Unustuse ja meeldetuletuse jõe kaks kallast: Hinniala juhtum

 

Me olime sihikindlalt teel põhja poole, järgides tähelepanelikult jõeäärse matkaraja märgistusi. Seljataha jäid vanad Vahtsõliina kantsi müürid, keskajal ehitatud, Põhjasõjas purustatud ja meie päevil taas siit-sealt kõpitsetud, et need täielikult Piusa jõkke või Miikse ojja ei pudiseks. Rada juhatas meid, kahte rändurit, läbi Võromaa piirikülade Möldri ja Tallikõstõ ning ühte vaevumärgatavat ojanire ületades astusime Setomaa salalikule pinnale. Raotu rajamaadest tasahilju läbi ning ühel hetkel olime Jõksi küla valdustes.

(Matka algus. Seljataha hakkavad jääma Vahtsõliina linnusevaremed, Piusa ruttab kevadiste vete Pihkva järve toimetamisega)
 

(Tallikõstõ nurmed ja äraütlemata ilus kevadilm kosutasid vaimu)

Oma keskjooksul – mida ka meie rühk järgis – on Piusa jõgi rikas liivakivipaljandite poolest. Peaasjalikult piiravad nad jõge paremalt küljelt, ainus vasakpoolne paljand kannab iseloomulikku, ehkki mõneti ebaoriginaalset nime Kuŕa müür. Meie eesmärk polnud siiski paljandite ülelugemine. Ei, missioon oli õilis ja püha, kuid keskendus hoopistükkis looduskaunite võttepaikade luurele. Mõne kuu pärast pidi Setomaal Uusvadas toimuma iga-aastane soome-ugri filmifestival FUFF (toimus ka!) ning üks põnev programmiosa oli väikestele võttegruppidele mõeldud väljakutse filmida ja kokku monteerida 48 tunni jooksul lühifilm, mida festivali lõpuõhtul publikule näidata. Teemad olid suht vabad, ainus tingimus oli, et film peaks kuidagi olema seotud seto ajaloo või kultuuriga. Ühe sellise filmi ettevalmistuseks me neil radadel kevadel kondasimegi.

(Looduskaunid kohad võisid mõnikord siiski hõlmata ka liivakivipaljandeid. Pildil Make müür)
 

Jõksis tegime põhjalikuma peatuse konkreetsel põhjusel. Siin jõuab pervepealne tee korraks Piusale väga lähedale. Me ei pidanud paljuks laskuda mööda järsku rajakest alla veepiirile, sest siit avanev vaade Jõksi Kalmõtu müürile on kogu seda kerget vaeva ja riski kuhjaga väärt. Kalmõtu müüri trumbiks pole rekordiline kõrgus, vaid veetasemest pisut kõrgemal avanevad koopasuud, neist paar koguni madala kambri mõõtu. Ma tunnistan, et pole teab mis liivakivikoobastesse pugemise fänn, sest mu muidu pigem tagasihoidliku aktiivsusega ajukene hakkab siis fanaatilise usinusega tootma kujutluspilte varingutest ja elusalt matmisest. Aga kui väga vaja, küll ma siis poen.

(Vähe järsk rada kutsub alla jõe äärde. Kutset tasub järgida)
 

(Alla jõudes lööb vaade pahviks. Jõksi Kalmõtu müür kerkib üles otse veepiirilt, nende kokkupuutejoont palistavad eri mõõdus koopasuud)

Mõnikord ongi sellised ajad, et tahad või ei taha, häid valikuid niikuinii pole ja siis lähed. Pärimuse järgi on Kalmõtu müüri koopaid vanadel sõjaaegadel pruugitud pelgupaigaks. Nii Põhjasõjas kui Teises maailmasõjas. Sellistel puhkudel pole tõesti väga pirtsutada – kui eluke vähegi armas, siis valid kõikidest ebameeldivatest selle kõige… noh, vähem ebameeldiva. Või kõige vähem tõenäoliselt jama tekitava. Hiirvaikselt koopas konutamine kõlab ilmselgelt kordades turvalisemalt kui jõhkra vaenuväega maade ja puude jagamine. Võib-olla parema mahutavuse huvides on looduslikult tekkinud koopaid kunagi avaramaks kaevatud. Ma eriti ei taha mõeldagi, kui palju võis siin olla rahvast kokku topitud. Ent jällegi, kui see oli ainus viis ellu jääda, olnuks patt pirtsutada…

(Koopa lõpuots kaob õudsevõitu pimedusse. Aga inimesel kannatab muidu sees olla küll)
 

(Kui koobas ise võib mõjuda kõhedalt, siis tema kõrval kohisev jõgi mõjub pigem rahustavalt)

Kalmõtu müüriga on üks naljakas tagurpidiantslalik lugu. Enamasti oleme harjunud maailmaga, kus elavate päralt on maapealne ning surnud asuvad sügaval allpool. Siin, Võro- ja Setomaa piiril või kui soovite, Liivi- ja Pihkvamaa piiril on asjad vastupidised: kes sõjavintsutustes tahtis ellu jääda, puges alla koopasügavusse, aga selle kohal paljandipealsel oli vanasti matusepaik, kuhu nähtavasti Jõksi pered oma lahkunud sängitasid. Väga palju rohkemat pole asja kohta tänaseks teada, kui paljandi enese nimes peituv Kalmõtu, mis võiks osutada kunagisele kalmele (ja mitte selle puudumisele, nagu keele- ja käändetundlik lugeja võib esiotsa arvata). Analoogiate põhjal võib matusekohta oletamisi seostada kesk- või varauusajaga.

(Kõige mõjuvam vaade Kalmõtu müürile ja tema koobastele avaneb Piusa Võromaa poolselt kaldalt)
 

Kalmõtu müürist Jõksi talude poole leidub veel üks küngas nimega Kääpämägi, mis samuti viib mõtted matmisele. Aga kuna arheoloogilisi uuringuid jõe paremal pervepealsel tehtud pole, siis jään ma vastuse võlgu küsimustele, kas Kalmõtu müür ja Kääpämägi on üks ja sama kalme või kui mitte, siis kas nad on ühe- või eriaegsed.

(Kalmõtu müüri naaber Kääpämägi kannab vähemalt sama morbiidset nime. Selle sünnilugu aga alles ootab avastamist)
 

Ärgu uljad muinsushuvilised piirdugu Piusa paremkaldaga! Kes võtab vaevaks üle jõe tõmmatud trossist kinni hoides läbi kärestiku teisele kaldale ukerdada, selle pingutused saavad tasutud uskumatult põnevate muinaspaikadega Võromaa poolel. Mu rännukaaslane jäi esialgu siiski Setomaa pervele ootama, kui ma jääkülma veetõmmet trotsides kunagise tsivilisatsioonide piiri ületasin ning metsa kadusin. Teel ületasin mitu vaevuaimatavat kraavi, mis kaevati vanadel aegadel selleks, et Piusa kevadist suurvett paremini liikuma utsitada. Muidugi poleks ma selle peale tulnud oma peaga, õnneks aga mäletasin üht-teist kohalikust pärandmaastikust. Ning nüüd ongi kätte jõudnud aeg hüpata ajas tagasi 2006. aastasse.

 

21-aastane arheoloogiatudeng, nina tatine ja õhin põhine, neelas päris ahnelt igasuguseid teadmisi vana aja asjade kohta, mida akadeemiline keskkond ja elu tema kodaraisse heitis. Nii liitus ta ka sedamaid ekspeditsiooniga, mis suundus Taaralinnast Kaug-Kagusse vanu linnuseid uurima. Päevad keskaegsel Vahtsõliina linnusel möödusid ilma muinaskihte avastamata, järjekorras järgmine oli seni Eesti arheoloogias suurema tähelepanu alt välja jäänud Hinniala linnamägi. Kohaliku rahva seas Päiväpüürdmise mäeks või Hobõsõsälämäeks kutsutud metsane künkaseljak sattus muinasuurijate huviorbiiti alles 1990. aastate keskpaiku, mil tehti kindlaks, et tegemist on üsna tõupuhta neemiklinnusega. Suuremast maast läänes eraldab teda hästi kitsas „kael”, mis on lisakaevamisega veelgi ohtlikumaks muudetud. Ettevaatamatum või mitte päris kristalselt kaine vaenlane igatahes naljalt linnusesse ei pääsenud. Linnamäe teine ots oli varustatud madala kaitsevalliga. Viimane küündis osaliselt piirama ka künkaplatoo lõunaserva, moodustades siin justkui omalaadse „tasku“. Sellest muistise avastamise ajal võetud söeproov andis laboris vastuseks 230–659 pKr. Intrigeeriv.

(Tõus jõe poolt Hinniala linnamäele. Pääväpüürdmise ehk Hobusesälä mäena tuntud neemik peidab endas sügavat ajalugu ja pärimust)

(Jalgrada lookleb mööda kitsast-kitsast kaela. Üks eksisamm kõrvale ja linnuse asemel tervitab sind Toonela või traumapunkt)

(Teine, veidi turvalisem vaade linnusekaelale koos muinsuskaitsepostiga. Toonela saabub kahe eksisammuga)

(Kaitsevall haarab mäe ühte nõlva veidi madalamalt, nii et tekib omalaadne tasku. Selge see, et inimese tehtud)
 

Põneva pärimuse Hinnialast talletas juba omal ajal ajaloolane ja ajakirjanik Hindrik Prants, kes ise samuti Võromaalt pärit. Nimelt käinud lähikandi seto rahvas vanasti pööripäevade aegu Päiväpüürdmise mäel päikest palumas ja muid selliseid vana usu asju tegemas. Samuti on arvatud, et mäel olnud kunagi kirik, mis maa sisse vajus. Samuti olla mäel nähtud Püha Maarjat, kelle kohalik ära peletasid, nii et ta hoopis Petserisse läks ja seal kiriku rajas. Müstiliste juhtumiste nii kõrge kontsentratsioon ei saa olla päris juhus.

 

Linnamäe rajamis- ja kasutusaja täpsustamiseks võttiski Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk 2006. aastal uurimistööd põhjalikumalt ette. Läbi idapoolse otsavalli tõmmati pikk kitsas proovikaevand ehk tranšee, selle lähedale linnuse tasasele õuele mõõdeti sisse laiemat pinda avav kaevand ning künka lõunanõlvale, madala valli äärsesse taskusse läks kolmas kaevandike. Linnuse nõlvadel võis märgata ka vanema labidatöö jägi, arvatavasti viimase suure sõja aegseid laskepesi, mille jätsime sedapuhku puutumata. Kokku kestsid meie välitööd Hinniala metsas mitu head nädalat ning andsid ka tulemusi. Mida siis avastati?

(Umbes-täpselt siin linnuse hoovis paiknes 2006. aasta suurim kaevand)
 

(Veel kord tasku, mis hoolimata oma rohesäbrulistest toonidest on linnamäe üks selgemini eristatavaid detaile)

Esiteks pakkus üllatuse mäeneemiku ekspluateerimise algusaeg. Juba 1990. aastate söeproov oli vana, aga mitte veel päris ootamatu. Nüüd aga joonistus künkaplatoo servas heleda liiva taustal välja söene viirg ja postiauk kunagisest kaitseseinast, millest kogutud süsi pärines analüüsimisel vahemikust 759–205 eKr: hilispronksi- ja eelrooma rauaajast! Kagu-Eesti arheoloogiline kaart kippus nende perioodide osas olema väga hõre, sestap andis Hinniala avastus sellele kaaluka täienduse.

(Suurusjärk 2500 aastat tagasi - mõni sajand siia-sinna - tarastas keegi usin ehitaja mäeneemiku serva ning asutas Hinnialasse esimese kindlustatud taristu)
 

Kõige tihedamalt on selliseid mäepealseid asulaid teada Läti kaguosast, Kirde-Leedust ja nendega piirnevast Valgevenest. Eriti viimase mõnekümne aasta jooksul on andmeid taolistest pronksi- ja vanema rauaaja paikadest kogunenud siiski ka Eestimaa pinnalt, praeguseks suisa mitmekümnest eri kandist. Hinniala on niisiis üks neist eriti muistsetest. Ju siis tundsid ühtäkki paljud akuutset vajadust elada teistmoodi kui seni harjutud – mitte tasasel maal koos teistega, vaid üksi üleval mäel, võimalusel veel eraldava aia või tara taga.

 

Nüüd, 2025. aastal samal künkal kolades oli paiguti päris keeruline üles leida kunagiste kaevandite asukohti, sedavõrd oli neemik tihnikusse mattunud. Justkui oleks ta inimeste jaoks kõrvale jäänud, unustatud. Aga mis Pääväpüürdmise mäel sellest, ta on seda kõike varemgi mitu korda näinud ning oma olemist ikka edasi olnud. Eks unustati ta juba enne meie ajaarvamise algust, vahest koguni väikse kahjutule kaasabil. Möödus pelk mõnisada aastat ning mägi meenus taas. Keegi võttis siis kätte ja kandis kokku esmase kaitsevalli, sellesama, mis praegugi äratuntav. Esialgu oli see veel päris madalake, kuid arvatavasti kandis ka mingeid puust täiendusi, mis olid oma aja kohta – kas rooma rauaajal või rahvasterännuajal – täiesti piisavad. Ehkki needki õgis tulelõõm (millest jäänud söekiht võimaldas arheoloogiale kahte teineteisele lähedast dateeringut 417–639 ja 439–683 pKr), ei järgnenud seekordsele ehmatusele kohe uut unustust. Vastupidi, linnus on uuesti üles ehitatud. Senised ahervaremed kaeti uue mulla ja liivaga ning sedamoodi sai vall uue, endisest mõnevõrra kõrgema väljanägemise. Nüüd läksid mängu ka kivid. Neist laoti otsavalli siseõue poolsele küljele veidi üle meetrise läbimõõduga ring, mille täpne otstarve on jäänud teadlastele mõistatuseks (taolisi ringe võib olla ka mujal vallis, kuhu kaevandid ei küündinud). Kivide vahelt kogutud söeproov pärines aastatest 671–985 pKr – soliidne eelviikingi- ja viikingiaeg.

(Ei ütleks, et Hinniala linnamägi pakub palju hingematvaid vaateid. Pigem matab tuulemurd igasuguse mugavama ligipääsu. Aga selline see loodus juba kord on)
 

See oli aeg, mil paljude linnuste aksessuaaride hulka nii meil kui mujal kuulusid kindlustamata (või vähekindlustatud) külad. Rõuge on ilmselt tuntuim linnus-asula tandem Kaug-Kagus, kuid ka Hinniala järgis sarnast malli. Saime sellest teada, kui keegi meie kaevamisrühmast künka nõlva ja Piusa jõe vahelisest metsast (kuhu olime sättinud oma telklinnaku) mutimullahunnikust potikilde leidis. Palju rohkemat pole seda asulat minu teada uuritudki, kui mitte arvata üht kunagist mullapuuriga surkimist, mis näitas üldiselt liivases kultuurkihis paari tumedamat viirgu.

(Linnamäe ja jõe valheline vöönd oli 2006. aastal koduks meie kaevamisekspeditsioonile ja rohkem kui tuhat aastat varem neile hinnialalastele, keda millegipärast linnusesse elama ei võetud)
 

Pea nüüd korraks hobuseid! hüüab tähelepanelik lugeja vahele. Söeproovid ja muud siiruviirud on toredad küll, aga arheoloogia peaks ju ikkagi eelkõige keskenduma asjadele. Vanadele, eelistatult ilusatele asjadele. Kus on Hinniala linnuse asjad?!

 

Jah, tõsi-tõsi, leidus ka Pääväpüürdmise mäel asju. Eelkõige jagas neid teadusele linnuseõue kaevand. Mul oli võimalus neid leide hiljem ülikooli keldris süstematiseerida, nummerdada ja karpidesse panna, nii et võin üsna veendunult kinnitada, et rõhuva lõviosa moodustasid kõikvõimalikud potikillud (üllatus, eks?!). Tagantjärele täpset arvu enam ei mäleta, aga kõik nad olid käsitsi vormitud ning valdavalt üsna robustse väljanägemisega. Erandina meenuvad vaid ühe kenasti silutud külgedega kausikese tükid. Ma ei julge küll pead anda, milline neist pärines pronksi-eelrooma rauaajast (või kas üldse) ja milline meie ajaarvamise esimesest aastatuhandest. Päris tüüpilist Kagu-Eesti viikingiaegset keraamikat ka nagu eriti silma ei hakanud, nii et võimalik, et teadusele avas end valdavalt rahvasterännuaja ja eelviikingiaja potimajandus.

 

Savist olid valmistatud veel paar värtnaketra, muistsetele elukohtadele küllaltki tüüpiline leid. Erakordsem oli vasesulamist ripatsijupp, mis koosnes kahest trapetsjast plekitükist, mis omavahel olid ühendatud ketirõngastega. Algselt oli trapetseid olnud komplektis rohkemgi. Taoline vidin ühendab Hinniala lõunapoolsete Baltimaade ehtekultuuriga, mis pole I aastatuhande Kagu-Eesti puhul ka mingi imelugu.

(Teisel pool linnamäge muust maast eraldavat kaela võib hea õnne korral leida infostendi, kus tutvustatakse kaevamisi ja nende leide)
 

Juba eelmainit linnusevallis olnud kiviringist leiti rauast pintsetid. Hirmsasti roostes ja pisut murdunud küll, aga ka päris tore asi. Pintsette on muide leitud ka mõnest eelviikingiaegsest kääpast, nii et küllap nii linnuseelanikud kui ka kääparahvas eelistas korrektset karvavaba väljanägemist. Kui jutt juba sinnapoole kaldus, siis Hinnialale lähimad kääpad asuvad Piusa Setomaa-poolsel kaldal, linnusest veidi üle kilomeetri kaugusel. Ületamatu distantsi see muistsetele mõistagi polnud. Kui Kääpämäe nimetus võib vihjata neile muinaskääbastele (mida me kindlalt väita ei saa), siis olid viimased veel palju lähemal. Kes teab, ehk pidigi jõgi teineteisest eraldama elavaid ja surnuid, nagu mõne teise Lõuna-Eesti paiga puhul on oletatud. Hiljem, kui linnus viikingiaja kandis maha jäeti ning edasised sajandid ilmsemad tunnusmärgid elust tema pinnal unustuste valda saatsid, hakkas elavaid ja surnuid lahutav jõgi teineteisest eraldama hoopis võrokesi ja setosid. Aga isegi veel uusajal käinud setod suurte hulkadena Pääväpüürdmise mäele päikest paluma, kuni preestrid sellele paganlikule kombele otsustavalt joone alla tõmbasid ning unustus taas kord võitu sai.

 

Kui Hinniala Pääväpüürdmise mäelt enda jaoks midagi julgustavat kaasa võtta, siis kindlustunnet, et ükski unustus ei jää igaveseks. Igale unustusele järgneb varem või hiljem jälle kord meeldetuletus. Justkui väga pika sammuga aastaaegade vahetus, pööravad unustus ja meeldetuletus teineteise järel Pääväpüürdmise mäel oma naeratava palge päikese poole. Üürikese elueaga inimestele võib see ülesanne käia üle jõu, kuid paikade mälu on pikk.

 

Meie jätsime sedapuhku need Piusa äärsed kohad enda jaoks meelde. Juunikuus möllasime filmiga, novembriks valmis praegune meenutus. Nüüd siis mäletad ka sina, hea lugeja!