Prangli saare aja lood

 

Kunagi mõtlesin, et oleks tore igal aastal panna jalg maha vähemalt ühele enda jaoks uuele Eesti saarele. Päriselu oma veidras realismis päris nii söakaid plaane ei luba, aga vahel satub temagi teele armulikumaid hetki. Sel suvel tekkis võimalus käia Pranglil, minu esimesel Soome lahe saarel. Esinesime ansambliga Sirgutii Prangli loovuspäevadel, aga aega jäi piisavalt ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Nagu selgus, tutvumisväärseid paiku jagus.

 

Prangli on küll üsna väike, kogupinnalt vaid 6,62 ruutkilomeetrit, aga ajalugu mahub tema peale rikkalikult. Vikipeedia järgi olla see ainus Põhja-Eesti saar, millel olevat katkematu asustuslugu alates 13. sajandist. Varaseim säilinud kirjalik maining pärinevat 14. sajandi lõpust, siis kirjutati ta üles kujul Rango. Hiljem on saare nime kirjutatud nii R (Rande Ø, Rangelisare), W (Wrango, Wrano jne) kui ka P-ga (Pranglesaar). Tema nimes on püütud näha rootsikeelset sõna vrång ’kõver’, Soome isikunime Rankoi või Rankoineni, aga samuti 13. sajandi Taani Hindamisraamatus mainitud Rävala suurmaaomanikku Tuki Vrangi, kes võis olla kohalikust maasoost. Kõlab intrigeerivalt, Põhja-Eestis leidus tõepoolest vanadest suguvõsadest pärinevaid ülikuid, kes ka ristisõdade järel säilitasid kohalikes võimuvõrgustikes kõrge positsiooni.

(Suveidüll Prangli Lääneotsa külas)
 

Mõistagi huvitab mind, nagu küllap paljusid reisikirja lugejaidki, Prangli asustusajaloo algus. Teame ju hästi, et kirjalik esmamaining ise ei tähenda veel kõike. Esiteks võis asustus saarel kesta pikka aega, enne kui kellelgi läks tarvis seda üldse tekstis mainida. Teiseks võis saart vabalt mainida ka siis, kui seal veel üldse keegi ei pesitsenud – ka siis võis ta olla millekski oluline, kas või navigatsioonimärgina. Niisiis pöördugem Prangli vanema ajaloo osas arheoloogiliste andmete poole.

 

Prangli ainus teadaolev arheoloogiline asulakoht asub Kelnase ja Idaotsa küla maadel, praeguse asustuse kägisoonest eemal madalate puudega nõmmemännikus. Riikliku kaitse aluse muistise kultuurkihti katavad liivaluited, nii et midagi omaaegsele asustusele viitavat mul seal ringi konnates silma ei hakanud. Polnuks orienteerumist hõlbustavat Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihti, poleks ma selles paigas üldse osanud inimkäe puudutust aduda.

(Prangli Maa-ameti kaardil. Sinised laigud ja märgid tähistavad riikliku kaitse all olevaid kultuurimälestisi. Prangli asulakoht on kõige suurem sinine piklik latakas saare idaosas. Tema lähistel on Prangli koolimaja hoone, saare lääneosas kabel/kirik ja surnuaed. Saarest lõunas mere põhjas puhkab purjelaev Sancta Marcuse vrakk)

(Prangli asulakoht on mattunud aja jooksul liiva alla)
 

(Veel üks vaade asulakohale, olukord on endiselt liivane)

Õrna juhtlõnga asustuse vanuse kohta leidsin Prangli rahvamaja seinale riputatud ajaloostendilt, millel oli kujutatud paari siit leitud ehet – spiraalsõrmust ja hoburaudsõlge, mõlemad küllap vasesulamist. Juuresoleva teksti järgi olla inimesed elanud Pranglil juba muinasajast, aga Eesti ajaloo kontekstis tähendab see umbes 10 000 aasta pikkust vahemikku ning pole just üleliia konkreetne. Mis muud, kui asuda arheoloogiateoseid läbi lappama, et neile pisikestel piltidel kujutatud esemetele võrdlusainest leida ning sedasi ka nende vanusele jälile jõuda.

 

(Kasulik stend rahvamajas aitas palju kaasa saare ajaloo mõistmisele)

Hoburaudsõlega mul jupp aega ei vedanud, sest ega taolisi suuri rohmakate nelinurksete nuppudega sõlgesid meie maal üleliia palju leidu. Aga kui mitu raamatut tulemusteta läbi lapatud, märkasin riiulis Mauri Kiudsoo teost „Viikingiaja aarded Eestis“, kus leheküljel 70 on just seesama Prangli sõlg kenasti pildil, isegi selgemalt kui rahvamaja stendil. Kuigi Kiudsoo ise sõlele täpsemat dateeringut ega leiuandmeid ei pakkunud, juhatas tema pildi juures märgitud kogunumber AI 4766: 2 mind omakorda Marika Mägi (toona Mägi-Lõugase) artiklini viikingiaegsetest hoburaudsõlgedest. Tema nimetas Prangli sõle otsi lehtrikujulisteks ning selle ja sõle kaarel oleva ornamendi (joonte ja täkete ridade) põhjal arvas ehte 10. sajandisse. Nii et tõepoolest viikingiaeg. Prangli asus otsa Soome lahe lõunakalda lähistelt kulgeva rahvusvahelise haardega Austrvegri ehk Idatee peal, nii et pole ime, kui mõni uljas meresõitja sinna vahepeal oma jala maha pani või veel enam, koguni elamise üles lõi. Seda, kas keegi saarel siis ka päriselt püsivalt elas, ma täie kindlusega väita ei täi.

 

Pildil olev sõrmus on aga tehtud lapikust paeljast traadist, millel kolmest keerust vaid keskmine näib olevat väänatud ehk tordeeritud. Heiki Valgu Lõuna-Eesti külakalmistute raamatu põhjal levisid säärase disainiga sõrmused alates 14. ja 15. sajandi vahetusest kuni 17. sajandini välja. Seega kattub tema aeg päris hästi Prangli varaste kirjalike mainingutega ning pean usutavaks, et kaitsealune asulakohtki esindab valdavalt just selle maanurga kesk- ja (vara-)uusaegset ajaloojärku.

 

Prangli asustamisel võisid oma rolli mängida keskajal Eesti randadesse kolinud rootslased ja soomlased. Hiljemalt 17. sajandiks olid nad kokku sulanud kohalike eestlastega. Siin on kõneldud soomepärast rannakeelt, mis praeguseks ilmselt küll kirjakeele ees taandunud. Keda siiski huvitab, võib välja otsida juba 1957. aastal ilmunud raamatu „Pajatusi põhjarannikult“, milles leidub äge valik Prangli lugusid kohalikus vanemas keeles.

 

Kihelkondlikult kuulus Prangli Jõelähtme kiriku alla, aga igapäevaste vaimutalitustega pidi saarerahvas enamasti iseseisvalt toime tulema. Väidetavalt olla Pranglile juba keskajal ehitatud väike kabel. Saare idarannas asuvad Vanakabelineem ja Vanakabelilougas (kohalikus pruugis kutsutakse nõnda lahte) mäletavad kunagise pühakoja asukohta. Pärimuse kohaselt ehitanud kabeli tänutäheks kõigekõrgemale Soome hülgekütid, kes jääpangale triivima sattudes just selles kohas eluga randusid. Prangli kodulehel on veel lisatud, et kuna õnnelik pääsemine toimunud lauritsapäeval, siis pühitseti ka kabel Pühale Laurentiusele ehk Lauritsale. Miski minus hakkas seda lugedes kahtlema ning ma otsisin igaks juhuks välja, millal siis lauritsapäev meie rahvakalendris õigupoolest on. Ja ennäe, vaist ei petnud – lauritsapäev, mida lähikonnas tähistab veel näiteks Kuusalu kirik, on 10. augustil. Pidi ikka olema erakordselt jahe suvi, et Soome hülgekütid veel augustiski jääpangal mööda merd seilama pidid. Keskaja teine pool ja varauusaeg on küll kurikuulsad väikese jääaja poolest, aga kõigest hoolimata näib sellesse loosse pugenud ebakõla, mida seni pole mõistetud välja juurida.

(Vanakabelineeme nimi mäletab sajanditetaguseid aegu, mil siin tõepoolest seisis saare pühakoda)
 

Nagu Läänemere rannakabelitele iseloomulik, asunud Prangli vanas kabelis kalasaaki tagav hõbedane kala, mis hiljem kõige kaduva teed rännanud. Kabeli kõrvale hakatud surnuid matma. Kui esimene pühakoda lagunes, ehitasid kohalikud mehed Kolga mõisast ostetud ehituspalkidest 1640. aasta paiku uue. Esiti kavatsesid nad selle asukohaks valida hoopis saare loodetipu, kuid peagi võetud hoone juppideks ning pandi taas endise kabeli asupaigas kokku.

 

18. sajandi alguseks oli ka see teine kabel üsna õnnetus seisukorras, mistap laskis Haljava mõisnik 1740. aastail ehitada järjekorras kolmanda kabeli, sedapuhku saare edelanurka Lääneotsa külla. Kuigi asi võeti senisest uhkemalt ette (kabelile valati koguni kell), jagus sellele hoonele elupäevi vähem kui sajandi jagu. 1825. aastal lammutati temagi ning vahepealsed paarkümmend aastat jagati jumalasõna kohalikus talus. Viimaks ehitati neljas kabel, mis õnnistati sisse lauritsapäeval, 10. augustil 1848. See on eelmistest märksa suurem ning ka praegu kenasti alles ja kasutusel. Sellest ilmast lahkunud saarerahvas maetakse kabeli kõrval asuvale ilusale kalmistule.

(Praegune kabel Lääneotsa külas on saare ajaloos omasugustest juba neljas. Vähemalt)
 

(Pean kohalikke kalmistuid alati ühtedeks parimateks paigalugu kõnelevateks kohtadeks)

Kristliku hingeabi osas on Pranglil niisiis olnud paremaid ja kehvemaid aegu. Küllap seetõttu on igaks juhuks meeles peetud ka muid võtteid, mis häda korral aidata võinuks. Näiteks on vanasti Eesti naised käinud mõnede tervisemurede korral teatud kividel palja tagumikuga liugu laskmas. Üks liukivi, Punane kivi, asub Prangli kaguosas keset nõmmikut. Nägin teda oma silmaga – võimas oli ta küll, ehkki mitte kuigi punane. Ainult liugu ma tema otsast lasta ei julgeks, eriti veel palja taguotsaga, sest see sõit saaks olema kõrge ja äkilise maandumisega. Pärast hakka veel otsima järgmist kivi, mis ärapõrutatud põlved ja marrastused terveks võluks. Aga möönan, et ma pole ka vanaaegne Eesti naine.

(Punane kivi. Pealt hall, seest...)
 

(Punane kivi ja tilluke muinsushuviline, kes ei söandanud liugu lasta)

Kaartide peal on Prangli alati tundunud mannermaast üsna kaugel olevat, aga ise kohapeal ära käies hakkasin asjadele täitsa teise pilguga vaatama. Kaldalt paistab Rävala rand kenasti kätte, isegi Tallinna teletorn kiikab Viimsi poolsaare tagant saare lääneranda ära. Alates viikingiajast on Prangli olnud järjepidevalt ka ümberkaudsete rahvaste liikumiste ja toimetuste keskmes. Isegi kui andmeid tema ajaloo kohta pole arvult kuigi palju, annavad nad üheskoos siiski kena pildi siinkandi inimeste eluolust läbi sajandite.

(Vaade Prangli edelanurgast Rävala ranna poole. Muuga sadamas ja Tallinna teletornis toimuv paistab sisuliselt õue ära)