Põhjasõjast põhjavette

 

Mida teha, kui argihallus murrab meeli? Siis on aeg lükata elule sisse seikluslikum käik. Leida uus hobi, vahetada ametit või reisida põnevatesse paikadesse. Ennevanasti olid võimalused selleks küll ahtamad, ent mitte päris olematud. Eriti kui juhtusid olema pigem noorepoolne meesterahvas, kel rafineerimata indu rohkem kui seda ohjavat ajukapatsiteeti, oli mõni järjekordne mõttetu sõda just sinu võimalus välja pääseda keskpärasusest. Tõik, et enamikel juhtudel päädis taoline otsus võõral tallermaal muda ahmimisega, keha juppideks rebitud ja kaarnad endale meelepäraseid soolikalõike välja valimas, pole vist kunagi kedagi oluliselt pidurdanud. Vähemalt saab nõnda lahti tüütavatest kodustest igapäevakohustustest. See on peamine.

 

Minu kodulinn Tartu on sõdu näinud säändseid ja määndseid ning kannatanud nende käes kindlasti rohkem kui olnuks tervislik. Teadlikum silm oskab praeguseski tänavapildis märgata vaenuarme, olgu nendeks puruks pommitatud hoonekvartali asemel rajatud park, kuulijäljed kiviseintel või kas või omaaegset hävitustööd meenutavad sildid-tahvlid. Mälu on tähtis, meie – ja iga rahva – olulisimaid varandusi. Ja eks ole ka teisi anastada soovivad jõud alati püüdnud seda mälu ilma pealt kaotada. Vahel on see õnnestunud hiilgavalt, teinekord kohe üldse mitte. Ning nii mõnegi kergeuskliku on nad oma poolele meelitanud just lubadustega igavesest aust ja kuulsusest, mis nende sõnul õilsate eesmärkide nimel võitlejaid ees ootavat. Millised need eesmärgid tegelikult on, teame siin maailmanurgas paraku liigagi hästi. Vahest on kogu loo man kõige iroonilisem see, et tegelikult pärib kurjuse tillukesed heausksed käsilased kõige sagedamini ikkagi Unustus, loodusjõudude seas vägevamaid.

 

Silma alt peidetud asjad kipuvad mõistagi ununema kiiremini, kuid mitte alati pole nad määratud sootumaks kaduma. Arheoloogial on metoodikast antud võime maa-alused saladused päevavalguse kätte tirida. Tihtilugu üllatab see võime teda ennastki. Sedamoodi juhtus näiteks 2021. aastal Supilinnas, kui Oa tänava renoveerimistöödel avastati terve lade inimeste skelette. Kaheksa üksikmatust, kaks topeltmatust ning neli massihauda – ühtekokku 90 indiviidi. Kindlasti on surnuid seal varjul rohkemgi, aga trassid olid kitsad ega avanud kõiki Oa tänava sügavusi. Igatahes teadusmaailmal polnud kuni selle hetkeni matmispaigast õrna aimugi. Kes iganes Supilinna siinpoolses servas vanul ajul maju ehitas või drenaaži paigutas, pidi küll luid leidma, aga toona polnud veel tavaks põhjalikumalt uurida kõiki maa seest tulevaid asju, olgu need või inimsäilmed (tõsi, vahel juhtub nõndasi ka veel meie päevil). Nii langes Oa tänava haudade teaduse jaoks avastamise au paratamatult 21. sajandi kolmanda kümnendi arheoloogidele. Osteoloog Martin Malve võttis oma kohuseks paika võimalikult põhjalikult uurida.

(Oa tänav Kroonuaia tänava poolt vaadatuna. Siit algab Tartu Supilinn)

(Oa tänava see lõik, mida ekskavaatoritega palju kaevati ning kust leiti palju surnud inimesi)

(Sama tänavalõik, lihtsalt vaatenurk on tibake teine)

Ajaloolisi kalmistuid on Tartus omajagu, sest oma aja ära elanud linnaelanikke tuli ju ometi kuhugi matta, ning võin mürki võtta, et mõnigi vana matusepaik on meil veel üles leidmata. Aga massihauad pole kõigest hoolimata midagi päris igapäevast. Kõik neli Oa tänava ühishauda paiknesid üsna lähestikku, maja nr 1 ees olevas tänavalõigus. Esimeses oli kaheksa, teises 16, kolmandas 44 ning neljandas kümme maetut. Kõigis peale viimase olid surnukehad auku visatud üsna juhuslikult, ilma et oleks hoolt kantud selle eest, kuhu poole jääb pea, kuhu jalad, kas surnu on augus selili, külili või kõhuli, teiste peal või all. Ainult neljanda ühishaua kümnik lamas kahes kihis üksteise kõrval veidi korrastatumal moel. Ka üksik- ja kaksikmatused võisid hauas lebada üsna eri suundades ja (kaksikmatuste puhul siis, kui see ei peaks selge olema) teineteise peal.

(Kuna käisin ka ise aeg-ajalt kaevamistel abiks, siis nägin ühishaudu oma silmaga. Hunnikus lebavad tumepruunid luud põhjaveest nätskes pinnases)

(Vahel pakkus eri indiviidide eristamine parajat peamurdmist. Loodetavasti jäid koljud selle käigus siiski terveks...)

(Veidi korrapärasem ühishaud pooleldi lahtipuhastatult. Kuna trassid on kitsad, jääb osa inimestest tahes-tahtmata endiselt maasse)

Säärane suur surnute hulk ei saa ilmselt jääda kajastamata ajaloolistes allikates, eeldusel muidugi, et suur suremine sündis ajal, kui asju kirja pandi. Sestap oleks kõigepealt tarvis koguda kokku kõik infokillud, mis annaksid meile kätte sündmuse ajalised raamid. Nimetagem neist esimesena eeslinna kultuurkihi, millesse hauad olid kaevatud ning mis järelikult oli neist varasem. Siit saadud potikillud ja mündid pärinesid 16. sajandi teisest poolest ning 17. sajandist ehk sellest rahutust ajast, mil Tartu kuulus üksteise järel nii moskoviitide, poolakate kui rootslaste alla. Samast kihist koguti hoolikalt ka loomaluid ja taimejäänuseid, mis tänu Emajõe luha niiskele pinnasele olid hästi säilinud. Teiseks olid mõnede skelettide juures säilinud ka õigeusu kaelaristid 17.–18. sajandist, kannaga nööbid, paar 1666. aasta Rootsi 1/6 ööri, püssiluku tulekivid ja ühel juhul krooniga südasõlg. Kõik need kitsendavad omakorda meie otsinguala. Kolmandaks leidus säilmete seas pliist püssikuule ning enamikel maetutel võis luudel tuvastada kuulide tekitatud vigastusi. Nii võime surmade põhjuste hulgast välja heita epideemiad, näljahädad ja muud loomulikud põhjused ning keskenduda puhtalt vägivallale.

 

Ahjaa, üks oluline fakt veel: kõik 90 maetut olid mehed, lõviosas 17–25-aastased, kuigi sekka sattus ka nooremaid ja vanemaid. Kõik eelnimetatud tõigad üheks kamakaks kokku mätsides joonistub välja üks tugev kandidaat, kelle kaela kogu see kobarjama kallata. Selleks on Põhjasõda, Rootsi ja Venemaa vaheline heitlus, mis Eesti jaoks algas 1700. aasta sügisel Narva all ning jõudis 1704. aasta suveks Tartu müüride taha. Täpsemalt jõudsid sinna 4. juunil venelased, kokku umbes 18 000 (Vikipeedia on kuskilt saanud arvuks ka 23 000) meest, kellel ei õnnestunud siiski kuu aja vältel jagu saada 4000 linna kaitsvast Rootsi sõjaväelasest. Viimaste seas olid ka peamiselt eestlastest formeeritud Tartu, Nõo ja Põltsamaa maapataljonid. Alles 14. juulil suutsid vallutajad pärast nädalapikkust tihedat pommitamist suure vaeva ja võitlusega Vene värava juures kindlustustest läbi murda ja linna kapituleeruma sundida.

 

Supilinnast leitud hauad jäävad omaaegsest linnapiirist umbes 200 meetri kaugusele. Oa tänava linnapoolse otsa kõrval Botaanikaaias jalutades võib nüüdki imetleda 1980. aastatel välja kaevatud keskaegse linnamüüri juppe. Samuti seisab siin keset botaanilisi imesid üks tore küngas, mis õigupoolest on vana bastion. 1660. aastate lõpul töötati välja ulatuslik plaan Tartu kaitsesüsteemide kaasajastamiseks, mis nägi ette kaheksat bastionit linna eri külgedes. Põhjasõja puhkedes 1700. aastal oli neist valmis saanud vaid neli, teiste seas ka see põhjaserva turvanud Ulrika Eleonora bastion (nime saanud Rootsi kuninga Karl XII õe järgi). Bastioni lähistel Laial tänaval asus seesinane Vene värav, kust vene väel õnnestus viimase ponnistuse käigus läbi tungida. On võimalik, et Oa tänava tegelased langesidki just nimelt selle operatsiooni käigus.

(Jupike väljakaevatud ja konserveeritud linnamüürist Botaanikaaias. Teisel pool laius kaitsmata, aga see-eest odavamate kruntidega eeslinn)
 

(Ulrika Eleonora bastion Botaanikaaias. Vahepeal on rajatis kaotanud oma militaarse funktsiooni ning muudetud botaanilise mitmekesisuse kasvulavaks)

(Bastion ühishaudade juurest vaadatuna. Tõesti väga lähedal)

Lõpuks vaibus kahuripaukude kaja ja püssirohusuitsupilved hajusid nelja tuule poole. Suur osa linnast oli lõhutud, kõikjal vedelesid elutud kehad. Ründajate kaotusi on hinnatud 3000–3400 kanti, kaitsjatest hukkus 1400–2000. Midagi tuli laibakuhjadega ette võtta, muidu oleks soe suvepäike nad kiiresti käärima ajanud ning ellujäänute seas hakanud levima põnevad haigused. Mis muud, kui maha matta. Sellele, milline munder ühel või teisel surnukehal parajasti seljas oli, ei pööratud enam erilist tähelepanu. Ühte auku heideti nii südamekujulisi sõlgesid kandnud Rootsi väes teeninud eestlasi kui ka õigeusu kaelaristidega vaenuväe sõdureid. Emajõe luhal valitseva kõrge põhjavee (ja vahest ka kiirustamise) tõttu kaevati hauad esialgu madalad, vaid 40–50 sentimeetrit maapinnast. Järgnevate sajandite käigus kasvas maetutele veel meetri jagu pinnast otsa, luud aga tõmbusid niiskuse tõttu tumepruuniks nagu turvas.

 

Mida me sellest loost õppida võime? Me ei tea, mis jõudis mõlkuda nende õnnetute mõtteis, kes vene väega liitusid ja 1704. aasta äkilisel suvel Tartu all oma elunatukesega hüvasti jätsid. Ühtäkki seisid nad silmitsi linna kaitsjate meeleheitliku vastupanuga, sest venelaste ebainimlikud hirmutööd olid laialt tuntud paraku juba noil hallidel aegadel. Me ei tea, kas nad olid sellesse olukorda sattunud vabal tahtel või sunnitult, ega pole me kunagi teadnud nende nimesid. Aga ka nende pereliikmed, kes olid koju maha jäänud, ei saanud kaugele läinud omastest enam midagi kuulda ega teada. Kadunud pojad ei tulnud kunagi tagasi – nad olid jäänud kodunt kaugele võõra linna alla põhjavette. Peagi unustati nad jäädavalt ka kodukandis.

 

Ära kunagi usu anastajat. Ta võib ju sulle tõotada igavest mälestust, aga Unustuse palge ees on ka tema väeti.