kõiki soppe ja nurgataguseid ning nii võivad unistavad uitajad (nagu meie) leida piisavalt vaikseid kõrvaltänavaid ja hoove, mis nägid ilmselt enam-vähem samasugused välja ka nelisada aastat tagasi.

(Riquewihri põhitänav on täis kiusatusi)

(Roniroosid otsekui Anderseni muinasjutust. Rottide ja laste puudus jällegi panevad mõtlema, et ju siis jäid ka Riquewihril omal ajal rotipüüdjatega lepingud lahtiseks...)

(Väike vahvärklik sisehoov. Ent taas kord - ei rotte ega lapsi...)

(Ida-Prantsusmaa on rikas liivakivi poolest, millest on mõnus valmistada ilusaid ukse- ja aknadekoore)

Järgmises reisikirjas pajatan lähemalt meie reisi viimasest päevast, mille veetsime Šveitsi piirilinnas Genfis ning kus samuti ei saanud kuidagi läbi ilma arheoloogiata.

Saatserinna püha kese

Setomaa 12 nulgast jäävad tänapäeval kolm täielikult hallustraadi ehk Stalini aegu mahatõmmatud Eesti-Vene piiri taha ning kas või millal tekib meil taas võimalus neid külastada või mis neist tulevikus üldse veel järgi jääb, teavad vaid kõrgemad väed seal kusagil üleval. Et kolm nulka asuvad ka täies mahus Eesti poolel, võime lihtmatemaatika abil välja rehkendada, et kokku kuus ehk teisisõnu pooled seto nulgad on rebitud kahe riigi ja maailmakorra vahele ning võime ainult samadele kõrgematele jõududele tänulikud olla, et kõigist neist jäi suurem tükk just Eesti poolele – vilets vinne viir pole teadupärast ühelegi rahvale üleliia tervislikult mõjunud.

 

Üks sellistest äranuditud servadega nulkadest on Saatserinna, Eesti-poolse Setomaa idasopp, mida me külastasime tänavu 18. mail seoses Muuseumiööga. Nulgas Samarinna külas asub Saatse muuseum, mis alles tunamullu avas oma uusima, piirile pühendatud püsinäituse. Piirist kõnelemine on õigustatud; eks jookseb see pagana hallustraatki muuseumist pelgalt mõnisada meetrit eemal palumetsas, nii et uudishimulikel on mõistlik seal küngastel lookleval matkarajal meeled valla hoida. Muuseumiööl aga toimus ringkäik peamiselt Saatse kirikus ja surnuaias, kus meie grupijuhiks oli ülempreester isa Andreas, ning muuseumi perenaise Korela Tea juhtimisel veidi ka külavahel ja muuseumis endas.

(Saatserinna kalmistuvärav ja maikuised tärkavad tammelehed. Kõivul seal taamal on lehisse saamine käinud kiiremini)
 

Esmalt väärib äraõiendamist kirikuküla ja tema ümbruskonna nimi. Vana seto pruugi perra on see Saatserinna (ka Satserinna, Saadserinna jne). Nagu paljudel teistelgi ümbruskonna küladel, pärineb nimi tõenäoliselt vene keelest. Viimases pruugitud nimevariant Зачеренье võib tähendada eri oletustel kas tammikutagust või turbasootagust. Kohanimeuurija Jaak Simm on välja pakkunud, et seda nime kandis esmalt just laiem kant ning alles ajapikku jäi ta külge ka kesksele külale. Võib olla küll – teadaolevalt on alates 1627. aastast Saatserinna küla kandnud hoopis Korki (Горки) nime. Seegi on ilmselt venekeelse algupäraga, tähendades väikest mäekest. Eesti poolt lähenedes hakkab tõepoolest juba eemalt silma, et terve küla koos kirikuga tõuseb ümbritsevatest nurmeväljadest veidi kõrgemale.

 

Korki andis ajapikku teed Saatserinnale ning pärast seda, kui piirkond eraldati 1922. aastal – juba Eesti Vabariigi all – omaette vallaks, hakkas Saatserinna nime sabaots vägisi küljest murenema. Nõnda sai vallast Satseri ja 1930. aastate lõpuks juba praegugi ametlikult püsima jäänud Saatse. Aga et meie võrguraamat hindab vanu ja väga vanu asju, siis püsime edaspidi truud ainult algupärasele Saatserinna nimekujule.

 

Nagu mainit, kannab Saatserinna nime niisiis lisaks külale ka terve nulk. Lähedal Pihkva järve ääres leidub küll ka suuri vene külasid, ent seto pärimus on nulkadesse lugenud reeglina seto külasid. Ega sellega ka alati asjad selged pole, sest etnilised piirid on Setomaal alati vongelnud siia-sinna ning praegune vene küla võis alles paarsada aastat tagasi olla seto mis seto. Ning õigupoolest ka vastupidi. Kas või siinsed pea eranditult venelikud külanimed on pannud uurijaid vahel arvama, et seto asustus peab olema vene omast noorem. Ma ise olen ka selle üle vahel pead murdnud, aga suurt selgust pole kätte saanud. Näib, et piirialadel on kakskeelsust ja keelevahetusi minevikus ette tulnud sagedaminigi, kui ette kujutame. Samuti ei pruukinud kodune, siseringi keel ja väljapoole suunatud keel olla kaugeltki üks ja sama. Kui esimeseks oli seto ja teiseks vene keel, pole imestada, et ametlikesse dokumentidesse said kirja ainult paikade venekeelsed nimed.

 

Pika ajaloo vaates ei näi Saatserinna nulk just üleliia vana olevat. Kui välja arvata Pihkva järve veered ja Piusa alamjooksu kuivemad nukid, kust on teada mitmeid I aastatuhande II poole liivakääpaid ja paar linnamäge, pärinevad sisemaised arheoloogilised asustusjäljed enamjaolt keskajast. Võib-olla ainult Moložva ehk Molosa jõekese äärne Pattina küla Saatserinnast paar kilomeetrit lõuna pool kuulub juba hilisrauaaega. Ega keskaegki olnud teab mis erakordne rahu- ja õnnepõli, aga näib siiski, et rahvast sündis sellal niipalju juurde, et tuli hakata mõtlema uute talude ja külade rajamisele ka suurematest veekogudest kaugemale. Sellised uusasulad said oma põhielatise kõigi eelduste kohaselt just põlluharimisest. Oma tõuke võis piirkonna eluolule anda 15. sajandi lõpus Petseri kloostri asutamine mõniteist kilomeetrit edela pool. Kloostrist hakkas käima maantee lähimasse Pihkva järve sadamasse Krupasse otse läbi Saatserinna kandi. Nii tekkisid kohalikel ka eeldused väikeseks lisateenistuseks kala või muu järvelt toodava kraamiga kauplemiseks. Näiteks etnoloog Mare Pihol on umbmääraseid andmeid Molosal toimunud pärlipüügist. Pärlitega kaunistati Petseri kloostris ja ümberkaudsetes kirikutes ikoone.

 

(Niimoodi see pärlipüüdmine Molosa jõel välja nägigi... Või siis mitte. Teise kalda metsaviir jääb juba Vene poolele, seetõttu pidin ka Eesti piirivalvuritele dokumenti näitama)

Pühadest asjadest tahtsingi ma õigupoolest nüüd veidi rohkem kõnelda. Sel mahedal kevadõhtusel ringkäigul näidati meile neisse puutuvat omajagu. Ütleksin koguni, et Saatserinna nulgas ongi pühad paigad ja asjad koondunud ühte punkti, otsekui valitseks siin teatud vaimne gravitatsioonikese.

 

Millal see gravitatsioonikese kohalikele inimestele oma mõju hakkas avaldama, pole aasta täpsusega võimalik öelda, aga vahest tundsid seda juba esimesed palosid põlluks raadanud asukad. Igatahes on rahvajuttudest meie päeviks üles tähendatud mitu lugu, mis seletavad siinse püha ajaloo sündi. Neist ühtede järgi leidnud kord karjused võpsikus mööginud lehmale järgnedes kase otsast ehk männi juurte vahelt Püha Paraskeva puusli ehk ikooni, puu all aga olnud kaks kiviristi. Ikoon viidud küll Pihkvasse, küll Peterburi (mida küll sellal tegelikult veel olemas olla ei saanud), aga see tulnud alati imekombel ise puu manu tagasi. Olukorda vaagides leidnud targad mehed, et ju see siis peab üks püha paik olema, ning ikooni leiukohta ehitati väike tsässon. Hiljem, kui rahval juba raha rohkem käes, tehtud tsässona asemele juba kirik.

 

Teised jutud teavad, et üks kivirist olla esmalt leitud kuskilt Pihkva järve äärest (mainitud on näiteks Krupa küla) ning sinna tahetud seepeale mõistagi tsässonat ehitada, aga vaat kus lops! – rist kadunud öösel ära ning tüki otsimise peale leitud see hoopis mitu versta eemalt Saatserinnast. Noh, mis seal ikka, rist veetud endisse kohta tagasi, kuid sama asi kordunud veel mitu korda. Viimaks tulnud ka risti leidja mõttele, et küllap on õige tsässon ehitada paika, kuhu rist ise minna soovib. Tsässona asemel tehtud Saatserinna aga juba ühekorraga uhke kirik.

 

Sarnaseid imelisi pühaste ilmumiste ja ristide isetahtlike rändamiste lugusid on Setomaal ja mujal õigeusu ruumis pajatatud mujalgi. Kes vähegi nende tõepärasuses kahtleb, tutvugu vaid käegakatsutavate tõenditega. Nii Paraskeva pühane kui kivirist asuvad praegugi kirikus. Rist on raamitud kena hõbetatud messingpalistusega – tea, kas selleks, et ta igaks juhuks oma meelt ei muudaks ega kuhugi mujale ei läheks? Aga tõenäoliselt on ilustused lisatud eelkõige suurest austusest, sest kui tal ikkagi oleks põhjust lahkuda, küll ta siis ka läheks, hoolimata ühestki lukust või riivist. Nüüd liigub ta vaid kord aastas, nimelt kiriku ja kogu Saatserinna nulga suurimal pühal päätnitsapäeval, mis liikuva pühana on reede enne iljapäeva 2. augustil. Suurkannataja Paraskevale pühendatud jumalateenistusel kantakse kivirist ja ikoon ristikäigul ümber kiriku ning kes nende alt siis läbi läheb, saab uskumuse järgi oma hingelistele ja vaimlistele muredele suurt leevendust.

(Püha Suurkannataja Paraskeva ikoon ehk pühane Saatserinna kirikus. Seto kombe kohaselt on ta rüütatud punavalgesse pühaserätikusse ning kaela riputatud hõbedast rahadsõ')

(Saatserinna kandi kõige püham kivirist asub kirikus klaasi all ja on kõrgesti austatud)
 

(Risti palistab ka spetsiaalselt tema mõõtudele valminud metallümbris)

Praeguse kiriku kõrval kasvab ilus mänd, kust, võiks arvata, see Paraskeva ikoon leitigi, aga tegelikult on see heal juhul vaid esialgse püha puu järeltulija. Nimelt on kirjalikest allikatest teada, et männi kõrvale ehitatud tsässona juurde käis rahvas vanasti püha pidamas ning leiba, juustu ja võid annetamas nii innukalt, et õigeusu kirikuvõimud hakkasid sellele juba viltu vaatama. Nii laskis Pihkva asehaldurkonna valitsus tsässona ja tolleks ajaks mahalangenud männi 1784. aastal minema vedada ja kusagil kaugemal ära põletada.

(Kiriku kõrval kasvab kena mänd, kes tuletab meelde loo imettegeva ikooni leidmisest)
 

Päris tühjaks Saatserinna püha kese selle radikaalse aktsiooniga ometi ei jäänud. Ehkki tsässon oli nüüd hävitatud, oli tema kõrval juba tükimat aega seisnud ka puust päris kirik. Viimast märgiti esmakordselt juba 1663. aastal ning ta asus seal tõenäoliselt kuni 18. sajandi lõpuni. Praegu on selle ilmselt üsna väikese kiriku altari asukoht tähistatud surnuaias kivitulba otsa kinnitatud raudristiga – see on õigeuskliku traditsiooni nägemuses endiselt nii püha koht kui veel olla saab kuni aegade lõpuni. Vanast kirikust on säilinud ka kuninglikud väravad, mida võib näha uues kirikus seina ääres.

(Vana kirik asus uuest mõnikümmend meetrit lõuna pool. Lihtsalt tähistatud altarikoht on endiselt äraütlemata püha)

(Vana kiriku kuninglikud väravad on hoolimata aja tuultest säilinud ning neid hoitakse sellises klaasitud kastis)

 

Praegune kivikirik või vähemalt selle esimene osa valmis 1801. aastal mõnikümmend meetrit põhja poole. Ehkki pühakoda on hiljem koguduse kasvades pikendatud, jätab ta seestpoolt endiselt mulje, nagu siseneksid koopaseinte vahele. Õigupoolest võikski üks kirik minu poolest just koopa moodi olla. Varakristlik usuelu käis (küll olude sunnil) sageli just katakombides ja muudes varjatud käikudes ning eks ole ju paljud-paljud pühaduse igatsejad peitunud argielu eest niisketesse pimedatesse koobastesse, kus välised võbelused ei pääseks pikki palvemõtisklusi segama.

 

(Uus kirik väljast. Altaripoolne, s.o. parempoolne ots on varajasem ehitusetapp, torniga lääneots mõnevõrra hilisem. Eri etappe reedavad muuhulgas akende veidi erinev kuju)

(Kirik seest. Püha rist on pildi paremas servas, selle tagune Jeesuslapsega Jumalaema kannab nii nagu Püha Paraskeva seto kombe kohaseid hõbeehteid. Vasakul servas paistev Jeesuse Kolgata-figuur on kaetud seto pühaserätiga)

(Saatserinna kiriku ikonostaas. Ees paremal Püha Paraskeva ikoon)

Lisaks vana kiriku altarikohale võib surnuaial jalutades veel üht-teist põnevat silma hakata. Uusaegsete matuseplatside, ristide ja hauakivide rägastikku on end ära peitnud mõnigi iidne kiviristike. Tagasihoidlikud mõõtmed lubavad neil üsna edukalt varjuda, nii et ega ma päris täpselt teagi, kui palju neid seal õieti on (osade kirjade järgi vähemalt neli). Mälu toel õnnestus mul üles leida kaks 14.–16. sajandisse dateeritud risti. Aastaid tagasi seisnud veel ühe risti tükk Saatse Muuseumi sissepääsu kõrval betoonpostamendil, kuid muuseumi perenaise Korela Tea sõnul on see nüüdseks kiriku juurde toodud – kahjuks jäi mul üle küsimata selle täpne asukoht. Olgu see siis teiseks korraks avastada.

 

(Väike keskaegne kiviristike on osanud end haudade vahele ära peita. Sellest hoolimata on ta kaasatud sujuvalt modernsesse kalmistukujundusse)

(Teine vana kivirist on samuti saanud naturaalseks osaks tänapäevasest kalmistukultuurist)

Mitmesaja aasta vältel on Saatserinna koguduses olnud nii seto kui vene rahvast ning üldjoontes said nad omavahel vist üsna normaalselt läbi. Üle-eelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi alguses toimetas kirikus Pihkva järve Kaamenka saarelt Muudova külast pärit aktiivne preester Vassili Solovski. Tema eestvõttel remonditi kirikut, ehitati kalmistule kivist aed ümber ning hoolitseti laste hariduse eest. Paraku jäi ta ette kommunistidele. 1918. aasta lõpus arreteeriti preester Vassili koos kogudusevanem Stepan Grivonogoviga ning viidi Petserisse. Umbes samal ajal oli Eesti keskjoonel toimuvas võitlustes punaväelaste ja Eesti rahvavägede vahel kaldunud kaalukauss viimaste kasuks ning 1919. aasta jaanuaris hakkasid nad juba Lõuna-Eesti poole suruma. Punased läksid sellest närvi ning nagu närvi läinud punastel läbi ajaloo on ette tulnud, otsustasid enne taganemist 12. jaanuaril Petseri raudteejaamas kõik oma vangid ilma kohtuta maha lasta. Sama tehti muide kaks päeva hiljem ka Tartus. Hukatud kirikumehed maeti Saatserinna kirikaeda ning kuigi hilisema nõukogude okupatsiooni ajal püüdsid uued punased mälestust neist hauatähiste õhkulaskmise abil maa pealt kaotada, püsis teadmine ja mälestus kohalike seas edasi. Nagu hästi teame, sai ka seekordne punaste aeg lõpuks läbi. Eesti Apostlik Õigeusu Kirik kuulutas 2004. aasta päätnitsapäeval preester Vassili ja kogudusevanem Stepani pühakuteks, oma usu eest kannatanud märtriteks. Nende hauad on hõlpsalt leitavad, kui kohe surnuaia väravast sisenedes paremale pöörata.

(Setomaa pühakute Saatse Püha Vassili ja Püha Stefanuse hauad. Preester Vassili oli pärit lähedasest kalurikülast Muudovast, kirikuvanem Stepan (Tepo) Lädina külast. Viimast kujutatakse ikoonidel seto rõivih)
 

Paraskeva Päätnitsa kirikust on nüüd nii palju juttu olnud, et võib täitsa meelest minna, et Saatserinnas on tegelikult veel teinegi kirik. See on õkva vana kiriku peauksest välja vaadates teisel pool surnuaiatara seisev maakividest ja tellistest hoone. Kuid pole tal ei torne ega kupleid, teda katab kõige lihtsam madal eterniitkatus. Tänapäeval teeb tema leidmise kergemaks vastu tara püstitatud infotahvel, aga pikka aega oli ta võhikule silmale vaata et nähtamatu. Selle kiriku lugu algas 1930. aastatel, mil Eestis püüti segakogudused muuta üherahvuselisteks. Saatserinna puhul tehti otsus ehitada setodele eraldi Peeter-Pauli kirik. 1938 asuti tööga tublisti peale, kuid II maailmasõda lõi kavad sassi ning päris valmis sellega ei jõutudki. Kirikus oli pikka aega hoopis masinate remonditöökoda. Kas seal ka midagi praegu sees tehakse, ei mõista ma teile öelda.

(Peeter-Pauli kirikul polnud õnne kunagi lõpuni valmis saada. Samas mine sa tea, mida tulevased ajad temaga seoses toovad)
 

Hea meelega jätkaksin oma juttu juba Pihkva järve äärsete ajalooliste imedega, millest seal kindlasti puudu ei tule, kuid kahjuks on piir ees ja kinni. Kohe II maailmasõja järel joonistati enamik Petseri maakonnast igaks juhuks Vene NFSVSJDHGDHFVFVF-i osaks, sealhulgas kõik järveäärsed vene kalurikülad, ent ka mitu Saatserinna valla seto küla. Kui veel väike põnn olin, vedasid Saatserinnas kokkuostupunktis töötanud vanavanemad mind mõnikord Kruppa suplema ja vist mõnele poole mujalegi, uuemal ajal pole aga olnud kordagi võimalust sinnakanti nina pista. Samamoodi nagu näiteks paljudel setodel on olnud raske Vene poolele käia omaste haudu hoolitsema, on piiritagustel järveäärsetel elanikel jälle keeruline tulla Saatserinna kirikusse ja haudadele. Impeeriumi haare näikse esialgu veel pigistavat.

 

Pühad asjad aga, need oskavad oodata…

Võuküla Kindralihaud

Veidraid asju olen ma selle paiga kohta kuulnud, aga et need pole mu enda läbi elatud, siis pole mul tõele aru andes õigust neist lähemalt pajatada. Lõuna-Eesti ühe suurima jõe Võhandu – siinkandis nimetatud ka Võu, Võhu või Voo jõeks – vasakul liivakivisel pervel on poolkaarse valliga piiratud maajupp, millele vanarahvas andnud nimeks Kindralihaud. Vanarahvas nimelt arvas, et sellesse kohta olla maetud koos suure varandusega Rootsi kindral Kolberg/Goldberg. Ju siis panid nad paika oma igapäevaste tegemiste kõrval tähele, võib-olla isegi mäletasid midagi, mida jutud vanadest aegadest säilitanud.

Eks räägitud siin Räpina kihelkonnas Võukülas teisigi lugusid. Näiteks Kalevipoja raudpeeltest (kangaspuudest), mis vägilasel kangakudumisel kaldapaljandilt jõepõhja kukkunud. Samuti tunti lähikonnas jõe kaldal olevat Sokamäge, kuhu toodud Ukule vilja ja seapäid. Mäel olev ohvrikivi pidada iga kümne aasta tagant käima kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl jões loputamas, et end ohverdajate tuletahmast ja -suitsust puhtaks küürida. Uku oli äikest ja muid taevaseid jõude valitsev tegelane ning mõnel pool on Võhandu jõge peetudki Pikse enese elupaigaks. Kõik see kokku kõlab üsna eepiliselt ning paneb mõtlema, et ju siis tunnetati siinmail pühaduse või muul moel erilisuse kohalolu kontsentreeritumalt kui Eesti statistiline keskmine eeldanuks.

Ühel märtsi lõpu nädalavahetusel käisin Räpinas vana sõbra sünnipäevakontserdil. Tagasiteel otsustasin veidi hingata endasse varakevadist loodust ning külastada teelt mitte väga palju kõrvale jäävat Kindralihauda. Olin siin varemgi käinud, kokku oma kordi kolm, nii et koht polnud päris võõras. Räpinast Tartu poole vurades tuli vaid Leevakult vasakule käänata ja kohe uuesti vasakule ning peagi tabaski silm tee veeres esimesi Võuküla talusid. Jättes auto suurte põllumajandustööstuskompleksi lähedale, loivasin üle kulukollase välja ning sukeldusin metsa. 

Mets polnud väga suur, äraeksimise võimalused olid võrdlemisi piiratud. Nagu puhvertsoon eraldas ta külapõlde Võhandu jõest. Viimase kõrged perved paljastasid mõnes kohas pea 400 miljoni aasta vanused Devoni aja liivakivised settekihid. Jõelgi oli pärast jääaega olnud aega aastatuhandeid, et endale üsna avar kanjonilaadne org uuristada. Praegu tal selle äratäitmiseks vett ei jätku, nii et jõgi käänutab ja väänutab orupõhjas märksa ahtamas sängis kui olud lubaksid, aga kui kord kõik taeva luugid peaksid avanema ja omad veed alla langetama, siis alles näeksime, mida Võu jõgi suudab ja saab. Ja hoidke siis piip ja prillid!

 

(Jõe salaline voog suurte kuuskede taga)

Jõgi paremal käel ja puude taga aimduvad nurmed varemal, kõndisin läbi kaitsva metsarüpe, kuni jõudsin ennemuistse sammaldunud liivavallini. Tõusin sellele ning lasin pilgul rännata üle valliga piiratud 650–700 ruutmeetrile. 

Jah, Võuküla Kindralihaud ei kuulu pindalalt just meie suurimate muististe hulka. Aga mis ta õigupoolest üldse on? Platsi kolmest küljest piirav poolkuu-kujuline poolringvall (idaküljel asendab seda järsk orunõlv) viitab linnusele ning selleks on teda ka traditsiooniliselt peetud. Ent kui vallist ja selle alt on tõepoolest juba tsaariajast alates leitud sütt, mis võiks pärineda inimeste kätetööst, siis siseõu on kahtlaselt tühi. Ses mõttes, et jah, puid ja sammalt leidub sellel sama heldelt kui kõikjal mujalgi, aga arheoloogilise kultuurkihiga on lood nadid. Nii tuleb muinsuskaitsetahvlitel esitatud dateeringust “I aastatuhande II pool” suhtuda ilmsete reservatsioonidega, sest kui puudub aines, mille abil paiga vanust määrata, taanduvad väited pelkadeks oletusteks, ei muuks.

(Võuküla Kindralihaua valli ja jõekaldaga piiratud platsike) 
 

(Omal ajal võis siseõu olla omajagu suurem, ent jõgi on seda aastasadade jooksul ahtamaks varistanud. Järsk ja ohtlik on see perv igatahes praegugi)

(Üks kahest muinsuskaitsesildist, mis väidab, et linnamägi pärineb I aastatuhande II poolest. Nii see kui teine tahvel pakuvad paiga vanust üsna huupi. Tõe teadasaamiseks tuleb aga juttu edasi lugeda)

Paiga vanusele heitis mõneti valgust 2010. aastal arheoloog Heiki Valgu juhendatud kaevamisekspeditsioon, mil vall lääne- ja põhjaosas kahes kohas tranšeedega (ehk kraavikujuliste kaevanditega) läbi lõigati. Ühtegi eset küll ei saadud, aga olukorra päästsid mitmed söeproovid, mis lubasid teha järeldusi paiga kasutusaja kohta. Kõige vanemad olid liivavalli alt leitud hajusad söetükid rooma rauaajast ehk konkreetsemalt aastatest 135–404 pKr. Veel kaks vallialust põlenud puujuppi, millest hoolimata tublist kõdunemist saadi piisavalt laborianalüüsiks vajalikku sütt, pärinesid vahemikust 256–542 pKr, teisisõnu, rooma rauaaja teisest poolest ja/või rahvasterännuajast. Vall on tehtud tõenäoliselt üsna pea pärast eelmainitud puude põlemist, sest üks valli seest leitud – samuti söestunud – tukijupp dateeriti aastaisse 432–639. Ehk siis laias laastus üsna samasse perioodi. 

Rooma rauaaja ja rahvasterännuajaga söeproovid õnneks või kahjuks ei piirdunud. Valliga palistatud siseõuelt leitud kahest maasse kaevatud postiaugust ((pikse)jumal ise teab, mille jaoks) ühest saadud proov pärines 691–980 pKr ehk eelviikingi- ja viikingiajast. Noh, ja siis on veel üks õues olnud lõkkease, mis andis vanuseks 1016–1251 pKr ning kunagi valli välisküljele varisenud söestunud tukk, mis algselt kuulus vist vallile püstitatud puitehitisest ja mis kuulus vahemikku 1014–1215 pKr. Nii et ka muinasaja viimasel etapil, hilisrauaajal, on Võukülas tuld tehtud. Samas ühtegi Rootsi kindralit või muud kõrgemat ohvitseri kaevamiste käigus maa seest välja ei tulnud, lihtsurelikest kõnelemata.

(Lõunas (pildil vaatajale lähemal) on poolringvall 2-2,5 meetri kõrgune, põhja pool alaneb ta tagasihoidliku 1 meetri peale)

Nüüd, kus dateeringutega said asjad selgemaks, tõusid kõikidele teaduse reeglitele kohaselt esile terve müriaad uusi küsimusi ja probleeme. Tuhatkonna aasta jooksul siia-sinna ladestunud söestunud puidujäänused ja sealsamas mitte ühtegi esemeleidu viitavad justkui valliga piiratud ala erilisele otstarbele. Harva leidub inimesi, kes suudaksid sedavõrd puhtalt elada, et neist pea üldse mingit märgatavat kultuurkihti ei tekiks. Järelikult pidi “linnus” – kui me seda üldse nõnda nimetada saame – olema mõeldud millekski muuks. Kui häda käes, sobis selline igast küljest piiratud tsitadell vahest tõesti ka mõne väiksema vaenusalga eest varjumiseks, aga kogu aeg ei saanud see vana aeg ka vaenuaeg olla. Nii ongi Heiki Valk tulnud mõttele, et Võuküla Kindralihaud võis olla mõeldud mingiteks riitusteks. Mida seal peale lõkkepõletamise ja postiaukude kaevamise täpsemalt tehti, on endiselt jäänud müstikaks. Võib-olla mängis oma osa objekti asukoht just õkva Võu kui Pikse või Ukuga seotud jõe perve pääl. Kui jõgi ja Pikne/Uku juba muinasajal omavahel köidetud olid – ja pole häid argumente, et väita kindlalt vastupidist – , siis oli Kindralihaud põhimõtteliselt ju suurepärane koht, kus neid kahte toonaste kommete järgi au ja kuulsuse sees hoida. Liiatigi on Eestis (tõsi, eelkõige just maa lääneosas) mitmeid teisigi ringvalliga või muul viisil piiratud kohti, mille funktsioon näikse kalduvat sinna usundiliste sfääride poole.

Piksejumala kummardamine on tänapäeval jäänud mõneti unarusse ning kuigi ma suvalise mittekohalikuna ei söanda sel teemal liigjulgeid väiteid pilduma hakata, näib ometi, et üleüldiselt mööduvad Võuküla Kindralihaua päevad ja ööd rahulikus metsavaikuses. Võib-olla ongi niimoodi hea. Ajad on niigi rahutud ning kui ühe muinaspaiga suurim mure on teda tasapisi purev ja pudistav Võhandu jõelooge, siis pole see kõiki asjaolusid arvesse võttes sugugi kõige hullem. Las ta seal olla. Võib-olla kunagi leitakse jälle põhjust, soovi ja vajadust, et tema juurde tulla, kuulata pimeda metsa sosinaid ja püha jõe hääletut sõnumit. Koht, kuhu tulla, on selleks endiselt olemas.

Edela-Saaremaa muistsed agraarmaastikud

 

Käisin märtsi keskpaigas Saaremaal. Kui viimasel korral – mullu sügisel – oli ajendiks puhkuse tähistamiseks planeeritud soolo-rattamatk (selle Saaremaa etapist loe siit), siis nüüd olin saarel autoga ning koos heade sõprade-mõttekaaslastega. Meie põhiline huvi ja tähelepanu oli sihitud küll Sõrvemaa inimeste ja paikadega tutvumisele, aga kuna öömaja leidsime endile naabrusest Kihelkonna kihelkonnast, siis piilusin ma juba aegsasti Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihile, et teada saada, mida head võiks ümbruskond ehk veel põhiprogrammi kõrvalt pakkuda. Paar asja hakkasidki kohe silma.

 Oli varajane pühapäeva hommik. Hall valgus oli juba üle maa laotunud, aga tares veel kõik magasid. Mina kui seltskonna vanim liige kaotasin une enne kaheksat ära (olen kindel, et kui vanemaks saan, nihkub ärkamisaeg sujuvalt kuhugi nelja kanti) ning leidsin, et aeg on küps üheks kergeks jalutuskäiguks looduses. Hiilisin õue ja asusin mööda maanteed kõmpima. Siht oli teada – kaart näitas, et Riksu külast ihaldatud paika Taritus jõudmiseks tuleb läbida oma paar kilomeetrit.

(Punane mumm Maa-ameti kaardil näitab Taritu küla asukohta saare edelaosas, üsna kunagise Sõrve saare naabruses)

Saaremaal on siin-seal säilinud jälgi muistsetest põldudest ning Taritu on üks taolisi paikadest. Varem olin pronksi- ja vanema rauaaja põllujäänuseid käinud vaatamas Rävalas Rebalas ja Virumaal Uuskülas. Saaremaa omad on teadusringkondades vähemtuntud ja -uuritud ning laiem avalikkus ei tea neist ilmselt üldse midagi, aga oma lugu peab ju ometi neilgi kõnelda olema. Taritu põllu lugu olin ma igatahes valmis kuulama ning selleks sukeldusin ma õiges kohas söakalt metsasügavusse. Siin kuskil puude, sambla ja lehekõdu all pidi see põld kaardi järgi olema…

Algus polnud tõotav. Puude ja sarapuupuhmaste vahel ei hakanud esiti midagi muistsele maaharimisele viitavat silma ning seejärel läks asi ainult nutusemaks, kui mets asendus tiheda raagus võserikuga. Ainult mingite mulle tundmatute sõraliste käigurajad aitasid mind sellest vitsaistandusest veidi inimlikumal moel läbi tungida. Aegamööda tihnik siiski hõrenes ning maastiku vaatlemise tingimused leebusid.

(Esmapilk ahvatleb mõttele, et sellise niiskevõitu metsa kogemiseks ei pea küll kodunt kaugele minema, aga kogemus mainitseb mitte liiga kärmelt ennatlikke järeldusi tegema)
 

(Taga targemaks läheb: lihtsam võib olla leida heina nõelakuhjast kui midagi asjalikku säärasest vitsavõsast)

Kuidas võsa ja metsa all ära tunda kunagist põllumaad? Igati loogilise talupojamõistuse kohaselt on põld reeglina ilma suuremate puudeta lage plats ning puude puudumist kompenseerib inimtahtel kasvama määratud tera-, kaun-, juur- või köögivili. Kui need on põllult koristatud ja järgmisel aastal midagi muud asemele ei külvata, võtab metsik loodus ruumi tasahilju, kuid kindla käega tagasi, lastes seal omalt poolt kasvada kõike, mis sinna kasvama pääseb ja kasvama jääb. Kunagi inimeste valatud higi ja vaeva on aja möödudes maastikul aina keerulisem aimata. Ent päris olematuks need jäljed ka ei kao. Maapinna all võivad säilida aluspinda kraabitud adrakriimustused. Kultuurtaimi kasvatanud mullapõue keemiline koostis võib olla muutunud. Lähedusse jäävate soosilmade või sulglohkude põhjamudas magavad igiund vana aja taimede õitseeast sündinud õietolmuterakesed ja alepõletustel lendunud söekübemed. Ning eelkõige mereranna-lähedastel loopealsetel võivad päris muistsetest põlvedest olla endiselt alles kokkukantud põllukivide hunnikud ja peenrad.

Ning oli see siis ime, hea õnn või asjade loomulik areng, aga igatahes kivikangruid, mille saare parkunud töökäed olid pikkade aastate jooksul kivikoristuste käigus kokku kuhjanud, hakkasin sealt sarapuude vahelt tõepoolest ühel hetkel märkama. Mingi tundmatu metsaelajas oli mõnda hunnikut innuga kraapinud, nii et must muld koos kohati inimpea suuruste kivimunakatega tuisanud. Nähtavasti oli olendi karvases loomapeas ja korisevas loomakõhus kedranud tõsikindel vajadus hambaaluse järele ning siis ei hoolinud ta paiga muinasväärtusest kuigivõrd. Püüdsin pilku teritada, et tabada tuhnimises võimalikke inimesele viitavaid tunnuseid, aga sedamoodi küll vist ikka ei tundunud. Kas elaja vilgas tegevus ka vilja oli kandnud, seda ma enam öelda ei osanud – jälgede tegija ise oli sündmuspaigalt nelja tuule suunas kadunud. Ainult paar sookurge redutasid eemal omasoodu, aeg-ajalt külmavärinaid tekitavaid, otseteed teisest ilmast pärit sõnumeid kuulutades.

(Maastiku järk-järgulisel avanemisel tutvustasid end ka esimesed mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud)

(Mõnda kivikuhja oli kellegi jõuline lihas tuuseldanud nii et maa must ja kivid laiali. Aga kes vägev on nii?)

(Lisaks hunnikutele on kive hilisemal ajal organiseeritud ka madalateks piirdeaedadeks)

(Hallide lindude igavikulised hüüded hallil ajaloolisel maastikul on midagi, mida tuleb ise kogeda. Muinsuskaitsetahvli väide kivikalmete rühmast võib olla kunstiline liialdus, kuid kaadrisse sattunud vägev kivikuhi on kindlasti midagi enamat kui tavapärane kivikoristuse kaassaadus. Loe edasi, siis saad teada!)

Põllukivihunnikud polnud ainus, mida ma seal niiskes võsas kohata lootsin. Maa-ameti kaart oli vihjanud ka muinaspõllu tagumist serva valvavale kivikalmele. Vihjatav asus täpselt omal kohal; tavalistest põllukiviraunadest nii läbimõõdult kui kõrguselt tunduvalt mahukam kuhelik. Ümmarguse põhiplaani põhjal võis teda oletada kivikirstkalmeks, ehkki peale tühjakõhulise metsaelaja polnud seda vist keegi – kah õnneks – veel päriselt läbi kaevanud. Ei teinud seda minagi. Las ta seal valvata, see iidsete aegade pühapaik!

(Võsa vahel asub põllukivihunnikutest kordades suurem kivikalme)

(Ka kalmekivide vahel on tuustitud, õnneks mitte väga sügavalt)
 

Kivikalme(te) ja põldude kombo pole Ranniku-Eestis ebatavaline ning on igati põhjust uskuda, et nad mõlemad kuulusid muistse inimese kodusfääri ühel ja samal ajal. Mõned uurijad (nt Valter Lang) on rõhutanud võimalust, et kivikalmed ehitatigi haritavatele maadele või nende vahetusse lähedusse just sellepärast, et tulevased põlved saaksid kõigile tõendada oma suguvõsa põlist omandiõigust higi ja vaevaga üles haritud maale – üks tubli mausoleum (mis see kalme muud oligi) esivanemate ja teiste suguvõsa liikmete säilmetega oli selleks veenvaim tõend. Ühtlasi sai kodu kõrval puhkavatele kalmulistele olulistel hetkedel külla minna ühise rituaalse pidusöögi pidamiseks või elutoimetustele edenemise palumiseks. Kogu hõim viibis põhimõtteliselt ühes ja samas paigas koos.

(Veel üks Maa-ametist kopeeritud kaart, sedapuhku reljeefvarjutus. Arvukad vinnid Saaremaa pinnal pole muud kui põllukivihunnikud. Kivikalme on plaani paremas osas olev teistest suurem ringikujuline moodustis)
 

Kivikirstkalmeid ehitati meie maal väga pika aja jooksul vahemikus 1200–400 eKr, ehkki vanadesse kalmetesse võidi surnuid vahetevahel matta veel tükk aega hiljemgi. Skandinaavialiku disainiga – sealtkandist arvatakse nende ehitamise kommet pärinevat – matuserajatise keskpaigas on üks, vahel ka mitu kividest kambrikest, nn kirstu. Osad surnud sängitati kirstudesse, osad aga ülejäänud kalmetsõõri alale kivide alla. Leidub ka mõningaid kirstudeta matusepaiku; sel juhul kutsutakse neid kangurkalmeteks. Kumb siis see Taritu oma täpsemalt on, pole lihtsalt peale vaadates võimalik öelda.

 Peaaegu kilomeeter loode pool asub ka teine kivikalme, mis nüüd tagaselja kodus Maa-ameti reljeefkaardi hallivarjundeid uurides näib olevat enam-vähem samasuguse kujuga, aga tol korral ma seda maastikult välja otsima ei hakanud. Ukerdasin hoopis metsast välja maanteele ning rühkisin tagasi öömajja, kus mu kaaslased üksteise järel aegamööda unevallast vabanema olid hakanud. Varsti lahkusime Saaremaa läänerannikult, et ette võtta aeganõudev kodutee ida poole. Õhtupimeduses jõudsime viimaks igatsetud Tartusse tagasi ning järgmisel hommikul alustasime juba tavapärast uut arginädalat. Taritu põllud ja kalmed jäid omale kohale nii, nagu nad kogu aeg olid olnud.