Kild Kesk-Eesti keskmist rauaaega: Preedi Kuningamäe kalme

 

Jahe kevadpäev Põhja-Eestis. Tuul püüdis kinnastamata sõrmi kohmetada nii palju, kui tema vägi lubas ning päikesest polnud talle veel keelajat. Olin väisanud oma kallist maakodu ning asunud parajasti tagasiteele, kuid juhtus parajasti olema üks neist kordadest, mil otseminek ei tulnud kõne alla. Sellest johtuvalt põikasin niisama heast peast Virumaa läänenaabri Järva maile, täpsemalt Koeru kihelkonda.

 

Mis mind seal siis ees ootas? Lakkamatu nälg kodumaa enne- ja täismineviku tunnismärkide järgi on mind lohistanud mööda asfalti ja kruusa, läbi võsa, nõgeste ja kõrrepõldude. Polnud seesinane kord mingi erand. Erialasest kirjandusest oli mu mälusagaratesse sööbinud fakt, et Preedi külas leidub üks säherdune muistne matusepaik, mida arheoloogid on kunagi kaevanud – ja mida mina seniajani polnudki veel oma silmaga näinud!

 

Ega otsitava ülesleidmine eriline pingutus olnudki. Esiteks on Preedi küla ise võrdlemisi keset agraarseid kultuurmaastikke, nagu Järvamaal juba vanadest aegadest üsna tavapärane. Teiseks puudus meeldiva vaheldusena vajadus mööda taevaisast hüljatud rägastikke ukerdada, sest ka mainitud kalme ise asub keset agraarseid kultuurmaastikke. Nii et suured seiklused jäid siin tõesti ära. Auto jäi teeserva seisma, mina vantsisin ajaloo külmi tõmbetuuli trotsides muistsele pühapaigale.

(Jõudsin Preedi külla. Kalme on juba silmaga nähtavas läheduses, aga mitte veel täiesti äratuntav)
 

(Mitu sammu lähemal hakkab kalme praegune kuju juba ääri-veeri ilmet võtma)

1967. aastal lõi Preedi kalmekivide vahele labida maasse arheoloog Tanel Moora, kes selle ja järgmise aasta jooksul matusekoha läbi uuris. Ja mis siis selgus? Kalme oli rajatud tõenäoliselt 4. sajandil pKr, kuid selle konstruktsioonis puudusid klassikalised tarandid, mida rooma rauaajast muidu võinuks eeldada. Pigem võis teda pidada nelinurkse kujuga paekividest kangurkalmeks. Iseäranis vahvaid panuseid leidus siin üldiselt meie esiajaloos hämarast keskmisest rauaajast. Sporaadilisest kirjasõnast infopudinaid kokku otsides olen saanud järgmise esindusnimekirja Preedi panustest: tinast luunula-kujuline (ehk allapoole harudega poolkuu moodi) ripats, pronksist lahtiste otstega käevõru, rõngaspäise ehtenõela pea ning veel mingi ehte (võib-olla sõle?) vasesulamist nõel. Iluvidinate kõrval leiti kalmele kohaselt ka inimsäilmeid; oli nii põletatud kui põletamata luid. Millal kalmesse matmine ära lõpetati, selle kohta on eri autorid välja pakkunud erinevaid hinnanguid – ühtede meelest juhtus see juba 8. sajandil, teised aga on venitanud ta välja 11. sajandini.

(Selline loode-kagu suunaline kivihunnikutega põllusaar see muinaskalme on. Miski ütleb mulle, et arheoloogid ei vaevunud kalmet pärast läbiuurimist enam uuesti üles ehitama)

(Paekivikobakad, mis olid varem laotud korrapärasesse nelinurka, külitavad nüüd külakuhjas)

(Mõni kivi on vist siiski ka omale kohale jäetud. Värav allmaailma on avatud, astuge palun edasi!)

Veidi on kahju, et Preedi kalmest näikse puuduvat mingi vähegi kättesaadav ülevaade. Sisu poolest oleks asjal mõtet enam kui küll.

 

Kohapeal ei saa sellest vahest nii selgelt aru, aga sel põllul on kõrvuti koguni kaks mäe-nimelist paika. Kui uskuda kaarti, siis kannab kivikalme uhket Kuningamäe nime, kuid temast vahetult loode poole jääb Kullamägi. Paljukest temas siis seal mäge on… Ega ma tõesti alati ei adugi järvakate loogikat toponüümide valikul – hea näide on Nurmsi kivikalme, mis oma üsnagi imaginaarsest kõrgusest hoolimata on ristitud Kirikumäeks –, aga Preedi puhul on asja uba hoopis selles, et ka Kullamägi on arheoloogiline objekt. Näib, et kruusatee ja kivikalme vaheline maa on millalgi (kui mitte kohe pärast kivikalmesse matmise lõppu, siis äkki keskajal?) võetud kasutusele uueks kalmistuks. 1970. aastatel künti seal kogemata välja naise ja lapse ühismatus. Kui ei teaks, siis ei eristakski kunagist külakalmet põlluväljast, mille osaks ta tehtud on. Aga muinsuskaitse all on igal juhul temagi.

(Preedi Kullamägi - jah, seesama ülesharitud lauskmaa. Kes teab, milline manaliste vägi veel selles mullas puhkab)

Mõlemad kalmed jäid minust tol õhtul ahnelt kevadiselt jahedaid päikesekiiri neelama. Soovin neile ainult head.