Võuküla Kindralihaud

Veidraid asju olen ma selle paiga kohta kuulnud, aga et need pole mu enda läbi elatud, siis pole mul tõele aru andes õigust neist lähemalt pajatada. Lõuna-Eesti ühe suurima jõe Võhandu – siinkandis nimetatud ka Võu, Võhu või Voo jõeks – vasakul liivakivisel pervel on poolkaarse valliga piiratud maajupp, millele vanarahvas andnud nimeks Kindralihaud. Vanarahvas nimelt arvas, et sellesse kohta olla maetud koos suure varandusega Rootsi kindral Kolberg/Goldberg. Ju siis panid nad paika oma igapäevaste tegemiste kõrval tähele, võib-olla isegi mäletasid midagi, mida jutud vanadest aegadest säilitanud.

Eks räägitud siin Räpina kihelkonnas Võukülas teisigi lugusid. Näiteks Kalevipoja raudpeeltest (kangaspuudest), mis vägilasel kangakudumisel kaldapaljandilt jõepõhja kukkunud. Samuti tunti lähikonnas jõe kaldal olevat Sokamäge, kuhu toodud Ukule vilja ja seapäid. Mäel olev ohvrikivi pidada iga kümne aasta tagant käima kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl jões loputamas, et end ohverdajate tuletahmast ja -suitsust puhtaks küürida. Uku oli äikest ja muid taevaseid jõude valitsev tegelane ning mõnel pool on Võhandu jõge peetudki Pikse enese elupaigaks. Kõik see kokku kõlab üsna eepiliselt ning paneb mõtlema, et ju siis tunnetati siinmail pühaduse või muul moel erilisuse kohalolu kontsentreeritumalt kui Eesti statistiline keskmine eeldanuks.

Ühel märtsi lõpu nädalavahetusel käisin Räpinas vana sõbra sünnipäevakontserdil. Tagasiteel otsustasin veidi hingata endasse varakevadist loodust ning külastada teelt mitte väga palju kõrvale jäävat Kindralihauda. Olin siin varemgi käinud, kokku oma kordi kolm, nii et koht polnud päris võõras. Räpinast Tartu poole vurades tuli vaid Leevakult vasakule käänata ja kohe uuesti vasakule ning peagi tabaski silm tee veeres esimesi Võuküla talusid. Jättes auto suurte põllumajandustööstuskompleksi lähedale, loivasin üle kulukollase välja ning sukeldusin metsa. 

Mets polnud väga suur, äraeksimise võimalused olid võrdlemisi piiratud. Nagu puhvertsoon eraldas ta külapõlde Võhandu jõest. Viimase kõrged perved paljastasid mõnes kohas pea 400 miljoni aasta vanused Devoni aja liivakivised settekihid. Jõelgi oli pärast jääaega olnud aega aastatuhandeid, et endale üsna avar kanjonilaadne org uuristada. Praegu tal selle äratäitmiseks vett ei jätku, nii et jõgi käänutab ja väänutab orupõhjas märksa ahtamas sängis kui olud lubaksid, aga kui kord kõik taeva luugid peaksid avanema ja omad veed alla langetama, siis alles näeksime, mida Võu jõgi suudab ja saab. Ja hoidke siis piip ja prillid!

 

(Jõe salaline voog suurte kuuskede taga)

Jõgi paremal käel ja puude taga aimduvad nurmed varemal, kõndisin läbi kaitsva metsarüpe, kuni jõudsin ennemuistse sammaldunud liivavallini. Tõusin sellele ning lasin pilgul rännata üle valliga piiratud 650–700 ruutmeetrile. 

Jah, Võuküla Kindralihaud ei kuulu pindalalt just meie suurimate muististe hulka. Aga mis ta õigupoolest üldse on? Platsi kolmest küljest piirav poolkuu-kujuline poolringvall (idaküljel asendab seda järsk orunõlv) viitab linnusele ning selleks on teda ka traditsiooniliselt peetud. Ent kui vallist ja selle alt on tõepoolest juba tsaariajast alates leitud sütt, mis võiks pärineda inimeste kätetööst, siis siseõu on kahtlaselt tühi. Ses mõttes, et jah, puid ja sammalt leidub sellel sama heldelt kui kõikjal mujalgi, aga arheoloogilise kultuurkihiga on lood nadid. Nii tuleb muinsuskaitsetahvlitel esitatud dateeringust “I aastatuhande II pool” suhtuda ilmsete reservatsioonidega, sest kui puudub aines, mille abil paiga vanust määrata, taanduvad väited pelkadeks oletusteks, ei muuks.

(Võuküla Kindralihaua valli ja jõekaldaga piiratud platsike) 
 

(Omal ajal võis siseõu olla omajagu suurem, ent jõgi on seda aastasadade jooksul ahtamaks varistanud. Järsk ja ohtlik on see perv igatahes praegugi)

(Üks kahest muinsuskaitsesildist, mis väidab, et linnamägi pärineb I aastatuhande II poolest. Nii see kui teine tahvel pakuvad paiga vanust üsna huupi. Tõe teadasaamiseks tuleb aga juttu edasi lugeda)

Paiga vanusele heitis mõneti valgust 2010. aastal arheoloog Heiki Valgu juhendatud kaevamisekspeditsioon, mil vall lääne- ja põhjaosas kahes kohas tranšeedega (ehk kraavikujuliste kaevanditega) läbi lõigati. Ühtegi eset küll ei saadud, aga olukorra päästsid mitmed söeproovid, mis lubasid teha järeldusi paiga kasutusaja kohta. Kõige vanemad olid liivavalli alt leitud hajusad söetükid rooma rauaajast ehk konkreetsemalt aastatest 135–404 pKr. Veel kaks vallialust põlenud puujuppi, millest hoolimata tublist kõdunemist saadi piisavalt laborianalüüsiks vajalikku sütt, pärinesid vahemikust 256–542 pKr, teisisõnu, rooma rauaaja teisest poolest ja/või rahvasterännuajast. Vall on tehtud tõenäoliselt üsna pea pärast eelmainitud puude põlemist, sest üks valli seest leitud – samuti söestunud – tukijupp dateeriti aastaisse 432–639. Ehk siis laias laastus üsna samasse perioodi. 

Rooma rauaaja ja rahvasterännuajaga söeproovid õnneks või kahjuks ei piirdunud. Valliga palistatud siseõuelt leitud kahest maasse kaevatud postiaugust ((pikse)jumal ise teab, mille jaoks) ühest saadud proov pärines 691–980 pKr ehk eelviikingi- ja viikingiajast. Noh, ja siis on veel üks õues olnud lõkkease, mis andis vanuseks 1016–1251 pKr ning kunagi valli välisküljele varisenud söestunud tukk, mis algselt kuulus vist vallile püstitatud puitehitisest ja mis kuulus vahemikku 1014–1215 pKr. Nii et ka muinasaja viimasel etapil, hilisrauaajal, on Võukülas tuld tehtud. Samas ühtegi Rootsi kindralit või muud kõrgemat ohvitseri kaevamiste käigus maa seest välja ei tulnud, lihtsurelikest kõnelemata.

(Lõunas (pildil vaatajale lähemal) on poolringvall 2-2,5 meetri kõrgune, põhja pool alaneb ta tagasihoidliku 1 meetri peale)

Nüüd, kus dateeringutega said asjad selgemaks, tõusid kõikidele teaduse reeglitele kohaselt esile terve müriaad uusi küsimusi ja probleeme. Tuhatkonna aasta jooksul siia-sinna ladestunud söestunud puidujäänused ja sealsamas mitte ühtegi esemeleidu viitavad justkui valliga piiratud ala erilisele otstarbele. Harva leidub inimesi, kes suudaksid sedavõrd puhtalt elada, et neist pea üldse mingit märgatavat kultuurkihti ei tekiks. Järelikult pidi “linnus” – kui me seda üldse nõnda nimetada saame – olema mõeldud millekski muuks. Kui häda käes, sobis selline igast küljest piiratud tsitadell vahest tõesti ka mõne väiksema vaenusalga eest varjumiseks, aga kogu aeg ei saanud see vana aeg ka vaenuaeg olla. Nii ongi Heiki Valk tulnud mõttele, et Võuküla Kindralihaud võis olla mõeldud mingiteks riitusteks. Mida seal peale lõkkepõletamise ja postiaukude kaevamise täpsemalt tehti, on endiselt jäänud müstikaks. Võib-olla mängis oma osa objekti asukoht just õkva Võu kui Pikse või Ukuga seotud jõe perve pääl. Kui jõgi ja Pikne/Uku juba muinasajal omavahel köidetud olid – ja pole häid argumente, et väita kindlalt vastupidist – , siis oli Kindralihaud põhimõtteliselt ju suurepärane koht, kus neid kahte toonaste kommete järgi au ja kuulsuse sees hoida. Liiatigi on Eestis (tõsi, eelkõige just maa lääneosas) mitmeid teisigi ringvalliga või muul viisil piiratud kohti, mille funktsioon näikse kalduvat sinna usundiliste sfääride poole.

Piksejumala kummardamine on tänapäeval jäänud mõneti unarusse ning kuigi ma suvalise mittekohalikuna ei söanda sel teemal liigjulgeid väiteid pilduma hakata, näib ometi, et üleüldiselt mööduvad Võuküla Kindralihaua päevad ja ööd rahulikus metsavaikuses. Võib-olla ongi niimoodi hea. Ajad on niigi rahutud ning kui ühe muinaspaiga suurim mure on teda tasapisi purev ja pudistav Võhandu jõelooge, siis pole see kõiki asjaolusid arvesse võttes sugugi kõige hullem. Las ta seal olla. Võib-olla kunagi leitakse jälle põhjust, soovi ja vajadust, et tema juurde tulla, kuulata pimeda metsa sosinaid ja püha jõe hääletut sõnumit. Koht, kuhu tulla, on selleks endiselt olemas.