Alasoo kivikalme

 

Kirjutan seda reisikirja ajal, mil 2025. aastat on jäänud vaid loetud tunnid. Muinasrännakute osas on olnud huvitav aastaring, avastatud ja oma silmaga ära nähtud on palju uusi paiku, millest seni vaid kuskil erialases kirjasõnas kuuldud. Mõned neist on tegelikult kogu aeg asunud mu käimiste lähikonnas, kuid millegipärast pole ma senini osanud neile tähelepanu pöörata. Kuid parem siiski nüüd kui mitte kunagi. Alasoo kivikalmet võib pidada üheks taoliseks otse silma all helkivaks kalliskiviks. Temast kirjutamine aitab mul niisiis veel enne uut aastat lahti saada ühest võlast.

                                                                                                         

Alasoo kalme asub Tartumaal otse Alatskivi külje all, viimasest vaid poolteist kilomeetrit Kallaste poole suunduva maantee ääres. Olen seda teed mööda sõitnud elus ikka korduvalt, aga näed, päriselt paremale ja vasakule vaatama pole justkui vaevunudki. Nii ei teadnud ma veel ühel töölt vabal esmaspäeval oktoobri alguses, et see päev toob muutuse… koguni valgustuse. Tol hommikul otsustasin lihtsalt jalgrattaga Tartust Alatskivile sõita, seal pisut ringi vaadata ning enne pimedat tagasi koju jõuda. Ent kui olin jõudnud Alatskivile, märkasin seal stende pärandkultuuri objektide kaardiga, kuhu olid kantud igasugused pärimuslikud kivid, mõisaajaloo paigad ja muud säärased kohad – teiste seas ka Alasoo kivikalme. Sel hetkel mõistsin, et mul pole muid valikuid kui muistis üles otsida.

 

Igaks juhuks täpsustuseks neile, kes juhtuvad Alasoo kalme vastu ka ise huvi tundma: matusepaik asub tõepoolest ametlikult Alasoo küla maadel, kuid selle kõrval on naaberküla Kõdesi nime kandev bussipeatus. Vahest just viimane ongi kõige paremaks orientiiriks kalme leidmiseks, sest kui juba bussipeatus käes, siis küll juba järjekordne suuremõõtmeline infostend edasi avitab.

(Teeäärne teabetahvel kõneleb Alasoo kalmest, mille äärde maasse ta torgatud on, kõige olulisemad jutud ära)
 

Ahjaa, esmakordsel külastuspäeval polnud mul juhtumisi kaasas telefoni (see istus remondis), nii et kõik pildid, mida teile siin eksponeerin, pärinevad meie teisest kohtumisest vaid mõni päev tagasi. Kuna kalme jääb osalt suurte puude-põõsaste alla, siis pakkus jätkusügis ehk parimaid tingimusi tema täielikuks hoomamiseks – ükski leht ei varja vaadet. Kahju ainult, et sarnaselt paljudele saatusekaaslastele pole matusepaik pääsenud lõhkumisest. Juba vanasti sai kannatada tema lõunaosa, küllap Kõdesile viiva külatee pärast. Kagunurk sai tõsiselt pihta 1970. aastal, kui temast kaevati läbi linttraktorite liikluseks mõeldud kraav. Vahest just selle sonkimise tõttu uuriski 1971. ja 1972. aastal kalmet arheoloog Mare Aun, et päästa, mis päästa annab.

(Muist kalmekivistikust on sealsamas tee kõrval)
 

Kivikalmeid on Eestis mitut sorti, aga Alasoo esindab klassikalist tarandkalmet, milletaolised defineerivad suuresti meie rooma rauaaega. Võimsamatest kividest laoti põhja-lõuna suunas piklikud nelinurksed tarandid, mis asusid pikemat külge pidi üksteise kõrval reas. Mitu tarandit Alasool kokku olla võis, selle kohta ma kirjandust ei leidnud, aga kirvereegel on, et mida rohkem tarandeid, seda pikemaks kalmekivistik ida-lääne suunas venis. Tarandite sisemus ja ümbrus täideti väiksemate kividega. Kalme ehitati 3. sajandil pKr ning sellesse maeti peamiselt surnute põletatud luid. Samasse on toodud ka ehteid – sõlgi, sõrmuseid, käevõrusid ja helmeid (kõik taas üsna rooma rauaajale iseloomulikud panused) – ning savinõusid ja tööriistu. Mul on kahju, et paiga kohta on väga napilt avalikku infot leida, sestap olen püüdnud erinevatest allikatest välja pigistada maksimumi. Aga näiteks seda, mis tööriistad kalmest täpsemalt leiti, ma seni teada pole saanud.

(Teine jagu kive on puude-põõsaste taga ja all, aga et sügis on võsavitsakesed raagu laasinud, siis on vaade kiviväljale päris muljetavaldav)

Matmine jätkus Alasool ka veel pärast rahvasterännuaja vapustusi. I aastatuhande teise poole tegevustele kalmel viitavad näiteks tükid savinõudest, mille pinnad on sõrmega justkui ära näpistatud. Seda sai teha enne seda, kui pehme savi polnud veel tules keraamikaks põletatud. Kaunistusviisi kutsutakse arheoloogide seas näpiornamendiks ning taolisi nõusid on leitud teisteltki Lõuna-Eesti eelviikingi- ja viikingiaegsetelt muististelt.

(Võib arvata, et mõnedki kivid pole siia veetud mitte rooma rauaajal, vaid näiteks nõukogude maaparanduse aegu. Nende sekka leidub ka 20. sajandi leiuainest, kes püüab ennast ketassõleks või näpiornamendiga keraamikaks maskeeruda)
 

Viikingiajaga on Alasool veel see põnev lugu, et kivikalmest umbes 700 meetrit kirdes on leitud teinegi matusepaik, küll ilma kivideta. Üldiselt on see kant väga soine (praegu ma sinna üldse ei läinudki), mille keskel üks veidi kõrgem saareke nimega Varajemägi. Kümmekond aastat tagasi avastati siit mitu leiukompleksi, mis sisaldasid odaotsi, kirvest, nuga, hobuse suitsete tüki, käevõrude juppe ja sõrmuseid, neist mõnedki tules känkraks sulanud. Leiti ka üksikuid põlenud luid, aga mitte nii palju, et neist oleks terve inimese kokku saanud. Ilmselt viidi osa tuleriidast alles jäänud surnuluudest kuhugi mujale (kas kivikalmesse?). Käisin toona Varajemäe juures isegi kaevamistel abiks ning mäletan, kuidas pidevalt turbasest maast kaevandisse immitsev vesi asjade väljakaevamist segas. Märgaladel meil Eestis väga palju muistseid matuseid teada polegi, kuid lõunanaabritel baltlastel näikse see asi tavapärasem olevat.

 

Milliseid maailmaavastusi toob endaga 2026? Seda hakkame nägema juba alates homsest.

Sügis Loode-Saaremaal: maastik linnuste ja kivikirstkalmetega

 

Oktoobri lõpus õnnestus mul endale reserveerida veel viimane korraline puhkusenädal, millele olin mõtelnud juba mitu nädalat. Süvasügisesed puhkuseajad pole mu rütmides midagi eriskummalist ning muinaspaikade avastusretki olen ma neil aegadel ette võtnud varemgi. Aga enamasti olen ma püüdnud siis juba telgiga ööbimist vältida, sest noh, külm või kuidagi. Ometigi oli sügis veel üsna päikeseline ja isegi malbelt soe, nii et midagi ilmvõimatut telkimises ka ei ennustanud.

 

Tartust vaadatuna on minu jaoks Eesti kõige kaugemad paigad meie läänesaared. Viimastel aastatel olen püüdnud vähemalt Saaremaale vähemalt kord aastas ikka jõuda – eks ole seda ka siinsetes reisikirjades märgata. Miks mitte nüüdki proovida?! Transpordivahendiks valisin auto, mida täiendasin jalgratta ja kummipaadiga. Kõik teed olid nüüd minu ees valla ning tõesõna, Saaremaa ja Hiiumaa tundmatute nurgataguste avastamine oligi minu reisi mõte. Plaan nägi ette kokku nelja päeva ja kolme nende vahele jäävat ööd halastamatu merelise kliima rüpes.

 

Ööbimiseks sobis minu meelest väga hästi telk keset metsasügavusi ja teisi inimestest hüljatud maasoppe. Paaril ööl ma seda unustamatut võimalust ka kasutasin, ehkki nohused ilmad vetitasid telgi parajalt ligedaks. Ihuni rõskus õnneks ei ulatunud, kuid tänu kõvale küljealusele pidin terve reisi taluma kanget selga, millele kahtlemata ei aidanud põrmugi kaasa paar ujumist meeldivalt jahedas vees. Kolmandaks ööks otsisin Hiiumaa metsadest üles Kapasto metsaonni, kus võisin läita koldesse tule ning magada kõrgel lavatsil (mis oli ikkagi üsna kõva, aga abiks ikka). Ja viimasel hommikul mandrile naastes käisin esimese asjana Haapsalu spaas, et puitunud luud-liigesed taas pehmeks aurutada ning reisiroppus ihult uhuda.

 

Ent nüüd keskendugem kõigile vapustavatele muististele, mida ma oma rändudel Saaremaa loodeosas kohtasin. Neid ikka mõni oli, avastamisrõõmu jäi tulevikukski. Näiteks jalgrattaga Viidumäelt Lümanda poole matkates komistasin Mõisamaa külas täiesti ettekavatsematult ühe teeäärse kivikirstkalme peale. Juhust kasutades tegin iidse matusepaigaga sedamaid tutvust, otsisin kenasid rakursse pildistamiseks ja püüdsin leitut ajaloolisse perspektiivi asetada. Arvata võib, et Mõisamaa kalmed – neid on siin riikliku kaitse all kaks – meenutavad sama ajastut, mis eelmise aasta kevadel väisatud lähedased Taritu kalme ja muinaspõllud. Seega võivad nad pärineda pronksiajast või rauaaja varaalgusest.

(Kui muinsuskaitsetahvel otse tee ääres niiviisi ilusasti naeratab, tuleb ju peatuda ja oludega lähemalt tutvuda. Nagu selgus, asuvad Mõisamaal tõepoolest kivikalme, neist üks koguni sealsamas tahvli taga)

(Selline tore kühm metsas see kalme ongi. Kivikirstkalmele viitab ümmargune põhikuju ja lohk keskel, mis võib pärineda kivikambrist ehk "kirstust" kõige tähtsama maetu jaoks. Ülekatte mõttes on kalmele lisatud ka uuem muinsuskaitsetulp)

(Alustaimestikust välja turritavad kiviread. Kas kivikalme keskne kivikirst?)
 

Linnuste poolest on Saaremaa nõnda rikas, et isegi kui mul varasemate aastate jooksul on soliidne osa neist käidud-nähtud, siis nüüd sain oma kontole veel tervelt kaks uut ning uskuge, jäi veel piisavalt varusse. Üheni neist püüdsin jõuda juba kolm aastat tagasi, kuid toona nurjas katkine rattakumm mu plaanid (aga tühjade kätega ma ka naasma ei pidanud – loe siit). See oli Odalätsi maalinn, kirjanduses vahel tuntud ka kui Kihelkonna maalinn. Sel korral lähenesin talle autoga ning tee peal ei juhtunud midagi erilist (kui välja arvata ühe puhtjuhusliku alpakakarja trehvamine. Teate küll, need on need laamalaadsed mõhnjalalised karvapallid, kes elavad Lõuna-Ameerikas ja nagu nüüd selgus, Saaremaal).

 

Maaliliste nõmmeliivikute ja luidete keskelt ma muinaspaiga leidsingi. Edela poolt lähenedes tõusis maapind üsnagi linnusele iseloomulikult ning vana muinsuskaitsetahvel kinnitas esmamuljet. Ent niipea, kui üles jõudsin, hakkas maastik mu meeltele ja kogemusele vigureid viskama. Minu ees avanes pikk ja võrdlemisi kitsas tasane plats, mida vasemalt ja paremalt piiras kaks iseäranis kõrget ja järsku valli (kõrgus väliskülgedeelt mõõdetuna kuni 8–9 meetrit), mis meenutasid pigem looduslikke pinnavorme. Ronisin parem- ehk lõunapoolse valli harjale, et ümbruskonnast parem ülevaade saada, ning käisin ta täies pikkuses läbi. Olukorrale lisas pentsikust linnuse kirdeots, kus kaks rööbitist valli lõppesid. Nimelt läks siin vallidevaheline plats sujuvalt ilma märkimisväärse kõrgusevaheta üle tavaliseks nõmmeväljaks. Ehk teisisõnu, milleks iganes need vallid ka üles kuhjatud polnud, kirde poolt sai nende vahele astuda ilma igasuguse vaevata. Mine tea, äkki nii oligi mõeldud.

(Odalätsi ehk Kihelkonna maalinna ei ole väga keeruline leida, kui juba õigele maanteele oled sattunud)

(Esmakohtumine maalinnaga)

(Nonii. Loodus on kaunis, aga pilt mitte just üleliia maalinlik. Kaks kõrvuti jooksvat sirget valli piiravad pikka, ent kitsavõitu maariba)
 

Kuid milleks, oh milleks oli saarlastel sellist pooleldi üliväga turvatud ja pooleldi täiesti avatud kohta tarvis? On arvatud, et linnust ei jõutud päris korralikult välja ehitada. Suurem osa Odalätsi linnuse saladustest on ilmselt endistviisi sajanditega looritatud, kuigi teda on väiksel viisil uuritud 1860. ja 1984. aastal. Nende käigus on selgunud, et vallid koosnevad kuivlaotud paekivist ning nende peal olid algselt mingid kividest ja puidust kaitserajatised. Söeproovid on andnud viimaste vanuseks vahemiku 1021–1186 pKr. Maalinn võis kasutusel olla veel ristisõdijate tuleku aegadelgi, kuid sama hästi võivad tema hävingu jäljed pärineda ka mõnest varasemast, kirjalikes allikates kajastamata jäänud madinast rootslaste, taanlaste või teiste heade naabritega.

(Odalätsi maalinna lõunapoolse valli hari)

(Vallidevaheline sisehoov on ühest otsast jäetud täiesti avatuks. Mida see peab tähendama?)
 

Veel kaua pärast maalinna varemetesse jäämist käisid kohalikud talupojad vallidest ehitusmaterjaliks kive näppamas, nii et päris algset ilmet talle enam jäänud pole. Aga kes sinnakanti satub, sel soovitan Odalätsis ringi jalutada küll, kas või kena nõmme pärast, mille samblavaip sügise puhuks kenasti laiguliseks oli tooninud. Võib-olla värvide erksuse poolest ehtsa Saamimaa ruskaga võistelda ei anna, aga Saaremaa ja üldse Eesti loodusele teeb ta au igal juhul.

 

* * *

 

Odalätsist tulles jäi mul puuduliku eeltöö tõttu täitsa kahe silma vahele Pidula maalinn, millele põikamine oleks ajaplaani täiesti ära mahtunud. Mu lohakuse korvasid kaks järjekordset üllatuslikku teeäärset kivikirstkalmet Selgase küla maadel. Oleksin neistki hoolimatult möödunud, kui poleks olnud tähelepanu püüdvat muinsuskaitsetahvlit. Peatasin sedamaid auto ning uudistasin vanema metalliaja matusepaiku lähemalt. Esimesena märgatud kalme on kohe tee ääres, teine aga teisel pool teed pisut eemal puude vahel. Nendega seltsib veel kolmaski kalme, keda ma siiski sügavamalt metsast üles otsima ei hakanud. Maa-ameti kaardilt selgub, et kalmetest paarsada meetrit kirdes on tuvastatud muistsete põldude jäänused. Tegin järelduse, et kivikalmete ja põldude tandemid on Saaremaa lääneosa muinasmaastikele tõesti üsna iseloomulikud.

(Selgase lõunapoolne kivikalme eest...)

(...ja tagant)

(Põhjapoolse kivikalme on enda hoolde võtnud samblavaip)

(Nagu Mõisamaal nähtud, nii võib ka Selgase põhjapoolsema kivikalme keskkohas aimata lohku. On's see kirstukoht või Kagu-Eesti kääbastelegi pahatihti kaevatud varanduseotsijate pahandus, kes seda teab)
 

Üks maalinn veel, siis on päev korda läinud, mõtlesin ma endamisi ning jätkasin püha üritust. Jätnud auto Mustjala-Kuressaare maantee äärde, jalutasin õige palveränduri kombel peaaegu kaks kilomeetrit mööda sirget metsateed Kärla Lihulinnani. Süda võttis kohe kõrgemad pöörded sisse, kui paljulubav kõrgendik viimaks puude-põõsaste tagant taeva poole kerkis. Ma ei pidanud pettuma: üleval selgus, et Lihulinn, 18. sajandil kirja pandud ka kui Leolin (saksa keeles Lehren Stadt ehk Lõolinn), on tõeliselt suurejooneline, ükskõik kas võtta mõõdupuuks pikkus, laius või kõrgus. 18 000 ruutmeetrist ovaalset linnuseõue ümbritseb kokku umbes 500 meetri pikkune ringvall, millesse toovad katkestused vaid kaks väravakäiku loodes ja kagus.

(Lugu läheb põnevaks: puude tagant aimdub üks päris suur mägi)
 

(Lihulinna välisnõlvad tõusevad kümne meetri kõrgusele ümbritsevast maapinnast)

(Lihulinna valliharjalt avaneb vägev vaade muinassaarlaste kätetööle. Pool kilomeetrit ringvalli pole mingi nali)

(Loodepoolne väravakoht. Kujutame sellele mõttes juurde suured kahepoolsed puitväravad)

(Kagupoolne väravakoht on veidi tasasem. Võib-olla oli see mõeldud vähemtähtsatele külalistele)

Kuigi Kärla Lihulinn võib minusuguses idaeestlases, kelle kodumaal on linnamäed enamasti pisemapoolsed, tekitada kõige uskumatumaid tundeid, pole ta Saaremaa mõistes siiski erakordne. Piisab vaid, kui meenutada teisi siinseid mastaapseid maalinnu Pöidet, Valjalat ja Kaarmat, millest igaüks võib uhkustada suure pindala ja kõikvõimalike muude parameetritega. Lihulinn on neist vähem tuntud ilmselt oma asukoha pärast metsas, eemal kaasaegsest kultuurmaastikust. Ent kindlasti pole see kogu aeg nii olnud.

(Kõigest hoolimata on Kärla Lihulinn pindalalt Saaremaa suurim muinaskants. Tema konarliku siseõue tabamine ühele fotole osutus võimatuks, aga vähemalt andsin endast parima)
 

Maalinna kunagisele rollile on valgust heitnud mitmed väiksemaid arheoloogilised uuringuid aastatel 1984, 1992 ja 1995 ning kaevatud on nii siseõues kui ka valli peal. Nende põhjal on teadsa, et hoovi katab ebaühtlane, kuni veerand meetri paksune kultuurkiht (mõne kunagise hoone või sissekaeve kohal mõistagi sügavam) ning valle on tugevdatud rohkelt kivide ja palkidega. Vist naljalt ei leia ilma peal linnust, millel puuduks mõni isiklik lugu seoses tulehävinguga, aga ehkki iseenesest traagiline, annab söestunud puit meile hea võimaluse muistise vanuse määramiseks. Lihulinna söedateeringud langevad laias laastus kahte perioodi – vanemad alates 9. sajandist kuni 10. sajandi lõpu/11. sajandi alguseni ning tera nooremad 11. sajandist kuni 12. sajandi lõpu/13. sajandi alguseni. Söele sekundeerivad mõned linnusehoovist leitud esemed, nagu ratsaniku kannus, plaatsoomusrüü detail (mõlemad kahtlemata jõukama sõdalase varustuse osad), paar hoburaudsõlge, mõned raudnoad ja käsitsi vormitud savinõude killud.

 

Raske uskuda, et tuhatkond aastat tagasi olnuks Kärla Lihulinn samamoodi metsa rüütatud nagu nüüd. Tema lähiümbruse kohta tean ma häbematult vähe, kuid ega erialakirjanduski väga midagi lisada ei mõista. Arheoloog Marika Mägi sõnul on Lihulinna läheduses teada vaid üks hilisrauaaja kivikalme Sauvere külas, kuid see asub linnulennult oma viis kilomeetrit kagu pool. Mägi on pakkunud, et Lihulinn on üldse olnud rohkem seotud Pidula kandiga loodes, ent seegi jääb sirgjoones kuue kilomeetri kaugusele. Häid mugavaid selgitusi niisiis antud küsimuses pole.

 

(Kärla Lihulinna kõrval vuliseb toreda nimega Kaljaoja, mis viib oma kaljased veed edelasse Karujärve)

(Lihulinn Kaljaoja suunast)
 

Veel enne kui Lihulinna päris rahule jätame, veel siiski üks huvitav arvamus seoses tema nimega. Mäletate, mainisin, et üle 200 aasta tagasi kirjutati Lihulinnast kui Leolin’ist ehk Lõolinnast. Ajaloolane Kristjan Oad on välja käinud julge oletuse, et Lihu- ehk Lõolinnas võis pesitseda osa kunagisest suuremast Lõo ülikusuguvõsast, kelle teised harud valitsesid Läänemaal Lihulat (mainitud Henriku kroonikas kui Leal) ning Sakalas Lõhaveret (Henriku kroonika Leole). Väga sarnaste nimedega linnused kolmes eri piirkonnas võiksid Oadi meelest seletada ka seda, miks suutsid sakalased näiteks 1211. ja 1215. aastal korraldada lõunasse sihitud hästi korraldatud sõjakäike koostöös läänlaste ja saarlastega. Selle teooria kohaselt olnuks siis Lihulinna pealikupere mingitpidi sugulased ka Sakala Lembituga. Kas me saame seda kuidagi tõestada? Ei. Aga põnev mõte igal juhul.

 

Üleüldse on see elu huvitav. Ja isegi kui see läbi saab, võib sinust tulevaste põlvede jaoks maha jääda linnus, mõni juhuslik potikild või kas või kohanimi, mis hea õnne korral osutub ka sajandite järel üllatavalt kõnekaks.

Veel kord Leedust ja tema vanadest aegadest

 

Eelmises, Sammaste kivikalmete reisiloos mainisin septembri alguse puhkusenädalat, mis lubas mul siin-seal ringi rallida ja iidvanu nurgataguseid välja nuhkida. Sellesinatse nädala seikluste meenutamisega jätkan nüüdki. Juba paar aastat tagasi Poola puhkusereisil jäi meie teele puhtjuhuslikult ka selline tore maa nagu Leedu, millest jäi nii hea mulje (nagu Leedul enamasti kombeks), et võtsime nõuks seda ükskord ka lähemalt kogeda. Nüüd oligi aeg küps. Pakkisime vajalikud kodinad + tänavu justkui kuidagi iseenesest kohustuslikuks muutunud kummipaadi pardale ning sõitsime õkva Leedumaale.

 

Leedu on Eestist isegi tänapäeval suurem, vanadest aegadest kõnelemata, seetõttu pidime juba planeerimisfaasis tegema rangeid valikuid, kuhu täpsemalt minna. Valik langes Trakai kasuks, sest esiteks on seal loodus väga ilus, teiseks on linn ise nunnu ja kolmandaks on seal tuhandete tonnide kaupa ajalugu. Sestap ei näe ma ka mingit enesekordamist, kui kirjutan taas veidi Trakaist, millest esimene muinasreisikiri ilmus juba 2021. aastal (loe siit). Pealegi avanesid tänavu siinkandis minu jaoks uued avastused ja perspektiivid, mis täiendasid kenasti juba varem tuntut.

(Trakai saarelinnus õhtu viimases valguses)
 

Meie öömajaks sai võrratu külalistemaja Trakai vanalinnast vahetult idas Varnikai külas. Pererahvas, Vilniusest mõnusamasse keskkonda elama tulnud tore vanapaar tegi meie äraolemise väga hubaseks, ühtlasi laenasid meile jalgrattaid, millega me kaks päeva Trakais ja selle lähemas ümbruskonnas ennastunustavalt ringi tuiskasime. Kaasavõetud paat lubas sedasama teha saari täis pikitud sopilisel Galvė järvel. Sedamoodi pakkusid need inimajaloo ühed parimad transpordilahendused meile kõige mitmekesisemaid võimalusi ümberkaudsete maade ja rahvaste tundmaõppimiseks.

(Trakai saarelinnus vee poolt - paat pakkus meile häid võimalusi nautida arhitektuuri eri nurkade alt)
 

Varnikai küla on küll üsna tagasihoidlik – turismimagneti Trakai lähedus pole suutnud tema palet õnneks muuta –, ent muinasgurmaanile pakub ta häid tutvusi. Avastasime üsna peagi, et otse Trakaisse viiva teekese ääres seisab üks väike, kuid väga nett linnamägi. Viimaste poolest on Leedumaa üleüldse külluslik. Neid on säändsit ja määndsit, nii võimsaid suurvürsti kantse, kust vahepeal Musta mereni ulatuvat suurriiki valitseti, kui ka päris pisikesi, ühe üliku mõisakesi. Varnikai linnus kuulub pigem teise kategooriasse. Küngast on lähiminevikus suurematest taimedest puhastatud ning teda on väga kerge märgata. Jalgratas pidi sedapuhku tee äärde ootama jääma; sundisin oma vanad jalad tööle ja ronisin ahvikiirusel mäe otsa.

(Varnikai linnamägi on üks muhe muhk keset rohetavat Leedumaa pinda)
 

Nagu olingi lootnud, valdas mind mäe otsas täielik õnn. Künka tagumine, see tähendab loodepoolne puudesse põõsastesse mattunud nõlv langes järsult alla. Ilmselgelt olid linnusemeistrid selles kohas ära kasutanud paiga looduslikke vorme. Ovaalne künkalagi oli tasandatud, ehkki selle tagasihoidlikud mõõtmed (umbes 30 × 20 meetrit) ei jätnud tõepoolest ruumi just kuigi paljudele elanikele. Aegade jooksul on Varnikai linnusel põldu küntud ja kruusa ammutatud, lõunaserva kahjustas tee-ehitus. Kui ma Leedu Muinsuskaitseameti lehel kirjapandust õigesti aru saan, on paika eri aegadel ka uuritud, aga leidude osas avalikult ligipääsetavat infot napib. Niipalju on siiski öeldud, et linnamäe pealt ning selle kõrval olevast väikesest avaasulast on saadud riibitud keraamikat, mis dateerib elutegevuse vahemikku alates eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaaja lõpuni (või isegi rahvasterännuaja alguseni).

(Künkalagi on nii väike, et peale ühe perekonna siin ilmselt elanikke polnudki. Taolisi mäepealseid asulaid on Eestistki tuvastatud, ühest sellisest muljetasin viimati näiteks tänavuses Hinniala jutus)
 

(Kes mäele ära ei mahtunud, võis elada selle kõrval. Keraamika näitab, et võimalust on igatahes kasutatud)

Riibitud keraamikat leidub ka Eesti eelrooma ja rooma rauaaja muististelt – minu kõige isiklikud kokkupuuted sellega pärinevad Alt-Laari linnusasulast, mida 2008. aastal päästeuurisin. Heinatuusti või millegi muu säärasega nühitud pindadega potid arvatakse olnud olevat baltlaste stiil. Jah, olen sellega nõus, et vanasti võisid Leedus tõesti elada baltlased. Kas neid leidus ka Eestis? Pisut raske midagi otsesõnu väita, aga nende kultuuriline mõju ulatus meieni igal juhul.

 

* * *

 

Varnikaist oli Trakai vanalinna süda kiviga visata. Ainult paarist sillakesest üle ning juba tervitasid meid keskaegsed kaitserajatised. Mõistagi on Galvė järve keskel punetav saarelinnus kõige kuulsam, figureerides kõigis Leedut kas või riivamisi puudutavates turismimaterjalides. Igaks juhuks on ära turvatud ka osa maismaast. Trakai vanalinn nimelt paikneb Galvė, Luka ja Totoriškise järvede vahele litsutud põhja-lõuna suunalisel maaribal, mis juba sellisena pakub häid kaitse-eeldusi. Kuigi järvekallaste vahel polnud ruumiga just laiata, leiti sellest hoolimata võimalus mahutada majade, hoovide ja tänavate kõrvale ära korralik suur kivilinnus. See ehitati 14. sajandi teisel poolel, komplekti kuulub seitse torni ja neid ühendav kümne meetri kõrgune välismüür. Linnusehoovgi on vaheseinaga kaheks jagatud. Idas ja põhjas piiras linnust Luke järve kaldajoon, mujal pakkus kaitset vallikraav.

(Üks seitsmest Trakai poolsaarelinnuse tornidest. Ilmselgelt on siin olnud restauraatorite käsi mängus)
 

(Ja täpselt sama torn veidi teisel kellaajal. Temast kiirgub teatud valgustatust ja enesega rahulolu)

Maismaalinnus – või poolsaarelinnus, nagu kirjanduses sageli kohata võib – hakkas põnevaid aegu nägema juba enne kui mört jõudis kivide vahele kuivada. Leedu oli alatihti nugade peal Saksa Orduga ning pärast mitmeid viimase korraldatud sõjaretki põletanud Trakai linnuse kaitsjad selle 1390. aastal ise, keskendudes rohkem saarelinnuse väljaehitamisele. Siiski tehti hiljem ka poolsaarelinnus uuesti korda. 1440. aastal hukkasid mässavad vasallid linnuses suurvürst Žygimantas Kęstutaitise. 16. sajandil kasutati linnust vanglana. 17. sajandil said Trakai kaitserajatised rängalt kannatada Vene-Poola sõjas (1654–1667) ning kaotasid oma sõjalise tähtsuse. Pärast seda tegutses müüride vahel veel pea sadakond aastat dominiiklaste klooster. Praegu aga on Trakai linnused muudetud muuseumideks ning neid on võimalik piletiraha eest vabalt uudistada. Seda me muidugi tegimegi.

(Poolsaarelinnus seestpoolt)

(Vahemüür lööb linnuse kahte jakku)

 

* * *

 

Kiirelt jõudis kätte meie Leedu-puhkuse viimane päev. Ees ootas pool tuhat kilomeetrit koduteed. Et omastele siit midagi head kaasa võtta, põikasime sisse Ukmergėsse, mis on üks ilus ja sõbralik linn Vilniuse ja Panevėžyse vahel. Poepeatus oli siiski vaid üks põhjus; mul oli ka kurikaval plaan ära näha siinne linnamägi, millele juhatavat silti olin märganud kevadel, kui saatus mind siit põgusalt läbi oli juhatanud. Mõeldud-mõeldud!

 

Ukmergė kandis varem Vilkmergė nime, mis on saadud ilmselt linnast läbijooksva Vilkmergėlė jõekeselt (mida praegu hüütakse teatud loogika põhjal Ukmergėleks). Ühe jutu järgi pärinenud nimi huntide poolt üles kasvatatud tüdrukust (vilkas on leedu keeles hunt ja merga neiu), kuid usutavamaks peetakse nime teise poole seost sõnaga merg-/merk-, mis tähendab sukeldumist või midagi säärast. Kohta mainiti esimest korda kirjasõnas juba 1225. aastal, konkreetsemalt asulat 1333. aastal. Veendusime peagi, et kõik need omaaegsed mainingud olid tindimusta igati väärt – meie ees kõrgus otse pilvedesse küündiv mäemürakas. Ukmergė linnus.

(Ukmergė linnus lööb täiesti pahviks)

 

Kui ahhetamapanevale kõrgusele veel midagi võrdväärset kõrvale lisada, siis seda, et tegemist on ühtlasi vist füüsiliselt kõige ligipääsetavama kantsiga terves Päikesesüsteemis. Ümber künka lookleb kaldtee nagu mütoloogiline metallsiug, vankumata ka kõige järsematel pervedel. Seda mööda iga sammuga terake kõrgemale jõudes avanesid me silme ette avarad vaated linnale ning Ukmergėle ühinemiskohale suure Šventoji jõega, mis omakorda nende kokkusulanud veed Nerise jõe poole läkitab. Kaldtee tegi veel viimase käänaku paremale ning me astusime elus esmakordselt Ukmergė linnuse pinnale.

(Metallrada juhatab su üles isegi siis, kui sa peaksid mingil põhjusel vajama ratastransporti)

(Vaade linnale. Veidi taamal voolab kaugusesse Šventoji jõgi)

Linnusehoovi kattis madalaks pöetud, tallamistest ja päikesest kõrbenud muru. Varju andsid mõned sihvakad puud, millest ühe külge oli riputatud kena romantiline kiik. Õue ümbritses metallpiire, et jumala pärast keegi ootamatult üle serva hukatusse ei langeks. Vanal ajal asendas piiret asisem ringmüür, mis oli iseäranis silmapaistvalt säilinud künka idaservas. Küllap peidavad siin kamara all mitmed hooned ja ruumid linnuse kunagistele kaitsjatele, teenindavale personalile ja loomadele. Ukmergė on Trakai põlvkonna- ja saatusekaaslane: ehitatud 14. sajandil, saanud korduvalt Saksa Ordult räsida, 1388. aastal põletatud koguni omade poolt ning hiljem taastatud. 16. sajand polnud Ukmergė jaoks just kuigi armuline ning võib arvata, et uusaegsetes sõdades ei suutnud ta enam kasvavate militaarvajadustega ühte sammu hoida.

(Ülesjõudjat tervitas vaade linnuseõuele, vallile, piirdetarale ja kiigele)
 

(Otsavall on nii vägev, et varjab kindlasti endas mitmesuguseid ehituskonstruktsioone)

Kuigi varemeis, leidus mäe peal mingeid hooned kuni 19. sajandini, mis lammutati siis turuplatsile ruumi tegemiseks. 20. sajandi keskel põdes linnuseõue läbi veel ühe tasandustöö. Arheoloogid on koha peal käinud näiteks 1970. ja 2003. aastal, neist viimase ajal uuriti ka künka lõuna- ja idajalamil oleva asulakoha kultuurkihti.

(Vallilt linnusehoovile. 19. sajandi turuplats nõudis ruumi ja varasemad ehitised pidid muutuvatele aegadele teed andma)
 

(Veel üks vaade linnale. Esiplaanil lookleb kunstsängi kängitsetud Vilkmergėlė ehk Ukmergėle oja)

Alla saime sama teed mööda ning nüüd polnud küll koduteel enam muid peatusi peale Bauska Hesburgeri Lõuna-Lätis Kreevinimaal, kus täiendasime oma moonavarusid. Leedu oli meie vastu olnud hea ning avanud endast taas uusi tahke. Kui veab, siis pöörame oma pilgud sinnakanti ka tulevikus!

Sammaste kivikalmed

 

Vahel ikka juhtun Mulgimaale. Viimane selline sündmus leidis aset septembri algul, kui elusloodus hoidis veel kinni suvest, ent veed hakkasid juba jahtuma. Minul oli taas käsil üks puhkusenädal, mida püüdsin ära kasutada nii hästi kui võimalik – ning minu puhul tähendab see sageli kõikvõimalikku matkamist ja ringiliikumist ükskõik mis käepäraste vahenditega. Tol päeval tutvustasin ma mulgi veekogusid oma talvel soetatud kummipaadile. Pika, kuid huvitava päeva finaaliks põikasin läbi Halliste kihelkonna täiesti kuivamaalisest Sammaste külast, kus teadsin olevat paar huvitava ajalooga matusepaika.

 

Sammastes on ilusad avarad nurmed ning muistsed kalmed paistavad nende keskel või kõrval kenasti välja. Meie kliimavöötmele ja väärtusruumile omaselt on nad kaetud puude, põõsaste ja teiste taimevormidega, kel korda läinud on oma juured surnud inimeste sekka kinnitada. Alati pole see sugugi hõlbus, sest ajaloost leidub arvukalt perioode, mil surnute peale, alla ja vahele on kokku kantud kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kive. Sellepärast võib meie muinaskalmeid tihti pidada omalaadseteks isearenenud kiviktaimlateks, kuhu on kokku sattunud need liigid, kellele sobivad antud spetsiifilised kasvutingimused (plussiks väetatud pinnas, miinuseks palju kive).

 

Sammastes on kalmete salku kaks ning mõlemad kannavad läheduses oleva talu järgi nime Taru. See tõik paneb mõnikord pingutama, et arheoloogiakirjandust lugedes alati aru saada, kummast kalmest on parajasti juttu. Täpsuse huvides on nad mõnikord varustatud järjekorranumbritega I ja II, aga ebatäpsuse huvides võib varieeruda, kumb on parajasti I ja kumb II. Küllap aitab, kui lisame, et läänepoolne kalme kannab nime Kirikumägi ning idapoolset on vahel kutsutud Taru vareks. Mina suundusingi hakatuseks vare-nimelisele kalmele, mis esimesena silma puutus.

(Esimesena tervitas mind Sammaste Taru vare kivikalme haljas puudetukk)
 

Sammaste vastu tundis huvi juba 19. sajandil Mulgi muinasasjades hästi orienteeruv harrastusarheoloog (kuid kõigest hoolimata Eesti arheoloogias legendaarne) Jaan Jung. Tema talletas mitu toona Taru kivikalme kohta kõneldud rahvajuttu. Ühe järgi pärinevad kalme kivid Vanapagana püüdlustest ehitada üle Õisu järve silda, kuid kuke kiremise tõttu pudenenud kivikoorem põllest maha Taru põllule. Teise järgi tahetud kividest hoopis vanasti kirikut ehitada. Kolmas lugu on isegi kõige fantastilisem: Karksi linnuse ehitamise aegu töötanud Kõpus telliskivivabrik, kust ulatus kohalikest naistest katkematu inimkett Taruni. Inimesed pildunud üksteisele kive kätte, kuni need Tarul hunnikusse maha pandi. Siis reorganiseeriti kogu inimkett Tarult Karksini ning kogu värk kordus taas. Ju siis mõned kivid jäänud ka maha, miks muidu on kivilade praegugi näha, ehkki telliseid nende seas õigupoolest pole.

(Kivide vähesuse üle kalmel kurta ei saa. Neid on siin igal pool)
 

(Mõnede suuremate kivide puhul hakkasin küll kahtlema, kas rahvajutt Kõpust siia ulatunud inimketist ikka saab päris tõsi olla... Aga muiste olid inimesed ka palju kangemad)

Jung taris 1880. aastal Sammastesse Soome uurijad Johann R. Aspelini ja Hjalmar Appelgreni (hiljem Appelgren-Kivalo). Trio leidis kalmest päris ägedaid leide, neist mõnest avaldas Jung piltegi (vt kommentaariumist kirjanduse nimekirja) – rauast putkkirve ja kaeluskirve (Jungil „krae kirwes“, aga mõte on sama), kaks nooleotsa ja ühe odaotsa katke, mitmeid nuge ja sirpnuge, karjasekeppnõelu ning vasesulamist spiraalsõrmuse. Lisaks nii põletatud kui põletamata inimluid. Esemed viidud Helsingisse Soome Rahvusmuuseumisse. Kirjanduse põhjal hõlmas kivivare kokku kolme kalmet – keskmine üle 27 meetri pikk, servmised kumbki 20 meetri kanti. Kõik mainitud leiud pärinesid keskmisest, suurtest kividest müüri ja väiksemate kividega täidetud kalmest, samas kui teised osutusid panuste poolest tühjapoolseks. Kõigi tunnusmärkide põhjal pärinevad ilmselt tarandkalmete hulka kuuluvad matusepaigad eelrooma rauaaja lõpust või rooma rauaaja hakatusest.

(Siin-seal võib aimata suurematest mürakatest midagi kivirea taolist)
 

(Kalmed olid täidetud parajate pihku mahtuvate munakatega. Küllap koguti siia kõik, mis ümbruskonna põldudelt kätte oli võimalik saada)

Muide, erinevalt tänapäevalgi tuntud silmaga kirvestest võis putk- ja kaeluskirveid varre külge kinnitada täpselt nii, nagu parasjagu vajadus ette nägi: puude raiumiseks või laasimiseks läks tera pikuti, puitesemete õõnestamiseks risti. Väga praktilised lahendused, mida kindlasti mõistsid hinnata ka kalmulised.

 

1886. aastal tegi Sammaste Taru vare äärmistel kalmetel kaevamisi ka Tartu Ülikooli geoloog ja arheoloog Constantin von Grewingk, leidmata neist eriti midagi uut.

 

* * *

 

Järgmisena võtsin ma ette esmatutvuse Taru Kirikumäe kalmega, mis asub vaid veidi üle 100 meetri lääne pool. Kuigi Jaan Jung teadis teda, ei pühendunud ta Kirikumäele üleliia põhjalikult. Sestap algab selle kalme üksikasjalikum uurimislugu alles 1989. aastaga, mil siin kaevas Heiki Valk. Tema tuli Kirikumäele ka veel 2002. ning 2020. aastal, viimasel korral koos Mairi Kaseoruga. Kuigi väliselt tundub Kirikumägi üsna tavapärane floorasse uppunud külakalmistu, pulbitseb selle pinna all põneva elulooga muistis. Võtame ta etappide kaupa ette.

(Varelt paistab kenasti ära Kirikumägi, mida parajasti paitab kuldne õhtupäike)
 

1. etapp: eelrooma ja rooma rauaaeg. Taru vare kalmetega umbes samal ajal on ehitatud ka Kirikumäe kivikalme, mille asukohaks valiti üks kena looduslik künkake. Kalme keskpaigast leidis Heiki Valk kividest poolkaare, selle kõrvalt sirge kivirea. Kuna kaevand ei katnud kogu kalmeala, siis paljastus vaid osa kõigist võimalikest kujunditest. On oletatud, et siin võib olla nn Kurevere tüüpi varajane tarandkalme, mida iseloomustavad ringikujulised ja nelinurksed kividest laotud kujundid, või hoopis üksiktarandkalme ja kiviringkalme tandem. Ajaarvamise eelsetele sajanditele või päris alguskümnenditele osutasid kalmest leitud neli või viis rauast karjasekeppnõela (sellised omamoodi kõvera otsaga ehtenõelad). Lisaks on veidi erinevatel andmetel saadud kalmest üheksa käevõru, viie sõrmuse katked ning rauast sirpnuga, mis kõik on dateeritud valdavalt rooma rauaaega. Surnud põletati nähtavasti kuskil päris lähedal, nende luud on saanud kõva kuumust ning ka mõned pronksesemed on tules arusaamatuks känkraks sulanud.

(Kivikalme valikul jäi kellegi silm pidama juba looduslikult veidi taevale lähemale küündival künkakesel)
 

(Kive leidub sellegi matusepaiga keskel)

2. etapp: rahvasterännuaeg ja eelviikingiaeg. Ajal, mil uusi korraliku siseehitusega kivikalmeid meie maal enam erilise innuga juurde ei tehtud, võidi sellegipoolest jätkata seniste kalmete kasutust. Nii on Sammastes ka sündinud. Kolmnurkse peaga ehtenõelade ja ambsõlgede tükid kõnelevad küllap kombest hukata surnu isiklikud väärtasjad, et nende hing jõuaks koos omanikuga sinna, kuhu vaja. Üldiselt on keskmine rauaaeg Sammastes esindatud veidi tagasihoidlikumalt.

 

3. etapp: viikingiaeg ja hilisrauaaeg. Rauaaja lõpusajanditel kujunes Sakala lõunaosas Aliste ehk Alistegunna kihelkond – tänapäeval Halliste –, millesse kuulusid ka Sammaste elanikud. Samast ajast pärineb taas suur hulk Kirikumäe ja selle lähiümbruse leide. Savipottide tükid (nii käsitsi kui kedral vormitud), kõikvõimalikud erinevad ehted, vöödetailid, tööriistad (vikati katke, paar kirvest, noad, tulerauad, võti jms) ning relvad (võitlusnoad, odaotsad, mõõga ja mõõgatupe detailid) moodustasid mitmekesise valiku maetutele kaasa antud kraamist. Sageli on esemed enne kalmesse panekut nüüdki tahtlikult rikutud. Näiteks aeti üks kirves kuumaks ja volditi pooleks, et ühelgi elaval poleks temaga enam midagi mõistlikku peale hakata. Toonela elanikele aga, näis, sobis hästi.

 

Treenimatagi silm märkab Kirikumäe idapoolses servas madalat kividest piiret. 2020. aasta kaevamised keskendusid sellest väljapoole jäävale alale, kuhu on samuti sängitatud põletatud inimluid, ehete juppe ja muud väikest pudipadi alates 10. sajandist kuni 13. sajandini välja. Sealjuures on matmise jaoks kaevatud nähtavasti maasse madalad süvendid, mis täideti kividega. Viimastel oleva tahmakihilt järeldub, et surnud põletati kusagil siinsamas. Mille põhjal otsustati, kelle maised jäänused viiakse kivikalme kõrgesse keskossa ning kes jääb äärtesse, jääme praegu vastuse võlgu.

(Kirikumäe idaserva piirab kiviaed. Mis ajal see ehitati? Ajalugu seni veel selget vastust ei anna)
 

(Muinasaja lõpu inimluid ja leide kohtab ka Kirikumäe kõrvalt põllult. Matuseala on valgunud künkalt alla)

4. etapp: kesk- ja varauusaeg. Hoolimata ristiusu tulekust Sakalasse, mille kohta teame tänu Henricu ajaraamatule hulga veriseid seiku, ei jäänud vana matusepaik Sammastes unustuse hõlma – järjepidevus elas ühiskondlikud raputused üle, muutus vaid usuline raamistik. Kalmest sai kristlaste pühapaik, alguses kindlasti vaid nimeliselt, aga aja jooksul aina tõsimeelsemalt. Kogu Kirikumäe alalt on leitud arvukalt münte vahemikust alates 14. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, põhijagu aga 16. ja 17. aastasajast. Oletatavasti olid need ohvrirahad või kaotatud külakondlike kooskäimiste ajal. Keskajal ehitati siia ka kabel ning koht sai nimeks Kirikumägi. Pühakoja varemeid on mainitud ühes 1671. aasta kirikuvisitatsioonis kui Laurentsiuse kabelit (Lorenz Capella). Kiriku- ja rahvapärimuses oli Laurentsius/Laurits tule ja põle(ta)misega seotud pühak. Temale on pühendatud näiteks Kuusalu kirik Põhja-Eestis Harjumaal, kuid tuntud oli ta ka Lõuna-Eestis. Arvatakse koguni, et Laurits on endasse sulatanud mõne muistse tulega seotud jumaluse, kes sel moel elas sünkretistlikus rahvausus õnnelikult edasi. Kirikumäe servadest on uurimistööde käigus leitud ka mõned 16.–17. sajandi matused.

 

On tuline kahju, et Sammaste Kirikumägi on viimaste aastakümnete jooksul pidanud kannatama ränga metoodilise rüüstamise käes. 2020. aasta uuringud näitasid, et mingid metalliotsijatega jorsid on aastate jooksul käinud muistisel ebaseaduslikult münte ja muid vanu asju noppimas. Kui nüüd keegi lugejatest siit enda ära tunneb, siis võtke minuga julgelt ühendust – teid on toimetuses ootamas üllatus.

(Veel üks vaade Kirikumäelt Taru vare kivikalme(te) poole)