Gillukesed Galliast

Mõnikord kannab elu meid kodutanumast kaugemale ning eks siis tuleb ka sellega kuidagimoodi toime tulla. Näiteks kui peaks tekkima hull, aga segane mõte minna puhkusereisile. Meil näiteks juhtus sedamoodi, et kutsuti pulma. Prantsusmaale. Mina polnud seda maad veel kunagi varem näinud ning olen tähele pannud, et mida vanemaks saan, seda suurema ettevaatusega kipun selliseid uusi suuri sihtpaiku ette võtma. Etteruttavalt kinnitan, et hoolimata paiguti päris rumalatest logistilistest katsumustest jõudsime ikkagi elusalt ja tervelt armsasse koju tagasi. Ning kompensatsiooniks kogu valule ja vaevale nägime mõnda sellistki paika, mis kahtlemata väärivad enamat muljetlemist.

 

Kellel kooli ajalootunnid just päris kuuri taga suitsu kimudes ei möödunud, ilmselt mäletab, et pea paar tuhat aastat tagasi hüüti Prantsusmaad hoopis Galliaks. Selle maa põhiasukad gallialased ehk gallid kuulusid keltide hulka. Antiikajal leidus kelte lõunapoolses Euroopas üldse väga arvukalt, erinevalt praegusest, mil selle keelepere keeli kuuleb vaid mõne Briti saare kõrvalisemas nurgas + Loode-Prantsusmaal Bretagne’i poolsaarel. Kuid pikas ajavoolus on keltide Galliagi pelgalt üürike ja üsna hiline episood. Siin tatsasid inimesed juba pea 1,6 miljonit aastat tagasi (neist on leitud mõned kivist töövahendid), siin ajas omi asju neandertallane, tundes rõõmu ja muret põhjast õhkuva jäämassiivi jahedusest, siit on pärit ka Homo sapiensi esimesed tõeliselt väljapaistvad kujutava kunsti meistriteosed. Aga isegi kui ma kogu hingest sooviksin kõnelda teile Lézignan-la-Cèbe'i varapaleoliitilistest kiviriistadest, neandertallaste kodukoobastest Le Moustier's või Brassempouy' mammutiluisest veenusekujust, pean siiski ausalt tunnistama, et need leiupaigad jäid meie teekonnast täiesti kõrvale. Sellepärast tulgem tagasi keltide manu, kelle tegutsemisjälgi on Galliamaal oluliselt rohkem, nii et isegi pulmade ja muu säärase kõrval leidus meil mahti neid märgata. 

(Punaste sõõridega on märgitud need kandid vanas Gallias, kus me veidi põhjalikumalt ringi vaatasime. Kaart: Wikimedia Commons)
 

Umbes 95% minu senistest teadmistest Gallia ajaloost pärineb mitte koolist, vaid ikoonilistest Asterixi koomiksitest, mida 90-ndatel religioosse palanguga tudeerisin. Sealtsamast pärineb ka suur osa mu ladina keele sõnavarast (“Errare humanum est”, “Vanitatum vanitas et omnia vanitas” jne). Ladina keel andis mõnes kohas ehk teatud leevendust mu üldisele umbkeelsusele prantsuskeelsete siltide lugemisel, aga rohkem oli praktilist kasu mu kaaslase prantsuse keele oskustest. Minu, monoglotikese, õnneks leidub internetis ka piisavalt normaalseid tõlkemasinad, mille abil leidsin väärt infot lähikonnas pikisilmi ootavatest antiikaegsetest vallalistest kinnismuististest. Neist nüüd lähemalt.

 

Pulmapidu peeti Prantsusmaa idaosas Dijoni linna lähistel. Minu suureks kergenduseks toimus kogu värk hiiglaslike urbanistlike umbkottide asemel maalilistes külades. Arvestades vana Euroopa põlluharimise pikaaegseid traditsioone, võisid pea kõikjal külasid ümbritsevad niidud ja muud väljad olla rohelust täis juba keltide aegu. Keldi rahva ilmumise üksikasjad on küll ebaselged, ent neid on seostatud urniväljade ja Hallstatti kultuuridega I aastatuhande alguspoolel eKr. Ühel meelel ollakse selles, et La Tene’i rauaaja kultuur 5.–1. sajandil eKr pidi juba kindlasti neile kuuluma.

 

Gallia nime sünnilooga on samuti mõistatusi. 4. sajandil eKr mainis Kreeka ajaloolane Tauromeniumi Timaeus Galaatiat, mis, üllatus-üllatus!, pole teps seesama Gallia, vaid hoopis piirkond keset tänapäeva Türgit. Uba on nimelt selles, et muist kelte elas toona koguni seal. Et reisikirjaga mitte liiga laiali valguda, jätame Väike-Aasia keldid oma põneva ajalooga sinnapaika ning piirdume tõdemusega, et kreeka ja ladina allikate Galaatia ning Lääne-Euroopa Gallia nimed pärinevad usutavasti ühest ja samast keldikeelsest rahva- või hõimunimest Gal(a)-to-. Üks hilisem suletsura, keegi Julius Caesar, kes olevat ka 1. sajandil eKr Prantsuse Gallia kandis reisil käinud, mainis, et sealsed inimesed kutsuvad iseennast Celtae. Gallia ja gallialased võisid järelikult olla neile kreeklaste ja roomlaste antud eksonüümid.

 

Nii suure maa puhul võib muidugi eeldada rohkelt eri tasandite lokaalidentiteete ehk teisisõnu, võime leida kõikvõimalikke nimetusi väiksemate piirkondade ja nende elanike kohta. Gallia keldidki jagunesid rühmadeks (kirjanduses nimetatud hõimudeks, ehkki ma ei tea, kas nad just kõik üksteisega hõimlased olid), kellest ühte idapoolset hüüti sekveenideks (ladina keeli Sequani). Nende kunagisel kodumaal meie ringreis peaasjalikult aset leidiski. Kohanimedes kajab sekveeni jälg tänapäevalgi vastu. Nii näiteks asus meie öömaja otse Rhône’i lisajõe Saône kaldal, mis on oma nime saanud gallide jõejumalannalt Souconnalt – täpselt nagu sekveenid isegi.

(Saône jõgi peaks pärimuse järgi kuuluma jõejumalanna Souconna valitsemise alla. Püüdsime hoida temaga sõbralikke suhteid)

Jõgi oli meeldivalt taheda põhja ja jaheda veega, põhjalasele just sobivate ujumistingimistega. Souconnat me ei näinud ning vahest oligi nõnda kõigile kõige parem. Ööbimiskohast mõni kilomeeter allavoolu on endale koha leidnud Pontailler-sur-Saône küla või alev. Selle kohta nuhkisin ma internetist välja, et asulat läänest piiraval mäekünkal resideerus ennemuistsel aal, täpsemalt meie ajaarvamise-eelseil sajandeil (s.t. La Tene’i perioodil) üks võrdlemisi oluline gallialaste küla. Elanike seas võis olla nii sekveene kui ka ühe teise gallide rühma lingonite esindajaid. Kuna aega jagus, tegime luulelise põike Mont Ardoux á Pontailler’i mäele, nagu teda praegu teatakse. Ilus koht, pole midagi öelda. Hilisemail aegadel on mäelaele koha leidnud nii Neitsi Maarja kuju kui ka mingid sidemastid. Kogu mäge kattev mullakiht võib olla tuugalt kultuuri ja arheoloogiat täis; läbi aegade olla siit igatahes leitud omajagu kraami. Ah et mida täpsemalt? Pole aimugi, aga uskuge mind, sest prantsusekeelne Vikipeedia väitis nii. Kusagilt mujalt head lisainfot põgusa otsimise peale silma ei torganud.

(Pontailler-sur-Saône'i kõrval oleva mäekese lagi võis üle 2000 aasta tagasi olla täis siginat-saginat, kui siin asus suuremat sorti Gallia küla)

(Siginat-saginat võis jaguda ka mäe nõlvadele. Praegu voogab siin vili)

(Jeesuslapsega Maarja tuletab igaks juhuks meelde, et kohalikud oma vanade keldi jumaluste kummardamise juurde ei naaseks)

50. aastatel eKr möllanud Gallia sõdade tulemusel (jälle see suletsura…) läks terve Gallia Rooma võimu alla. Sekveenide-lingonite asula ronis peagi mäest alla jõe äärde ning sai endale nimeks Pontiliacus. Temastki ei tea ma palju rohkemat kõnelda, kui et küla läbis siis tähtis maantee, mille äärde kerkis erinevaid kivihooneid. 2013. aastal georadardasid Prantsuse arheoloogiatudengid ühe tolleaegse tundmatuks soovida jäänud funktsiooniga ehitise vundamente (kel huvi, lugegu lähemalt siit). Rooma riigi võim hakkas vankuma, kui germaanlased, hunnid ja muud põhjapoolsed barbarid tema kaitsevõimekust aina tõsisemalt proovile panid. Galliassegi jõudsid korduvalt mitmed sõjajõud, kuid püsivama jälje jätsid maa ajalukku 3. sajandil sissetunginud frangid, kes siia pidama jäädes vahetasid oma senise germaani emakeele ladina keele vastu ning seda edasiste aastasadade jooksul järjest rahvapärasemaks ja/või kunstipärasemaks väänasid, kuni sellest saigi praegune prantsuse keel. Gallialaste, roomlaste, frankide ja jumal teab veel kelle kompotist kujunes niisiis tänapäevane Prantsusmaa elanikkond. Pontiliacus pidas kõigile muutustele kuidagimoodi vastu ning elab oma tasast elu Saône-äärse Pointaller’ina – seda ta nimi maakeeli just tähendab – edasi.

 

* * *

 

Kui nüüd lugeja annab vast andeks, et MUINAS-reisikirjades vahel ka häbematult uutest asjadest heietan, siis tahaksin kindlasti lisada veel paar sõna Prantsuse-Saksa piirimaast Alsace’ist / Elsassist, kuhu me oma reisil samuti pisut põhjalikuma põike tegime. Sõltuvalt sellest, kumb riik on parasjagu hoidnud jämedamat otsa, on see piirkond kuulunud kas Prantsusmaale või Saksamaale (viimased 100+ aastat Prantsusmaale) ning kohanimedeski leidub nii prantsuse- kui germaanipärast. Ent mitte ainult neis. Linnade ja asulate ajaloolised tuumikud näevad välja otsekui mõnest vendade Grimmide saksa verisest muinasjutust välja hüpanud unenäomaailmad. Näiteks Colmar, mille ajalugu algab 9. sajandil Karl Suure valitsemisperioodil, lööb ka kalestunud südame pahviks oma värviliste ja nukulike, peaasjalikult 16. ja 17. sajandist pärinevate vahvärkstiilis majakestega. Kellel sedasorti nunnudus hinge paitab, võib kohapeal ära käia küll. Aga see pole veel kõik…

(Varauusaegsed vahvärkstiilis majad ja nendevahelised paaditatavad kanalid teevad Colmarist ühe Alsace'i ilusaima linna)
 

(Puunikerduse ja krohvimiskunsti sümbioos Colmaris)

Linnalähedaste mägede otsa on keskaja jooksul ehitatud kokku viis kivilinnust. Muidugi ei suutnud me (loe: mina) nende kõrgelt ülevalt kostuvale kutsele vastu seista ning võtsime nõuks rühkida uljalt nende poole, sest, noh, oli vaja. Kitsuke autotee käänutas läbi metsa üles, viimase lõigu forsseerisime jalgsi. Kampaania tasus end ära. Seal kõrgemal suviselt uputava roheluse sees ta paistis – Château Hagueneck ehk Haguenecki linnus.

(Juba maanteelt torkas silma mäetipus kõrguvad linnusevaremed. Nagu hiljem selgus, võis see olla Kaysersberg, aga meie tee viis teise linnuse juurde)

(Hagueneck näeb eemalt välja nagu üks puude sekka ehitatud keskmisest tugevam harakapesa)
 

Linnust mainiti esimest korda aastal 1263, mis annab tema usutavaks sünnisajandiks 13. Tollal kuulus see kohalikule aadlikule Burcart von Hageneckele, kes ise elas ilmselt püsivalt kusagil normaalsemates tingimustes. Kantsi tagasihoidlikke mõõtmeid arvestades tundub, et isegi püsigarnison võis koosneda vaid mõnest üksikust sõjamehest. Küllap nad passisid enamasti üleval tornis ja kiikasid üle Elsassi, püüdes aimata võimalikke vaenlaste liikumisi. Sajandite jooksul käis linnus läbi erinevate omanike kätest, kuid nagu meilgi selliste militaarobjektide puhul tavaline, jäi sõjakunsti arenedes ajale ikka enam ja enam jalgu. 1640. aastaks oli Hagueneck varemetes ning sealt edasi on tema roll piirdunud pigem maastikudekoratsiooni, muinsusmälestise ja matkaturismi sihtkohana. Aga ilus vaade avaneb tema tornist endiselt!

(Haguenecki siseõu mahutas oma helgematel päevadel enam-vähem kümmekond meest ja neli hobust. Või vastupidi)

(Kitsuke järskude astmetega keerdtrepp annab üles torni tõustes autentse keskaja tunde. Ilmselt pakuks sama ka käkaskaela allaveeremine, ent meie jätsime selle atraktsiooni vahele)

(Haguenecki torni tipust avaneb vaade Alsace'i / Elsassi tasandikele. Peaaegu sama ilus nagu Eestimaa!)
 

Mis aga 1640. aastaks kindlasti varemeis polnud, vaid koguni ehitusbuumi koges, oli läheduses mägede jalamil paiknev Riquewihri linnake. Colmari vanalinn on oma arhitektuuri poolest päris kena, aga Riquewihr on isegi temast hulga nunnum. Märksõnadeks taas 16.–17. sajandi vahvärk. Tõsi, Riquewihri sünnilugu ulatub koguni Rooma aegadesse, millest pärinevad mõned asula kaitserajatised, ning aastal 1049 mainiti teda ühes annetusdokumendis Richovilare nime all. Kogu piirkond on juba kaua-kaua aega olnud pühendunud veinitootmisele ning viinamäed ümbritsevad Riquewihri igast küljest nüüdki. Siit liikus uimastavat toodangut ka Hansa Liidu kaubandusvõrgustikku; Riquewihri viinamarjadest pressitud kääritatud jooki võisid nautida ka Vana-Liivimaa jõukamad veinisõbrad ja joodikud. 13. sajandil andsid maaisandad külale linnaõiguse ning see ümbritseti tugeva müüri ja vallikraaviga, millest viis läbi kaks suuremat väravat. Ülemine värav, “Dolder”, on praegugi alles, alumine aga lammutati 1804. aastal uue klassitsistliku raekoja ehitamise käigus.

(Riquewihr on ümbritsetud linnamüüriga (esiplaanil) ja viinamägedega (tagaplaanil))
 

(Üks nurgatorn või see, mis temast on aja jooksul järgi jäänud)

(Ülemine linnavärav on säilitanud üsna eheda keskaegse väljanägemise)

(Alumine, põhiline linnavärav asendati 1804. aastal klassitsistliku raekojaga, mille sisse jäeti lihtsalt suurem auk liikluse jaoks)

Lõviosa Riquewihri võlust seisneb aga tõepoolest tema 16. ja 17. sajandi jooksul kujunenud vanalinnas. Erivärviliste majade lõbusad ansamblid, kohalikust liivakivist vormitud ukse- ja aknaraamid ning mitmesaja-aastased puitkonstruktsioonid, mis on jäetud kunstipäraselt krohvist välja, aitavad kõik kerge vaevaga luua ettekujutuse ühe väikese linnakogukonna kesk- ja varauusaegsest igapäevaelust. Tänavad muidugi ei taha eriti kõnelda sellest, et 1525 oli Riquewihr tõmmatud talurahvasõtta või et Kolmekümneaastases sõjas rüüstati teda korralikult 1635 ja 1652. Pigem lubavad nad turistidel kergendada heldelt pangakontot peatänava muretutes suvekohvikutes ning kasvatavad kenasid roniroose. Õnneks pole külastajad siiski hõivanud kõiki soppe ja nurgataguseid ning nii võivad unistavad uitajad (nagu meie) leida piisavalt vaikseid kõrvaltänavaid ja hoove, mis nägid ilmselt enam-vähem samasugused välja ka nelisada aastat tagasi.

(Riquewihri põhitänav on täis kiusatusi)

(Roniroosid otsekui Anderseni muinasjutust. Rottide ja laste puudus jällegi panevad mõtlema, et ju siis jäid ka Riquewihril omal ajal rotipüüdjatega lepingud lahtiseks...)

(Väike vahvärklik sisehoov. Ent taas kord - ei rotte ega lapsi...)

(Ida-Prantsusmaa on rikas liivakivi poolest, millest on mõnus valmistada ilusaid ukse- ja aknadekoore)

Järgmises reisikirjas pajatan lähemalt meie reisi viimasest päevast, mille veetsime Šveitsi piirilinnas Genfis ning kus samuti ei saanud kuidagi läbi ilma arheoloogiata.