Genf: keldid, kristlased ja katastroofid

 

Esimesena, sest et kõige tähtsamana tuleb öelda, et Šveits on halastamatu maa, kuhu tavasurelikul asja olla ei tohiks. Kõik on kallis ja kes näiteks soovib siin kasutada telefonis internetti tavalise, harju keskmise eurooplase kombel, saab valusalt ninapidi veetud, sest ha! sinu telefoniarve viskab uusi rekordeid läbi pilvede hõredamate õhukihtide poole ning sina, vallavaene, ei saa sinna mitte midagi parata. Miks Šveitsit üldse külastada, kuulen teid nüüd küsimas. Jah, pole küll lihtne, ent teen ometi katse teda mõnevõrra rehabiliteerida, sest oma kalkusest hoolimata võib isegi Šveitsis üles leida sügava ajaloo nurgakesi, millega tutvumine ei tee iseenesest just paha. Meilgi oli vintsutuste kõrval ometi niipaljukest õnne ja vedamist, et oma Prantsusmaa reisi (loe eelmist muinasreisikirja) viimasel päeval kogesime Šveitsi läänesopis Genfis täiesti käegakatsutavat arheoloogiapärandit, mille eest – üllatus küll – ei pidanudki oma patust hinge turule viima.

 

Meie reisinädala eelviimasel ennelõunal naasime Prantsusmaalt Šveitsi, andsime rendiauto Genfi lennujaama ära ning aega jäi veel tublisti üle, sest meid Frankfurti sõidutav lennuk väljus alles õhtul. Mõtlesime, et oleks narr raisata väärtuslikke tunde oma elust lihtsalt suveunes konutades ning võtsime nõuks sõita Genfi linna vaatama. Minu süda tuksus kindlale plaanile: kui juba siiakanti on tuldud, vaadakem üle ka kohalik muinaspärand. Viimast õnneks leidus. Internet teadis kõnelda, et Saint-Pierre’i (maakeeli Püha Peetri) katedraali keldrikorrused tõotavad kaasahaaravat arheoloogilist elamust kõigile, keda sellised imelikud asjad peaksid huvitama. Mind huvitavad ja ega mu kaaslaselegi erilist valikut jää (ta pole ka eriti nurisenud). Ronisime mööda Genfi suvekuumi uulitsaid ülespoole ja otsisime katedraali üles. Nii pühakoda ise kui ka tema tornid ja keldrid olid tõepoolest külastajatele avatud ning täiesti mõistliku piletihinna eest tuhnisime me nad kõik mõistagi läbi.

(Genfi Püha Peetruse katedraal. Külastajatele on avatud nii hoone taha jäävad tornid kui ka maa-alune arheoloogiaväljapanek. Vasakul jälgib minu pildistamist tähelepanelikult pronksist prohvet Jeremia)
 

Prantsusekeelse Šveitsi vana ja kuulus linn Genf (prantsuse keeles Genéve, inglisekeelses pruugis Geneva) figureerib tänapäeval kõikvõimalikes edetablites ärilise aktiivsuse, jõukuse, kalliduse, elukvaliteedi ja rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterite hulgaga. Eluvõõra lumehelves-humanitaarina jätavad need nüansid mind võrdlemisi leigeks niikaua, kuni ma just ei pea nendega sarvipidi põkkuma. Sellepärast pöörangi oma pilgu möödanikku, mil maailm oli ilusam – või koledam. Genfi alguse leidmiseks tuleb rännata ajas tagasi enam kui 2000 aastat, mil siin elas ja toimetas keldi rahvas allobrogid. Nemad rajasid oma asula kohta, kus Juura ja Alpi mägede vahele kiilutud Genfi järve edelatipust voolab välja Rhône’i jõgi. Umbes 550 kilomeetri järel jõuab viimane Prantsusmaa lõunarannikule ning tervitab oma lõppsihtpunkti Vahemerd. Kusjuures, just eelmises, gallialaste lugu puudutavas reisikirjas mainitud Saône on Rhône’i suurim lisajõgi, mis nende kahe ühinemiskohas Lyonis veemahult vaid veidi-veidi oma emajõele alla jääb.

(Genfi järvest välja voolav Rhône'i jõgi, millest mul õnnestus pilt teha vaid liikuva bussi aknast)
 

Allobrogid võisid ju keldid olla, kuid see ei päästnud neid jamadest idapoolsete naaberkeltide helveetidega. Viimaste vastu tuli järveäärne asula veel noil La Tene’i kultuuri päevil ära kindlustada. Võrdluseks, samal ajal oli meil Eestis järk-järgult hoogu kogumas eelrooma rauaaeg. Kagu poolt lähenevate roomlaste vastu jäi allobrogide pingutustest siiski väheks. Aastal 121 eKr annekteeris Rooma vabariik Genfi, ehkki keldi eliit jäeti nähtavasti paigale kohapealseid asju majandama. Sellest võiks tunnistust anda Püha Peetri katedraali alt välja kaevatud uhke allobrogi matus viimasest Kristuse-eelsest sajandist. Keldilikke haudu võib seal muidugi veel olla.

(Genfi asutasid keldi rahvas allobrogid, kellest mõnede luud puhkavad siiamaani katedraali-aluses mullas. Millegipärast on ülakeha jäetud välja kaevamata)
 

(Lähem pilk asjale tekitab tunde, et antud isiku pea on erinevalt ülejäänud kehast hoopis põletatud ning tuleriidalt kogutud koljutükid seejärel enam-vähem õigesse kohta sängitatud)

(Inimeste kõrval näikse siia olevat maetud ka hobuseid. Vähemalt osa neist)

Ajalugu mainib veel ühte Julius Caesari nimelist roomlast, kes Gallia asehaldurina 58. aastal eKr Genfi silla ära lõhkus ja selle asemel 19-miilise (tänapäevase miili juures teeks see siis üle 30 km) valli Genfi järvest Juura mägedeni lasi teha, et helveedid sealt läbi ei pääseks. Ju siis pulbitses viimaste veres endiselt kihk vahel läänepoolsetele naabritele sõda teha. Just Caesari kirjatöödest leiame ka esmakordselt Genfi järve toonase nime Lacus Lemanus. Paljud romaanikeelsed kutsuvad järve siiani Léman või Lemano ning arvatakse, et samast tüvest võib olla kujunenud järve põhjakaldal asuva Lausanne’i linna nimi. Kui helveedid olid edukalt ära tõkestatud, sättis eelnimetatud Caesar asulasse roomlaste sõjaväebaasi ning kasvatas selle täieõiguslikuks linnaks.

(Caesari ajal muutud Genf senisest suuremaks ja tugevamaks. See Rooma müntide kängar (tegelikult koopia) pärineb nahkkukrust, mis võidi mingil põhjusel maasse matta vahemikus 75–50 eKr)

 

(Arheoloogilisi leide La Tene'i, Rooma impeeriumi ja rahvasterännuajast: potimajandus, ehted, õlilambid ja luukammid)

Vahepeal jõudis Rooma transformeeruda vabariigist keisririigiks ning 4. sajandi alguspooleks oli aeg küps usuvahetuseks – senise polüteistliku panteoni asemel toodi mängu monoteistlik kristlus. Muutused jõudsid peagi ka provintsidesse ning Genfi linna seati sisse piiskopitool. Mõistagi vajas piiskop lisaks toolile ka kohta, kus jumalateenistusi pidada, ning senise rooma usu pühapaigale ehitati millalgi aastate 350–375 vahel esimene kirik, nn põhjakatedraal. Peagi lisati komplekti lõunakatedraal, baptisteerium (ristimiseks mõeldud kirik või kabel) ning aatrium. Mainit ehitusobjektide elemendid on praeguse katedraali all ka täiesti tuvastatavad, kuigi kätt südamele pannes tunnistan, et kõigi nende üksteisega liituvate sama- ja eriaegsete kivimüüride virrvarris orienteerumine käis mul selgelt üle jõu. Sestap usaldan arheolooge, kes olid siin pikki aastaid möllanud ja väljakaevatud müüride ära tõlgendanud, nii et juuksed hallid. Nende ponnistuste krooniks olid eriaegsed ehitusetapid külastaja jaoks mugavalt tähistatud väikeste eri värvi märgistega. Siis ei pidanudki ise suuremat mõtlema.

(Jupike varase põhjakatedraali müüridest. Näituseetikettide info kohaselt on müürsepad kasutanud toonaseid Põhja-Aafrika ehituskunsti võtteid)

(Stiilinäide eri ajastute ehituselementide tetrisest: oranži tähistusega müürijupp pärineb 5. sajandist, punasega 5.–6. sajandist. Sekka veidi uhkemaid mosaiigikatkendeid)

(Vahel aga võisime imetleda veidi avaramaid tasandeid, nagu see piiskopi ametliku vastuvõtusaali mosaiikidega kaunistatud põrand)
 

Kristlus elas Genfi järve kallastel üle igasugused ajad, sama ei saa aga öelda riigivõimu kohta, mis selle usundi siia maanurka oli importinud. Põhjapoolsete rahvaste surve Rooma piiridele murdis ühel hetkel keisririigi vastupanuvõime. 443. aastal võtsid Genfis ja selle ümbruskonnas koha sisse idagermaanlased burgundid, kes olid mingil moel saanud Roomalt föderaatide ehk liitlaste staatuse. Ühe teooria järgi võisid burgundid pärineda vaat et meie endi aiaäärsest tänavast, täpsemalt Läänemere saarelt Bornholmilt, mille vanapõhja nimi on Burgundarholmr. Lõunas laienes burgundide kuningriik peagi, hõlmates suuri alasid tänapäeva Lääne-Šveitsist ja Kagu-Prantsusmaast, kuid see ei jäänud igaveseks püsima. 534. aastal tuli Genfil alistuda pealetungivatele frankidele ning burgundid sulandusid kohalikku rahvastikku, jättes endast maha vaid maa nime, mida nad napi sajandi jooksul olid jõudnud valitseda. Dijoni piirkonda Ida-Prantsusmaal, millest eelmises reisikirjas veidi lähemalt kirjutasin, kutsutakse praegugi Burgundiaks. Et sõja-aastate sekka sattus omajagu rahuaega, oli Genf ka veidi tumedavõitu varakeskajal täiesti arvestatav linn piiskopi ja katedraaliga künka otsas ning sadamakohaga all järveveeres.

(Varakeskaegne Genf maketil...)
 

(...ja sama koht praegu kirikutornist Genfi järve poole vaadates. Kõrge pursksammas on justkui mälestusmärk inimlike ressursside laristamisele, kuid selles võib aimata ka viidet millelegi ähvardavamale...)

99,999…% ajast on elu Genfi järve ääres ilus ja hea, aga mõnikord võib vaid üksainus päev kõik põhjalikult ära rikkuda. Tours’i piiskop Gregorius kirjutas oma kroonikas “Frankide ajalugu”, et 563. aastal kostus Genfi järve teises, idapoolses otsas, kuhu Rhône’i jõgi oma ülemjooksul suubub, Tauredunumi linnuse lähedal enam kui kahe kuu jooksul mägedest veidrat mürinat. Seejärel kukkus mäest pirakas tükk otse jõkke, tõmmates endaga kaasa inimesi ja hooneid ning sulgedes vetevoolu. Nagu teadlased meie ajal on leidnud, tõukas mürtsatus järsult liikuma setted, mida jõgi oli pikka aega järve kandnud, setted aga lõid omakorda järvevee rahutuks. Tulemuseks oli idast lääne poole rulluv murdlaine, mis võis järve keskpaigas koguni 16 meetri kõrguseks kerkida, et siis taas pisut maheneda. Või noh, mahenemine on siin vast natuke palju öelda, sest kui tsunami umbes 70 minutiga järve edelanurka jõudis, oli tema kaheksa meetrit Genfi linna jaoks ikkagi liig mis liig. Tours’i Gregoriuse sõnul paiskas laine üle linnamüüride ning – nagu lisab Avenches’i piiskopi Mariuse kroonika – tappis mitmed elanikud. Mõistagi kannatasid rängalt kõik teisedki järveäärsed külad ja linnad, mis tsunami teele ette jäid.

 

Keegi polnud osanud säärast õnnetust ette näha. Ega oskaks praegugi, kuigi uuringute käigus on avastatud, et 563. aasta tsunamile lisaks on hiidlaine üle Genfi järve rullunud varem veel vähemalt neli korda. See peaks järveäärsed inimesed mõtlema panema. Kui järve 19 000 aasta pikkuses ajaloos on midagi juhtunud juba viis korda, siis on tõenäosus selle kordumises… ütleme, üsna kõrge. Kus iganes leidub mägedes järske ja mitte üleliia kindlaid kaldapervi, uinub nende all sillerdavates järvedes üks hirmus ja taltsutamatu vägi. Isiklikult võin rõõmustada küll selle üle, et meie Genfi-külastus sattus päikeselisele suvepäevale, kus polnud ei hiidlaineid ega Montreaux’ poolt järve kohale rulluvaid suitsupilvi (jah, ka seda on ajaloos ette tulnud). Järve jahe rohesinakas vesi kutsus ujuma ega tekitanudki veidrat löövet, nagu veel mõnikümmend aastat tagasi võis hõlpsalt juhtuda; 1960.–1980. aastatel reostus vesi nii rängalt, et siit lahkus või suri maha suur jagu kaladest (teiste seas on kadunud endeemiline lõhilane Coregonus fera). Nüüdseks on keskkond taas puhtam ning vähemalt linnud, nagu laugud, tuttpütid ja punakael-lagled, näivad endid Genfi kaldavetes päris hästi tundvat.

(Kiviklibune linnarand. Taamal põhja pool sinavad Juura mäed)

 

(Tuttpütt tunneb end Genfi järve jahisadamas nagu vana kala)

Hiidlaine raputusest kuidagimoodi toibunud Genfis läks elu edasi ning väga laia pintsliga üldistatuna mitte just üleliia halvasti. Püha Peetri katedraal sai oma praeguse gooti stiilis väljanägemise 1160. aastate paiku. 1520. aastatel leidsid linnast peavarju Prantsusmaalt põgenenud Martin Lutheri ideede toetajad ning pärast tulist möllu katoliiklaste ja protestantide vahel kujunes Genfist Jean Calvini eestvedamisel kalvinistliku maailma keskus (n-ö kalvinistlik Rooma). Püha Peetri katedraalist eemaldati kalvinistlike väärtustele kohaselt enamik endisest kullast-karrast. 16. sajandi jooksul tugevnesid Genfi sidemed Šveitsi Konföderatsiooniga ning linn ise muutus aina jõukamaks. Päriselt liitus Genf ja selle ümbrus Šveitsiga 1815. aastal. Sellesse kuulub ta siiamaani.

(12. sajand tõi Peetri katedraalile gooti stiili, 16. sajandi kalvinistlikud meeleolud võtsid talt glamuuri mitu pügalat tagasihoidlikumaks)
 

Meie sõitsime õhtupoolikul tagasi lennujaama ning pärast pikka ootamist (sest otse loomulikult jäi lend omajagu hiljaks) lendasime lõpuks Maini-veersesse Frankfurti, kus meil õnnestus isegi üsna täpselt jõuda Helsingi Vantaa lennule. Põhjanaabrite püha pinda puudutasid meie jalad alles hilisõhtul, sestap magasime mõned napid öötunnid lennujaamas. Varahommikul sõitsime rongiga Vantaast Helsingisse ning sealt viis laev meid juba tõepoolest kodusele Eestimaale. Oli kurnav retk, ent nüüdseks on reisivermed jõudnud juba üksjagu paraneda ning tagasivaade käidud teedele sellevõrra lahedam. Teile soovitan Šveitsis olla küll ettenägelik, aga selle kõrval ka nautida selle maa looduse ja ajaloo rikkust.

(Viimane pilguheit Genfile põhja poolt. Vasakul järv, tagaplaanil Alpid. Lennukitiivad kandmas meid juba Frankfurdi poole)