Varangu Veskikants

Mullu asutatud Eesti Arheoloogide Liit valis 2023. aasta muistiseks Eesti muinaslinnused. Nõnda võin minagi oma reisivõrguraamatus häbenemata teema-aastat tähistada, ehkki linnused kui maastikul kergelt tuvastatavad ja üsna suuremõõtmelised ajaloopaigad satuvad niikuinii muinasreisikirjadesse teistest märksa tihemini, aastast sõltumata. Meie väikesel kodumaal on neid ka piisavalt palju selleks, et ikka ja jälle esmakohtumise rõõmu nautida. Pealegi leitakse linnamägesid aeg-ajalt ka juurde.

 

Juuli lõpupoole käisin enda jaoks avastamas linnamäge Virumaal Varangul. Veskikantsi nimeline muistis asub Selja jõe lookes ning lähedale jääb ka talle nime andnud vesiveski. Tänu üle jõe viivale sillale pääsesin linnamäele kiiresti ja kuiva jalaga. Ehkki mul oli aega tutvumiseks häbiväärselt vähe, ei valmistanud õige koha leidmine õnneks vaeva, kuna ta on integreeritud kaasaegsesse kultuurmaastikku ning paistab tänu enamasti avatud vaadetele juba eemalt silma.

(Veskisillalt paistis puude vahelt piiluv linnamägi juba ära)

(Linnamäelt jällegi paistis ära puude vahelt piiluv vesiveski)

 

Varangu Veskikantsi, nagu tegelikult lõviosa Virumaa linnuseid, pole arheoloogiliselt põhjalikumalt uuritud, nii et peaaegu kõik, mida me tema kohta mõistame öelda, tugineb välisele vaatlusele. Meie kõigi õnneks on ta väga atraktiivse väljanägemisega muinaslinn, nii et ka pelk väline vaatlus pakub küllaldast esteetilist naudingut ja võib-olla isegi üht-teist akadeemilise huvi rahuldamiseks.

Millal linnus Varangule tekkis, pole leidude puudumisel lõpuni selge. Kindel on vaid see, et otsuse tegijad olid koha hästi valinud – kolmest küljest piirab kantsi kandvat maaneemikut Selja jõe järsk perv. Ainult põhjakülg vajas kaitse ja heidutuse tõstmiseks suuremat lisatööd. Selleks tarbeks ehitati sellesse külge paras 3–4 meetri kõrgune paekividest vall ning igaks juhuks ka veidi tagasihoidlikum (u 1–1,5 meetrit kõrge) vallike ida- ja lõunaküljele. Niiviisi piirati ära umbes 4500 ruutmeetrine plats, mis Eesti muinaslinnuste pindalade pingereas on selline täitsa keskmine või isegi suurepoolne tulemus. Kuna päris vanadel aegadel väga pikki-kõrgeid valle üldiselt veel kergitama ei vaevutud, võib ettevaatlikult oletada, et küllap on Varangu põhjavall oma praeguse väljanägemise saanud kas hilisrauaajal või – teades mõne muinaskantsi kestmist ka veidi aega pärast 13. sajandi ristisõdimisi – keskaja hakul. Varangu roll ristisõdades üheski kirjalikus allikas ei kajastu, aga et sama kehtib enamike Virumaa linnamägede kohta (näiteks kroonik Henrik sattus Virumaale üldse harva ning ka siis mitte kõikjale), siis pole üldse selge, kas ja mis siin neil rahutuil aegadel õigupoolest sündis.

(Põhjavall linnuseõuest nähtuna. Taimestik ja kamar varjavad ilmselt kuivlaotisena valminud paekivivalli, mis võib endas peita väärtuslikku teavet Varangu varaaajaloost)

(Põhjavalli otsast avaneb avar vaade üle avara linnuseõue. Vasakus servas paistab ära ka tubli tükk madalat lõunavalli)

Veskikants pole ainus Varangu muinasväärtus. Linnusega külg-külje kõrval on olnud ka küla, millest maha jäänud kultuurkihil laiub tänapäeval ilus haljendav karjamaa. Külaasemelt on üles korjatud käsitsivormitud savinõude kilde ja isegi üks väike rauast nooleots. Leiud võiksid pärineda I aastatuhande teisest poolest pKr ning kaudselt olla abiks ka seni märkimisväärsete leidudeta linnuse vanuse määramisel. Taolised linnuse ja küla tandemid on väga tavalised eelviikingi- ja viikingiajale ning pole vist tõest väga kaugel, kui ütlen, et Varangu oli juba neil päevil kohalik võimu- ja kaubanduskeskus. Soome laht, mille lõunarannavetes kulges viikingite Idatee, jääb linnulennult umbes 7,5 km kaugusele, käänulist Selja jõge mööda mõnevõrra rohkem, aga mingi ületamatu vahemaa see muidugi polnud. Põhjaranniku asustusmustris valitses viikingiajal selge trend rajada linnused merest veidi kaugemale – küllap peaasjalikult turvalisuse pärast, sest avaratel vetel liikus toona piisavalt ka igasuguste kahtlaste mõtetega rahvast.

 

(I aastatuhande teise poole asulakoht liibus tihedalt linnamäe külge, praegu kasutavad seda maad aga rohusööjad koduloomad)

(Linnuse ja küla omavaheliseks piiriks oli lisaks kivivallile ka madal, kuid lai kraav, mille jälg on siiani täiesti aimatav)

Nagu päris paljude linnamägede puhul oleme pidanud nentima, sai 11. sajand senistele olemisviisidele saatuslikuks. Varangu linnus ehk küll ei kadunud, kuid küla kolis küll teisale. Millegipärast sai selle uueks asukohaks Selja jõe vastaskallas. II aastatuhande asulakoha kultuurkiht on nimelt leitud just sealt, kus vesiveski ja talud praegugi asuvad. Õhus on kaks varianti – kas tahtsid külaelanikud elada tervislikus kauguses linnusest või eelistasid linnuseelanikud hoida tervislikku distantsi külarahvast.

(Millalgi II aastatuhande algul kolis seni linnuse kõrval olnud küla Selja jõe teisele kaldale. Nagu pildil taamalt näha, on seal praegugi Varangu küla hooned peal)

 

Varangu muinasruum sisaldab veel igasuguseid põnevaid kohti, näiteks kuut kivikalmet ja nelja lohukivi, aga kuna ma ajanappuse tõttu nendeni ei jõudnud, siis jääb piirkonna võimaliku vanema rauaaja käsitlemine mingisse järgmisse tulevikku. Aga selline see Virumaa juba kord on – ammendamatu ajaloo ja vaimuvaradega. 

(Veel viimane vaade Veskikantsile enne lahkumist)

Koknese ja tema Vetseke

Olles juulis pea nädalapäevad Masuuria suvise päikese all ujunud, ratastel ja jalgel pastoraalseid maastikke avastanud ning õhtuti loometööle pühendunud – ühesõnaga, puhanud – , pöördusime viimaks tagasi koduse Eesti poole. Jätan siinjuures vahele kõik need tosinad Lõuna-Leedu linnamäed, millest ma verd tilkuva südamega olin sunnitud mööda sõitma, ning jõuan oma jutuga eelviimasesse õhtusse, kui me läbisime viimased suurte metsade vahele kiilutud Põhja-Leedu külakesed (mis ilmselt olid seni veel ristimiskampaaniast puutumata jäänud; tõsi, asfalt oli nendele teedele siiski millalgi lähiminevikus jõudnud) ja sisenesime Läti territooriumile. Ka siin tuli sõita juba öö varjus läbi väheasustatud Seelimaa metsade tõmmatud nöörsirget teed, kuni viimaks tervitas meid tsivilisatsioon, täpsemalt Väina jõele rajatud Aizkraukle tamm. Veel mõni kilomeeter ning võisime tõdeda, et oleme hoolimata kõigest jõudnud turvaliselt oma reisi viimasesse öömajja Koknese linnas.

 

Koknese olin majutuspaigaks valinud üsnagi labasel põhjusel – olin seda nime lugenud ja kuulnud erinevates ajaloolistes seostes, ent paigast endast teadsin häbematult vähe. Tartu loos mängib Koknese rolli ühe oma valitseja, vürst Vetseke, meile teatud põhjustel läbi slaavikeelse kirjutustraditsiooni tuntud Vjatško läbi. Enim tema eluloole valgust heitnud Henriku Liivimaa kroonika sõnul kuulunud nimelt Vetseke CV-s töökohtade loetellu viimase reana aastatel 1223–1224 ka Tartu linnuse valitsemine. Seetõttu räägime temast hiljem veel lähemalt, aga Koknese enda lugu ületab muidugi pika puuga ühe inimeluea ning sestap tuleb alustada päris algusest ja seejärel jälgida, kuhu omadega välja jõuame.

 

Tänapäeval on Koknese alla 3000 elanikuga väikelinn Väina jõe põhjakaldal. Selle põhilised vaatamisväärsused koonduvad kenasse jõeäärsesse parki, kuhu viib meid ka käesolev muinasreisikiri. Siin on aastal 1687 rajatud kirik, on mõisakompleks, on puust ja kivist tahutud skulptuurid. Aga nende seas on linna ajalooliseks krooniks keskaegse linnuse varemed, mida pääseb mõistlikult sümboolse hinnaga pileti eest igaüks uudistama. Meie reisi viimasel hommikul tegime seda meiegi. Mis seal salata, oli õnnis tunne aeg maha võtta ning lihtsalt veidi Lätimaad nautida.

(Väina  on tõsiseltvõetav veekogu. Jõe kaldaile ehitati juba muistsel päevil palju linnuseid ja muid asju, teiste seas Koknese kants, mille müürid seal taamal valendavad. Enne nõukogude aega, mil veidi maad allavoolu ehitati üks järjekordne Väina hüdroelektrijaam, asus linnus palju kõrgemal jõepervel) 

Maaneemik Väina ja selle parempoolse lisajõe Pērse (ei, ma ei mõtle Läti kohanimesid ise välja) kohtumispaigas pakkus hüva looduslikku kaitset, sestap siia see kants püsti löödigi. Koknese lapsepõlv möödus esiajaloo kulisside taga, nii et tema sünniaastat keegi enam öelda ei oska. Arheoloogilised uuringud on püüdnud küll midagi laias laastus selgitada ja näiteks aastatel 1961–1965 kaevati selleks linnusel läbi 1128 ruutmeetrit. Varaseimad leiud pärinevad I aastatuhandest eKr ning meie ajaarvamise algusest. Võib-olla pärast mõningast pausi on siin tegutsetud alates 5. sajandist pKr ning aktiivne militaarkallakuga ajalugu kestis Kokneses võrdlemisi järjepidevalt 1701. aastani välja. Üks suurem arenguhüpe toimus millalgi aasta 1000 paiku, mil põhilinnusele ehitati külge eeslinnus. Arheoloogiliste leidude seas on lisaks ootuspärasele pudi-padile leitud omajagu käsitööle ja kaubandusele osundavad esemeid. Näib, et sellal areneski Koknesest midagi enamat kui vaid üks suvaline kants muinaslinnuste pikas anonüümses rivis.

(Tee läbi pargi juhatab varem või hiljem - kui õigeid radu valida - linnuse juurde)

(Pērse on valdavalt üsna kitsas ojake, ent kasvab viimase mõnesaja meetri ulatuses enne Väinaga ühekssaamist võimsaks veteväljaks)

 

(Väike arheoloogiline väljapanek Koknese linnuse piletikassamajas. Ehtepudinaid kas enne ristisõdijatega kokkupuutumist või otse nende ajal)

(Ka veidi militaarsemat kraami rauaaja lõpust ja keskajast)

12. sajandi lõpuks – 13. sajandi alguseks olid asjalood jõudnud nii kaugele, et Koknese linnus valitses omanimelist vürstiriigikest. Riik eeldab muidugi ka valitsejat, vürstiriik vastavalt vürsti. 1205. aastal, mil Koknese esmakordselt kirjaliku ajaloo huviorbiiti sattus – selleks juhtuski olema saatuse tahtel Henriku kroonika – , valitses linnust ja seda ümbritsevat maad Vetseke, Polatski vürsti õigeusklik vasall (või kuidas iganes seal ida pool neid suverääni-süserääni suhteid nimetati). Tema taustast pole suurt midagi teada. Vene allikad on teda pidanud Rjuriki soost Drutski (praegu Valgevenes) vürsti pojaks, lätlased on aga pidanud ka võimalikuks tema kohalikku, kas latgali või koguni liivi päritolu. Vetseke slaavi nimevariant Vjatško on Vana-Novgorodi murdevorm nimest Vjatšeslav.

 

Vetseke valitsusalune maa polnud just kuigi suur, eriti võrreldes naabri Vissewaldiga (ehk Vsevolodiga), kes valitses mitu korda suuremat Jersika vürstiriiki. Ka viimane oli tõenäoliselt mingil moel Polatskist ärarippuv. Praegu samuti Valgevene aladele jääva Polatski käpp ulatus ilmselt üsna laialt üle paljude latgalite ja liivlaste, kes olid mingil moel tema maksualused, aga muidugi polnud kõik see toona kuidagi võrreldav hilisemate idapoolsete imperialistlike hälvetega. Kohalikud võimumängud tundusid ilmselt juba toona kõigile osapooltele hoopis teistsugused kui praeguse aja jändamised. Kuidas Vetseke Koknese juhtpositsioonile sattus, seda me ei tea, küll aga on meieni jõudnud lugu sellest, kuidas ta oma võimu siin kaotas. Kui läänest tulnud ristisõdijad olid end piitsa ja prääniku abil Väina alamjooksul enam-vähem sisse seadnud, hakkasid nad üksteise järel ümbritsevaid maid endale haukama. 1205. aastal alistasid nad Aizkraukle liivlased ning kuna viimased olid Koknese lähinaabrid, sattusid vallutajad otsekontakti Vetsekega. Kahe poole vahel sõlmiti sellal rahu, mis etteruttavalt öeldes – üllatus-üllatus – väga pikaks kehtima ei jäänud. 1207. aastal tegi Koknese vürst kokkuleppe veel ka Riia piiskopi Albertiga, millega viimane sai poole tema niigi üsna kasinatest valdustest endale, kuid vastutasuks lubas piiskop Kokneset kaitsta lõunanaabrite leedukate ootamatute külaskäikude eest.

 

Ent hoolimata sõbralikest žestidest sattus Vetseke juba 1208. aasta varakevadel mingil põhjusel raksu Koknesest umbes 30 km allavoolu asunud Lielvārde vardja rüütel Danieliga (kroonika sõnul seetõttu, et ta tekitanud Danieli alamatele palju kahju), nii et viimase sõdalased vallutasid öö varjus Koknese linnuse ning võtsid Vetseke ja palju tema alluvatest vangi. Piiskop Albertile tuli see erimeelsuste omavoliline lahendamine paha üllatusena. Ta käskis vangistatud vabastada ning lepituseks kinkis Vetsekele ilusaid hobuseid ja riideid ning võõrustas teda hoolega. Lisaks saatis Albert mulluse lubaduse täitmiseks Koknesesse rüütleid, ammukütte ja müürseppasid, kokku 20 meest, et kants leedu-kindlamaks muuta. Võib-olla just siis hakkaski Koknese linnus endale puitkindlustuste kõrvale saama ka esimesi tõsisemaid kivimüüre. Aga sel korral jäi töö kiiresti pooleli…

 

Vetseke nimelt, kasutades ära piiskopi ja paljude ristisõdijate kevadisi lahkumiskavasid Riiast Saksamaale, korraldas Koknesesse saadetud piiskopi meestele kallaletungi just sel hetkel, kui need kuskil kraavis linnuse ehituseks kive murdsid. Kolm meest suutsid põgeneda, 17 aga tapeti ja heideti Väina unistesse voogudesse, kus nad lõpuks riialasteni triivisid ja kombekohaselt siiski maha maeti. Sakslastelt saadud hobused ja sõjariistad läkitas Vetseke Polatski “suurkuningas” Woldemarile (Vladimirile) koos kutsega tulla ja Riiale üks-null vormistada.

(Koht, millest sakslased nende jaoks õnnetul 1208. aastal Koknese uusehitiste jaoks kive murdsid, võis olla see vallikraav, mis eraldab vasakule jäävat linnuseala parempoolsest mitte-linnusest. Taamal sinab maaliline Pērse jõgi) 

Ootamatu süžeepöördena polnud piiskop Albert teps mitte kaugel Saksamaal, vaid istus koos paljude sõdalastega jumala tahtel Väina jõesuudmes vastutuule vallas. Kuuldused Vetseke sepitsustest jõudsid kiiresti temani. Tal läks korda paljusid algselt lahkumisele mõelnud ristisõdijaid veenda veel kord tagasi pöörduma; lisaks koondati abiväge Liivimaale jäänud sakslastest ja Riia kirikule ustavatest liivlastest. Sellise sündmuste käiguga polnud Vetseke jõudnud üldse arvestada. Kuna väljavaade küllaltki tugeva väega taplusse astuda ei tundunud sel hetkel ahvatlev, kogusid Vetseke sõdalased enda ja sakslastelt riisutud vara kokku, pistsid linnusele tule otsa ning läksid igaüks oma teed – kohalikud latgalid ja seelid metsade pelgupaikadesse, Vetseke ise aga kuhugi Venemaale pakku. 1209. aastal läks piiskop Albert koos suure sõjaväega Koknesesse ning “…leidis mäe enda mahajäetuna ja endiste elanike räpasuse tõttu täis usse ja madusid (‘vermibus et serpentibus’), käskis ja palus ta selle mäe puhastada ja uuesti korda seada ja laskis selle tugevate kindlustistega kindlustada ja ehitas üles väga tugeva linnuse…” (HCL XIII: 1) Osa linnusest jäi piiskopi meeste hallata, osa anti ristisõdijale Rodolfile Jerichow’st ja osa Mõõgavendade Ordule. Vahepealsed aastad kontrolliski Koknese linnust peaasjalikult ordu, kuni see läks 1238. aastal täielikult Riia peapiiskopi valdusesse.

(Riia piiskop Alberti ajal ja päris kindlasti ka tema järgsete sajandite vältel ehitati neemikule endiste puitrajatiste asemel keskaegsetele sõjandusnõuetele vastav kõvast kivist ja mördist linnus) 

Oma riigi maha jätnud Vetseke ajas järgneva 15 aasta jooksul asju, mis Henriku kroonika lehekülgedele ei jõudnud, kuid 1223. aastal tegi ta Liivimaa ristisõdade skenesse söaka comebacki, ehkki Koknese asemel hoopis meie vanas heas Tarbatus. Eestlased olid selleks ajaks jõudnud korraldada end juba kindlalt tundnud ristisõdijatele kiire ja hävitava vastuaktsiooni ning nad pea kõikjalt oma maadelt minema löönud. Peagi aga selgus, et sellest üksi ei piisa. Sakslased kogusid end ning võtsid riburadapidi linnuseid ja maid enda kontrolli alla tagasi. Viimaks oli mannermaal jäänud neist võtmata ainult Ugandi, mida sakslastel oli raske kätte saada, sest sinna olid ugalased kutsunud Novgorodist ja Pihkvast abi ning linnuseid, eeskätt Tarbatut, oli päris kõvasti tugevdatud. 1223. aasta lõpupoole otsiti Novgorodis sellesse Emajõe kalda äärsesse linnusesse kohapealseks valitsejaks välja just Vetseke, lubadusega, et ta saab enda võimu alla kõik need maad ja inimesed, keda ta suudab endale alistada. Kuni 1224. aasta hilissuveni suutis Tarbatu igasugustele sakslaste-poolsetele vallutuskatsetele kenasti vastu panna, kuid 15. augustil alanud ja mitu päeva kestnud piiramislahing osutus lõpuks kaitsjatele, sealhulgas Vetsekele endale saatuslikuks – umbes tuhatkond linnuses olnud inimest tapeti ning ellu jäeti vaid üks Suzdali suurvürsti alam, kes saadeti hobusel itta madina tulemustest teada andma.

 

Tartu lahingut kasutas julmalt ära nõukogude propaganda, kiites eestlaste ja venelaste relvavendlust võitluses saksa penirüütlitega jne jne. Ajastu sümboliks kujunes kirjanik Enn Kippeli teos “Meelis” ja sellest inspireeritud Olav Männi skulptuur “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a.”, mis siiamaani Tartus ühe kõrvalise künka otsas troonib. Nii et kummaline küll, kuid Koknese vürsti mälestus on Taaralinnas jätkuvalt elus.

(Sellel Tartus asuval propagandaskulptuuril on Vetseke/Vjatško liitlaseks saanud väljamõeldud kirjandustegelane Meelis. Kuna tegelikkuses Meelist ei eksisteerinud ja ta seetõttu vürstile abi osutada ei võinud, siis ei jäänud Vetsekel Tartu piiramislahingus üle muud, kui võtta vastu ränk kaotus ja surm) 

* * *

 

Koknese ise elas samuti jätkuvalt edasi. Linnuse juurde kasvas korralik alev, mis sai linnaõigused 1277. aastal. 14. sajandil kaasati Kokenhusen, nagu teda saksakeelses maailmas tunti, Hansa Liidu tegemistesse. Eduloole aitas tublisti kaasa soodne asukoht Väina veeres. 1420 sai linnast Riia peapiiskopi suveresidents ja 16. sajandil lausa üks põhilisi asukohti. Liivimaa sõda, Poola-Rootsi sõda ja Põhjasõda tegid linnusele ja linnale palju kurja, ent kui linnusemüürid jäid Põhjasõjas 1701. aastal õhkulaskmise järel lõplikult varemeisse, siis linn suutis pärast jamaaegu end 19. sajandil taas jalule ajada. Nii et kui Lätis pelgalt Riia lennujaama külastamine teid ära tüütab, siis võite ette võtta hoopis reisi Koknesesse ja ma luban, et näete palju kenamaid ja ajalooliselt huvitavamaid nurgakesi. Vetseke monumendi nägemise jaoks aga peate, jah, endiselt Tartusse tulema… 

(Koknese linnus kunagise kunstniku silme läbi, siis kui müürid veel terved olid)

(Riia peapiiskopid resideerusid Kokneses üsna sageli ja eks siis pidi linnuserahvas oma isanda jaoks pidevalt toa korras ja valmis hoidma)

(Põhjasõja algul vallutasid saksid Koknese rootslastelt, kuid juba 1701 nägid nad, et peavad taanduma, ning lasid linnuse vastu taevast. Midagi siiski jäi ka veel maa peale)

Jatvingid

Juuli keskpaik näitas üsna suvist palet ning selle täielikuks ekspluateerimiseks dislotseerusime lõunamaale. Kured, pääsukesed ja muud virgad lendajad ei lõpeta tavaliselt varem kui Aafrikamaal, aga meie virkade lendajate hulka ei kvalifitseeru ning seetõttu piirdus meie sõit Kirde-Poola, täpsemini Masuuriaga. Tollest imekauni looduse ja kireva ajalooga kandist olen kord juba kirjutanud ning kuna tänavu sealt muististe vallas midagi suuremat kogemuste pagasisse ei lisandunud – ega olnud see ka eraldi eesmärgiks – , siis pöördub praegu fookus hoopis õkva tee peale jäänud piirkonnale Lõuna-Leedus, kus vanasti elasid jatvingid.

Lõunasse sõites algavad baltlaste maad juba Eesti-Läti piiri ületades ning ühes Bauska kreevinitega jäävad ka viimased soomeugri paigad seljataha. Balti rahvad on aga ajalukku jätnud päris piraka jalajälje – näiteks meiega praegu laias laastus samas mõõtkavas olev Leedu oli 14. sajandil tõemeeli Euroopa suurim riik (Leedu suurvürstiriigi tekkimisest võid lugeda paari aasta tagust reisikirja). Balti keeli kõnelevaid rahvarühmi oli Ida-Euroopas arvukalt juba muinasajal, ehkki praegu on juba isegi siis hästi, kui eestlane oskab neist lätlasi ja leedukaid nimetada.

Jatvingid olid praeguste Lõuna-Leedu, Kirde-Poola ja Loode-Valgevene aladel elanud baltlased, kes kõnelesid oma jatvingi keelt. Viimast on nimetatud ka sudoovi keeleks (ühe jatvingide haru järgi) ning elavalt arutatud, kas see võis olla sarnasem jatvingide läänenaabrite preislaste või idanaabrite leedulaste keelega. Ülesande teeb mõistagi väljakutsuvamaks keeleallikate jõuline nappus. Ilmselt hiljemalt 17. sajandil igapäevapruugist kadunud jatvingi keel on jälgi peamiselt maha jätnud kohanimedesse, leedu, poola ja valgevene murretesse ning mõnda üksikusse varauusaegsesse teksti. Põnevale leiule sattus noor Valgevene ajaloohuviline Viačasłaŭ Zinaŭ 1978. aastal, kui ta ühe Biełavieža ürgmetsadesse peitunud küla vanamehelt ostis vanaaegse raamatu katoliku palvetega. See sisaldas käsikirja “Paganlikud murded Narewist”, mis oli osalt kirjutatud poola keeles, osalt mingis vanas “paganlikus” keeles. Ehkki ajaloohuvilise noore mitte nii ajaloohuvilised vanemad viskasid raamatu heast peast ära, oli ta õnneks jõudnud sellest üht-teist välja kirjutada, mille ta hiljem Vilniuse Ülikoolile saatis. Paarisaja säilinud sõna analüüs on näidanud nende sarnasust leedu keelega, ehkki skeptilised hääled on pidanud seda hoopis jidišist mõjutatud leedu murdenäiteks. Aga üldiselt siiski pooldatakse seisukohta, et ümberkirjutusvigadest hoolimata esindavad need sõnad päriselt jatvingi keelt.

Sõnaloend, muide, on samuti Vikipeediast täiesti leitav.

Jatvingi etnose kujunemine leidis aset nii vanal ajal, et sellest mingeid usaldatavaid kirjalikke märke eriti pole. Kreeka ajaloolane Herodotos nimetas juba 5. sajandil eKr sküütide taga elavat neuri rahvast, mis võiks viidata hilisemalt tuntud jatvingide maa lõunaosas voolavale Narewi jõele. 2. sajandil pKr mainis Ptolemaios omal maateaduslikus töös rahvast nimega soudinoi – selles võib ära tunda sudoovi rahvanime. Jatvingi (ehk antud juhul jatvjaagi) etnonüümi ennast kohtab esmakordselt tükk aega hiljem, 944. aastal sõlmitud Kiiova prints Igori ja Bütsantsi keiser Romanos I Lekapenose vahelises lepingus. Aja jooksul kogunes kirjalikesse allikatesse selle balti rahva kohta terve müriaad erinevaid nimevariante, mis ilmselt ongi pannud ajaloolasi küsima, kas jatvingid olid ikka üks etnos või hoopis mitme eri hõimu liit. Iseenesest üks ei välista teist. 1009. aastal võtnud üks jatvingite pealikke Netimeras koos 300 alama ja nende perega vastu ristiusu, aga näib, et midagi kauaaegsemat sellest kristliku kiriku jaoks veel ei sündinud. 13. sajandi ristisõdades said jatvingid hoolimata paiguti päris vihasest vastupanust kõvasti pihta. Osad neist viidi Sambijasse (sellel poolsaare-laadsel maatükil asub praegu Vene okupatsiooni alune Köningsberg) ning nende asuala hakkas kokku kuivama. 1422. aasta Melno rahulepingu käigus jagati jatvingide maa Leedu suurvürstiriigi, Poola kuningriigi ja Saksa Ordu vahel. Eri võimkondade vahele pillutatuna polnud rahva väljavaated kuigi roosilised, ent hoolimata jatvingi keele hääbumisest varauusajal püsis jatvingi identiteet alal veel 19. sajandilgi.

(Leedu muinsuskaitsemälestise märk. Kui seda näete, siis teadke, et olete õnnega koos - kuskil siinsamas peab olema midagi vana ja hindamatut)

* * *

Meie rännu teise päeva hommikul Kaunases lähitulevikku plaanides leidsin, et Lõuna-Leedus asuvas Marijampolė linnas võib üsna kerge vaevaga üles leida ühe muistse linnamäe. Kes on läbi Leedu Poola sõitnud, teab, et Marijampolė jääb nii ehk teisiti sisuliselt tee peale (kuigi pikamaarändurid saavad sellest mööda ilma linna sisse sõitmata). Mõeldud, tehtud! Pärast mõningaid ekslemisi eramajade rägastikus saime linnamäelt sabast kinni. Leedu keeli on selle nimi Kumelionių piliakalnis (‘piliakalnis’ tähendab sõna-sõnalt linnamäge) ning paikneb ta otse Šešupe jõe kõrgel pervel. Jõgi on selles kohas suureks ja laiaks paisutatud, mis muidu pakub silmale palju ilu, kuid sellele on linnus tõsist lõivu maksnud, kuna päris tubli tükk temast on ajapikku vette varisenud. Praegu on linnuseõu 38 meetrit lai ja pelgalt 6,5 meetri pikkune. 1968. ja 2008. aastal tehti allesjäänud linnusel ja selle kõrval olnud asulakohal – sest ka selline asi on siin täiesti olemas – kaevamisi, tänu millele võime neist ja neil elanud rahvast mõneti rohkem kõnelda.

(Šešupe on Marijampolė all päris laiaks aetud, aga oma kasvavas apluses on ta ka tubli tüki siinsest jatvingite linnusest endasse neelanud)

Esmalt tervitas meid asulakoht, mille 30–50 cm paksune kultuurkiht laiub umbes 200 × 150 meetri suurusel maa-alal. 50 arheoloogiliselt läbikaevatud ruutmeetrit on andnud päevavalgele tublisti käsitsi ja kedral vormitud savinõude kilde, loomaluid, aga ka tõendeid rauasulatamisest ja metallivalust. Küla oli rajatud millalgi 3. sajandi pKr paiku ning kestis ta 11. sajandini välja. Niisiis võib teda kõrvutada isegi mõne samalaadse linnusasulaga Lõuna-Eestis (Rõuge, Alt-Laari jt), mis on samuti eksisteerinud alates rooma rauaajast kuni viikingiaja lõpuni. Isegi metallikäsitöö tegemine näib neid funktsiooni mõttes üksteisele lähendavat.

(Muinasasulakohta katab kahar lehtpuusalu)

(Infostend informeerib: näete, siit on leitud igasuguseid iidseid asju, aga kui tahate rohkem näha, minge muuseumisse)

Et kellelgi segamini ei läheks, et linnus pole teps mitte samaväärne külaga, vaid palju tähtsam asutus, oli linnuseneemik külast eraldatud kolme meetri kõrguse vallimüraka ja selle ees kahe meetri sügavuse kraaviga. Kuna valvurid olid linnamäelt kadunud juba ammu aega tagasi, ei valmistanud meile erilist häda ronida valli otsa ja heita heina kasvanud allesjäänud kantsijupikesele uuriv pilk. 48 ruutmeetrine kaevand oli selgitanud, et linnuski oli ehitatud millalgi I aastatuhande hakul pKr ning lõplikult hüljatud 10./11. sajandi kandis. Jällegi päris iseloomulik paljudele Eesti linnustele, mille ilusaimad päevad jäid samuti valdavalt eelviikingi- ja viikingiaega.

(Kumelionių linnamägi oma hiilguses. Üksik puuke ei suuda varjata kõrget valli)

(Valliharjalt avanev vaade linnuseõuele. Erosiooni tõttu polegi teda kuigi palju alles jäänud. Säilinud jupil kuulutab metsik rohelus oma võitu)

(Ja selline paistab avaasula linnavallilt. Juulikuu päike pole suutnud veel haljust kõrbeks põletada)

Niisiis kokkuvõtteks julgeme öelda, et vähemalt siin Šešupe jõe kaldal elasid jatvingid esimesel aastatuhandel üsna sarnaselt linnusasulate muinaseestlastega – tootsid maagist rauda, sulatasid pronksi, küllap kasvatasid ka kariloomi, püüdsid jõest kala ning kui mahti said, austasid omi jumalaid. 11. sajand tõi Põhja-Euroopasse muutuste tuuli, kümned ja kümned linnus-asulad heideti unustusse rüppe ning inimesed pidi mõtlema uusi viise, kuidas oma elu elada. Jatvingid, nagu edasistest allikatest näeme, tulid vähemalt nende konkreetsete muutustega toime ning toimetasid oma maal veel mitu tubli sajandit. Nende vereliinid elavad edasi tänapäevastes leedukates, poolakates ja valgevenelastes.

Arheoloogiline Valga

Eesti keskaegsete linnade loetelust Valgat ei leia. Linnaõigused sai ta alles pärast Liivimaa sõda 1584. aastal Poola kuningalt Stefan Batorylt (kuna tegemist oli Transilvaania ungarlasega, siis oleks vast õigem öelda talle István Báthory). Hoolimata oma „õiguslikust noorusest“ on Valgal ometigi kindel koht ka oluliselt vanemas ajaloos – juba esmamaining 1286. aastal (Walko kujul) üksi näitab soliidsust. Sinna otsa käib teadmine, et 15.–16. sajandil peeti Valgas paljud Liivimaa maa- ja linnapäevad. Need olid sellised kokkutulekud, kus maaisandad, vasallid ja linnade esindajad püüdsid omavahel igasuguseid jooksvaid küsimusi selgeks rääkida. Ehk siis tegemist oli ehk kõige õnnestunuma asjaga, mida keskajal üle-liivimaalise koostöö suunal suudeti tekitada. Valga kõrval korraldati säändseid foorumeid ka 50 kilomeetrit edela pool Volmaris, mis oli juba 1323. aastast nii-öelda päris linn. Ilmselt Valga linnastaatuse puudumine kedagi eriliselt ei häirinud, maa- ja linnapäevade seisukohast olid tema tugevateks külgedeks asukoht Eesti-Läti keskel ja tolle aja kohta hea teedeühendus.

(1. mai on teatavasti paljudes riikides vaba päev, nii ka Eestis. Sel puhul viisin ma oma jalgratta rongiga Eesti ja Läti piirimaid vaatama, mistap ka Valga linn ja tema muinsused jäid otse teele)

 

(Valgale linnaõigused andnud Báthory Tepo on vastutasuks saanud endale eesti, ungari ja poola keelse mälestustahvli)

Ühtlasi näikse Valga olevat juba väga ammu piiriasula. On oletatud, et Pedeli jõgi, aga eelkõige tema parempoolne lisajõgi Konnaoja oli keskajalgi Tartu piiskopkonna ja Liivimaa Ordu valduste eraldajaks – nii nagu praegugi jookseb Eesti-Läti piir Valga sees osaliselt just mööda Konnaoja. Põhiline osa Valgast jäi seega Tartu piiskopi võimu alla ning ehkki me tõepoolest ei saa keskajal päriselt veel linnast rääkida, andis Valga kahtlemata korraliku alevi mõõdu välja. Lõppude lõpuks tuli maapäevade ja linnapäevade saadikud kuhugi ära majutada, järelikult sobivat kinnisvara jagus. Ning eks pidi taoline elutegevus ja asjaajamine jätma ka mingeid tõendeid jalgealusesse maapinda, on ju? Siin oleks päris tüse sõna sekka öelda teadusharudest õilsaimal – arheoloogial.

(Konnaoja erilise glamuuriga silma ei paista, aga just tema on üheks piiritähiseks kahe praeguseks sõbraliku riigi vahel Valgas/Valkas) 

Aga kui lähemalt uurima hakata, siis üleliia millegagi eriti kiidelda polegi. Arheoloogilisi uuringuid on Valga südames siin-seal tehtud küll, aga head keskaega siit seni nagu leitud pole, varasemast ajast kõnelemata. Iseenesest oleks hea loogiline koht alevi/linna sünnijälgede ajamiseks keskväljak või raekoja või mõne vanema kiriku ümbrus. Valgas on selline koht täiesti olemas – Jaani kirik ja selle naaber raekoda moodustavad justkui vanalinna keskme. Praegust kivikirikut ennast hakati ehitama 1787. aastal ning pühitsemisvalmiks sai ta 1816. Pühakoda asus samas kohas juba varemgi, ent puu kui ehitusmaterjal kaldub olema tuleohtlik ja seega ajalik. Kivi on kõvem.

(Valga Jaani kirik on üsna omapärase kujuga. Praegune torn asub mitte hoone ühes otsas, nagu oleks harjumuspärane, vaid külje peal) 

Kirikut ümbritseb vana surnuaed, mis nüüdsel ajal on ära peidetud sillutise ja muu säärase linnaruumikujunduselementliku alla. Kalmistust kaevati 1961. aastal välja 47 ning 2008. aastal 12 luustikku. Maetutel haudades kaasas olnud sõlgede, pannalde, nööpide ja müntide põhjal pärineb suurem jagu neist (kui isegi mitte kõik) 18. sajandist. Erandiks on vaid üks Rootsi 1666. aasta 1/6 öör, mis käibis raharingluses aastakümneid hiljemgi, ning ühest segatud matusest saadud 13.–15. sajandi rõngassõlg. Kui nüüd vahepeal midagi põrutavat pole juurde leitud, peaks see olema seni ka ainus keskaegne ese, mis linnast leitud, ehkki ei maksa veel arvata, et ka tema juures olnud surnu sama vana oleks. Siin-seal Valgas arheoloogilisi sutsakaid teinud Andres Tvauri on oletanud, et keskaegse aleviku kultuurkiht võib paikneda hoopis praegusest linnasüdamest eemal, näiteks kusagil Pedeli jõe põhjakaldal.

(Kiriku edelaküljelt on leitud nii 18. sajandi matuseid kui ka tõenäoliselt vanema kiriku juurde kuulunud kellatorni vundament)
 

Uueaegsetest asjadest on Jaani kiriku kõrvalt maapõuest leitud arvatavasti vana kiriku kellatorni vundamendimüüre ja tellistest veerenne, mis aitasid vihmavett Pedeli jõkke juhtida. Varauusaegsed, arheoloog Peeter Piiritsa meelest koguni Põhjasõja-eelsed (ehk 17. sajandist) on Jaani kirikust õkva lääne poole viival Keskväljaku alalt 2018. aastal välja kaevatud kivihoonete nullkorrused. 18. sajandi lõpu linnaplaanidel neid ehitisi enam ei kujutata – ilmselt on nad siis enne hävinud ning keldrid täis aetud. Seal sügaval on nad aga praeguseni üsna heas seisus püsinud.

(Viisakaks keskväljakuks muudetud plats katab 17. sajandisse arvatud majade keldreid)

(Sama keldritega keskplats teisest suunast vaadatuna. Taamal kõrgub piiritagune Luke kiriku barokne torn)

Keskväljaku promenaadi teine ots sihib Läti poolele jäävat Luke kirikut, mis oli omanimelise kihelkonna keskus. Praeguse ilme on barokne Valka Püha Katariina kirik saanud aastatel 1752–1755 (tüviosa sellest pärineb siiski juba 1729. aastast), seega mitukümmend aastat enne Valga peamist pühakoda. Linna Läti-poolsest arheoloogiast tean ma paraku sama hästi kui mitte midagi, sellepärast jäävad muinasainelised kommentaarid antud juhul ära. Aga et Luke kirikut on esmakordselt mainitud koguni 1477. aastal (ehkki ta ei pruukinud küll olla praeguses kohas), siis võib aimata, et keskaega võiks leida mõlemalt poolt tänast riigipiiri.

(Valka Luke kirik lähemalt. Mis võiks siin maa sees peituda?)
 

Nagu näha, varjab Valga oma ajalugu seni veel väga hästi. Muinasajast pole meil seni ainsatki tõendit, keskajast vaid üks sõleke (pluss kirjalikud andmed siin korduvalt toimunud maa- ja linnapäevadest). Maa-alused tunnistähed kõnelevad peamiselt varauusajast ehk 17. ja 18. sajandist, mil Valga asus juba päris kindlasti oma praegusel kohal. Aga kui paigavaimul jätkub heldust, siis võib piiri äärest võrsuda veel keni üllatusi.

Padise

Muinas-Rävala õhtupoolsed maad pandi 13. sajandi alguses Taani Hindamisraamatusse kirja Uomentakæ nime all. Kuna kirjapilt on selgelt taanipärane, siis on Eesti uurijad püüdnud ära mõistatada nime maakeelset originaalkuju ning tõlgendanud seda enamasti kui Vomentaga või Vomentagana. Ega ’Vomen-gi’ teab mis eesti sõna pole, nii et ehk ongi õigus neil, kes kogu nime tänapäevaselt Võhmataguseks kutsuvad. Aga siinses muinasreiside ajaraamatus eelistan siiski kõige levinumat Vomentaga varianti. Nähtavasti oli see vähemalt 13. sajandi hakul kihelkonna staatuses üksus, kuid piirkonna lugu ulatub kahtlemata veel vähemalt mitusada aastat varasemasse aega. Siinses reisikirjas keskendun siiski vaid ühele geograafilisele punktile Vomentagas. Selleks on Padise.

Kuna tänavu möödus Jüriöö ülestõusu algusest suhteliselt ümmargused 680 aastat, osalesin ma oma ameti iseärasuste tõttu aprilli alguses Padise kloostris ülestõusule pühendatud harivas rollimängus ehk ajarännakus. Ajarännak on selline keskmisest aktiivsemat vaimu- ja kehaliikumist nõudev õppemeetod, mille eesmärgiks on ise proovida läbi elada teatud ajaloolist sündmust. See on õigupoolest väga sarnane larpidele ja taaskehastamistega – vähemalt ses mõttes, et käib rollimäng, mille käigus püütakse saavutada teatud ajastutruudust. Erinev on vahest ainult see, et ajarännakud on märksa rangema stsenaariumiga ning väga vabaks ja ohjeldamatuks tegevused üldjuhul ei lähe. Igatahes meie Padisel toimuv ajarännak, millest võttis osa oma paarkümmend kooli- ja muuseumipedagoogi üle Eesti, keskendus hetkele, mil ülestõusnud harjukad olid ülestõusuga edukalt pihta hakanud, sakslastele paha üllatust valmistanud, tapnud möllu käigus Padise kloostris 28 munka (vähemalt väidavad nii mõned 14. sajandi kroonikud, näiteks Wartberge Hermann) ning mõtlevad parajasti, mida oleks mõistlik järgmisena teha.

Ajarännak läks edukalt, ülestõusnud valisid endi seast kuningad ja sõjasulased, kes heade soovide ja veel paremate volitustega Paide poole teele saadeti (tapale, nagu me tagantjärele teame). Ent kui pärast mängu olid rõngassärgid seljast kistud ning näod roosaks pestud, käisin ma kolleegidele välja mõtte enne kodusõitu veel natuke männikus ringi jalutada, leidmaks üles kord Kloostri ehk vana nimega Siimika jõe paremkaldale rajatud muinaslinnuse ase. Kõik just nõnda sündiski – jalutasime männikus ja leidsime muinaslinnuse üles.

(Puude vahelt hakkas paistma midagi kõrgemat, milles võis juba aimata linnamäe otsavalli. See'p ta muidugi oligi)

Praegu Vanalinnamäe nime kandva kantsi rajamisel on kavalalt ära kasutatud jõe looke sisse jäävat järsupervelist maaneemikut. Ainuke jõest kaitsmata jääv külg asub idas ning sellepärast korraldati sinna liivast otsavall ja vallikraav, jättes vaid kaguotsa ilmselt värava jaoks lahtisemaks. Madalam vallike on igaks juhuks tehtud ka linnuse edelaserva, jõekalda kohale. Niiviisi tekkis üle 3000 ruutmeetri suurune igast küljest piiratud maa-ala. Te küsite: „Milleks?“ Eks ikka selleks, et ennast ülejäänud maailmast eraldada. Vajadus võis sündida eri põhjusil. Näiteks vastupandamatust kihust end eliitseks ja teistest olulisemaks pidada või soovist pääseda välistest tüütustest (need kaks nähtust võisid loomulikult omavahel ka tihedalt seotud olla).

(Heal jõel on ikka mitu nime, näiteks Siimika, Kloostri, Padise... Tema järsud kõrged kaldad kaitsesid linnust kurja välismaailma eest)

Linnusel mitmes kohas 1963. ja 1964. aastal kaevanud arheoloog Osvald Saadre leidis vallikehandi sisemusest mitmeid söeviirge, mis ilmselt pärinesid mahapõlenud kaitseehitistest. Söe radiosüsinikumeetodil dateerimine andis selle vanuseks laias laastus 11.–14. sajandi. Lisaks tulid linnuse loodenurgast maa seest välja 7.–10. sajandist pärit tukid, nii et kokku annab see kantsile päris pika kasutusaja. Iseasi, kas just järjepidevalt. Hoolimata mõnest ehitusjäänusest (näiteks kividest küttekolded) ning vähestest käsitsivormitud savinõutükkidest (muudest leidudest on saadud vaid tuleraud, nooleots ja pronksist ehtenõela katke) on kultuurkihi nõrkuse põhjal arvatud, et linnus polnud kunagi kuigi pikalt asustatud, vaid võis olla mõeldud kas Siimika jõe suus asunud sadamakoha julgestamiseks või pelgalt sõja korral varjumiseks. Nagu muinaskantsidel ikka, oli suur osa linnamäe lahmakast siseõuest ilmselt üleüldse üsna tühi ja lage plats.

(Vall lebab nagu uinuv lohemadu metsakamara all ning peale vaadates ei teakski, et tema sisemus peidab endas muistsetest põlengutest säilinud tukke)

(Aeg kaob, vallid jäävad. Selline näeb see praegu välja Vanalinnamäe siseõue poolt vaadatuna)

Siimika jõe suue olevat tuhatkond aastat tagasi olnud praegusest rohkem kui kilomeetri jagu lõuna pool, nii et Paldiski lahte sõitvad viikingilaevad pääsesid linnusele palju lähemale kui praegu võimalik. Vanalinnamäele jõudmiseks tuli sellest hoolimata läbida veel vähemalt viis kilomeetrit jõge. Päris mereranda noil aegadel linnuseid üldse ei püstitatudki; ilmselt olnuks nad võõrastele relvastatud meresõitjatele liiga suureks kiusatuseks. Siimika jõgi polnud Vomentagana ainuvõimalik uks merele ja laia maailma – aardeleidude põhjal on sadam tõenäoliselt olnud ka näiteks Klooga lahes.

Jah, ükskõik, mis Vanalinnamäe täpne otstarve ka olla võis, viikingiajal ja hilisrauaajal olid sellised kindlustatud kohad meie maastikul üsnagi tavapärased. Aga kuidas on lood hilisema ajaga? Üks Padise söedateering andis vahemikuks 12. sajandi lõpust kuni 15. sajandi keskpaigani, mis suures osas jääb juba täiesti keskaja raamidesse. Selle ajastu läbivateks tunnusjoonteks on ristiusu juurdumine ametlikuks usuks ning lääneeuroopaliku linnakultuuri tulek. Kõlab justkui progress ja mida iganes, ent tuleb meeles pidada, et need asjad hakkasid juhtuma “tänu“ verisele 13. sajandi alguse sõjale. Taplused lõikasid läbi päris palju senistest ühiskondlikest suhetest, mistõttu vajusid paljud senised linnused ja nende valitsejad minevikku. Mõned siiski ka jäid – näiteks Tartust ja Viljandist kasvasid uut moodi linnad, Harjumaal jäi tõenäoliselt tükiks ajaks püsima vägev Varbola ja nii mõneltki teiseltki linnamäelt võetud radiosüsinikuproovid viitavad nende kestmisele ka veel pärast ristisõda. Padise linnus näib olevat üks nendest.

13. sajandil sündis Padisel vahepeal veel igasuguseid asju. Vanast linnusest pelk kilomeeter ülesvoolu omandas maid kaugelt lõunamaalt Väina jõe suudmest pärit Dünamünde (läti keeli Daugavgrīva) tsistertslaste klooster, kes pani sinna püsti kabeli. Sellega ambitsioonid ei piirdunud. 14. sajandi algul hakati Padisele ehitama juba võimast kloostrikompleksi, paekivist ja puha. Tsistertslaste ordul oli tavaks rajada kloostreid suurtest keskustest kaugele, et paremini jumalale pühenduda, ning Padise tundus sellal olevat palju metsikum kui näiteks Tallinn. Lisaks leidus siin põldu ja voolavat vett, mille abil vesiveskeid ja kalakasvatustiike tööle panna. Mungad kolisid kloostrisse elama juba siis, kui ehitustööd olid alles pooleli. 1343. aasta kevadeks võis neid siin olla tõesti juba mitukümmend, nii et Jüriöö ülestõusul 28 (teistel andmetel 18) munga tapmine kõlab üsna usutavana. Kui paljudele kloostriasukatele hing sisse jäi, pole teada, ent pärast pikemapoolset põdemist jätkus hoonete ehitus 1370. aastatel, kuni 1448 võidi kloostri põhihooned pidulikult ära pühitseda.

(Tsistertslased oskasid kasutada mörti ja sellepärast näeb nende ehituskunst tavaliselt välja päris esinduslik)

Liivimaa sõja tormid elas tõeliseks kindluseks muutunud kloostrikompleks enam-vähem üle, varemetesse jäi ta alles 1766. aasta tulekahju järel, misjärel näppasid kohalikud mõisnikud sellest kive naabrusesse uue mõisaansambli tegemisel. Tsistertslastel ei läinud niigi hästi, nemad olid Padiselt sunnitud lahkuma juba Liivimaa sõja algul 1559. aastal. Ent tulgem korra veel tagasi vana muinaslinnuse juurde, millel ju mäletatavasti samuti keskajaga mingi pistmine. On nimelt oletatud, et jüriöölased võisid pärast esialgset, üllatusmomenti ära kasutavat möllu otsustada end vastaspoole vastusammude eest kindlustada. Ehk pööratigi tähelepanu vahepeal lagunenud Vanalinnamäele ning raiuti vallile uued palkseinad püsti? Kuna me teame üht-teist ülestõusu nadivõitu tagajärgedest, siis võib ka arvata, et ega see linnuse taaselustaminegi just kuigi pikaajaliseks projektiks osutunud. Üksteise järel tulid otsustavad sündmused – esiti mässu mahasurumine, seejärel Põhja-Eesti müümine Taani krooni alt Saksa Ordule ja nende otsa ka laastav must surm.

(Tagaplaanil särab Padise mõisa peahoone nii süüdimatult, nagu tal poleks üldse häbi sellest, et tema ehitusel on keskaegse kloostri müüre ohvriks toodud. Õnneks on kloostrit hiljem korralikult kõpitsetud, nii et selle väljanägemine pole enam kõige hullem)

Keskaeg oli pime, elu oli sünge ja julm.