Varangu Veskikants

Mullu asutatud Eesti Arheoloogide Liit valis 2023. aasta muistiseks Eesti muinaslinnused. Nõnda võin minagi oma reisivõrguraamatus häbenemata teema-aastat tähistada, ehkki linnused kui maastikul kergelt tuvastatavad ja üsna suuremõõtmelised ajaloopaigad satuvad niikuinii muinasreisikirjadesse teistest märksa tihemini, aastast sõltumata. Meie väikesel kodumaal on neid ka piisavalt palju selleks, et ikka ja jälle esmakohtumise rõõmu nautida. Pealegi leitakse linnamägesid aeg-ajalt ka juurde.

 

Juuli lõpupoole käisin enda jaoks avastamas linnamäge Virumaal Varangul. Veskikantsi nimeline muistis asub Selja jõe lookes ning lähedale jääb ka talle nime andnud vesiveski. Tänu üle jõe viivale sillale pääsesin linnamäele kiiresti ja kuiva jalaga. Ehkki mul oli aega tutvumiseks häbiväärselt vähe, ei valmistanud õige koha leidmine õnneks vaeva, kuna ta on integreeritud kaasaegsesse kultuurmaastikku ning paistab tänu enamasti avatud vaadetele juba eemalt silma.

(Veskisillalt paistis puude vahelt piiluv linnamägi juba ära)

(Linnamäelt jällegi paistis ära puude vahelt piiluv vesiveski)

 

Varangu Veskikantsi, nagu tegelikult lõviosa Virumaa linnuseid, pole arheoloogiliselt põhjalikumalt uuritud, nii et peaaegu kõik, mida me tema kohta mõistame öelda, tugineb välisele vaatlusele. Meie kõigi õnneks on ta väga atraktiivse väljanägemisega muinaslinn, nii et ka pelk väline vaatlus pakub küllaldast esteetilist naudingut ja võib-olla isegi üht-teist akadeemilise huvi rahuldamiseks.

Millal linnus Varangule tekkis, pole leidude puudumisel lõpuni selge. Kindel on vaid see, et otsuse tegijad olid koha hästi valinud – kolmest küljest piirab kantsi kandvat maaneemikut Selja jõe järsk perv. Ainult põhjakülg vajas kaitse ja heidutuse tõstmiseks suuremat lisatööd. Selleks tarbeks ehitati sellesse külge paras 3–4 meetri kõrgune paekividest vall ning igaks juhuks ka veidi tagasihoidlikum (u 1–1,5 meetrit kõrge) vallike ida- ja lõunaküljele. Niiviisi piirati ära umbes 4500 ruutmeetrine plats, mis Eesti muinaslinnuste pindalade pingereas on selline täitsa keskmine või isegi suurepoolne tulemus. Kuna päris vanadel aegadel väga pikki-kõrgeid valle üldiselt veel kergitama ei vaevutud, võib ettevaatlikult oletada, et küllap on Varangu põhjavall oma praeguse väljanägemise saanud kas hilisrauaajal või – teades mõne muinaskantsi kestmist ka veidi aega pärast 13. sajandi ristisõdimisi – keskaja hakul. Varangu roll ristisõdades üheski kirjalikus allikas ei kajastu, aga et sama kehtib enamike Virumaa linnamägede kohta (näiteks kroonik Henrik sattus Virumaale üldse harva ning ka siis mitte kõikjale), siis pole üldse selge, kas ja mis siin neil rahutuil aegadel õigupoolest sündis.

(Põhjavall linnuseõuest nähtuna. Taimestik ja kamar varjavad ilmselt kuivlaotisena valminud paekivivalli, mis võib endas peita väärtuslikku teavet Varangu varaaajaloost)

(Põhjavalli otsast avaneb avar vaade üle avara linnuseõue. Vasakus servas paistab ära ka tubli tükk madalat lõunavalli)

Veskikants pole ainus Varangu muinasväärtus. Linnusega külg-külje kõrval on olnud ka küla, millest maha jäänud kultuurkihil laiub tänapäeval ilus haljendav karjamaa. Külaasemelt on üles korjatud käsitsivormitud savinõude kilde ja isegi üks väike rauast nooleots. Leiud võiksid pärineda I aastatuhande teisest poolest pKr ning kaudselt olla abiks ka seni märkimisväärsete leidudeta linnuse vanuse määramisel. Taolised linnuse ja küla tandemid on väga tavalised eelviikingi- ja viikingiajale ning pole vist tõest väga kaugel, kui ütlen, et Varangu oli juba neil päevil kohalik võimu- ja kaubanduskeskus. Soome laht, mille lõunarannavetes kulges viikingite Idatee, jääb linnulennult umbes 7,5 km kaugusele, käänulist Selja jõge mööda mõnevõrra rohkem, aga mingi ületamatu vahemaa see muidugi polnud. Põhjaranniku asustusmustris valitses viikingiajal selge trend rajada linnused merest veidi kaugemale – küllap peaasjalikult turvalisuse pärast, sest avaratel vetel liikus toona piisavalt ka igasuguste kahtlaste mõtetega rahvast.

 

(I aastatuhande teise poole asulakoht liibus tihedalt linnamäe külge, praegu kasutavad seda maad aga rohusööjad koduloomad)

(Linnuse ja küla omavaheliseks piiriks oli lisaks kivivallile ka madal, kuid lai kraav, mille jälg on siiani täiesti aimatav)

Nagu päris paljude linnamägede puhul oleme pidanud nentima, sai 11. sajand senistele olemisviisidele saatuslikuks. Varangu linnus ehk küll ei kadunud, kuid küla kolis küll teisale. Millegipärast sai selle uueks asukohaks Selja jõe vastaskallas. II aastatuhande asulakoha kultuurkiht on nimelt leitud just sealt, kus vesiveski ja talud praegugi asuvad. Õhus on kaks varianti – kas tahtsid külaelanikud elada tervislikus kauguses linnusest või eelistasid linnuseelanikud hoida tervislikku distantsi külarahvast.

(Millalgi II aastatuhande algul kolis seni linnuse kõrval olnud küla Selja jõe teisele kaldale. Nagu pildil taamalt näha, on seal praegugi Varangu küla hooned peal)

 

Varangu muinasruum sisaldab veel igasuguseid põnevaid kohti, näiteks kuut kivikalmet ja nelja lohukivi, aga kuna ma ajanappuse tõttu nendeni ei jõudnud, siis jääb piirkonna võimaliku vanema rauaaja käsitlemine mingisse järgmisse tulevikku. Aga selline see Virumaa juba kord on – ammendamatu ajaloo ja vaimuvaradega. 

(Veel viimane vaade Veskikantsile enne lahkumist)