Naanu linnamägi ja poliitilisest kemplemisest 12. sajandi Sakalamaal

 

Vanal heal Sakalamaal on alati midagi teha, seepärast satun naabrite juurde igal aastal mitu korda. Üks hiljutisi (ehkki selle kirjatöö ajaraamatusse jõudmise hetkeks mitte viimatisi) käike tõi mind Viljandi lähistele Saarepeedile, kuhu meie rahvamuusikaansamblit Sirgutii oli kutsutud vabaõhulavale jalakeerutuseks pilli mängima. Õhtu põhinaelaks oli Avinurme Suveteatri etendus “Kassijaht”, mida oli tulnud vaatama päris korralik hulk inimesi ning ka meie pilli järgi löödi tantsu pimedani välja. Tegus kultuuriprogramm ei tohi aga teatavasti takistada palverännakut kohalike muinasväärtuste juurde, nii et jõudsin läbi põigata ka sealsamas Saarepeedil elavalt Naanu linnamäelt.

 

Olnuks see rahvapidu korraldatud sajand varem, võinukski tema toimumiskohaks olla linnamäe kena lagi. Seda näitavad kas või mäe rahvalikud nimevariandid Tantsumägi ehk Tantsimägi. 20. sajandi hakul olid linnamäed mitmel pool Eestis kasutusel igat masti kooskäimiskohtadeks, eriti kui nad jäid toonase inimasustuse lähisfääri. Naanu puhul on lood just nimelt sellised – ta asub kohe Saarepeedi põhitee ääres, nii et tema ülesleidmine on põhimõtteliselt kõige lihtsam asi maailmas. Sellele aitavad veel omalt kaasa infotahvel ja üles linnuseõuele viiv trepike.

(Kui sellist pilti Saarepeedi tee ääres näete, on see Naanu linnamäe leidmiseks lootustandev märk)

(Nüüd läks vähe lappama - see ei ole linnamägi, vaid sipelgapesa)

(Juba parem. Trepp juhatab õigesse suunda - üles!)

Kaevamised jõudsid Naanule Harri Moora initsiatiivil 1950. aastate hakul ning nende käigus õpiti mitmes kohas tundma nii linnamäe lage kui ka seda siin-seal ääristavat valli. Viimane on kantsi kaguküljel kuni seitsme meetri kõrgune ning tõenäoliselt kuhjatud ühe soojaga. Pinnase paigashoidmiseks laoti õue poolel vastu valli palkseinad ning kaitseks võõra vaenu eest lisati palkidest tarandid lamedale valliharjale. Puitkindlustustega varustati ka need linnamäe servad, kus mullatöid vajalikuks ei peetud. Üks inimene seda kõike mõistagi ei suutnud. Järelikult oli Sakalamaa selles nurgas kellelgi piisavalt võimekust, ekspluateerimaks suuremat tööväge linnuse ehitamiseks. Leidude põhjal sündis ehitustöö millalgi 12. sajandil ning kui linnus valmis sai, hakati seal sees usinalt elama. Hoonestusest annavad aimu kerisahjude kivilademed ning postiaugud, mis olid arvatavasti mõeldud mingit laadi varjualuste tugipalkide jaoks.

(Üles jõudes tervitab rändajat linnuse suurim vall, mis näeb küll esiti tagasihoidlik välja, kuid peidab endas meeletut tööd)

(1700 ruutmeetrit linnuseõue. Sobib nii muistseteks tegemisteks kui ka uusaegseks tantsuplatsiks)

(Veidi madalam loodenurk varustati samuti pisikese otsavalliga)
 

Kuna kultuurkihil oli mahti kasvada vaid paarikümne sentimeetri paksuseks, on uurijad üsna ühel meelel selles, et väga pikka pidu Naanu linnusel polnud. Siiski võime ka väheste esemete abil esitada mõned väited kohaliku elu nüansside kohta. Savinõud valmistati eranditult käsikedra abil. Nii võib arvata, et Naanul või selle mõistlikus lähikonnas elas mõni pottsepp, kes rahvale neid valmis treis. Ühe koldeaseme ümbert leiti pronksisulatustiigli tükke – järelikult oli linnus sarnaselt paljudele omasugustele muuulgas ka spetsiifilisemat laadi käsitöö tegemise koht. Pronksi kulus ehete valmistamiseks, mida Naanult saadutest esindavad sõrmus, käevõru, hoburaudsõlg, ristpeaga rinnanõela tükk jm (ehkki pole põhjust kohemaid arvata, et need kõik on kohapealne toodang), ent pronksist on tehtud ka üks väike õngekonks. Muidu kasutati selliste kergesti kaduma minna võivate esemete jaoks rauda, mis, ehkki samuti kallis, oli ikka tunduvalt kättesaadavam. Kaevamiste käigud leiti näiteks üles kellegi 800 aastat varem ärakaotatud rauast nuga, tuleraud ning heideoda teravik, mida ilmselt oli pruukinud mõni linnuse kaitsemeeskonna liige.

(Infotahvel linnamäe ees pakub päris head ülevaadet kaevamistest ja nende käigus leitud kraamist)
 

Kelle vastu ennast kaitsma pidi? Erinevalt mitmest Henriku kroonikastki tuntud linnusest, nagu Viljandi ja Lõhavere, ei leitud Naanult saksa sõjakunstis palju kasutatud ambude nooleotsi, mistap näib, et 13. sajandi alguse ristisõdade ajal linnamäge ei piiratud. Juhul kui linnus oli selleks ajaks maha jäetud – nagu arheoloogid üldiselt arvavad – , polnudki siin peale vana tühja künka enam midagi piirata. Vanema oletuse, et Naanu võis olla mõeldud Viljandi kui Sakala pealinna eelpostiks, lükkab Heiki Valk ümber väitega, et ta asub olulisematest teedest kõrval ning ei saanud seega peatada ühtegi vähegi sisukamalt planeeritud vaenuväge (kui me välistame muinasaegsete metsavennarühmade võimaluse). Sestap näib usutavam, et Naanu tekkis 12. sajandil mõne kohapealse ambitsioonidega tüübi eestvõttel, kuid poliitiline rivaalitsemine teiste pealikega Viljandist ja võib-olla ka Lõhaverest päädis ühel hetkel Naanu väljasöömisega Sakala suuremast pildist. Vallikindlustustest säilinud söestunud tukid vihjavad, et kogu protsessi juures mängis oma rolli kahjutuli ja vägivald. Üldjoontes sama asja on välja pakutud ka Viljandist lõuna poole jääva Sinialliku linnuse puhul.

 

Mõni aeg pärast kiiret, kuid sisukat palverännakut Naanu linnamäele lugesin ma asjaomasest kirjandusest, et kõigest mõnisada meetrit linnusest kagus asub ka samasse ajaperioodi kuuluv asulakoht. Nähtavasti sealt kogu see tööjõud linnuse ehitamiseks võetigi, kuid kas küla elas linnusest kauem või tabas tedagi konkurentide kättemaks, sellest pole kellelgi seni vähimatki aimu. Võib-olla avaldab see maanurk kunagi ka midagi uut kaugema ajaloo keerdkäikude kohta, seniks aga jätkakem rahumeelset kooseksisteerimist oma hinnalise muinaspärandiga.

(Häbematu endel kuulsusega. Enam-vähem taolise kalde all see linnamäe nõlv tõesti on)