Sammaste kivikalmed

 

Vahel ikka juhtun Mulgimaale. Viimane selline sündmus leidis aset septembri algul, kui elusloodus hoidis veel kinni suvest, ent veed hakkasid juba jahtuma. Minul oli taas käsil üks puhkusenädal, mida püüdsin ära kasutada nii hästi kui võimalik – ning minu puhul tähendab see sageli kõikvõimalikku matkamist ja ringiliikumist ükskõik mis käepäraste vahenditega. Tol päeval tutvustasin ma mulgi veekogusid oma talvel soetatud kummipaadile. Pika, kuid huvitava päeva finaaliks põikasin läbi Halliste kihelkonna täiesti kuivamaalisest Sammaste külast, kus teadsin olevat paar huvitava ajalooga matusepaika.

 

Sammastes on ilusad avarad nurmed ning muistsed kalmed paistavad nende keskel või kõrval kenasti välja. Meie kliimavöötmele ja väärtusruumile omaselt on nad kaetud puude, põõsaste ja teiste taimevormidega, kel korda läinud on oma juured surnud inimeste sekka kinnitada. Alati pole see sugugi hõlbus, sest ajaloost leidub arvukalt perioode, mil surnute peale, alla ja vahele on kokku kantud kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kive. Sellepärast võib meie muinaskalmeid tihti pidada omalaadseteks isearenenud kiviktaimlateks, kuhu on kokku sattunud need liigid, kellele sobivad antud spetsiifilised kasvutingimused (plussiks väetatud pinnas, miinuseks palju kive).

 

Sammastes on kalmete salku kaks ning mõlemad kannavad läheduses oleva talu järgi nime Taru. See tõik paneb mõnikord pingutama, et arheoloogiakirjandust lugedes alati aru saada, kummast kalmest on parajasti juttu. Täpsuse huvides on nad mõnikord varustatud järjekorranumbritega I ja II, aga ebatäpsuse huvides võib varieeruda, kumb on parajasti I ja kumb II. Küllap aitab, kui lisame, et läänepoolne kalme kannab nime Kirikumägi ning idapoolset on vahel kutsutud Taru vareks. Mina suundusingi hakatuseks vare-nimelisele kalmele, mis esimesena silma puutus.

(Esimesena tervitas mind Sammaste Taru vare kivikalme haljas puudetukk)
 

Sammaste vastu tundis huvi juba 19. sajandil Mulgi muinasasjades hästi orienteeruv harrastusarheoloog (kuid kõigest hoolimata Eesti arheoloogias legendaarne) Jaan Jung. Tema talletas mitu toona Taru kivikalme kohta kõneldud rahvajuttu. Ühe järgi pärinevad kalme kivid Vanapagana püüdlustest ehitada üle Õisu järve silda, kuid kuke kiremise tõttu pudenenud kivikoorem põllest maha Taru põllule. Teise järgi tahetud kividest hoopis vanasti kirikut ehitada. Kolmas lugu on isegi kõige fantastilisem: Karksi linnuse ehitamise aegu töötanud Kõpus telliskivivabrik, kust ulatus kohalikest naistest katkematu inimkett Taruni. Inimesed pildunud üksteisele kive kätte, kuni need Tarul hunnikusse maha pandi. Siis reorganiseeriti kogu inimkett Tarult Karksini ning kogu värk kordus taas. Ju siis mõned kivid jäänud ka maha, miks muidu on kivilade praegugi näha, ehkki telliseid nende seas õigupoolest pole.

(Kivide vähesuse üle kalmel kurta ei saa. Neid on siin igal pool)
 

(Mõnede suuremate kivide puhul hakkasin küll kahtlema, kas rahvajutt Kõpust siia ulatunud inimketist ikka saab päris tõsi olla... Aga muiste olid inimesed ka palju kangemad)

Jung taris 1880. aastal Sammastesse Soome uurijad Johann R. Aspelini ja Hjalmar Appelgreni (hiljem Appelgren-Kivalo). Trio leidis kalmest päris ägedaid leide, neist mõnest avaldas Jung piltegi (vt kommentaariumist kirjanduse nimekirja) – rauast putkkirve ja kaeluskirve (Jungil „krae kirwes“, aga mõte on sama), kaks nooleotsa ja ühe odaotsa katke, mitmeid nuge ja sirpnuge, karjasekeppnõelu ning vasesulamist spiraalsõrmuse. Lisaks nii põletatud kui põletamata inimluid. Esemed viidud Helsingisse Soome Rahvusmuuseumisse. Kirjanduse põhjal hõlmas kivivare kokku kolme kalmet – keskmine üle 27 meetri pikk, servmised kumbki 20 meetri kanti. Kõik mainitud leiud pärinesid keskmisest, suurtest kividest müüri ja väiksemate kividega täidetud kalmest, samas kui teised osutusid panuste poolest tühjapoolseks. Kõigi tunnusmärkide põhjal pärinevad ilmselt tarandkalmete hulka kuuluvad matusepaigad eelrooma rauaaja lõpust või rooma rauaaja hakatusest.

(Siin-seal võib aimata suurematest mürakatest midagi kivirea taolist)
 

(Kalmed olid täidetud parajate pihku mahtuvate munakatega. Küllap koguti siia kõik, mis ümbruskonna põldudelt kätte oli võimalik saada)

Muide, erinevalt tänapäevalgi tuntud silmaga kirvestest võis putk- ja kaeluskirveid varre külge kinnitada täpselt nii, nagu parasjagu vajadus ette nägi: puude raiumiseks või laasimiseks läks tera pikuti, puitesemete õõnestamiseks risti. Väga praktilised lahendused, mida kindlasti mõistsid hinnata ka kalmulised.

 

1886. aastal tegi Sammaste Taru vare äärmistel kalmetel kaevamisi ka Tartu Ülikooli geoloog ja arheoloog Constantin von Grewingk, leidmata neist eriti midagi uut.

 

* * *

 

Järgmisena võtsin ma ette esmatutvuse Taru Kirikumäe kalmega, mis asub vaid veidi üle 100 meetri lääne pool. Kuigi Jaan Jung teadis teda, ei pühendunud ta Kirikumäele üleliia põhjalikult. Sestap algab selle kalme üksikasjalikum uurimislugu alles 1989. aastaga, mil siin kaevas Heiki Valk. Tema tuli Kirikumäele ka veel 2002. ning 2020. aastal, viimasel korral koos Mairi Kaseoruga. Kuigi väliselt tundub Kirikumägi üsna tavapärane floorasse uppunud külakalmistu, pulbitseb selle pinna all põneva elulooga muistis. Võtame ta etappide kaupa ette.

(Varelt paistab kenasti ära Kirikumägi, mida parajasti paitab kuldne õhtupäike)
 

1. etapp: eelrooma ja rooma rauaaeg. Taru vare kalmetega umbes samal ajal on ehitatud ka Kirikumäe kivikalme, mille asukohaks valiti üks kena looduslik künkake. Kalme keskpaigast leidis Heiki Valk kividest poolkaare, selle kõrvalt sirge kivirea. Kuna kaevand ei katnud kogu kalmeala, siis paljastus vaid osa kõigist võimalikest kujunditest. On oletatud, et siin võib olla nn Kurevere tüüpi varajane tarandkalme, mida iseloomustavad ringikujulised ja nelinurksed kividest laotud kujundid, või hoopis üksiktarandkalme ja kiviringkalme tandem. Ajaarvamise eelsetele sajanditele või päris alguskümnenditele osutasid kalmest leitud neli või viis rauast karjasekeppnõela (sellised omamoodi kõvera otsaga ehtenõelad). Lisaks on veidi erinevatel andmetel saadud kalmest üheksa käevõru, viie sõrmuse katked ning rauast sirpnuga, mis kõik on dateeritud valdavalt rooma rauaaega. Surnud põletati nähtavasti kuskil päris lähedal, nende luud on saanud kõva kuumust ning ka mõned pronksesemed on tules arusaamatuks känkraks sulanud.

(Kivikalme valikul jäi kellegi silm pidama juba looduslikult veidi taevale lähemale küündival künkakesel)
 

(Kive leidub sellegi matusepaiga keskel)

2. etapp: rahvasterännuaeg ja eelviikingiaeg. Ajal, mil uusi korraliku siseehitusega kivikalmeid meie maal enam erilise innuga juurde ei tehtud, võidi sellegipoolest jätkata seniste kalmete kasutust. Nii on Sammastes ka sündinud. Kolmnurkse peaga ehtenõelade ja ambsõlgede tükid kõnelevad küllap kombest hukata surnu isiklikud väärtasjad, et nende hing jõuaks koos omanikuga sinna, kuhu vaja. Üldiselt on keskmine rauaaeg Sammastes esindatud veidi tagasihoidlikumalt.

 

3. etapp: viikingiaeg ja hilisrauaaeg. Rauaaja lõpusajanditel kujunes Sakala lõunaosas Aliste ehk Alistegunna kihelkond – tänapäeval Halliste –, millesse kuulusid ka Sammaste elanikud. Samast ajast pärineb taas suur hulk Kirikumäe ja selle lähiümbruse leide. Savipottide tükid (nii käsitsi kui kedral vormitud), kõikvõimalikud erinevad ehted, vöödetailid, tööriistad (vikati katke, paar kirvest, noad, tulerauad, võti jms) ning relvad (võitlusnoad, odaotsad, mõõga ja mõõgatupe detailid) moodustasid mitmekesise valiku maetutele kaasa antud kraamist. Sageli on esemed enne kalmesse panekut nüüdki tahtlikult rikutud. Näiteks aeti üks kirves kuumaks ja volditi pooleks, et ühelgi elaval poleks temaga enam midagi mõistlikku peale hakata. Toonela elanikele aga, näis, sobis hästi.

 

Treenimatagi silm märkab Kirikumäe idapoolses servas madalat kividest piiret. 2020. aasta kaevamised keskendusid sellest väljapoole jäävale alale, kuhu on samuti sängitatud põletatud inimluid, ehete juppe ja muud väikest pudipadi alates 10. sajandist kuni 13. sajandini välja. Sealjuures on matmise jaoks kaevatud nähtavasti maasse madalad süvendid, mis täideti kividega. Viimastel oleva tahmakihilt järeldub, et surnud põletati kusagil siinsamas. Mille põhjal otsustati, kelle maised jäänused viiakse kivikalme kõrgesse keskossa ning kes jääb äärtesse, jääme praegu vastuse võlgu.

(Kirikumäe idaserva piirab kiviaed. Mis ajal see ehitati? Ajalugu seni veel selget vastust ei anna)
 

(Muinasaja lõpu inimluid ja leide kohtab ka Kirikumäe kõrvalt põllult. Matuseala on valgunud künkalt alla)

4. etapp: kesk- ja varauusaeg. Hoolimata ristiusu tulekust Sakalasse, mille kohta teame tänu Henricu ajaraamatule hulga veriseid seiku, ei jäänud vana matusepaik Sammastes unustuse hõlma – järjepidevus elas ühiskondlikud raputused üle, muutus vaid usuline raamistik. Kalmest sai kristlaste pühapaik, alguses kindlasti vaid nimeliselt, aga aja jooksul aina tõsimeelsemalt. Kogu Kirikumäe alalt on leitud arvukalt münte vahemikust alates 14. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, põhijagu aga 16. ja 17. aastasajast. Oletatavasti olid need ohvrirahad või kaotatud külakondlike kooskäimiste ajal. Keskajal ehitati siia ka kabel ning koht sai nimeks Kirikumägi. Pühakoja varemeid on mainitud ühes 1671. aasta kirikuvisitatsioonis kui Laurentsiuse kabelit (Lorenz Capella). Kiriku- ja rahvapärimuses oli Laurentsius/Laurits tule ja põle(ta)misega seotud pühak. Temale on pühendatud näiteks Kuusalu kirik Põhja-Eestis Harjumaal, kuid tuntud oli ta ka Lõuna-Eestis. Arvatakse koguni, et Laurits on endasse sulatanud mõne muistse tulega seotud jumaluse, kes sel moel elas sünkretistlikus rahvausus õnnelikult edasi. Kirikumäe servadest on uurimistööde käigus leitud ka mõned 16.–17. sajandi matused.

 

On tuline kahju, et Sammaste Kirikumägi on viimaste aastakümnete jooksul pidanud kannatama ränga metoodilise rüüstamise käes. 2020. aasta uuringud näitasid, et mingid metalliotsijatega jorsid on aastate jooksul käinud muistisel ebaseaduslikult münte ja muid vanu asju noppimas. Kui nüüd keegi lugejatest siit enda ära tunneb, siis võtke minuga julgelt ühendust – teid on toimetuses ootamas üllatus.

(Veel üks vaade Kirikumäelt Taru vare kivikalme(te) poole)