Vahel ikka juhtun Mulgimaale. Viimane
selline sündmus leidis aset septembri algul, kui elusloodus hoidis veel kinni
suvest, ent veed hakkasid juba jahtuma. Minul oli taas käsil üks puhkusenädal,
mida püüdsin ära kasutada nii hästi kui võimalik – ning minu puhul tähendab see
sageli kõikvõimalikku matkamist ja ringiliikumist ükskõik mis käepäraste
vahenditega. Tol päeval tutvustasin ma mulgi veekogusid oma talvel soetatud kummipaadile.
Pika, kuid huvitava päeva finaaliks põikasin läbi Halliste kihelkonna täiesti
kuivamaalisest Sammaste külast, kus teadsin olevat paar huvitava ajalooga matusepaika.
Sammastes on ilusad avarad nurmed
ning muistsed kalmed paistavad nende keskel või kõrval kenasti välja. Meie
kliimavöötmele ja väärtusruumile omaselt on nad kaetud puude, põõsaste ja
teiste taimevormidega, kel korda läinud on oma juured surnud inimeste sekka
kinnitada. Alati pole see sugugi hõlbus, sest ajaloost leidub arvukalt
perioode, mil surnute peale, alla ja vahele on kokku kantud kõikvõimaliku suuruse
ja kujuga kive. Sellepärast võib meie muinaskalmeid tihti pidada omalaadseteks
isearenenud kiviktaimlateks, kuhu on kokku sattunud need liigid, kellele sobivad
antud spetsiifilised kasvutingimused (plussiks väetatud pinnas, miinuseks palju
kive).
Sammastes on kalmete salku kaks ning
mõlemad kannavad läheduses oleva talu järgi nime Taru. See tõik paneb mõnikord
pingutama, et arheoloogiakirjandust lugedes alati aru saada, kummast kalmest on
parajasti juttu. Täpsuse huvides on nad mõnikord varustatud järjekorranumbritega
I ja II, aga ebatäpsuse huvides võib varieeruda, kumb on parajasti I ja kumb
II. Küllap aitab, kui lisame, et läänepoolne kalme kannab nime Kirikumägi ning
idapoolset on vahel kutsutud Taru vareks. Mina suundusingi hakatuseks vare-nimelisele
kalmele, mis esimesena silma puutus.
Sammaste vastu tundis huvi juba
19. sajandil Mulgi muinasasjades hästi orienteeruv harrastusarheoloog (kuid kõigest
hoolimata Eesti arheoloogias legendaarne) Jaan Jung. Tema talletas mitu toona
Taru kivikalme kohta kõneldud rahvajuttu. Ühe järgi pärinevad kalme kivid Vanapagana
püüdlustest ehitada üle Õisu järve silda, kuid kuke kiremise tõttu pudenenud
kivikoorem põllest maha Taru põllule. Teise järgi tahetud kividest hoopis
vanasti kirikut ehitada. Kolmas lugu on isegi kõige fantastilisem: Karksi
linnuse ehitamise aegu töötanud Kõpus telliskivivabrik, kust ulatus kohalikest naistest
katkematu inimkett Taruni. Inimesed pildunud üksteisele kive kätte, kuni need
Tarul hunnikusse maha pandi. Siis reorganiseeriti kogu inimkett Tarult Karksini
ning kogu värk kordus taas. Ju siis mõned kivid jäänud ka maha, miks muidu on kivilade
praegugi näha, ehkki telliseid nende seas õigupoolest pole.
(Mõnede suuremate kivide puhul hakkasin küll kahtlema, kas rahvajutt Kõpust siia ulatunud inimketist ikka saab päris tõsi olla... Aga muiste olid inimesed ka palju kangemad)
Jung taris 1880. aastal Sammastesse
Soome uurijad Johann R. Aspelini ja Hjalmar Appelgreni (hiljem
Appelgren-Kivalo). Trio leidis kalmest päris ägedaid leide, neist mõnest avaldas
Jung piltegi (vt kommentaariumist kirjanduse nimekirja) – rauast putkkirve ja
kaeluskirve (Jungil „krae kirwes“, aga mõte on sama), kaks nooleotsa ja ühe odaotsa
katke, mitmeid nuge ja sirpnuge, karjasekeppnõelu ning vasesulamist spiraalsõrmuse.
Lisaks nii põletatud kui põletamata inimluid. Esemed viidud Helsingisse Soome
Rahvusmuuseumisse. Kirjanduse põhjal hõlmas kivivare kokku kolme kalmet –
keskmine üle 27 meetri pikk, servmised kumbki 20 meetri kanti. Kõik mainitud
leiud pärinesid keskmisest, suurtest kividest müüri ja väiksemate kividega
täidetud kalmest, samas kui teised osutusid panuste poolest tühjapoolseks. Kõigi
tunnusmärkide põhjal pärinevad ilmselt tarandkalmete hulka kuuluvad matusepaigad
eelrooma rauaaja lõpust või rooma rauaaja hakatusest.
(Kalmed olid täidetud parajate pihku mahtuvate munakatega. Küllap koguti siia kõik, mis ümbruskonna põldudelt kätte oli võimalik saada)
Muide, erinevalt tänapäevalgi
tuntud silmaga kirvestest võis putk- ja kaeluskirveid varre külge kinnitada
täpselt nii, nagu parasjagu vajadus ette nägi: puude raiumiseks või laasimiseks
läks tera pikuti, puitesemete õõnestamiseks risti. Väga praktilised lahendused,
mida kindlasti mõistsid hinnata ka kalmulised.
1886. aastal tegi Sammaste
Taru vare äärmistel kalmetel kaevamisi ka Tartu Ülikooli geoloog ja arheoloog
Constantin von Grewingk, leidmata neist eriti midagi uut.
* * *
Järgmisena võtsin ma ette
esmatutvuse Taru Kirikumäe kalmega, mis asub vaid veidi üle 100 meetri lääne
pool. Kuigi Jaan Jung teadis teda, ei pühendunud ta Kirikumäele üleliia
põhjalikult. Sestap algab selle kalme üksikasjalikum uurimislugu alles 1989. aastaga,
mil siin kaevas Heiki Valk. Tema tuli Kirikumäele ka veel 2002. ning 2020.
aastal, viimasel korral koos Mairi Kaseoruga. Kuigi väliselt tundub Kirikumägi
üsna tavapärane floorasse uppunud külakalmistu, pulbitseb selle pinna all põneva
elulooga muistis. Võtame ta etappide kaupa ette.
1. etapp: eelrooma ja rooma rauaaeg.
Taru vare kalmetega umbes samal ajal on ehitatud ka Kirikumäe kivikalme, mille asukohaks
valiti üks kena looduslik künkake. Kalme keskpaigast leidis Heiki Valk kividest
poolkaare, selle kõrvalt sirge kivirea. Kuna kaevand ei katnud kogu kalmeala,
siis paljastus vaid osa kõigist võimalikest kujunditest. On oletatud, et siin
võib olla nn Kurevere tüüpi varajane tarandkalme, mida iseloomustavad
ringikujulised ja nelinurksed kividest laotud kujundid, või hoopis
üksiktarandkalme ja kiviringkalme tandem. Ajaarvamise eelsetele sajanditele või
päris alguskümnenditele osutasid kalmest leitud neli või viis rauast
karjasekeppnõela (sellised omamoodi kõvera otsaga ehtenõelad). Lisaks on veidi
erinevatel andmetel saadud kalmest üheksa käevõru, viie sõrmuse katked ning
rauast sirpnuga, mis kõik on dateeritud valdavalt rooma rauaaega. Surnud
põletati nähtavasti kuskil päris lähedal, nende luud on saanud kõva kuumust
ning ka mõned pronksesemed on tules arusaamatuks känkraks sulanud.
(Kive leidub sellegi matusepaiga keskel)
2. etapp: rahvasterännuaeg ja
eelviikingiaeg. Ajal, mil uusi korraliku siseehitusega kivikalmeid meie maal
enam erilise innuga juurde ei tehtud, võidi sellegipoolest jätkata seniste
kalmete kasutust. Nii on Sammastes ka sündinud. Kolmnurkse peaga ehtenõelade ja
ambsõlgede tükid kõnelevad küllap kombest hukata surnu isiklikud väärtasjad, et
nende hing jõuaks koos omanikuga sinna, kuhu vaja. Üldiselt on keskmine rauaaeg
Sammastes esindatud veidi tagasihoidlikumalt.
3. etapp: viikingiaeg ja
hilisrauaaeg. Rauaaja lõpusajanditel kujunes Sakala lõunaosas Aliste ehk Alistegunna
kihelkond – tänapäeval Halliste –, millesse kuulusid ka Sammaste elanikud.
Samast ajast pärineb taas suur hulk Kirikumäe ja selle lähiümbruse leide.
Savipottide tükid (nii käsitsi kui kedral vormitud), kõikvõimalikud erinevad
ehted, vöödetailid, tööriistad (vikati katke, paar kirvest, noad, tulerauad,
võti jms) ning relvad (võitlusnoad, odaotsad, mõõga ja mõõgatupe detailid)
moodustasid mitmekesise valiku maetutele kaasa antud kraamist. Sageli on esemed
enne kalmesse panekut nüüdki tahtlikult rikutud. Näiteks aeti üks kirves kuumaks
ja volditi pooleks, et ühelgi elaval poleks temaga enam midagi mõistlikku peale
hakata. Toonela elanikele aga, näis, sobis hästi.
Treenimatagi silm märkab
Kirikumäe idapoolses servas madalat kividest piiret. 2020. aasta kaevamised
keskendusid sellest väljapoole jäävale alale, kuhu on samuti sängitatud
põletatud inimluid, ehete juppe ja muud väikest pudipadi alates 10. sajandist
kuni 13. sajandini välja. Sealjuures on matmise jaoks kaevatud nähtavasti maasse
madalad süvendid, mis täideti kividega. Viimastel oleva tahmakihilt järeldub,
et surnud põletati kusagil siinsamas. Mille põhjal otsustati, kelle maised
jäänused viiakse kivikalme kõrgesse keskossa ning kes jääb äärtesse, jääme
praegu vastuse võlgu.
(Muinasaja lõpu inimluid ja leide kohtab ka Kirikumäe kõrvalt põllult. Matuseala on valgunud künkalt alla)
4. etapp: kesk- ja varauusaeg.
Hoolimata ristiusu tulekust Sakalasse, mille kohta teame tänu Henricu ajaraamatule
hulga veriseid seiku, ei jäänud vana matusepaik Sammastes unustuse hõlma –
järjepidevus elas ühiskondlikud raputused üle, muutus vaid usuline raamistik.
Kalmest sai kristlaste pühapaik, alguses kindlasti vaid nimeliselt, aga aja
jooksul aina tõsimeelsemalt. Kogu Kirikumäe alalt on leitud arvukalt münte
vahemikust alates 14. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, põhijagu aga 16. ja
17. aastasajast. Oletatavasti olid need ohvrirahad või kaotatud külakondlike
kooskäimiste ajal. Keskajal ehitati siia ka kabel ning koht sai nimeks
Kirikumägi. Pühakoja varemeid on mainitud ühes 1671. aasta kirikuvisitatsioonis
kui Laurentsiuse kabelit (Lorenz Capella). Kiriku- ja
rahvapärimuses oli Laurentsius/Laurits tule ja põle(ta)misega seotud pühak.
Temale on pühendatud näiteks Kuusalu kirik Põhja-Eestis Harjumaal, kuid tuntud oli
ta ka Lõuna-Eestis. Arvatakse koguni, et Laurits on endasse sulatanud mõne
muistse tulega seotud jumaluse, kes sel moel elas sünkretistlikus rahvausus õnnelikult
edasi. Kirikumäe servadest on uurimistööde käigus leitud ka mõned 16.–17.
sajandi matused.
On tuline kahju, et Sammaste
Kirikumägi on viimaste aastakümnete jooksul pidanud kannatama ränga metoodilise
rüüstamise käes. 2020. aasta uuringud näitasid, et mingid metalliotsijatega jorsid
on aastate jooksul käinud muistisel ebaseaduslikult münte ja muid vanu asju
noppimas. Kui nüüd keegi lugejatest siit enda ära tunneb, siis võtke minuga
julgelt ühendust – teid on toimetuses ootamas üllatus.











1 comments:
Kirjavara
Jaan Jung. Muinasaja teadus eestlaste maalt. Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu- ja Wiljandi maakonnast. Jurjewis, 1898.
Heiki Valk. Mulgimaa arheoloogilisest uurimisest. Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Tõrvas 23.10.99. Viljandi, 2000.
Heiki Valk, Mairi Kaseorg. Archaeological investigations in the vicinity of Sammaste Tartu Kirikumägi stone cairn cemetery. Arheoloogilised välitööd Eestis, 2020. Archaeological Fieldwork in Estonia. Tallinn, 2021.
Janika Viljat. Vanema rauaaja kivikalmed Viljandimaal. Bakalaureusetöö. Tartu, 2012.
Post a Comment